Mis sellise maksimaalse negativismi üleskütmise mõte on, ma ka aru ei saa..
DMITRI KUKUŠKINI AUTORIKÜLG | А что, там тоже люди живут?! (Misasja, kas Kirde-Eestis elavad samuti inimesed?)
17. august 2018, Dmitri Kukuškin
On aeg mõelda, mida teha pärast seda, kui praegune huvi Kirde-Eesti vastu vaibub.
Уважаемые читатели газеты Eesti Päevaleht! Надеюсь, текст на русском языке не вызовет у вас столь уж сильное удивление. Тем более, что это станет, насколько я знаю, чуть ли не первым таким случаем. А значит, вы держите в руках исторический выпуск газеты!
Да и вообще, такое ощущение, что на дворе вновь „историческое время”: в политике наступили серьезные перемены и многие ими недовольны; на носу выборы в парламент, консерваторы (EKRE) набирают популярность, несколько других партий ее теряют, на подходе новые политические и общественные движения. Вновь, как и всегда перед выборами, популярной стала „русская” тема: все опять обсуждают будущее системы образования и интеграции. Только на этот раз вдруг неожиданно можно услышать и здравые, разумные идеи о том, что не должны быть дети и школы разделены, если мы на самом деле хотим, чтобы общество стало у нас единым. Только так, учась вместе, эстонские и неэстонские школьники смогут узнать друг друга, подружиться, понять, наконец. И в будущем уже не будут бояться друг друга и смотреть, как на нечто диковинное и непонятное.
Ведь получается, что 25 последних лет были потрачены впустую, нормальное решение проблемы лишь отодвигалось. А теперь мы, то есть ВЫ – многие из эстонцев, спрашиваете: почему же это русскоязычные, особенно на Северо-Востоке и в Ласнамяэ, никак не хотят массово вливаться в эстонское общество? Да потому только, что раньше никто толком не озадачивался тем, чтобы спросить: а что думают те, кого вы хотите интегрировать? И не просто спросить ради „галочки” в отчете, а получить ответ, проанализировать его и сделать выводы.
Et ei tuleks ometi teist Krimmi?
Nüüd sellest, mis ilmselt toimub. Imelisse Kirde-Eestisse, kus elavad mingid arusaamatud „postsovetlikud inimesed”, saadetakse Eesti ametnike ja artistide dessant eesotsas meie presidendiga. Narva ehitatakse Vaba Lava, tuleb sisekaitseakadeemia kolledž, arendatakse Euroopa kultuuripealinna projekti ja muusikal „Kremli ööbikud” saavutab Kreenholmis rekordilise läbimüügi. Hurraa! Hurraa. Hurraa? Ainult et kohalikud arutlevad: kus te kõik varem olite? Miks te järsku just nüüd saabusite? Et siin ei korduks Krimm ja Donbass? Ainult sellepärast?
Just nõnda see praegu välja näeb, sest loosungid, mille all kogu Eesti sõitis korraga Ida-Virumaale ja Narva, ei pane üksnes kulme kergitama, vaid solvavad otseselt piirkonna elanikke. Ametnike loosungid kõlavad umbes nii: „Lähme vaatame, mis inimesed seal elavad, millised on nende probleemid ja kuidas neid aidata.” Päriselt. See tähendab, et kõik need aastad on Kirde-Eesti kujutanud endast paljude nende ja ka teie jaoks, lugupeetud lugejad, ei midagi muud kui Metsikut Läänt, Kaug-Põhja ja Amazonase džungleid ühes komplektis?
Ja nüüd on Eestis kuskilt tekkinud jõud ja vahendid, et organiseerida niisugune humanitaarmissioon, ehkki varem oli pohhui, võis lihtsalt inimeste ees silmad sulgeda ning pidada seda piirkonda kõigest elektrit ja ehk veel midagi tarnivaks kolooniaks?
Eks ole see piirkond, kus valitseb korruptsioon, elavad arusaamatud hõimud, kes räägivad kummalist keelt (vaenlase keelt, nagu on öelnud vabariigi kunagine juht). Ja kes on pealegi saastunud radiatsiooni, HIV ja aidsiga ning üldse hääletavad Putini poolt ja on peast narkomaanid? Ja nüüd on Eestis kuskilt tekkinud jõud ja vahendid, et organiseerida niisugune humanitaarmissioon, ehkki varem oli pohhui, võis lihtsalt inimeste ees silmad sulgeda ning pidada seda piirkonda kõigest elektrit ja ehk veel midagi tarnivaks kolooniaks? Võis sellepärast, et kohalikud elanikud kannatasid ja vaikisid, kuid nüüd on olukord ohtlikuks muutunud – äkki meelitatakse kuidagi ära? Jah?! Ei tahaks seda küll uskuda, kuid…
Purustada pehkinud poliitiline vundament
Ja veel küsitakse seal, kirdes: „AGA MIS SAAB PÄRAST?” Pärast seda, kui ametnikud sõidavad minema, Kreenholmist võetakse maha muusikali dekoratsioonid ja president Kaljulaid naaseb Kadriorgu? Mis tuleb pärast seda? Kui sellele vastust ei otsita ega kujundata, siis ei leia lahendust ka regiooni probleemid. Inimesed jäävad üldiselt endist viisi mitteintegreerituks ja otsesõnu öeldes ka mittevajalikeks ning Eesti valitsusele huvi mitte pakkuvateks. Kuigi, olen selles veendunud ja seda tuleb ka pidevalt meenutada – ka nemad maksavad makse! Kõik, olenemata passi värvist.
Ometi tuleb välja, et neid inimesi pole vaja. Nad on ju teistsugused, räägivad võõrast keelt ja kogu see muu ammu tuttav jutt. Vaid kord nelja aasta jooksul muutub osa neist inimestest elektoraadiks, tuues seejuures hääli just neile parteidele, kes on eluliselt huvitatud niisuguse status quo säilitamisest. Põhineb ju sellel kogu Eesti poliitiline süsteem, mis on rajatud samale 1990-ndatel ehitatud vundamendile. Kuni see süsteem pakub inimestele elatist ja sooje kohti ning lubab teha mitte midagi mittepõlisrahvaste olukorra parandamiseks, ei muutu siin Ida-Virumaal kardinaalselt midagi.
Ometi on nii meie riik kui ka teda ümbritsev maailm juba ammu muutunud. Pole võimalik elada edasi 25 aasta taguste illusioonide ja stereotüüpidega. Lõppude lõpuks, kui te saabute „Eestist” Narva, nagu siin naljatatakse, ja teist ei saada poes või taksos aru, siis on ju igaühel praegu taskus nutiseade, mis saab suurepäraselt hakkama mis tahes keelte vahelise tõlkega! Ja kui te ikkagi kardate, et teid ei mõisteta, pole asi ilmselt keeles ja üksteisest mitte arusaamises, vaid selles, et te algusest saadik ei taha neid arusaamatuid inimesi mõista. Ongi kõik. Pole oluline, mis keelt nad räägiksid. Ja uskuge mind, see on ka üsna hästi märgata.
Misjonärid ja vallutajad
Just sellepärast ongi Kirde-Eesti elanikud sageli suhtunud usaldamatult nii läänest tulnud misjonäridesse kui ka vallutajatesse. Neisse, kes saabuvad siia sõna otseses mõttes etnograafilisele ekspeditsioonile, et „teada saada, mis inimesed seal küll elavad”. Neisse, kes suhtuvad neisse kui katsejänestesse ja metselajatesse, keda tuleb tsivilisatsioonile lähendada. Kahjuks võib endiselt märgata samade ametnike ja poliitikute põlastavat ja alandavat suhtumist „venekeelsetesse eestimaalastesse”.
Ühesõnaga, juba praegu tuleb mõelda sellele, mis saab pärast. Pärast praeguse entusiasmi, armastuse ja sõpruse kuhtumist? Kas selline – normaalne – lähenemine jätkub? Sest kui piirkond jälle unustatakse, on see väga halb. Esmajärjekorras tema elanike jaoks. Sest need, kes ei suuda enam välja kannatada, sõidavad minema. Aga need, kes jäävad, ei suuda kõrvalise abita oma elujärge parandada, isegi kui paljud neist seda tahaksid.
Nii et iseenesest suur tänu selle tõeliselt ajaloolise hetke eest, kus saja-aastane Eesti Vabariik meenutab pidustuste kõrval kasvõi hetkeks oma juuri! Meenutab, et iseseisvusmanifest koostati Eestimaa rahvaSTEle – mitmuses, mitte ainsuses. Täname ja loodame, et praegune tähelepanu Ida-Virumaale pole kõigest ühekordne viisakas juubelikingitus, vaid märk sellest, et meie riigis on asjad hakanud paremuse poole liikuma. Ja et see ei lähe ajalukku ühekordse aktsioonina, vaid kuulutab tõelise, sõprusele ja usaldusele rajatud integratsiooni algust meie vahel.
