www.militaar.net

teeline35 kirjutas: ↑08 Aug, 2025 9:40 Samas kui Kajar Lemberi, Kadri Simsoni puhul suure vaimustuse ja hooga alustati protsesse.

teeline35 kirjutas: ↑08 Aug, 2025 9:40Tahaks jagada mõnede kaasfoorumlaste idealismi meie kohtusüsteemi ja prokuratuuri suhtes, aga reaalsus on rohkem Akf Peeter kirjutatu moodi. Kohtud reaalselt kedagi vangi panna ei taha. Pead ikka väga usin ja järjekindel olema oma tegemistes (kuritegevuses) olema, et kohtud sind ka vangi mõistaks. Prokuratuuri saavutused on ka pehmelt õeldes viletsad.

MTÜ Slava Ukraini likvideerija Anu Viltrop teatas 5. augustil Kanal 2 saates Reporter, et tsiviilhagi esitamine Johanna-Maria Lehtme vastu oleks «perversne». Tegelikult on perversne pigem see, kui ligi pool miljonit eurot annetajate raha jäetaksegi väidetava omastaja taskusse ja öeldakse avalikult, et tagasi küsida pole mõtet.

Kriku kirjutas: ↑10 Aug, 2025 10:22 Jaak Valge:

MTÜ Slava Ukraini likvideerija Anu Viltrop teatas 5. augustil Kanal 2 saates Reporter, et tsiviilhagi esitamine Johanna-Maria Lehtme vastu oleks «perversne». Tegelikult on perversne pigem see, kui ligi pool miljonit eurot annetajate raha jäetaksegi väidetava omastaja taskusse ja öeldakse avalikult, et tagasi küsida pole mõtet.

https://arvamus.postimees.ee/8302415/ja ... seks-jatta

Nõus.

...tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 41 lõige 4 kohustab likvideerijaid võlad enne organisatsiooni lõpetamist sisse nõudma.
Sisult on sellest nõudest loobumine ligi poole miljoni euro suurune kingitus Lehtmele. Taoline teguviis võib kaasa tuua likvideerija ja nõukogu liikmete isikliku vastutuse, nimetatud summa aga võib kvalifitseeruda maksustatavaks tuluks. Ometi on MTÜ nõukogu – Ilmar Raag (Parempoolsed), Kristo Tohver, Margus Hanson (Reformierakond), Merike Külm (Eesti 200) ja Terje Trochynskyi – koos likvideerija Anu Viltropiga otsustanud jätta hagi esitamata...

Siinkohal ei saa mööda vaadata ka poliitilisest mõõtmest. Kui Parempoolsed, Eesti 200 ja Reformierakond taluvad oma liikmete seas otsuseid, mis jätavad vargusega saadud raha tagasi nõudmata, ütleb see midagi nende erakondade moraali ja eetika kohta. Eriti küüniline on, et Eesti 200 sai riigikogus nii suure esinduse tänu just Lehtmele antud häältele – ja nüüd kaitseb tema endisi kaasvõitlejaid otsus jätta annetajate raha talle sisult kingituseks.
Kahju ei piirdu üksnes rahaga. Lehtme juhtumi avalikuks tulek on andnud ränga löögi Eesti annetuskultuurile, aga see otsus on tugevdanud tunnet, et seadused ei kaitse ausaid inimesi ega nende raha. Inimesed, kes seni usaldasid, et nende toetus jõuab abivajajateni, näevad nüüd, et isegi selge omastamise korral ei peeta raha tagasinõudmist mõistlikuks. See ei õõnesta usaldust mitte ainult heategevuse vastu, vaid võimendab niigi kasvanud usaldamatust Eesti õigussüsteemi suhtes. Kui annetajad kaotavad usu, et nende raha kaitstakse ja kuriteol on tagajärg, kaotab ühiskond palju rohkem kui vaid ühe MTÜ maine – see on järjekordne löök kogu kodanikuühiskonnale.

Väide, et vara on juba lähedastele ümber kirjutatud, ei ole argument. Pankrotiseadus annab selge võimaluse tühistada lähikondsetele tehtud tehingud, mis on võlausaldajaid kahjustanud. Viimsi maja kinkimine Lehtme emale 2024. aasta märtsis on täpselt selline tehing, mida saaks kohtus tagasi pöörata, kui ainult oleks tahet.

Ühiskond ootab, et MTÜ Slava Ukraini likvideerija Anu Viltrop ja nõukogu liikmed lõpetaksid perversse passiivsuse ja esitaksid viivitamata tsiviilhagi Johanna-Maria Lehtme vastu. Hagi esitamisest loobumine ei ole mitte üksnes seaduslikust kohustusest kõrvalehiilimine – see on annetajate ja avalikkuse usalduse reetmine.

Peale Lehtme enda teadis asjast kõige rohkem Slava Ukraini nõuandva kogu liige Ilmar Raag. „2022. aasta novembris kuulsin Lehtme kohta esimest korda kriitikat,“ kinnitab ta. Tollal mõtles Raag, et inimesed on lihtsalt tülli läinud. „Aga jõulude ajal räägiti mulle juba täpsematest faktidest ja jaanuaris nägin esimesi pabereid,“ jätkab ta.

Õige pea sõitis Raag Ukrainasse ja kohtus seal Oleksandr Tšernoviga. Eestis tuntakse Tšernovi vilepuhujana. Tema rääkiski Raagile, et suur osa Eesti annetajatelt kogutud raha võis minna valesse taskusse. Oma sõnade kinnituseks oli tal hunnik dokumente. „Neid natuke analüüsides sai selgeks, et on probleem,“ tõdeb Raag. Õigemini oli probleeme kolm.

„Esiteks ma nägin, et suhteliselt väikseid summasid oli makstud All For Victoryle ja väga suuri IC Constructionile,“ meenutab Raag. Kui esimene oli mittetulundusühing, siis teine kasumit taotlev erafirma. Inimesed olid mõlemas organisatsioonis samad. Teiseks polnud mõnelt arvelt võimalik aru saada, mille eest täpselt Ukraina partnerile maksti. Ja Tšernov selgitas Raagile, et selle taga on jama. Segased arved olid Raagi sõnul seotud 2022. aasta lõpus korraldatud jõulupakkide kampaaniaga. „Kolmas oli puhtakujuline jama, kus tuli välja, et olime maksnud autode ümberehitamise ja ühe logistikalepingu eest oluliselt kõrgemat hinda, kui on nende asjade alghind Ukrainas,“ selgitab Raag. Alghinna sai ta teada tänu Tšernovi antud dokumentidele.

Oli veebruari algus. Kuu aega enne valimisi. Ja Raagis süvenes kahtlus, et Lehtmel läks midagi põhjalikult nässu. „Aga ma polnud kindel,“ rõhutab ta siiski. „Selleks oleks tulnud üle käia kogu raamatupidamine. Üksikute dokumentide pealt ei saa teha lõppjäreldust. Läinuks ma dokumentidega kohe avalikkuse ette, oleks Lehtme ilma pikema jututa ajakirjanduses süüdi mõistetud.“ Selle asemel viis Raag need Toompuiesteele. Kaitsepolitseinikud kuulasid Raagi ära. „Aga ükski lihas nende näos ei liigatanud,“ mäletab Raag. „Ainus tagasiside, mis mulle kapost tuli, oli et selle asjaga peab olema väga ettevaatlik.“ Raag tundis, et teda vaadatakse kui poliitikut, kes üritab enne valimisi infooperatsiooni käima tõmmata.

Ilmar Raag usub, et riigiasutused võinuks kiiremini reageerida. Ta arvas, et nad saadavad dokumendid keskkriminaalpolitseile edasi. Raag ise pöördus politsei poole 13. märtsil.

Paar päeva varem oli nõukogu Johanna-Maria Lehtmele näidanud, missuguseid dokumente Oleksandr Tšernov eestlastega jagas. „Järgmisel päeval ütles Tšernov, et ta läks tööle ja sai aru, et tema arvutis on sees käidud,“ ütleb Raag. Siis võeti Tšernovilt ära vabatahtliku staatus. Ta ei võinud enam riigist lahkuda. „Tema sõbrad ütlesid, et Tšernovile organiseeritakse üheotsapilet Bahmutisse,“ sõnab Raag. Kõigi nende sammude taga nähti Hennadi Vaskivit. All For Victory tegevjuhti ja IC Constructioni peamist kasusaajat. Paisuv skandaal ähvardas Vaskivi purustada. „Tšernovi hirm oli loogiline. Et teda kaitsta, läksin samal nädalal keskkriminaalpolitseisse,“ ütleb Raag.

Raagi teada võtsid Eesti ametnikud kohe ühendust oma Ukraina partneritega. Ja seal pandi rattad veerema. „Paar päeva hiljem toimus Tšernovi kohtumine Ukraina õiguskaitseorganitega. Ja kaks nädalat hiljem Ukrainas olles andsin mina juba ütlusi,“ lisab ta.

Kaitsepolitsei büroo juht Harrys Puusepp kinnitab, et nemad siiski infot kinni ei hoidnud. „Me jagasime ühel hetkel infot nii prokuratuuri kui ka keskkriminaalpolitseiga. Enne seda kontrollisime ise, kas selles teabes on kaitsepolitsei kui julgeolekuasutuse ja uurimisasutuse pädevuse mõttes olulist infot. Saime selgeks, et meie uurimisalluvuses see ei olnud.“ Prokuratuuri teatel said nad Slava Ukrainiga seotud kahtlustest teada märtsis.

„Kaks nädalat hiljem, kui sain aru, et kapo ei plaani selle infoga midagi teha, pidasin paari inimesega Slava Ukrainist aru,“ sõnab Raag. Siis viis ta saladuse MTÜ nõukogu ette. „Kõlas argument, et kas me laseme riigikokku valida inimest, keda me kahtlustame.“ Aga küsimus „mis saab siis, kui me eksime“ oli tugevam.

3. märtsiks kutsuti kokku uus koosolek. Infot prooviti endiselt siseringis hoida. [...]

„Risk oli see, et me valetame inimese kohta,“ nendib Samost. Tema toimetus jõudis loole kõige lähemale. [...] Väike ring ajakirjanikke leidis infot juurde. „Jõuti isegi mingite detailideni, millest tänaseni pole avalikult juttu olnud,“ sõnab Samost. „Aga neid ei olnud võimalik kontrollida.“

Prooviti rääkida Lehtme endaga. Tulutult. Ka Slava Ukraini nõukogu liikmed vaikisid. „Nädal aega enne valimisi polnud keegi selles küsimuses kättesaadav,“ tõdeb Samost. „Üks meie ajakirjanik seisis tunde ja tunde ukse taga ja ootas,“ meenutab Samost MTÜ nõukogu 3. märtsi kohtumist. Kui uksest välja tuldi, öeldi reporterile, et küll nõukogu esimees Kristo Tohver kommenteerib. Aga midagi sisulist sealt ei tulnud.

Ilmar Raag nägi loo paisu taga hoidmisega tublisti vaeva. Ta mäletab vähemalt kaht pikka telefonikõnet. „Tunnistasin ajakirjanikele, et saame 3. märtsil kokku,“ ütleb Raag. „Aga selgitasin, et me pole kahtlustes absoluutselt kindlad. Et ma võin olla valesti aru saanud.“ Mingeid dokumente ta ei maininud.

„Läks halvasti,“ resümeerib Samost. Ta on 35aastase kogemusega ajakirjanik, kes peab end toimetajana pigem ettevaatlikuks. „On kohti, kus ma olen väga jõuliselt pedaalinud ja on läinud hästi. Aga mul on olnud siis ka sisemine kindlus, kõhutunne. Sel hetkel mul ei olnud seda kindlust.“

mongol kirjutas: ↑13 Aug, 2025 8:13 Raag ei suutnud siis dokumentidest piltigi teha, kui ta reaalselt nägi asitõendeid? Jutuks hea küll, mida strateegiliselt kokku kommunkeerida, miks asi nii pe*se lasti minna.
Kuigi kõlakad liikusid detsembris juba, lihtsalt asitõendeid ei olnud kellelgi. Jutud liikusid usaldusväärsete inimeste vahel kitsamates ringides, kel polnud aga mõtet laimu (tõde ilma asitõenditeta) levitada.

Oota, tegelikult olid asitõendid ju olemas enne märtsi, sest Raag seda ise tunnistab. Lihtsalt ei suutnud (tahtnud?) neid kasvõi pildistada..