www.militaar.net

aj1972 kirjutas: ↑23 Sept, 2025 22:53 Kas Mistrali andmed siin pildil valed? Muidu ikka Mistral võimekam kui Piorun.

Kiire guugel näitab, et täna on väljas 3-nda generatsiooni rakett. Need 5 ja 3 km peaks olema esimese generatsiooni omad. Kas ja palju meil neid täna alles on (arvestades, millal me süsteemi ostsime), teavad (loodetavasti) väike hulk inimesi riigikaitses.

Droonitõrje rahalisest poolest;
https://www.err.ee/1609810248/yle-droon ... -miljonini

Yle-ga rääkinud ekspertide sõnul on elektrooniline segamine ja õhutõrjekuulipildujad vaenlase droonide tõrjumiseks kõige kulutõhusamad viisid, kuid suurema kindluse saavutamiseks on vaja on palju erinevaid vastumeetmeid ehk vaja on mitmekihilist õhukaitsesüsteemi, et oleks võimalik reageerida erinevatele ohtudele.

Artiklis ära toodud võimalused ja iga võimaluse maksumus

Yle koostatud ligikaudse hinnatabeli kohaselt maksavad Venemaa peamised ründedroonid Shahed/Geran 15 000 kuni 70 000 eurot ning Gerbera umbes 8500 eurot.

vastutegevuse hinnasildid

Õhutõrjevahenditest oleks kõige odavam kasutada õhutõrje kuulipildujat, mille hind algab umbes 10 000 eurost ning mille üks 12,7-millimeetrine padrun maksab viis eurot.
35-millimeetrise õhutõrjesuurtüki üks mürsk maksab umbes 500 eurot.
Täiustatud AHEAD-õhutõrje laskemoona üks lask maksab umbes 850 eurot.
Maalt lastavate õhutõrjerakettide hinnad on aga juba hoopis teises suurusjärgus: IRIS-T üks rakett maksab 400 000 eurot ja Patrioti rakett isegi 3,5 miljonit eurot.
Kui droonide tõrjumiseks kasutada lennuvahendeid, siis hävitaja F-35 üks lennutund maksab 32 000 eurot, helikopteri lennutund aga umbes 3000 eurot.
Sõjalennukitelt väljalastav õhk-õhk tüüpi rakett AMRAAM maksab Yle andmetel umbes 1,5 miljonit eurot, kui drooni tulistada 30-millimeetrisest pardakahurist, maksab üks lask 200-500 eurot.
Yle toob välja ka droonide elektroonilise segamise vahendid, mille hinnaks nimetab umbes 200 000 eurot.

edasi eri võimaluste plussid. miinused

Hävitajate eeliseks suur tegevusraadius...Hävituslennukitega droonide vastu võitlemist võib pidada isegi kulutõhusaks, kui sihtmärgi saab alla tulistada pardakahuriga. Kui kasutatakse aga õhk-õhk rakette, läheb see aga kalliks,...Heikki Kankkio näeb hävitajate kasutamises kõrge hinna kõrval ka eeliseid: "Hävituslennukid on võimelised kaitsma suurt ala. Kui teatud sihtmärgi vastu võitlemiseks pole muid võimalusi, saab hävitajaid sinna kiiresti kohale saata."

õhutõrjesüsteemid

Õhutõrjesüsteemid on väga kallid..."Isegi õlalt lastavad raketid maksavad sadu tuhandeid eurosid," tõdes Kelloniemi.
Näiteks üks USA õhutõrjerakett Patriot maksab umbes 3,5 miljonit eurot ja Iris-T rakett umbes 400 000 eurot...

kuid

Ukraina õhutõrje on aga tõhusalt kasutatud ka Saksamaa annetatud nõukogudeaegseid õhutõrjesüsteeme ja vanu Flakpanzer Gepardi õhutõrjekahurite süsteeme, märkis Yle.
Forbesi andmetel on Gepardi ühe mürsu hind umbes 500 eurot. Rheinmetalli moodsa õhutõrjesüsteemi Skyranger AHEAD mürsk, mis on loodud droonide vastu võitlemiseks, maksab alates 850 eurost. Kui selline kahur tulistab 20 mürsku sekundis, võivad tegevuskulud kiiresti väga kõrgele tõusta.

paraku selliseid külma sõja aegseid õhutõrjesüsteeme pole palju alles jäänud

Õhutõrjedroonid on uus trend...Näiteks maksab üks Ukrainas toodetud õhutõrjedroon Sting veidi üle 2000 euro. Politico andmetel maksavad ka teised Ukrainas toodetud õhutõrjedroonid vahemikus 1000–4000 eurot tükk...

Õhutõrjekuulipildujad on odavaim vahend.
Tavalised Shahed-tüüpi droonid lendavad üsna aeglaselt, umbes 180 kilomeetrit tunnis, mistõttu on neid suhteliselt lihtne alla tulistada ka traditsioonilise õhutõrjekuulipildujaga.
Kelloniemi hindab traditsioonilise õhutõrjekuulipilduja hinnaks mitukümmend tuhat eurot. Tema sõnul on aga nende laskemoon odav, üks lask maksab mõne euro.
Kankkio sõnul on õhutõrjevintpüssid droonide vastu võitlemiseks kõige kulutõhusam variant, aga need ei sobi igaks olukorraks.
Kelloniemi sõnul on ukrainlased loonud üle riigi paigutatud andurite süsteemi, mis tuvastab lähenevate droonide müra. Tänu sellele on nad suutnud droonide vastu võitlemiseks tõhusalt kasutada ka väikeveokitele paigaldatud kuulipildujaid.
Siiski arendab Venemaa, nagu ka Ukraina, oma droone pidevalt ning alustas suvel reaktiivmootoriga drooni Geran 3 tootmist. Mõnede hinnangute kohaselt on see võimeline lendama kiirusega üle 600 kilomeetri tunnis ja kõrgemal õhutõrjekuulipildujate kõrgusvahemikust, märkis Yle.

panin selle lõigu täielikult

Signaali segamine võib anda laiema katvuse ... "Seadmed häirivad lähenevate droonide GPS- või raadiosignaale, saates neile tugevama saatja abil vale asukohainfo," kirjeldas Kelloniemi. ...Kelloniemi sõnul kasutab Ukraina muu hulgas Soome ettevõtte Sensofusion signaali segamise seadmeid. Nende hinnad jäävad 200 000 euro kanti ja need on kvaliteetsete segamisseadmete kategooria kõige soodsamas otsas...Nii on Venemaa välja töötanud uued fiiberoptiliste kaablite abil juhitavad droonid, mida ei saa elektroonilise segamise abil tõrjuda.
Üks tõhusamaid viise selliste fiiberoptiliste droonide vastu on traditsiooniline haavlipüss (pumppüss). Ukraina sõdureid treenitakse nüüd droonide lähivõitluses hävitamiseks haavlipüssidega.

Kokkuvõtteks samasugune jutt nagu Akf Peeter kirjutab, et Õhukaitse peab olema mitmekihiline.

Õhutõrjekuulipildujad on odavaim vahend.
Tavalised Shahed-tüüpi droonid lendavad üsna aeglaselt, umbes 180 kilomeetrit tunnis, mistõttu on neid suhteliselt lihtne alla tulistada ka traditsioonilise õhutõrjekuulipildujaga.
Kelloniemi hindab traditsioonilise õhutõrjekuulipilduja hinnaks mitukümmend tuhat eurot. Tema sõnul on aga nende laskemoon odav, üks lask maksab mõne euro.
Kankkio sõnul on õhutõrjevintpüssid droonide vastu võitlemiseks kõige kulutõhusam variant, aga need ei sobi igaks olukorraks.
Kelloniemi sõnul on ukrainlased loonud üle riigi paigutatud andurite süsteemi, mis tuvastab lähenevate droonide müra. Tänu sellele on nad suutnud droonide vastu võitlemiseks tõhusalt kasutada ka väikeveokitele paigaldatud kuulipildujaid.
Siiski arendab Venemaa, nagu ka Ukraina, oma droone pidevalt ning alustas suvel reaktiivmootoriga drooni Geran 3 tootmist. Mõnede hinnangute kohaselt on see võimeline lendama kiirusega üle 600 kilomeetri tunnis ja kõrgemal õhutõrjekuulipildujate kõrgusvahemikust, märkis Yle.

Suht aegunud info taaskord.
Ukrainas lendavad Shahedid juba mõnda aega õhutõrjekuulipildujate ulatusest kõrgemal ning kogu see "lihtne ja odav" on oma efekti juba kaotanud.
Juba mõnda aega tehakse reaktiivmootoriga Shahede ja taolisi, mis lendavad poole kiiremini. Kasutatakse segarivistusi, propelleriga variandid on laenguta, õhutõrje kurnamiseks, reaktiivid laenguga. Lendu lastakse nad eri aegadel arvestusega, et UKR ÕT tapatsooni jõuaks korraga.

Hävitajate eeliseks suur tegevusraadius...Hävituslennukitega droonide vastu võitlemist võib pidada isegi kulutõhusaks, kui sihtmärgi saab alla tulistada pardakahuriga. Kui kasutatakse aga õhk-õhk rakette, läheb see aga kalliks,...Heikki Kankkio näeb hävitajate kasutamises kõrge hinna kõrval ka eeliseid: "Hävituslennukid on võimelised kaitsma suurt ala. Kui teatud sihtmärgi vastu võitlemiseks pole muid võimalusi, saab hävitajaid sinna kiiresti kohale saata."

On odav, kuid pardakahuri moonavaru on üsna piiratud ja sihtmärgi-laskja vaheline suur kiiruse erinevus takistab täpset tulistamist. Otstarbekas oleks hävitajatele muretseda konteinerkahurid, kasvõi nõuka 23sed, mida Ukrainal peals alles küllalt olema. Parema puudumisel, kui tehti "tark otsus" loobuda pardakahuritest, kasutati neid Vietnamis, mõlemal poolel. Tõsi, F-16 digitaalne sihtimismajandus ei pruugi olla sobiv 23 mm (või 12,7) ballistikale.

Õpetlik on Ukraina hävituslenduri "Karya" juhtum, kus Shahed plahvatas peale pardakahurist tabamist otse MiG-29 nina ees, rusud lendasid mootoritesse ja lennuk oli kaotatud, piloot sai vigastusi ja oli mõned kuud lennuvõimetu. Võtke ette mingi korralik lennusimulaator, nt F-16 oma, pange seal "realism" põhja ja proovige kahurist tabada madalal lendavat kopterit.

Kapten Trumm kirjutas: ↑25 Sept, 2025 13:54 Suht aegunud info taaskord.
Ukrainas lendavad Shahedid juba mõnda aega õhutõrjekuulipildujate ulatusest kõrgemal ning kogu see "lihtne ja odav" on oma efekti juba kaotanud.
Juba mõnda aega tehakse reaktiivmootoriga Shahede ja taolisi, mis lendavad poole kiiremini. Kasutatakse segarivistusi, propelleriga variandid on laenguta, õhutõrje kurnamiseks, reaktiivid laenguga. Lendu lastakse nad eri aegadel arvestusega, et UKR ÕT tapatsooni jõuaks korraga.

Kas seekord on tõestusmaterjaliga parem seis kui eelmine kord'? viewtopic.php?p=901978#p901978

orkid on uuendanud rakettide tarkvara ja UKR võimekus neid alla lasta on vähenenud.

Ukraine’s ballistic missile interception rate plunged from 37% in August to just 6% in September 2025 as Russia upgraded Iskander-M and Kinzhal missiles with new software, - FT

These missiles now fly predictable paths at first, then pull sharp maneuvers, steep dives, or terminal shifts to evade Patriot interceptors.

The issue echoes U.S. carrier defense worries in the Pacific: China’s DF-21D/DF-26 anti-ship ballistic missiles also use terminal-phase maneuvers at Mach 10+ to overwhelm Aegis defenses.

https://x.com/Maks_NAFO_FELLA/status/19 ... 8467245216

Tundub, et pean siia tegema jälle ühe tehnilist osa selgitava postituse akf rugeri postitusele ja sellele tänasele artiklile.
https://forte.delfi.ee/artikkel/1204084 ... ti-mangida
Lepime kokku, et tegemist on teoorialoenguga. Ja teine aspekt: me peame tunnistama, et irvitamine teemal "analooge mitteomav" ei vii asju üldsegi edasi. Panen kohe siia kaks pilti sihitamisest ja siis kirjeldan tegevusi. Selgitamise jaoks pildimaterialina sobib jällegi kasutada orklandi raketivägede sõjakooli ohvitseride ÕT-õppemateriali Pantsiri kohta, justnimelt selgitavate jooniste aspektis. Esimene pilt siis kolmepunkti sihitamine, mille korral hoitakse pidevalt raketti ühel sirgel ZRK ja sihtmärgiga, kõik kolm punkti on pidevalt ühel sirgel. Teisel pildil on näha kalkuleeritud sihitamist. Kalkuleeritud sihtamine võib olla ka mitte ainult lõplik kohtumispunkti sihitamine, aga võib olla ka nn pooles ulatuses sihitamine, mille järel toimub arvestuse korrektsioon.
Lisaks säilib manuaalne sihitamine. Üleminek ühelt sihitusrežiimilt teisele toimub operaatoril ühe nupuvajutusega, ja samamoodi on see võimalik nii kaughaldusega, kui ka autonoomsel automaatsel tööl iseseisvalt.
Nagu olen juba korduvalt kirjutanud, siis täpselt samamoodi, nagu toimub ÕT tabamisprotsendi tõstmise rehkendus ja analüüs, elik pidev areng, niimoodi täpselt samamoodi toimub ka tõrjesüsteemide eksitamise rehkendus ja analüüs, elik pidev areng.
NB! Pantsir on siin praegu pelgalt õppematerial-pildinäide, aga ei ole mõtet selle üle irvitada. vandid pidevalt tegelevad selle Pantsir-põlvkonna/koolkonna arendamisega ja vaatamata esialgsetele pehmelt öeldes kesistele saavutustele on seal tehtud olulisi tehnise põlvkonna muudatusi. Nii avastamise, kui sihitamise kui tabamise vallas on olulisi arenguid ja ma poleks üldsegi üllatunud, kui edusammude taga istub see Tor-i-Buk-i seltskond Almaz-Antei arendusüksusest. Samad süsteemid on peal ka uuel Tor-il ja Buk-il. Nii sihitamine, kui võrgutöö, kui arvutusvõimekus ja tulejuhtimise/stardiseadmete arv. Lisaks veel viimane (väikeraketi)moon, millega on väiksemaks saadud ka minimaalne tööala, juhtumiks, kui keegi väikene ja manööverdav ja kärmas on ikkagi liiga lähedale jõudnud. jne. Ei maksa nende know-how-d alahinnata.
Nende samade piltide üle juurdlemisel on minu arvates orkid jõudnud ideeni (st võtnud selle sahtlist juba raketi projekteerimisel sisse arvestatud instrumendina välja aktiivseks lauale), et lennu viimases faasis tuleb nüüd raketil teha mingi(d) nn "otsustav uute sihtandmete ülekirjutus või mälust uute võtmine" vmt.
Seda sama efekti/võimalust olen ma kirjeldanud ka võimalusena viia ÕT-rakett justkui petukursil jalutama justkui-ei-tea-kuhu sinna lähedale, et petta ära vastase lennuvahend, ja siis kui on paras hetk kus vastane enam reageerida ei pruugi suuta, siis määrata uus sihitamismärk/koordinaadid ja see lennuk alla tuua. See tähendabki, et (nii üksik operaator või üldine õhupildi kontrollija) peab pidevalt jälgima ja arvestama ja korrigeerima, sest senine "kuskile võssa lendav" märk võib juba järgmise kahe sekundi jooksul hoopis sinu enda, või millegi muu olulise pihta lendavana punaseks "eri-alert"iks muutuda. Ja kirjeldasin, kuidas ma juba 87-89 simulaatoris peibutiste poolt võssa suunatud raketile uue kursi sisestamist harjutasin. St meie harjutasime muidugi raketi tagasi märgile toomist, aga nagu ma juba "kastist välja mõtlemise" all selgitasin, saab samamoodi teha lollitamist-petukaupa ka nii ZRK-ga, kui ka raketiga rünnates. Siin on meil selle näiteks läbi jooksnud, kuidas õlaltlastavaga võeti alla kopterit, rakett lasti sinnasuunas tiba-nihu minema, ja siis sihik keerati kopterile alles viimasel hetkel. Nüüd Patrioti eksitamisel lisandub komponendiks veel ka lennukiirus. Ja nüüd tuleb hakata Patrioti tuunima tihedama arvestamise peale. Ja nagu sellest viimasest artiklist selgub, siis sellise kolmepunkti-sihitamise ja arvestusliku kohtumisnurga sihitamise vahepealse nn "kuldse kesktee"-programmi otsimisega nüüd tegeletaksegi.
PS. Õppematerialides on vene-ÕT-ZRK-del ka graafikud, arvestused, tõrjeprotsendid jne Tomahawki jaoks olemas ja ära näidatud. Ütlen veelkord- see ongi operaatorite väljaõppe teema valida õiged seiresektorirežiimid, valida õiged sihitusrežiimid, valida õige ründe/tõrjeinstrument.
Artiklist:

Lennundusekspert Valeri Romanenko lükkab ümber FT levitatud väited, justkui Venemaa oleks hiljuti moderniseerinud oma ballistilisi rakette, nagu Iskander-M ja Kinžal. „Venelased ei ole rakettide konstruktsioonis midagi põhimõtteliselt muutnud. Veel enne, kui meil olid Patriotid, lasid nad rakette klassikalise ballistilise trajektooriga, sest me ei suutnud neid niikuinii tabada,“ selgitab ta. Romanenko rõhutab, et manööverdamisvõime oli neisse rakettidesse kavandatud juba projekteerimisel: „Need raketid on võimelised muutma kurssi nii tõusu- kui ka lõppfaasis, kui rakett juba sihtmärgile pikeerib. See raskendab märkimisväärselt nende tabamist.“
***
Nüüd kasutab Venemaa Romanenko sõnul hoopis segajaid: „Rakettidele paigaldatakse raadiomüra generaatorid, mis tekitavad valesihtmärgi või ajavad aparatuuri segadusse. See segab Ukraina raketitõrjesüsteeme oluliselt.“

Ka Ukraina sõjaeksperdi Roman Svitani sõnul ei ole probleem Patriot-süsteemides endis, vaid selles, et Venemaa otsib pidevalt viise, et neid segada. „Patriot töötab hästi, lihtsalt venelased püüavad leida mehhanisme, kuidas seda petta,“ selgitab ta. Üheks selliseks viisiks on kvaasiballistilise trajektoori kasutamine: rakett ei lenda enam etteaimataval ballistilisel teekonnal, vaid muudab kurssi lõppfaasis, vahetult enne sihtmärgile jõudmist. „Patriot ei lase raketti vastu otse sihtmärgi pihta, vaid välja arvutatud kohtumispunkti poole, mis põhineb raketi eeldataval ballistilisel trajektooril. Kui venelased seda trajektoori lennu ajal muudavad, tuleb ka Patrioti algoritme kohandada,“ ütleb ta. Tema sõnul on see pidev mõõga ja kilbi võitlus: venelased kohandavad oma rakette, et Patrioti eksitada, ja ukrainlased muudavad kaitsesüsteemide arvutusloogikat, et uutele trajektooridele vastu saada. „Nad kasutavad kvaasiballistilist lennutrajektoori, eriti Iskanderide puhul,“ märgib ta. Svitani hinnangul on vaja vaid leida õige algoritm, mis võimaldab raketitõrjesüsteemil kvaasiballistiliste manöövritega kohaneda: „Niipea kui see leitakse, taastub ka Vene rakettide hävitamise protsent endisele tasemele.“

Ka Ukraina sõjaeksperdi Roman Svitani sõnul ei ole probleem Patriot-süsteemides endis, vaid selles, et Venemaa otsib pidevalt viise, et neid segada. „Patriot töötab hästi, lihtsalt venelased püüavad leida mehhanisme, kuidas seda petta,“ selgitab ta. Üheks selliseks viisiks on kvaasiballistilise trajektoori kasutamine:

Iskanderi trajektooril on kvaasiballistiline võimalus olnud juba sünnist saadik. See kogu trikk ju ongi - et kuna rakett lendab trajektoori keskosas KA aerodünaamiliste jõudude abil (tõstejõu tekitab raketi korpus), siis saab väljaspool tavapärast, 30 km ülemise vaatluspiiriga õhutõrje nägemisulatust, raketi suunda muuta ning ilmuda õhutõrje radaritele uuesti üllatuslikus kohas, jättes tõrjeks aega max 30 sekundit. ABM radaritega see poleks probleem, aga neid on vähe ja enamasti pole üldse.

See iseärasus seletabki, miks neid niivähe suudetakse alla lasta (ja on suudetud sõja algusest peale). Selliste relvade loomiseks kulutati omal ajal tohutuid rahasid ja ragistati ajusid, kuidas tõrjest läbi saada.

Patrioti ja mistahes teise ÕT süsteemi probleem on selles, et talle jäetakse väga vähe aega. Iskander tuleb "alla" 1 km+ sekundus, 30 km radari vaatluskõrgust kuni maapinnani annab aega täpselt 30 sekundit. Kui midagi maha magatakse, siis veel vähem. Lastes ühe märgi peale mitu raketti korraga muudab Patrioti elu veel keerukamaks.

Seda üleval kursimuutmist on juba ammu varem käsitletud. Uueks instrumendiks on "tagasi alla tulles" viimases etapis tehtavad kursimuutused, millele ei suuda ÕT (enam) reageerida. Lihtsalt aega jääb väheks. Vandid on välja arvestanud millal (st kui hilja lennu lõppfaasis) ja mida teha. Kui arvestada, et PAC-3 paneb ca kuni 1900 m/s ja rakett alla tulles 1000-1200-1500 m/s, siis MIM-104-a stardiseadmest M902-st näiteks 20 km kaugusel oleva sihtmärgi pihta tuleva raketini jõudmiseks läheb juba 10-15 sekundit. Siin rakendubki nüüd see kalkuleeritud kohtumispunkti sihitamine. Aga kui nüüd viimasel hetkel teeb ründerakett kursimuutuse, siis kohtumispunkti korrigeerimine võtabki aega, seda aega, mida enam ei ole. Isegi kui sa passid oma M902-ga kaitstavate objektide läheduses, ei pruugi sellest piisata. Rääkimata kuskilt kaugemalt biitides, nt 35-40 km pealt.
Avalikel andmetel on/oli (ega me täpselt ei tea ju) Ukrainal 12 tk M902 stardiseadet PAC-3 võimekuses (4 raketti alusel). Ja juurde pidi tulema veel PAC-3 MSE-versiooni (16 raketti alusel), seda just ekstra raketitõrjeversioonina. Kui neil on komplektis kasutuses AN/MPQ 65 seeria sihitaja, siis sellesse komplekti on võimalik andmed otse sisse saata "ülevalt otse" ilma vahendajateta (vahe-komndopunktideta) E-3 pealt. Eeldada võiks, et neil on. Asendusena tagavaras võib ju olla ka vanem 53-seeria, mis aga poleks enam (või veel) nii heade just raketitõrje võimekustega. Üldiselt mingitel "küsimärgiga andmetel" on väidetud, et MIM-104 C/D/E versioonidel vähim laskekaugus on 3km ja sealt edasi ballististe märkide raketitõrjevõimekus on kauguses kuni 20 km mittemanööverdava märgi korral ja 15 km manööverdava märgi korral. Aerodünaamilise märgi korral kuni 80 km. Siin märgin ära, käib jutt sihitamisvõimekusest ja "suure" raketi kasutamisest. Ja on märgitud, et stardiseadme (M901-902-903) nihutamisel (st kasutades sihitamisradarist MPQ sihtmärgi suunas paigutatud stardiseadet) on võimalik pikendada tegevusraadiust kuni 20 km. Sama asja (st sihitusradari ja stardiseadme vahelist võimalikku kaugust kuni 20km) on märgitud ka ballistilise raketi tõrje korral.
Üks vahepala: Muideks, ühe "hästi targa ja teadja" foorumikirjutajaga oli meil siin millalgi vaidlus, milles ta väitis, et Patrioti laskeseade saab olla ainult lühikese kaablikese ulatuses sihitaja ja juhtmooduli küljes kinni. Et mingi nihutatud stardiseadme positsioon polevat võimalik, sest tema on seda kuskilt lugenud ja teab täpselt, et lühikese kaabli ulatuses ainult.
On veel üks eripära võrreldes venetehnikaga, mis silma jäi, just ÕT tõrjetööaspektist. Kui venevärgil stardiseadmed võimaldavad keerata end 360 ja pealegi veel kraade, siis MIM-104 stardiseadmele (M901/902/903) on märgitud haagisel pöördeulatuseks +/-110 kraadi, elik kokku 220. Täpselt samamoodi on mitte 360 kraadise ulatusega ka sihitaja AN/MPQ. Ära on märgitud, et paigaldatakse eeldatava rünnaku suunal ja vajadusel korrigeerida asimuuti tehakse seda nii stardiseadmel M900-l ja sihitajal AN/MPQ koos üheaegselt töö(sihitamise)välisel ajal. See on üllatav võrreldes venelaste 360 kraadise võimekuse ja ühildamistopograafiaga. Praktikas tähendab see, et venelase APU keerab end vähemalt 100 kraadi sekundis sinna kuhu vaja, stardib raketi ja sihitab, Patriot aga laseb raketi välja ja siis hakkab teda sihitama, ja kui vaja siis kaarega, kaotades aega. Juhtumil, kui sihtmärk üldse tema sektoris on. Sama teema on ka raketi stardi kaldenurgaga võrreldes näiteks Buk-iga. Patriotil fikseeritud 38 kraadi, Bukil valikuliselt sihtmärgi suunas. Ehk siis ebasoodsad topo-olud võivad röövida Patriotilt jällegi sekundeid, neid samu väärtuslikke, mida ballistilise sihtmärgi korral on niigi vähe. Lisan veel, et ühes kohas leidsin näiteks mingeid andmeid ka MIM-104 PAC-3 "väikeste" raketide kohta: lennuaeg ballistilise sihtmärgi korral kuni 17 sekundit (raketi mootori töö?, sihitamine?). A/B versiooni raketi kiiruseks kuni 3Mach, ja C-l kuni 5Mach.
Silma jäi veel tehnilistes tingimustes tuhlates, et PAC-3 MSE ongi justkui ekstra nende manööverdavate ballistiliste märkide jahtimiseks aretatud. Tavalisel PAC-3-l pole "manööverdatavatest" sõnagi ära märgitud, samas, kui MSE-l on nende "manööverdamis"-režiimide andmete vahe ekstra välja toodud. Sihtmärgi maks kiirus oleks kuni 1800 m/s, st kuni 5Mach.
Eraldi on just raketitõrjeks "nõrga kohana" välja toodud vajadus sihitamiseks orbiidilt satiside kaudu andmete saamiseks (aga see näitab, et selleks on võimekus, ülevalt otse sisse saamiseks). Ja nüüd siis tegevusraadius ja struktuur, tõsi küll, vanema versiooni tehnikaga.

Üks vahepala: Muideks, ühe "hästi targa ja teadja" foorumikirjutajaga oli meil siin millalgi vaidlus, milles ta väitis, et Patrioti laskeseade saab olla ainult lühikese kaablikese ulatuses sihitaja ja juhtmooduli küljes kinni. Et mingi nihutatud stardiseadme positsioon polevat võimalik, sest tema on seda kuskilt lugenud ja teab täpselt, et lühikese kaabli ulatuses ainult.

Ei ole õige, tühi jura.
Ma otsisin ka välja selle kauguse, mis traadita saab -1200 m juhtmoodulist.
Võibolla täna on midagi uuemat välja mõeldud, aga standardse raadiolingiga side kaugus on selline.
Sel on oma põhjus ka - vajadus tagada julgeolek ka mööda maad, kirsade kolinal läheneva ohu vastu.
Lisaks Ukrainal pole üsna kindlasti mingeid "AWACSi kaudu sebitavaid" üksikuid laskeseadmeid rindel uitamas.

Antud jutt sai alguse sellest, kuidas UKR suutis alla tulistada sügaval VF okupeeritud ala kohal lendavaid lennukeid (sh A-50).
Nii vähemanööverdava märgi vastu tehti seda tõenäoliselt NSVL aegse S-200-ga, mitte rinde taga seikleva Patrioti stardikastiga.

Aitab.

Tehnilistes andmetes on märgitud eelpaigutusvõimekus. "Extend"-imise ulatus kuni maksimum 20 km, ja seda heades oludes (st pole häireid).

Avalikes kanalites on info, et Ukrainal on kasutusel M902 versioon laskeseade. Tegemist on PAC-3 versiooniga. 4 raketiga laskeseade, mis on ballistilise raketi tõrje suutlikusega. Koostöös sihitamisradariga AN/MPQ65 omab komplekt võimekust vastu võtta "ülevalt otse" saadetavaid koordinaate. Seda võimet omab AN/MPQ65. Märkisin ekstra, et vana versiooni AN/MPQ 53 seda võimet ei oma. Kui Trummil on teada, et ukrainlastele pole MPQ 65-te antud, vaid ainult vana MPQ 53, siis tõesti mingit kaughalduse kaudu õhust vastuvõttu võimekust Ukrainas olevail seadmeil ei ole. Ja kui ei ole teada, milline versioon kasutusel on, siis pole vaja ka möliseda. (Mingil pildil, mida mina nägin, on neil käigus 65, aga loomulikult ei pruugi pilt tähendada juba ammu enam mitte midagi....)
Ja on ka info, et selle aasta täienduse pillid pidid tulema juba PAC-3 MSE võimekusega. Pildi järgi vahe tegemiseks neile, kes biiti ei jaga: siis on laskeseadmel juba 4 raketikonteineri asemel 16 väiksema diameetriga raketti, oma 16-s konteineris.

Telemeetria õhuülekande kauguse piirang seoses kaabli pikkusega, või kuskil mingite kirsade kolistamisega on haige jampslik sonimine.

Aitab juba!

Naiivne küsimus, kas kauguspiirang pole mitte viitega seotud ? Arvestades et raketid kipuvad kiiresti lendama siis ... iga 300 meetrit paneb IDEAALIS min 1 mikrosekundit viidet, edasi-tagasi 2x niipalju ja nii see lag koguneb...

Sideprotokollid (PTP) mis võimaldavad kaks kella ilma satelliite nägemata väga täpselt (10-100 ns) ära sünkroniseerida, ei sõltu olulisel määral meediast ning on tänapäeval kommerts-kasutuses. Meedia viive mõõdetakse sünkroniseeruvate osapoolte poolt, kindlasti on see erinevatel sidekaablitel ja raadiosidel erinev, aga kellade ühte ajamist see ei takista.

Osapooled, kellel on probleemile veidi raha kulutada (Patrioti tootjad) kindlasti omavad lahendusi, mis on PTP protokollist märksa edevamad meetodid.

Edasi saab sideprotokolli pakett juba sisaldada oma genereerimise aega, mida kättesaamisel arvesse saab võtta ("seda mõõtmistulemust tõlgendades arvestan, et andmed on 40.15 mikrosekundi kauguselt minevikust").

Ma vaatan, et siit on juba jõutud üks selline väga-väga loll postitus juba ära kustutada. Ma jõudsin selle oma toimetuste vahe peal ära lugeda, see pani kulme kergitama, ja kohe mõtlema, kuidas sellist nii sitta juttu üldse küll kommenteerida. Ma ei tea, kui paljud seda lugeda jõudsid, aga pean vajalikuks seda juba ära kustunud või kustutatud kommentaari siiski vajalikuks kommenteerida.
Esiteks: Kui kuskil on mingid masinad koos (pundis), siis see on väga meelevaldne sõnakõlks hindamaks tehnilist võimekust. Selgitan. Näiteks Buk-il, S-300 jne on struktuurne ülesehitus selline, et ringseire istub omaette, edastab üle võrgu komandopunktile ruumipildi, võimekus on nii kaabli, kui ka eetri kaudu. Kaabli puhul määrab kaabli pikkuse signaali sumbumine kaablis, juhtumil, kui ei kasutata vahevõimendeid. Eetri kaudu on vahemaa pikem. Edasi komandirski võib edastada selle info oma sihitamisradarile/laskeseadmele. Buk-i-Pantsiri puhul vahemaa nii kuni 10 km nii kuni20km, S-300-S-400-l oli veelgi pikem. Eraldi teema on S-300 nn statsversioon ja samas S-300 maavägedePVO versiooni vahel: seal PVO SV-l on roomikšassii ja põhirõhk eetri-telemeetrial. Edasi näiteks Buk-il on laskeseadmele leiutatud sabarakk: raketitransportija-lisastardialus. Selle vahemaa oma paaritatud sihitaja stardialusega on üle eetritelemeetria kuni 800 meetrit ja mingil versioonil on kirjutatud ka kuni 1,5 km. Seal on määravaks topo-värk ja suutlikus sabaraku pealt startinud endaga paaritatud raketti sihitamisele saada. Uuemate versioonide tehnilistes dokumentatsioonides on kirjeldatud ühilduvust ÕT-komplektidel nii läbi optovolokno (valguskaabel), kui ka läbi saatja. Sellistel juhutmitel (näiteks Tor-i ja Pantsiri kirjeldustes) on seal kohe eraldi peatükk läbi milliste eriside raadiosaatjate on millised võimekused. Nt on eraldi erisideprotokolliga saatja-vastuvõtja oma lubatud töökaugusega, kui see süsteem mingil põhjusel ei toimi (nt väliantenn sai kahjustada masina küljes), siis edasi on võimalik kasutusele võtta nn "tavaline" raadiosaatja avatud signaaliga. Sellisel juhtumil on jällegi omad protokollid ja ümberlülitusrežiimid, ja siis on jällegi omad vahemaad/signaalitugevused ja lisandub tavakanali häälsõnumite ülekande piiramine, st vaba sagedus häälsidest muutub prioriteetseks andmesideülekandekanaliks aga siis on märgitud kaughalduse osade funktsioonide mittekasutatavus ja mittetäielik häälkanali kasutamise võimalus ja võrreldes "erikanaliga" veel väiksem töökaugus andmesidele. Ja näiteks Pantsiril on veel üks "väli"port (jälle optovolokno): selle kaudu on võimalik ZRK töölaud tuua kungist välja autost eemale, oli vist 50 meetrit vmt. Selle jaoks on kungis komandöri-operaatori töökohal eraldi pesas nn kaasavõetav "komandirski" tahvelarvuti või läpaka laadne (loomulikult militaarkorpuses) instrument. Selle eelnevaga tahtsin öelda, et kaasaegse elektroonika kasutamise korral on võimalik väga erinev võrgu ülesehituse võimekus. Samamoodi on ka Patriotil. Märgitud on, et laskeseadet M900-seeriast on võimalik nihutada/extend-ida kuni 15-20 km. Ja see on ära märgitud nii ballistilise (20km-st kuni 35-40km-ni) kui ka muude märkide korral 80-st kuni 100km-ni. Seal on märgitud tehniliseks probleemiks, saatjate vastuvõtjate häirevaba töö ja andmete ülekanne. Teema ise: Patrioti raketis istub oma täiendav radar, mis kogu lennu ajal edastab andmeid MPQ-le. St MPQ kogu sihitamise perioodi jooksul saadab välja signaale, need peegeldavad tagasi nii sihtmärgilt, kui ka raketilt, need peegeldused tuleb nüüd vastu võtta, lisaks veel raketi poolt edastatavad andmed. Ja tavaliste sihtmärkide korral on kirjutatud, et meteo- või muude signaalihäirete korral just kaugemate märkide puhul see ekstendimine võib osutuda probleemseks just sihitamise-tulemuse kohalt. Nii on kirjeldatud probleemkohta. Ballistilise sihtmärgi korral ei ole seda probleemi niimoodi kirjeldatud, seal pole signaalitugevus nii probleemne, lihtsalt ballistilise märgi korral ei ole nii palju reageerimisaega- täpselt see, et tuleb ülevalt ja lajatab alla lagipähe.
Veelkord, see kui midagi on koos pundis, ei tähenda veel tehnilist suutmatust.

Aga nüüd selle Trummi järjekordse ääretult lolli postituse põhiprobleem: Oli tol ajal mis oli, aga meil oli ZRK-de transportimisel eriline kord, justnimelt salastatuse printsiibist. Olgugi, et rahuaeg oli. Nüüd sõja korral on samas tegelikult ju olukord isegi hullem, neid jahitakse nüüd nagu suudetakse. Neid peidetakse, maskeeritakse jne. Vajalikud liikumine üritatakse võimalikult ära peita, tendidki üritatakse orgunnida selliseks, et poleks ära tunda, mis tendi all on jne. Täpselt samamoodi raketilaadurid-transportijad, elektrigeneraatorid jne selle kompleksi osised. Et ei oleks võimaik aru saada mida ja kuidas jne. Nii nagu Ukraina, nii ka venemaa lööks praegu rõõmust käsi kokku, kui ühe litakaga õnnestuks tabada tehnika (pealegi veel sellise väärtusliku tehnika!) koondumispaika. Ja siis tuleb Trumm oma jutuga. See jutt pani ikka tõsiselt kulmu kergitama. Igatpidi sitt jutt. Kui jutt oleks õige, siis tähendaks see Ukraina vastavate pädevate eriteenistuste, julgeoleku, vastuluure vmt organisatsioonide tõsist bläkki ja Ukraina peaks olema õnnelik, et tõepoolest sellise tehnikakoondumise korral ei jõudnud info vastaspoolele ja neid ei lastud kampas kõike ära. Mõelda vaid mingi tont Eestist käib Ukrainas, "ulatub vaatlema" Patriotide koondumist ja siis räägib seda edasi siin Eestis veel vähemalt ühele tondile ja see tont siis kirjutab sellest siin foorumis. See oleks Ukraina eriteenistustele uskumatu bläkk ikka, kui info sellistest asjadest niimoodi ümbekaudu ringi jalutab. Sellise tehnika ja tema liikumiste- (kümnekonna stardiseadme, paari sihitamisradari, paari komandopunkti ja laadimismasinate)- ümber no-go zone ja no-words zone loomine on elementaarne. Ja neil kindlasti on see võimekus ja know-how, parem kui meil. Ma ei usu, et kui keegi üldse tuleb sealt Ukrainast mingigi Patrioti-alase know-how teabega, siis hakkab ta seda siin veel kellegagi lihtsurelikuga jagama, ammugi mitte mingite foorumijutupaunikutega, "tavalise" pehhoota-mehest harrastus militaristiga, olgupealegi, et kaitseliitlasega.....


Selle Trummi juba ära kustuda jõudnud või üldse ära kustutatud postituse kokkuvõtteks ütlen teile kaasfoorumlastele lihtsalt:
Mul on kahju nii öelda, aga vähemalt ÕT-teemas võtke Trummi juttu väga suure skepsiseannusega ja arvestage, et tema jutt varieerub hüplikuna koos mõnede tõeste teadmistega sealt edasi ohtrate pooltõdede ja veel edasi lihtsalt plära vahelises spektriampluaas.
Vähemalt ÕT-teemadel...

Ma eespool kirjutasin, Patrioti standardne juhtmevaba raadiolingiga "traadita" ühendus võimaldab laskeseadmeid paigutada kuni 1200 m kaugusele juhtimiskeskusest. Sellise hajutatuse korral ei piisa mingist "ühest paugust" kui see tuumapauk just pole. Teiseks, kuna Peeter maaväe taktikast suurt ei paista teadvat, siis need positsioonid tuleb ka julgestada kutsumata maapealsete külaliste eest, mida suurem on patarei paiknemine, seda keerukam probleem see on.

Ma kutsun üles Peetri claime vaatama skepsisega, sest ta tugineb peamiselt venekeelsetele allikatele, mille madal usaldusväärsus on teada. Palju särgi rebimist vene tehnika omaduste teemal jne.

Telemeetria õhuülekande kauguse piirang seoses kaabli pikkusega, või kuskil mingite kirsade kolistamisega on haige jampslik sonimine.

Telemeetria nt 20 km kaugusele, mitu vatti võimsust on vaja selleks õhku saata (kui seda traadita teha) ja milline võimalus on, et seda saatjat ei märgata?

Kapten Trumm kirjutas: ↑09 Okt, 2025 9:15 ...
Telemeetria nt 20 km kaugusele, mitu vatti võimsust on vaja selleks õhku saata (kui seda traadita teha) ja milline võimalus on, et seda saatjat ei märgata?

Minimaalselt 20mW 5,8GHz sagedusalas. Ei ole kuigi palju.