Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
Borjal on kahtlemata õigus. Aegajalt käib rahvast peksmas aga muidu tore inimene siin ei tööta.Borja kirjutas:..mul jääb üle vaid resigneerunult (eitamitmeskordjuba) konstanteerida, et ilma massiivse "kodanikuterrorita" MINSKi OMONi pereliikmete vastu ei saavuta nad seal mitte essugi
LollusLeps kirjutas:Ma ei tea kuda teile. Aga mulle tundub, et kõige õudsamaks unenäoks, et võib saada Suwalki koridori raiumine Kalingradi kiirelt tormjooksuga.
Väed on kohal, lahingvalmiduses.
Võib olla Vene nõudmine, et Batka, mine tee koridor, aitame sind peita ja peame sind ülal elu lõpuni.
..
Ma arvan ka, et 19-aastased rahvaarmees ei ole sama masti mehed kui Donbassi saadetud kõrilõikajad või OMONi keldripoksijad ja pigem ühineks rahvaga, kui trummi lööma hakatakse. Ja igasugu üle piiri puhkusele eksimise peale Poola ilmselt, ilma pikema kisa, nõupidamiste ja NATO kõnedeta lihtsalt müksaks küünarnukiga. Kõvasti. Ma ei usu, et Poola armee suvepäevi peab. Küllap ollakse sealgi igasugu batka lolluste jaoks valmis.Borja kirjutas: Parim tõend sellest, et VV armee "lolljuhmis kuulekuses" kaheldakse, ongi see, et too armee otsustati rahutuste ajaks NATO piirile kupatada - jalust ära ühesõnaga. Igaks juhuks.
Nonoh, mis kuradi armee see on, kus keegi käsku ei tunne(ajateenijast reamehest alustades kuni kõige enam lubjastunud kindralini välja)?! Naiivne romantism. Ainult juturaamatutes saadab su üksuse ümber piiranud vaenlase aadlisoost ohvitser valgel hobusel käskjalaga duellikutse, et ausal kahevõitluse otsustada ülejäänud üksuse liikmete saatusBorja kirjutas: Te tsivilistid teete(gi) alati selle (tüüp)vea, et peate sõjaväelasi ajudeta idiootideks.
Pigem sügavalt kahtlen, et Valgevene armee erineks oluliselt tiblastani armeest. Nii väljaõppe kui sadismi kui käsutäitmise poolest. Tegemist ei ole Ukraina armeega sõja alguspäevilt ja Lukashenko ei ole veel kaugeltki nii löödud mees, et saaks rääkida deserteerimisest või üleüldse sõjaväelisest riigipöördest. Igasugune koridoride teema on ulmevaldkonnast, aga sõjaväelane on just nimelt ajudeta idioot, mis puudutab käsu täitmist.Ei pea. Võib-olla ehk agressiivsemaks kui tsiviliste, aga amet teil selline. Lihtsalt - neid otsuseid ei võta vastu ju sõjaväelased, vaid poliitikud.Borja kirjutas:Te tsivilistid teete(gi) alati selle (tüüp)vea, et peate sõjaväelasi ajudeta idiootideks.
..sinu post on niivõrd juhmakas, et sellele ei saa isegi vastata...trs
..poliitikud võivad pallu otsuseid "vastu võtta" - ja sõjaväelastele jääb sarnastes oludes alati valik, kuda nende "otsuste" järgi käiaZ03
nad muuseas ei ole seda (täiesti mõtlevad inimesed on) - ja nad kindlasti ei näe unes (ei pissi sealjuures mõnust püksi) kuda nad omanda raffast omanda kodulinnade tänavail peksma hakkavad // "mentideks transformeeruvad" 
Ehk oligi kurnamise strateegia. Kuna protestijad järgmisi samme ei astunud siis sellega asi lõppes. Mõned päevad ei antud neile põhjust( vägivald) ja oligi kõik. Sest tahe systeemi muuta neil puudus.diesel kirjutas:paistab, et läks nii nagu alati.
visin lasti välja, hoog käis maha ja komejant sai läbi.
mõni agaram saab veel nuuti ja elu läeb vanaviisi edasi.
kahju kohe, aga eks iga rahvas elab oma elu ise.
Öö Minski lennujaamas. Ajakirjanikke koheldi kui vange
Valgevene piirivalve märkas Delfi venekeelse toimetuse ajakirjaniku passis Vene pressiviisat ja pani tema ees ukse kindlalt kinni.
ROMAN STARAPOPOV
Minsk-Tallinn
„Tervitus! Seersant (nime ei mäleta). Teile on keelatud sissesõit Valgevenesse seaduse 30. paragrahvi alusel. Kuid see ei ole deporteerimine,” teavitas sõjaväelane Minski lennujaamas umbes 20 inimesest koosnevat rühma, kuhu kuulusin ka mina. Taipasin, et ei läbi kontrolli, sel hetkel, kui piirivalvurineiu vaatas mu passi, milles on Venemaa viisad kirjaga „Press”, ja kergitas kulmu.
Ta palus mul astuda kaks sammu tagasi ja vaadata kabiini nr 17 juures olevasse kaamerasse, haaras siis telefonitoru ning teatas tõsisel ilmel: „17-ndasse!”
Ilmus vormis meesterahvas. Ta viis mind rühma noorte juurde, silma järgi hinnates vanuses 23–25. Meid hakati ükshaaval kõrvalkabinetti kutsuma. Seal kontrolliti seljakoti sisu ja märgiti ära amatöörkaamera.
„Reisi eesmärk?” – „Minskit vaadata, ringi jalutada.” – „Kuhu lähete?” – „Vesipiibukohvikusse.” – „Ja veel?” – „Äkki hambaarsti juurde.” – „Ja enne ühtegi hambaarsti välja ei vaadanud?”
Vastused tundusid kahtlased, ehkki just ülaltoodud põhjustel sõidan tihti Peterburi. Seal otsustan juba Yandexi või Google’i kaardi põhjal, kuhu lähen edasi.
Siis paluti ette näidata telefoniga tehtud pildid. Midagi kahtlast seal polnud. Nii fotod kui ka Telegrami kanali kustutasin ülekuulamist oodates. Valgevene kolleegid olid niikuinii hoiatanud, et mingil juhul ei tohi näidata, et oled loginud sisse kanalisse Nexta. Saadetakse kohe tagasi.
„Jääte siia kauaks”
Pärast ülekuulamist viidi meid kabiinidesse, kus igaühes oli juba ees keskmiselt viis inimest. Mõned neist istusid diivanil, üks lebas millelgi, mis meenutas lamamistooli. Meid tervitas üks mees mitte just julgustava prognoosiga: „Jääte siia kauaks. Mõned elavad siin juba kaks kuud.”
See oli Filipp, ja nagu välja tuli, elab ta Leedus. Minskisse lendas ta oma äri pärast, aga ka naise juurde, kellega oli kaks kuud tagasi internetis kohtunud. Piirivalvurid uurisid Filipi telefoni põhjalikult. Nad kuulasid kõiki häälsõnumeid, mida ta oli naisega vahetanud, vaatasid kõiki pilte. Helistasid naisele. Ilmselt teda juba oodati, sest tema internetituttav viidi kuskile ülekuulamisele.
Filipp oli juba selles asjas kogenud. Ta teatas uustulnukatele, et kohvikust midagi tellida ei tohi. Välja minna ka ei tohi. „Nagu kinnipeetu,” võrdles ta. „Süüa ei saa, passi sul ei ole, kohvrit võtta ei saa.” Filipp meenutas ka, et ülekuulamistel tundsid piirivalvurid erilist huvi, ega tal ole sidemeid ajakirjandusega.
Minu kõrval istuval mehel oli samuti pass viisasid täis. See oli Julian Hans, kes varem töötas Süddeutsche Zeitungi Moskva korrespondendina ja tegutseb nüüd Moskvas teistes valdkondades.
Teises toas istus neljast inimesest koosnev rühm. Selgus, et tegemist oli hollandlastega, kes lülitusid mingi hetk ümber puhtale vene keelele! Nemad olid Hollandi televisiooni korrespondendid, juudi ja kaukaasia nimedega. Oli aga veel üks – Jeroen van der Boom. Otsisin internetist: Hollandi telesaatejuht, laulja, näitleja... ja Hollandi esindaja 2009. aasta Eurovisionil!
Jeroen rääkis, et kümme aastat tagasi töötas temagi korrespondendina. Valgevene piirivalve jaoks pole aga olemas endisi ajakirjanikke.
Aleksei Tugušin Hollandi TV-st imestas. Ta meenutas, et kui tegi Maidani ajal Kiievist reportaaže, siis anti ajakirjanikele, vastupidi, roheline tee. Nad lasti eelisjärjekorras üle piiri, et nad saaksid võimalikult kiiresti tööle hakata. „Aga mis siin on?” esitas ta retoorilise küsimuse.
Õhtul tahaks mõistagi süüa. Tuli välja, et söögiga kindlustab „arestante” lennukompanii, s.t Belavia, kuid selle esindajat ei ilmunud ega ilmunud. Piirivalvurid, keda sel ajal oli kümmekonna ringis, selgeid vastuseid ei andnud. „Oodake,” kamandas neist üks, kuid mitte väga enesekindlalt. Teisalt jättis nende suhtlus siiski soovida. Nad käitusid meie kõigiga nagu ehtsate arreteeritutega.
Aga vaat Belavia töötajad, kes viimaks hilisõhtul saabusid, üllatasid meeldivalt. Nad suhtlesid kenasti ja isegi hilisõhtul söötsid meil kõhud täis.
Aga kus ja kuidas magada?
Kõige raskem küsimus ootas meid kõiki öösel: kus ja kuidas magada? Noored ja jõuametnikud vangutasid pead. Jälle tulid appi Belavia töötajad. Toodi magamisriided. Paljud heitsid neile lamamistoolidele, aknalaudadele, keegi ka
Minul ja veel kolmel vedas kõige rohkem. Oli mugav, keegi ei norsanud lähedal, haisvaid sokke nina alla ei topitud.
Koju saamiseks selgitati reegleid: tuleb muretseda tagasisõidupiletid ja teatada piirivalvuritele, kes võtavad siis omakorda ühendust Belaviaga.
Ise sellist kogemust korrata ei tahaks, kuid inimesed elavad säärastes tingimustes ka kauem. Iraanlane Golamreza viibis toas juba kümnendat päeva. Saatkonnas öeldi küll, et pääseb riiki, kuid piiril tekkis probleem. Oli vaja küllakutset. Mis sest, et ta elab Minskis juba kümnendat aastat. Ilmselt oli jäänud kellelegi õigel ajal altkäemaks andmata, uskus ta.
Enne ärasõitu hoiti meid kinni viimase hetkeni. Duty free tsooni ostlema isegi ei mõeldud lasta. Vahetult enne starti konvoeerisid kolm meest mu lennukile. Üks neist jäi veel trapi juurde ootama, kuni uksed sulgusid.
Trs võtab nüüd väheke vaiksemakstrs kirjutas:sõjaväelane on just nimelt ajudeta idioot, mis puudutab käsu täitmist.
Ainult tahteks ei piisa, jõudu on ka vaja, et midagi ära teha.hjl85 kirjutas:Sest tahe systeemi muuta neil puudus.
Tiananmen on ikkagi kahe otsaga asi. Oli vist 38. armee komandör, kes keeldus käsku täitmast ning komandanditundi kehtistamast. Samas, muidugi leiti seal ka mehed.Kriku kirjutas:Aga jälle, ärgem unustagem Tianmeni väljakut! Ma ei näe põhjust kahelda, et ka VV armeest leiaks neid, kes mõni tuhat tsivilisti maha laseks - või siis vähemalt tegutseks taustajõuna mujal korda hoides, kuni OMON seda teeb.
