www.militaar.net

Ükski vastustest ei ole õige. Paistab et keegi seda teemat jälginud akf-idest pole Margus Laidre raamatut "Üks hä tru ja öige sullane" (lk. 379) lugenud. Või tõmbas lehm kuskilt keelega üle

Valmieras süüdistas 1676. a. suurtükijunker Jürgen Kuhn 11 aasta vanust trummarit Frantz Stösslerit oma 9-aastase poja Jürgeni tapmises. Frantz, kes varem relvadega ümber käinud ei olnud, oli võtnud peavahi seinalt musketi ja läinud seda sõbrale näitama. Mängu käigus sihtinud Frantz, kes arvas, et relv on laadimata, Jürgenit, ise öeldes: "Nüüd lasen su maha!" Jürgen kostnud selle peale: "Armas Frantz, ära tulista mind." Seepeale kõlanudki pauk.

Tundub, et juba tollal oldi tõsises kimbatuses, mida niisuguse väga alaealise tapjaga teha.

Järgmine küsimus on, nagu lubatud, teiselt poolt maakera. 1769. aastal kasutati Massachusettsi koloonias (ja võimalik, et kogu Uus-Inglismaal) teadaolevalt viimast korda üht kunagi laialt levinud meetodit mõrvari kindlaks tegemiseks. Süüdistatuid kaitses muide tulevane USA president. Mis meetodiga oli tegu?

Vihjeks võib veel nii palju öelda, et kauge kaja sellest jõudis ka Mark Twaini "Tom Sawyeri seiklustesse".

Tom Sawyeri raamatus visati jõkke elavhõbedatäidisega leivapätse, mis pidanuks uppunu surnukeha juurde ujuma. Äkki omal ajal üritati elavhõbeda abil ka mõrvarit kindlaks teha?

Ei, kuigi mõte on huvitav.

Kassi laip?

Mõrvari läheduses hakkas laip veritsema?

Õige.

Lugu ise oli järgmine. Detsembris 1768 abiellusid Jonathan Ames ning Ruth Perley. Mees viis naise elama oma vanematekoju 5 miili kaugusel. Noorik ja ämm läksid ruttu tülli. Mais 1769 sündis laps ning mõne päeva pärast noor ema suri. Surnukeha maeti ebatavaliselt ruttu maha, ühtegi naabrit matustele ei kutsutud ning levima hakkasid kuulujutud tapmisest. 5 nädala pärast hakkas asja uurima koroner. Rahvamaja (meeting house ebatäpne tõlge) oli rahvast täis ja kõik nad tulid koroneriga kalmistule kaasa. Haua äärel oli selline trügimine, et koroner pidi korra tagamiseks lubama, et kõik saavad võimaluse laipa uurida. Rahvamajas toimunud lahkamise tulemusel sedastas vandemeeste kogu, et naine oli surnud mürgitamise tagajärjel. Kuna lese või ämma vastu tõendeid ei olnud, otsustati kasutada katsumiskatset (ordeal of touch). Laip pandi keset saali valge linaga laua peale ning nähti ette, et lesk ja ämm katsuvad vasaku käe nimetissõrmega laiba kaela, nii et iga veretilk oleks valgel laudlinal näha. Üldiselt usuti, et mõrtsuka puudutusele järgneb kohe veritsus. Mõlemad keeldusid.

Juhtum äratas laia avalikkuse tähelepanu ja seda kajastati ajalehtedes. Katse järel arreteeriti lesk ja ämm mürgitamise eest ja saadeti Salemisse vangimajja (sinnasamma, kus varem nõiduses kahtlustatuid kinni peeti). Neid kaitses tulevane USA president John Adams ning vandekohus arutas asja keskööst hommikul kella üheksani. Lõpuks mõisteti nad õigeks.

Kogu lugu on ka guugeldatav, kui asjaosaliste nimesid teada.

Annan nüüd küsimisejärje üle akf Dr.Sci-le.

Kriku kirjutas:Õige.

Lugu ise oli järgmine. Detsembris 1768 abiellusid Jonathan Ames ning Ruth Perley. Mees viis naise elama oma vanematekoju 5 miili kaugusel. Noorik ja ämm läksid ruttu tülli. Mais 1769 sündis laps ning mõne päeva pärast noor ema suri. Surnukeha maeti ebatavaliselt ruttu maha, ühtegi naabrit matustele ei kutsutud ning levima hakkasid kuulujutud tapmisest. 5 nädala pärast hakkas asja uurima koroner. Rahvamaja (meeting house ebatäpne tõlge) oli rahvast täis ja kõik nad tulid koroneriga kalmistule kaasa. Haua äärel oli selline trügimine, et koroner pidi korra tagamiseks lubama, et kõik saavad võimaluse laipa uurida. Rahvamajas toimunud lahkamise tulemusel sedastas vandemeeste kogu, et naine oli surnud mürgitamise tagajärjel. Kuna lese või ämma vastu tõendeid ei olnud, otsustati kasutada katsumiskatset (ordeal of touch). Laip pandi keset saali valge linaga laua peale ning nähti ette, et lesk ja ämm katsuvad vasaku käe nimetissõrmega laiba kaela, nii et iga veretilk oleks valgel laudlinal näha. Üldiselt usuti, et mõrtsuka puudutusele järgneb kohe veritsus. Mõlemad keeldusid.

Juhtum äratas laia avalikkuse tähelepanu ja seda kajastati ajalehtedes. Katse järel arreteeriti lesk ja ämm mürgitamise eest ja saadeti Salemisse vangimajja (sinnasamma, kus varem nõiduses kahtlustatuid kinni peeti). Neid kaitses tulevane USA president John Adams ning vandekohus arutas asja keskööst hommikul kella üheksani. Lõpuks mõisteti nad õigeks.

Kogu lugu on ka guugeldatav, kui asjaosaliste nimesid teada.

Annan nüüd küsimisejärje üle akf Dr.Sci-le.

Tänan... guugeldamisest polnud abi, aga läksin korjasin lapse riiulist Tom Sawyeri ja kuna umbes mäletasin siis kulus 5 minutit et vihje leida.

Minu küsimus on imetabaselt lihtne
On olemas nimekiri kus on esitatud näiteks järgnevad mehenimed: Romeo, Mikk, Oskar, Viktor jne. Nimekirja kuulub aga ka üks naisenimi - milline? Esitatud nimesid on nats kohandatud eestipärasemaks et kohe guuglist vastust ei saaks...

Dr.Sci kirjutas: ...
On olemas nimekiri kus on esitatud näiteks järgnevad mehenimed: Romeo, Mikk, Oskar, Viktor jne. Nimekirja kuulub aga ka üks naisenimi - milline? Esitatud nimesid on nats kohandatud eestipärasemaks et kohe guuglist vastust ei saaks...

Juliett

Kilo Tango kirjutas:

Dr.Sci kirjutas:

Kriku kirjutas:Õige.

Lugu ise oli järgmine. Detsembris 1768 abiellusid Jonathan Ames ning Ruth Perley. Mees viis naise elama oma vanematekoju 5 miili kaugusel. Noorik ja ämm läksid ruttu tülli. Mais 1769 sündis laps ning mõne päeva pärast noor ema suri. Surnukeha maeti ebatavaliselt ruttu maha, ühtegi naabrit matustele ei kutsutud ning levima hakkasid kuulujutud tapmisest. 5 nädala pärast hakkas asja uurima koroner. Rahvamaja (meeting house ebatäpne tõlge) oli rahvast täis ja kõik nad tulid koroneriga kalmistule kaasa. Haua äärel oli selline trügimine, et koroner pidi korra tagamiseks lubama, et kõik saavad võimaluse laipa uurida. Rahvamajas toimunud lahkamise tulemusel sedastas vandemeeste kogu, et naine oli surnud mürgitamise tagajärjel. Kuna lese või ämma vastu tõendeid ei olnud, otsustati kasutada katsumiskatset (ordeal of touch). Laip pandi keset saali valge linaga laua peale ning nähti ette, et lesk ja ämm katsuvad vasaku käe nimetissõrmega laiba kaela, nii et iga veretilk oleks valgel laudlinal näha. Üldiselt usuti, et mõrtsuka puudutusele järgneb kohe veritsus. Mõlemad keeldusid.

Juhtum äratas laia avalikkuse tähelepanu ja seda kajastati ajalehtedes. Katse järel arreteeriti lesk ja ämm mürgitamise eest ja saadeti Salemisse vangimajja (sinnasamma, kus varem nõiduses kahtlustatuid kinni peeti). Neid kaitses tulevane USA president John Adams ning vandekohus arutas asja keskööst hommikul kella üheksani. Lõpuks mõisteti nad õigeks.

Kogu lugu on ka guugeldatav, kui asjaosaliste nimesid teada.

Annan nüüd küsimisejärje üle akf Dr.Sci-le.

Tänan... guugeldamisest polnud abi, aga läksin korjasin lapse riiulist Tom Sawyeri ja kuna umbes mäletasin siis kulus 5 minutit et vihje leida.

Minu küsimus on imetabaselt lihtne
On olemas nimekiri kus on esitatud näiteks järgnevad mehenimed: Romeo, Mikk, Oskar, Viktor jne. Nimekirja kuulub aga ka üks naisenimi - milline? Esitatud nimesid on nats kohandatud eestipärasemaks et kohe guuglist vastust ei saaks...

Juliett

Neetud, ei jõudnud isegi kohvi teha - aga annan küsimisjärje edasi ja luban et järgmine tuleb keerulisem

Noh, see oli nii lihtne küsimus, et asi läks pigem selle peale, kes raadiosidet õppinutest esimesena selle otsa komistab.

Aga minu poolt siis (traditsioonilisel teemal).

Charles Babbage on mees, keda peetakse õigusega tänapäeva arvutite isaks, kuna tema leiutas programmeeritava arvuti ja tegeles selle erineval tasemel joonistega kuni oma surmani 1971.a..

Ikka 1871 - Kriku

Babbage "vahe mootoriga" on seotud kaude üks indiviid, kes on jätnud otsese jälje ka reaktiivlennunduse ajalukku. Kes?

Wikipedia ütleb, et Martin Wiberg.

Vastamisejärg Kriku käes.

Tuntud ja mõnes käsitluses viimane klassikaline vene proosakirjanik, kes ise käis kadetikoolis ning sõjaakadeemias ja teenis jalaväeleitnandina 1890-ndatel, hakkas armeeteenistust vihkama. Kogunenud mälestused valas ta ilukirjanduslikku vormi suurepärases jutustuses, mis kirjeldab autentselt sajandivahetuse olusid, ja on ka eesti keelde tõlgitud. Pärast revolutsiooni jäi alguses Petrogradi, kohtudes Gorki ja Leniniga, kuid Kodusõja ajal võttis osa valgete liikumisest Judenitši juhtimisel kolumnisti ja toimetajana sõjaväe ajalehes. Lõpuks põgenes Eesti kaudu Lääne-Euroopasse. Tema teoseid on läbi aegade kuulunud nii Nõukogude kui tänapäeva VF kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja.

Kellest on jutt?

Kui autor on teada, ei tohiks raske olla vastata ka järgmisele küsimusele, mis baseerub jutustusel. Tegu on küll ilukirjandusteosega, kuid üldiselt ma ei näe põhjust, miks ta oleks pidanud olustikulisi detaile välja mõtlema. Seal kirjeldas ta muuhulgas huvitavat probleemi vande andmisega.

Nimelt pidid kõik sõdurid andma vande olla truud tsaarile ja isamaale. Vene impeeriumi armees teenis aga hulga religioonide esindajaid: peale õigeusklike ka luterlasi, katoliiklasi, muhameedlasi, juute. Vande andmine oli religioosne toiming ja seda püüti teha vähemalt mõne vaimuliku või hädakorral sama usku ohvitseri osavõtul. Üldiselt see õnnestus, aga mitte alati, ja vahel oldi päris kimbatuses. Milline nägi lõpuks tseremoonia välja oma loodususku tšeremisside ehk maride puhul?

Kas kirjanikuks on Aleksander Kuprin ja teoseks "Kahevõitlus"? Aga sisust ei mäleta küll suurt midagi, ehkki ma seda lapsepõlves lugesin.