www.militaar.net

Akf Lemet sai sellest suurepäraselt aru...miska tähendaski, et ülimalt õpetlik oleks samasuguste küsimustega uuring ainult ajateenistuses käinute hulgas mõni aasta peale teenistuse lõppu. Anonüümselt mõistagi...

Lemet kirjutas:42% noorsande plaanib ohu korral minema tõmmata.

artikkel kirjutas:Kui Eestile tungitaks kallale, kaaluks siit lahkumist viiendik eestimaalastest, ent suur vahe on eri vanuses inimeste kaitse­valmiduses. 20–29 aasta vanustest lahkuks lausa 42%

Sa ülal kirjutad, et see käib meeste ("noorsandide") kohta, aga tegelikult käib kõigi eestimaalaste kohta nimetatud vanusegrupis.

Jsh, siinkohal on mul tõesti möödalask, naised pole meil valdavalt sõjaväekohuslased...

Lemet kirjutas:Vaevalt, sest enamus näikse millegipärast arvavat, nagu jääksid laevad-lennukid käima ning Via Balticagi vaid neid ootamas on. Ja riigist lahkumine on samasse auku nädalavahetuse Stokikruiisiga. Kusjuures seda arvamust jagavad ja inimesed, kel vanust ligi 40 ja kel veidigi võiks realistlikku mõtlemist olla.

Millisele loogikale tugineb väide, et laevad-lennukid käima ei jää ning Via Baltica kinni pannakse (vähemalt maalt väljuval suunal).
Naabrimehele oleks ju see igati kasulik, kui relva kanda suutvad mehed maalt lahkuksid. Mida varem, seda parem.

Paneme ise piirid kinni?

Kuna arutelu jõudis ruttu oleksoloogiasse, tõin siia üle...

Aidake nüüd palun moderaatorit - sellest, et mingi osa rahvast Eestist minekut teeks, on meil varemgi juttu olnud koos küsimusega, kes neid niiväga ootab. Aga ma ei suuda praegu meenutada, mis teemades?

Pidada sotsioloogilisi küsitlusi sama tõsiseltvõetavaks nagu füüsikalisi katseid on pisut naeruväärne. Eriti narr on küsitlustele baseeruvatest ajalehtede pealkirjadest mingite põhjapanevate järelduste tegemine.

Kuid vaatame ajaleheartikli sisu.
Vanusegrupp 20-29.

Tähelepanek nr 1. Jah, kindlasti Eestist lahkuks 12% vastanutest. Kindlasti mitte lahkujaid oli 21%. Jätame need kaks arvu meelde.

Tähelepanek nr 2. Tõenäoliselt jah lahkujaid oleks 30%, tõenäoliselt mitte lahkujaid oleks 25%. Proovime kõik koos ka need kaks arvu meelde jätta. Võib kasutada abivahendeid, nt paber ja pliiats.

Järeldus nr 1. Meeldejäetud arvudest saime ühel juhul kokku 42% (kindlasti ja võibolla lahkujad) ja teisel juhul 46% (kindlasti mitte ja pigem mitte). Kumb number on suurem kas 42% või 46%? Lemet – kumb sinu arvates on suurem? Akf Herem siin arvab, et 46% on suurem kui 42%. Sinul pigem kipub olema vastupidi.
Ja nüüd sama küsimus toimetuses: „Meil on siin üks uuring, mida panna pealkirjaks?“ Vastus - paneme et: „Sõjaohu korral pühiks suur osa noori Eesti tolmu jalgelt“.

Järeldus nr 2. Kui sotsiloogilise küsitluse andmed ja ajakirjanikud sattuvad ajas ning ruumis lähestikku on tulemuseks äraspidine reaalsus.

Jätame nüüd korraks äraspidise reaalsuse kõrvale ja arvutame pisut.
Vanusegrupp 20-29 aastat on Eestis 152 825 inimest, mehi neist 79 257. 46% (kindlasti ei lahkuks ja tõenäoliselt mitte lahkujad) on seega 36 458 meest.
Vanusegrupp 20-39 aastat on Eestis 192 519 inimest, mehi neist 100 266. 56% (kindlasti ei lahkuks ja tõenäoliselt mitte lahkujad) on seega 56 149 meest.
Kaitseväe sõjaaja struktuur on planeeritud 25 000 inimest. Ülalolevaid numbreid vaadates paistav, et 25 000 mahub 36 458 sisse ära küll. Ülekate ja aukude kinnitoppimise jaoks jääb veel 56 149 meest varuks.

Kõik see eelnev on muidugi tühipaljas arvudega žongleerimine ja ainus tõe kriteerium rahuajal on reservõppekogunemised. Kas saadakse üksus lahinguvalmidusse või mitte. Kõik muu on sotsioloogia või midagi sinnapoole. Ühesõnaga asjad mida küll tasub aeg-ajalt vaadata ja uurida, kuid millele tasuks alati eelistada elust endast pärit andmeid. Elust endast pärit andmeid on viimaste aastate kohta piisavalt.

Kuidas asi praktikas toimub saab näha hiljemalt enne 08.augustit 2019. Vähemalt nii on kirjas valitsuse 100 päeva plaanis (https://www.valitsus.ee/sites/default/f ... -05-16.pdf).
Väljavõte viidatud dokumendist. Üldeesmärk: Vaba ja kaitstud riik. Punkt 1.11. Lisaõppekogunemine Kaitseväe sõjaaja üksuste lahinguvalmiduse ja mobilisatsiooni valmisoleku alalhoidmiseks ning kontrollimiseks. Tähtaeg 08.08.2019. Vastutab kaitseminister Jüri Luik.
Seega hiljemalt 43 päeva pärast on seekordne tõde selgunud. Samas on võimalus lubadus täitmata jätta ja keskenduda muudele olulistele küsimustele. On see siis lippude teema, perekonnanimede komisjonide moodustamine või muud õpetliku iseloomuga suunaseadmised. Odavam õlu, eriti suvel, on ka teema millega saab alati tähelepanu.

Lõpumärkus nr 1. Võrreldes Vabadussõja algusega, kui esimese mobilisatsiooniga saadi mälu järgi kokku ainult 13 000 inimese ümber on praegune kaitsevägi märksa paremas seisus.

Lõpumärkus nr 2. 2018. aastal toimus suurõppus „Siil 2018“, kus osales kokku üle 18 tuhande inimese, sh 5104 reservväelast ehk 67,8% kutsutust. Täiendavalt viidi läbi kaks lisaõppekogunemist kuhu planeeriti kutsuda kokku 1471 reservväelast. Esimene lisaõppekogunemisele kutsutud üksus komplekteeriti 60,5% ulatuses ning teine üksus 91% ulatuses. Oleme reservväe välkõppuste korraldamisel mitte ainult Baltikumis, vaid kogu Euroopas teenäitajad (andmed KRA kodulehelt).

Lõpujäreldus – arenguruumi veel on, kuid põhjust kurta, et kõik oleks väga halb ning keegi Eestit kaitsta ei taha, seda järeldada ei saa. Võrreldes muude NATO riikidega oleme oma lisaõppekogunemistega ikka täiesti teiselt planeedilt. Pole põhjust häbeneda. Kuigi üle 100% tulemuseni on veel jupp maad minna.

Mul on ilmselt aega heietada .
Noh, mingi paari aasta eest vist ma suhtlesin ühekordselt ühe teatud määral Kaitseväega seotud naisterahvaga. Kui ma nüüd vihjan siia, et Fucs -ile peaks meenuma kellest jutt, siis Fucs hammustab läbi kes. Aga see pole nii oluline. Vot selles esimest / viimast korda nähtud (senimaani) seltskonnas ja sellises suveõhtu suminas tekkis mul eri Kaitseväe ja Riigikaitse teemalisi diskussioone. Sumin toimus ühes - ütleme vist varastes kolmekümnendates meesterahva (kes minu teada mingit jätkuvat püsisuhet Kaitseväega ei omanud, aga mingi ludri ka ei olnud) kodutanumal, mis igati vinks-vonk korras. Vallasvarana lisaks naine ja lapsed. Ja siis selle kaitsetahte teemal väljendas meesterahvas väga selget visiooni, et võimaliku sõjamaigulise konflikti korral ta esmase prioriteedina hoolitseb oma pere eest ja toimetab nad Soome. Tal oli kas mingid peretuttavad seal vms. Et siis proovib tagasi tulla. Kuigi selline prioriteetide järjestus on ilmselt siiras ja üllas, ning sellise kritiseerija ilmselt teatavate moraalsete puudustega mölakas - ma siiski võtan häbiks pakkuda, et see mees sealt Soomest tagasi Eestisse enam vaevalt tuleb. Lihtsalt kas füüsiliselt ei saa, või peab endisel peret esimese prioriteedina aitama jne. Lihtsalt/kokkuvõtlikult ilmestab eelkirjeldatud stsenaarium x % Eesti potentsiaalsete kaitsjate käitumist. Mis see x on - mina ei paku. Aga sellised inimesed on enne võimaliku sõjamaigulist konflikti igati patriootlikud. Ka siiralt. Ja samuti ka hiljem. Lihtsalt näed asjaolud "ei võimaldanud". Tegelikult mulle tuleb sellega jällegi meelde 40 -nda teema - kuidas kõik eestlased siin oleks ikka nii tiblasid tuulutanud, et tolmab, aga näe vat see riigiaparaat lõi vedelaks. Ei lasknud. Või kuidas 45 aastal oli kogu sõja peesse minek peamiselt Aadu lollusest tingitud. Kus muidu oleks targad kindralid paremini teinud. Vabandage - lihtsalt tuleb kontekstis meelde - ei taha teemat rappa juhtida. Inimeste võime endale mugavaid ja ilusaid vabandusi leida on üüratu ja piiritu.

Kumb number on suurem kas 42% või 46%? Lemet – kumb sinu arvates on suurem? Akf Herem siin arvab, et 46% on suurem kui 42%. Sinul pigem kipub olema vastupidi.

Minu arust on 42% häirivalt suur number. Eriti eelnenud esitluste taustal loodud kuvandit silmas pidades.

...Eestile tungitaks kallale, siis kas Eesti kodanik peaks sõjas Eesti riigi eest võitlema. Üleeelmisel aastal vastas antud küsimusele 87 protsenti inimestest jah, 2017. aastal 82 protsenti ning 2018. aastal 88 protsenti ...

Elust endast pärit andmeid on viimaste aastate kohta piisavalt. 

Puht retooriline küsimus, lihtsalt mõtisklemiseks- kui suur see kutsutute ülekate meil oligi...?

Nagu siin juba vihjati, siis tõenäoliselt on suure põgenejate hulga ja kaitsetahte madala taseme taga asjaolu, et suhteliselt väike osa põlvkonnast käib ajateenistuses. Ka KLis baaskursuste koosseise vaadates tekib tunne, et mehed on ka selle kohustuse naiste õlule pannud, sest pooled kursuslased on naised.

Kuigi EKV'l on palju pakilisemaid probleeme puuduvate võimete näol, siis ühiskonna kaitsetahte seisukohalt oleks ehk parem kui ikkagi noormeestest käiks ajateenistuses kõik (ja naised vabatahtlikult). Need kes endale tervisehäda külge on simuleerinud saavadki hambaharjaga kasarmu põrandat küürida ja/või hooldekodus vanainimestel mähkmeid vahetada (asendusteenistus). Hetke on valik kas haigust simuleerida või ajateenistusse minna, siis pahatihti simuleeritakse haigust. Kui valik on kas minna normaalsesse ajateenistusse või simuleerida haigust ja siis vahetada vanainimestel mähkmeid, küll siis paraneks rahvatervis hoogsalt.

Teine aspekt on, kui ühiskonnas hakatakse taunima ajateenistuses mitte käimist. Näiteks tööinterviuul on esimene küsimus kas oled ajateenistuse läbinud? Või nagu ekspresident Ilves välja pakkus, noorpoliitikultelt sama küsida? Kui tööjõuturul oleks natukenegi lihtsam seis, siis oma firmas küll ei võtaks ühtegi pudulojust tööle. Aga no praegusel momendil jääks töö lihtsalt tegemata.

Lemet kirjutas:

Kumb number on suurem kas 42% või 46%? Lemet – kumb sinu arvates on suurem? Akf Herem siin arvab, et 46% on suurem kui 42%. Sinul pigem kipub olema vastupidi.

Minu arust on 42% häirivalt suur number. Eriti eelnenud esitluste taustal loodud kuvandit silmas pidades.

...Eestile tungitaks kallale, siis kas Eesti kodanik peaks sõjas Eesti riigi eest võitlema. Üleeelmisel aastal vastas antud küsimusele 87 protsenti inimestest jah, 2017. aastal 82 protsenti ning 2018. aastal 88 protsenti ...

Elust endast pärit andmeid on viimaste aastate kohta piisavalt. 

Puht retooriline küsimus, lihtsalt mõtisklemiseks- kui suur see kutsutute ülekate meil oligi...?

Alljärgnev lõik samast küsitlusest.
Meesoost kodanikest on valmis riigikaitses kaasa lööma 73 protsenti, seejuures 76% eestlastest ja 58% muust rahvusest vastanutest. Kuid 15-49 aastaste muust rahvusest Eesti kodanikest on riigikaitses kaasa löömiseks valmis kaks kolmandikku
--------------------------------
Mul on kombeks teha vahel ühte kummalist testi. Test seisneb järgmises. Üldine hüpoteetiline situatsioon ja olukorra kohta esitatud küsimus tuleb viia üksikisikule arusaadavasse kategooriasse. Näiteks kui keegi räägib kulude kärpimise vajadusest, siis esmalt tuleb vaadata, kas ta ise on seda teinud. Kui keegi räägib ametnikkonna vähendamisest, siis tasub alati kõigepealt vaadata mitu inimest on ta enda alluvusest oma võimuperioodi jooksul koondanud. Või kui keegi jutustab inimtekkelise kliima soojenemisega võitlemisest tasub alati kõigepealt küsida, et mitu lennureisi on ta viimase aasta jooksul teinud või palju tema enda jalajälg loodusele on. Ühesõnaga teoreetiline küsimus tuleb viia võimalikult madalale tasandile. Sedasorti test paneb asjad alati õigesse valgusesse, eraldab soojad sõnad külmast kivist ehk terad sõkaldest.

Lähme praktiliseks.
Oletame, et Sinu perekonnas ja koos Sinuga ühes majas elab tore kärgpere, kus on 5 nais- ja 5 meessoost inimest. 7 on eestlased ja 3 on muust rahvusest. Neist kaks pole Eesti kodanikud. Neist 10 inimesest üks on 20-29 aastane, kaks on 30-39 aastased, kaks 40-49 aastased, kolm 50-59 aastased ja ülejäänud kolm on üle 60 aasta vanad (see oli küsitlusele vastanute struktuur).

Ja nüüd on oht, et sinu kurjale naabrile nimega onu Heino sinu elukorraldus ei meeldi – ta lihtsalt ei salli kärgperesid - ja seetõttu ta plaanib relvastatud kallaletungi. Korraldad oma kärgperes küsitluse. Saad teda, et kolm inimest eelistaksid maja kaitsmise ja võimaliku surma asemel minna kõrvalmajja varjule ja oodata olukorra lahenemist. Seevastu seitse inimest plaanivad maja kaitsmisel osaleda ja riskida oma eluga. On seda palju või vähe? Ma isiklikult ei näe nendes tulemustes midagi väga hullu. Pigem isegi vastupidi. Seitse surmapõlgurit on kahtlaselt palju.

Mis puudutab 20-29 aastaseid – nemad ongi väga liikuva iseloomuga vanusegrupp. Igal ajahetkel viibib neist välismaal 10-15%. Alates 2000 keskelt 2,7% peal on näitaja tõusnud 2012. aastaks 10,2% peale ja hetkel ilmselt paar protsendipunkti rohkem. See annab osalise vastuse ka Sinu retoorilisele küsimusele, et miks ülekate, ja küllaltki suur ülekate, on vajalik. Palju muid põhjusi veel. See ongi ju ülekatte mõte, et tagada üksuse komplekteerimine olukorras kus kõik kutsututest ei tule kohale. Teatud kadu on juba eos sissearvestatud. Kes on välismaal, kes haige, kes ei saa kutset kätte, kes eirab teadlikult, kes on tööl politseis jne. Täiesti normaalne olukord. Loota, et 100 väljaõpetatust tuleb kohale alati 100 inimest on utoopia. Kahtlustan, et isegi N-liidus ega Põhja-Koreas sedasorti tulemust pole kordagi saavutatud.

PS. Huvi pärast tahaks muidugi tulemusi teada, et kui sa ülakirjeldatud testi oma perekonnas/suguvõsas/tutvusringkonnas ära teed. Kas tuleb kümnest seitse kodumaa kaitsjat ära või mitte Piinlik lugu, kuid mina nii head tulemust mõni aeg tagasi ei saanud

Huvitav, et rahvuseti laiali ei löödud, vabalt võis olla, et Eestisse kavatseb jääda 80% eesti noormehi ja ainult 20% vene noormehi. Siis nii hull ei tundukski.

 nüüd on oht, et sinu kurjale naabrile nimega onu Heino sinu elukorraldus ei meeldi – ta lihtsalt ei salli kärgperesid - ja seetõttu ta plaanib relvastatud kallaletungi.

Irw...ilmselt teataks politseisse. Ja laseks onu Heino kui segase sõlmekeeratult platele viia.

Mul on ilmselt aega heietada .
. Vallasvarana lisaks naine ja lapsed. Ja siis selle kaitsetahte teemal väljendas meesterahvas väga selget visiooni, et võimaliku sõjamaigulise konflikti korral ta esmase prioriteedina hoolitseb oma pere eest ja toimetab nad Soome. Tal oli kas mingid peretuttavad seal vms. Et siis proovib tagasi tulla. Kuigi selline prioriteetide järjestus on ilmselt siiras ja üllas, ning sellise kritiseerija ilmselt teatavate moraalsete puudustega mölakas - ma siiski võtan häbiks pakkuda, et see mees sealt Soomest tagasi Eestisse enam vaevalt tuleb.

Mida siin riigi tasemel mõelda võiks/tuleks - selgelt toimiva tsiviilkaitse (millesse ka inimesed usuvad) puudumine on kriisiajal riskifaktor, sest keegi ei taha oma peresid saatuse hooleks jätta. Kuid ma kahtlen sellise mõtlemise perspektiivis - ignorantsi on selleks liigselt. Probleem võib tekkida näiteks üksuste kokku saamise kiirusega (sest asjatoimetused võtavad aega, võib jääda ummikusse jne).

Täna on perele pakutav peamiselt perspektiiv varjuda sõjategevuse eest oma puitkarkassmajas ja/või loota udusevõitu plaanidele "PPA korraldab evakuatsiooni". Ühesõnaga, meil puudub siiani tõsiseltvõetav tsviilkaitseplaan sõja puhuks ja see on kahtlemata üks faktoreid, miks tekib surve peresid "ülemere" viia. Soomlased tõenäoliselt Rootsi putkamisest väga ei räägi?

Ja meenutame veelkord, et viimsepäevakell oli nii lähedal 2400-le viimati Kuuba kriisi paiku.

Mina ise oleksin ka sellise dilemma ees. Minu "koht" on 100 km Tallinnast, umbes teid jne arvestades miinimum 4 tundi aega. Sellisteks asjadeks puuduvad meil üldse igasugused ettevalmistused (ka enamasti omaalgatuslikud). 2007 aprillimäsu ajal, kui asjasse natuke rohkem pühendatute hulgas liikusid kuuldused üks hullem kui teine (ja puudus ka tegelikult tsentraalne objektiivne info, seda asendasidki kuuldused) olin ise valmis selleks, et Tallinnas lähebki laskmiseks. Õnneks ei läinud, aga plaan, mis saab perega oli mul tehtud ja osalistega kooskõlastatud.

Mul on kombeks teha vahel ühte kummalist testi. Test seisneb järgmises. Üldine hüpoteetiline situatsioon ja olukorra kohta esitatud küsimus tuleb viia üksikisikule arusaadavasse kategooriasse. Näiteks kui keegi räägib kulude kärpimise vajadusest, siis esmalt tuleb vaadata, kas ta ise on seda teinud. Kui keegi räägib ametnikkonna vähendamisest, siis tasub alati kõigepealt vaadata mitu inimest on ta enda alluvusest oma võimuperioodi jooksul koondanud. Või kui keegi jutustab inimtekkelise kliima soojenemisega võitlemisest tasub alati kõigepealt küsida, et mitu lennureisi on ta viimase aasta jooksul teinud või palju tema enda jalajälg loodusele on. Ühesõnaga teoreetiline küsimus tuleb viia võimalikult madalale tasandile. Sedasorti test paneb asjad alati õigesse valgusesse, eraldab soojad sõnad külmast kivist ehk terad sõkaldest.

Taolisest asjast ma eespool rääkisin - kui hüpoteetiline "riigikaitse olukord" viia arusaadavaks "sa võid saada surma" või "su maja võib hävida" tasemele ning see kamina eduraporteeritud kõrge kaitsekahte % hakkab mürinal langema. Minu kogemuse põhja (abituriendid) vähemalt 2 korda madalamaks. Ja ma arvan, et neid üldiseid, inimesega seostamatuid küsimusi küsitakse täiesti teadlikult, küsimus on lihtsalt selles, et kas see on miski Emori enda initsiatiiv anda kaminale sobivaid vastuseid (saamaks järgmist teenuslepingut) või on siin ehk ka kamin vähe soovi avaldanud? Aga võibolla ma eksin ja taoline enesepettus on meil vajalik üldise moraali hoidmiseks (kõik polegi pahasti)?

Minu meelest need tuhande küsitletuga uuringud näitavad enamasti üldse aiateibaid.
See on ikka väga väike valim.
Satub seltskond pooletoobiseid sisse ja ongi tulemus mokas.
Aga noh, ilmselt on Emoril jt uuringufirmadel hinnakirjas see 1000 küsitletuga variant ülekaalukalt soodsaim ja seetõttu neid teha vorbitaksegi.
Enne viimatisi Riigikogu valimisi tehti ka kamaluga neid odavuuringuid ja ikka väga mööda läks neist enamik.