www.militaar.net

Kõige lihtsam variant oleks vedruteras kollakaspunaseks ja stantsi, siis õlisse. Edasi juba lihvimine ja teritamine jne.

Enda tarbeks "sepistades", siis "vene aegne" kreissae ketas, käsisae roostes toorik, sobib kenasti normaalse noa või lihakirve, võsanoa tegemiseks.
"Rellakas kätte" jä lõikad maksimaalselt "külmalt" välja ja lihvid. Ei mingit karastamist.

Oled kõvem mees, siis vanast mutrivõtmest lihvid välja, seda karastad - vana grill paari tellisega + kasutad katusemeistrist naabri gaasipõletit.
Karastad õliga ja ainult nö. pool nuga, vähema lihvimise teed lõpus.
Lihtsaim ja tehtavaim, samas praktiline on ühepoolse teritusega nn. "jakuudi nuga", kasutades ära võtme tehnoloogilist süvendit.
Detaili saab kinnitada prussi jupile puidukruvidega ja lihvid rellakaga. Võtab tsipa aega, aga tulemus võib olla väga hea. Ei muud.
Lihtsa ja kerge käepideme saab näit shampuse pudeli korkidest. Viskad korgid minutiks uuni, et tekiks ühtlane toorik ja lõikad, liimid, õlitad.

Esimesed nn proovi karastamised teed jäänuste-tükkidega, misjärel karastad juba "päris asja."
Hea teema. Tänud targematele.

isakene kirjutas: ↑06 Apr, 2023 0:30

Kriku kirjutas: ↑05 Apr, 2023 13:13 Jajah, mida kauem alasil noa toorikut taguda, seda parema noa saab

Võta või jäta, aga näiteks iidse jaapani mõõgavalmistamise tehnoloogia kohaselt taotakse mõõgatera alasil lapikuks ja volditakse kokku 10-15 korda.

Lamineerimise või nn. damaskuse terase eesmärk oli siiski teine - ühendada eri kõvadusega teraste omadusi (üks rabe, aga kõva ning lõikab hästi, teine sitke, aga pehmem). Tänapäeval, kui igasugu edevaid legeeritud teraseid on laialt saada, tehakse seda ilu pärast.

Igaks juhuks, kui keegi veel aru ei saanud, siis see arvamus, et mida kauem alasil taguda, seda parema riista saab, on täisjama... Iga sepp üritab detaili võimalikult ruttu valmis teha (noa tooriku kohta ka kadunud Vanakaru ütles, et võiks ikka ühe soojaga teha). Põhjuseks nii süsiniku väljapõletamise oht, tera suurenemise oht korduval kuumutamisel-jahtumisel kui arvatavasti veel midagi, mis mulle hetkel pähe ei tule.

Igaks juhuks, kui keegi veel aru ei saanud, siis see arvamus, et mida kauem alasil taguda, seda parema riista saab, on täisjama... Iga sepp üritab detaili võimalikult ruttu valmis teha (noa tooriku kohta ka kadunud Vanakaru ütles, et võiks ikka ühe soojaga teha). Põhjuseks nii süsiniku väljapõletamise oht, tera suurenemise oht korduval kuumutamisel-jahtumisel kui arvatavasti veel midagi, mis mulle hetkel pähe ei tule.

Seda vast siin keegi ka ei arva, et sepistamise idee on detaili hirmus tagumine, lihtsalt kui löögijõud on detaili kohta väiksevõitu või on selle ulatus väike, siis tuleb vajalik deformatsioon saavutada suurema löökide arvuga. Selle deformatsiooni saavutamiseks, mis miljonitonnise jõuga tööstuslik press koos vajalike rakistega saavutab ühe töökäiguga, tuleb vasaraga rohkem vehkida.

Kui keegi mõtleb ise endale sepistatud kepsusid valmistada, siis taolist asja tuleb haamriga ikka omajagu taguda, kuid tööstuses tehakse sama asi ära ühe pressi käiguga.

Miljonitonnine on utreering, et mõned 5a mehhaanikat õppinud tegelased ei hakkaks juuksekarva peenestama.

Miljonitonnise jõuga presside kohta ei oska öelda muud kui seda, et jõudu mõõdetakse njuutonites. Traditsioonilises raudsepatöös tehakse nii vähe lööke kui eseme vormimiseks (või keevitamiseks või mis parajasti käsil on) vaja ning valmis terariista omadused sõltuvad materjalist ning hilisemast termotöötlusest.

Teine lugu oli pronksiajal - pronks ei karastu ning tõesti muutub tagudes kõvemaks. Pronksist relvad valati ja siis taoti.

History kanalil on iga päev sari "Forged in fire", eesti keeles: "Tules karastunud", kus 4 seppa teevad erinevatest rauakolikatest nuge ja erinevates tingimustes (sepikoda, söeääs, pressid, ainult haamer, sees, õues jne.).
Soovitaks vaadata, enne kui raua kuumtöötlemisest jälle postitate.
Eestikeelsed subtiitrid, heli kas inglise- või venekeelne.
Nii et vabanduse taha, et ma ei saanud aru, ei maksa pugeda.
Minul on 20 päevane järelvaatamise võimalus, aga eks see sõltub lepingust.

Soovitan mitte vaadata, see on viimane asi kuskohast infot saab.
Lihtsalt mingid ossid kõvatavad ääsi ääres ja pooled sepised lähevad pooleks (lollisti karastatud).
Ei ühtegi viidet temperatuuridele vms.
Ei ühtegi infrapunatermomeetrit.
Ei mingit lõõmutamist peale karastamist.

Jne. Ajaraisk.

Ja mitu nuga oled söeääsil teinud, koos kohutusliku termotöötlemise, karastatava detaili ja ja vedeliku temperatuuri uurimisega?
Mul ei olnud infrapuna termomeetrit, aga minu tehtud noad lõikavad siiani.

Mul isa tegi pussnuge soome kelgu jalasist ja kööginuge saelehest. Nägid head välja ja väga teravad olid. Arvan, et kuumutamist ei olnud, lihtsalt lõikas sobivasse kujusse ja teritas.

See forged in fire on ju paras meelelahutuslik show, umbes sama tõsiseltvõetav nagu Top Gear autosaatena. Juba see noa või mõõga teravuse hindamine mingi arbuusi vms junni käsitsi raiumisena on selline väga küsitava väärtusega tegevus. Kodus hobikorras võib ju sedasi jännata aga mingi eeskujuna sellist saadet küll ei tasuk soovitada.

Aga teritada tuli tihti, eriti peale mingi kõvema asja lõikamist.
Minu vanaisa torkas siga saksa saksa täägiga, aga lahkamisel ja tükeldamisel olid omatehtud pussid ja need olid algul teravad, siis läksid nürimaks.

Ma ei ole söeääsil silma järgi ühtegi nuga teinud.
Seetõttu olen metallitöötluse alal idioot.

(Digitermomeetriga karastusahjus tehtud masinaosad ja stantsid ei kvalifitseeru ilmselt kui tahad arvamust avaldada )

Vilks kirjutas: ↑10 Apr, 2023 15:40 Aga teritada tuli tihti, eriti peale mingi kõvema asja lõikamist.
Minu vanaisa torkas siga saksa saksa täägiga, aga lahkamisel ja tükeldamisel olid omatehtud pussid ja need olid algul teravad, siis läksid nürimaks.

Seda küll, mul isa ringi kõndides teritas nuge luisuga ja miski hetk vahetas luisu nahkrihma vastu ära. Mina murdsin pead, et miks ta käia ei kasuta - niuh ja valmis. Aga eks ta armastas terariistu. Midagi vist minus ka, päris kenake kogu on tekkinud eri tüüpi nugadest. Pere naispool ei saa aru, miks mul seda vaja on.

"Forged in fire" on väga hea sari. Umbes sama hea noa sepistamise maailmas, kui Top Gear automaailmas.
Vaevalt nüüd keegi Top Geari järgi autot remondib. Youtube sisse "knife making" ja andke minna. On seal õpetusi, kuidas padrunikastist ääsi teha kuni 3d prinditud plastkuju abil terasepulbrist pildiga damaskuseni. Igale midagi.

Top Gear on vaimukas, noatagumine on mõttetute meeste kõvatamine.

Vaatasin paar osa ära ja mitte mingit tarkust sealt ei tulnud, mis metallid, mis temperatuurid, mis "soola" nad vahele viskasid ja kuidas karastasid.

Aeg-luubis kõvatamine ja loll rabelemine. Üks "kogemustega sepp" ei osanud puurpingis auku puurida, pöörded põhjas, näpuga hoiab hinna ja detail töötab vereventilaatorina. Nagu krdi tööõpetuse tund viiendas klassis ilma õpetajata..

Ja muidugi pidev kordamine "woke" stiilis et "oh kus sai pingutatud" ja "tegelikult olen ma suurte kogemustega.." jne jne. Kurat kui sa oled ikka kogemustega sepp siis sa oskad teha nuga mis kildudeks ei lenda või kuidas ??

Samal ajal "how its made" sarjas - mingi prantsuse klassikaline damaskeeritud taskunuga, töökojas vorbiti sadade kaupa ilma aegluubi, kisa ja vigastusteta.

Madis Reivik kirjutas: ↑10 Apr, 2023 16:54
Samal ajal "how its made" sarjas - mingi prantsuse klassikaline damaskeeritud taskunuga, töökojas vorbiti sadade kaupa ilma aegluubi, kisa ja vigastusteta.

See oli vist Opinel, mis teeb väga häid muigasid. Või Laguiole