Mõtlesin siis, et olen seda lugu juba pajatanud, kuid - pole mitte. Eks ma siis tee seda. Juhtus see juba oma 8 aastat tagasi.
Asi sai alguse sellest, et tuli kord Võru politseisse üks mees Rõugest sellise jutuga, et temal olla EV Politseile tank ära anda. Kuna aga politsei pärast pisukest jutuajamist nentis tõsiasja, et jutuks olnud tanki kohe ukse taga pole mette, et seda kohe hoiule võtta, siis üks tuttav mees tuli sealt selle sama jutuga Lahingukooli. Noh, et kas teil oleks ühte tanki vaja? Noo-oo, jah. Tanki oleks ikka vaja, kuid, asja lähemalt uurides tuli välja, et see soomuselukas hoopistükki vee all olevat. Rõuge järves, nimelt.
Kuna aga ühel heal päeval paistis aega üle olevat, siis võtsime vastava sukeldumisvarustuse kaasa ja, olles enne infot vallanud mehega kokku leppinud, asusime asja kallale. Sõitsime platsi ja hakkasime meest pinnima. Mees, kes algul kangesti lahke tundus, ei tahtnud meiega esialgu kuidagi kaasa tulla, kuid hiljem siiski korraks käis ka kaldal ära. (Vaat, selle järve täpset nimetust ma enam ei mäleta.)
Osa järve kaldaribast oli ühtlasi ka selle informandi omanduses ning samuti pidas ta seal ka mingit külalistemajataolist asutust. Selle majapidamise majandamisvajadusega ta oma hõivatust nagu põhjaendaski.
Jutt oli selle tanki kohta siis järgmine.
Noh, tank olla järves sees. Ja sattunud oli see sinna 1944. aasta suvelahingute ajal. Järve kõrgemal kaldal olla siis asunud mingi vana mõisahoonestus, kus olla sakslastel mingi luurekoolitaoline asutus aset võtnud ja kui lahingd sinnamaani jõudsid, siis olla seal kandis ka miskit paugutamist olnud.
See tank aga olla vist mingi vea, või siis lakemoonapuudusel sellelt kõrgemalt mäepervelt töötava mootoriga järve sisse lastud.
Seda väidet olla siis kinnitanud ka mingid saksa veteranid, kes mõned aastad tagasi olla oma kokkusaamist selle mehe külalistemajas pidanud. Üks neist olla ka just neis kohalikes lahingutes osalenud ohvitser olnud. Ka olla tanki olemasolu kinnitanud mingid vitsaotsijad kusagilt Euroopast, kes siis paadiga vitsa vibutades ja pendlit kõigutades olla samuti mingit kangesti suurt metallikogust järvekäärus täheldanud.
Mees ise aga ei tahtnud kuidagi meiega koos asja uurimises osaleda. Ikka kibeles oma maja juurde tagasi.
Noh, mis meil siis üle jäi. Aparaadid külge ja vette.
Aga, oi-oi-oi. Sügasvus, mis esialgu päris kasin tundus, osutus hoopis enamaks. Oma 1,5 meetrit muda oli sellele esialgsele meetrile lisaks. Nii, kui meetrisügavusse vette astusin, nii ülepea mutta mattusin.
Nii me siis üritasime ja üritasime, kuid - nähtavus null ja - otsi nõela heinakuhjast.
Nii me siis ei leidnudki seda tanki.
Jutumehe naabri sõnade kohaselt aga ei olla keegi ümbruskonnast mingist tankist selles järves aga mitte kuulnudki. Ja ometi olid nemadki kogu sõjaaja ja ka peale seda kogu aja samas elanud.
Ju ta üks selline imelik tähelepanupuudusest vaevatud jutumees siis oli.
Ah, jaa. Veel olla selline jutt, et kunagi olla seda tanki ka juba otsitud (kunagi sügaval vene ajal), kuid polevat sea mitte välja saadud. Millal, ja kes, seda ei teadnud aga keegi asjale lisada.
Vaat selline lugu on siis ühe tankiotsinguga. Ja jäigi Eesti Kaitseväele tank saamata.
