Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[Jaanus2]

Poola vahetas ukrainlastega asustatud "metsiku ida" kultuursete saksa alade vastu ja sakslased koliti minema, liitlased aitasid ka veel. Sakslased olid enne juudid "ära kolinud" ja allesjäänutel tegid poolakad ise elu ebameeldivaks, need kolisid ära Iisraeli. Eestlased said ka eluruumiks tühjakskolitud Vormsi ja Ruhnu saare, pole siin midagi viriseda....

[Kriku]

Nii suured loovutused ei ole tõenäolised, kaotatud oleks ikkagi "kodusõjas hõivatud Vene alad" ja võib olla ka Kirde-Eestist midagi (analoogiliselt Tartu rahu piiriettepanekutega).

Tartu rahuläbirääkimiste ajal nõudsid venelased endale alasid, mis ei olnud nende kontrolli all ja püüdsid läbirääkimiste ajal rinnet läbi murda. Väikeste erinevustega tähistab lõpuks kokku lepitud piir rindejoont. 1939. või 1940. aastal alistudes oleks Eestil tulnud hakata läbirääkimistel endale taotlema alasid, mis olid juba vaenlase kontrolli all ja mille tagasi võtmiseks puudunuks igasugune reaalne võimalus. Ka see, kui piir poleks Stalini hea tahte märgina tulnud päris Emajõeni, vaid loovutatud oleks "ainult" praegused Võru-, Põlva- ja Valgamaa, oleks olnud katastroof. Sellise loovutuse järel oleks IMHO parim tulevikustsenaarium olnud ka ülejäänud Eesti alla neelamine NSVL poolt ning taasühendamine ENSV-ks, mitte Eesti DV ja ANSV paralleelne eksistents. Ainult et see juhtus ilma sõjatagi...

[Kriku]

Veel kaks kaalutlust.

Kogu Venemaa lähenemine rahvusvahelisele poliitikale, õigusele ja sõjapidamisele oli ning on siiamaani traditsiooniliselt väga territooriumi keskne. Mistõttu on mul isiklikult raske uskuda, et Eesti võinuks pärast Sügissõja kaotust pääseda ulatuslike territoriaalsete loovutusteta nii kirdes kui kagus.

3 maakonda vms. oleks olnud NSVL mõõtkavas üliväike territoorium ja raske uskuda, et sellest oleks omaette liidusubjekt moodustatud. Pigem ikka ANSV nagu neid Kaukaasias tehti.

Kokkuvõttes, võimalik, et hääletu alistumine hoidis ära 1917. saavutatud territoriaalse ühtsuse lõhkumise.

[Kapten Trumm]

Sõja saatus oleks otsustatud Lõunarindel. Vaenlane oleks suutnud Kagu-Eesti vallutada ning lahingutega Suure-Emajõe – Väike-Emajõe joonele välja jõuda halvimal juhul kolmandal, parimal juhul kümnendal sõjanädalal. Tartu langemine ja rinde läbimurdmine Suurel-Emajõel oleks olnud murdepunktiks, mil Eesti oleks olnud tõenäoliselt sunnitud rahu paluma ning Nõukogude poole esitatud rahutingimused vastu võtma.

Juhin ühele asjale tähelepanu - Soome ja Eesti kaitse on peegelpilt, sümmeetriatelg on kesk Soome lahte. Kus Soomes oli Kannas koos Mannerheimi liiniga, seal Eestis oli Narva kindlustatud rajoon koos Ida-Viru kitsusega. Kus Soomes oli pikk ja ilma mingite kaitse-ehitisteta piir põhja pool Laadogat, seal Eestil oli Lõuna-Eesti.

Kuigi punavene kroonuajalugu armastab halada Mannerheimi liinist, siis pool Punaarmee jõududest (ja pool kaotustest) olid ju Laadogast põhja pool, kus polnud mingeid püsikaitseliine. Ja seal ka mingit edu ei saavutatud. Siin nüüd punavene ajalugu räägib kahemeetrisest lumest ja -40 külmadest, aga mikspärast oleksid Eesti soometsad (ja seal vahel looklevad vähesed teed) Punaarmeele kergemini läbitavad? Ainus paremus, mis soomlastel tõesti oli, oli meiega vastupidine - kui Pihkva oli lõunarindel suur transpordi (eelkõige raudtee-) sõlm, siis põhja pool Laadogat taolist venelastel polnud.

Ühesõnaga, endine Kunnas müstifitseerib seda Emajõe liini üle (ja ülehindab venelaste edasitungi kiirust enne seda). Nendel toonastel kitsukestel teedel oleks see Punaarmee inim-mass moodustanud täpselt samasuguseid 50 km pikkusi diviisikolonne nagu nt Suomussalmi juures - mida kohalikku maastikku ära kasutada oskavad soomlased rügement+ jõududega edukalt kottisid.

Ühesõnaga, Soomes ei muutunud edasitung ülevalpool Laadogat kunagi nii ohtlikuks, et oleks soomlasi rahu paluma pannud. Ohtlikuks muutus lõpuks läbi närimine Kannasel.

[Jaanus2]

Soomelt taheti territoriaalseid loovutusi kohe alguses lisaks baasidele, Eestilt taheti ainult baase ja nende baasidega (lääneosas) oleks asi piirdunud ka pärast vastupanu lõppemist. Et asi oleks lõppenud rahulepinguga Emajõe joonel ja "hundi käes" olnud alade liitmisega N. Liiduga, on natuke fantaasiakirjandus. Pigem oleks konflikt lõppenud varem (me ikka võtame teie baasid vastu, saime nüüd aru, et see on ilgelt hea plaan) ja karistuseks oleksime kaotanud Petserimaa vene alad. Narvast siis kahte eraldi linna ei oleks tehtud. Baasid oleksid viinud ikka mingis vormis sovetiseerimiseni edaspidi, aga lõpptulemus oleks võinud olla ka muus (kasvõi Mongoolia) vormis - üks asi muudab harilikult ka järgnevat. Arte kanalil on üks saade, kus mängitakse ajaloosündmusi läbi kui midagi algul muutub, päris huvitav. Toimumata sündmusi siiski ei saa takkajärgi kontrollida. Ei saa siiski väita vist, et Päts ja valitsus toimisid ainumõeldaval viisil ja kohe mitte midagi ei oleks saanud enam paremini teha edasise huvides.
Nagu siin juba öeldud - on olemas ka häälekas alistumine sõdimise ja hääletu alistumise asemel. Lisaks ei ole vaja kõigest väest viimse hetkeni aidata vaenlasel oma soove näiliselt "juriidiliselt korrektselt" vormistada. Praegu ei saa me Venega isegi minna "notari juurde" kinkelepingut vormistana. Notar nõuab, et poolte isikusamasus oleks üheselt määratud, aga me ei saa Venega kokkuleppele oma päritolu suhtes - kuigi tahaks talle kõige tehtud hea eest tüki maad kinkida (tõstis omavoliliselt piirimärke edasi ja on seal tükk aega karuputke kasvatanud). Ma tõesti ei taha rohkem sõna võtta, kõik oluline on varem öeldud ja kõik teised on ka arvatavasti kõik mõeldava suutnud juba ära öelda. Uuemad foorumlased võiksid lugeda seda teemat algusest peale.

[Kapten Trumm]

Soomlaste puhul keeras vindi üle NSVL nõudmine loobuda Karjala maakitsusest ja koos sellega ainsast reaalselt kaitstavast ja püsikindlustatud piirialast.
Eesti puhul oleks sama, kui NSVL nõudnuks piiri nihutamist kuskile Kunda-Tartu joonele.

Idanaabri modus operandi näis kandvat ikkagi koordineerimise tunnuseid, alustati kõigepealt riikidest, kes oleks vene plaane enam mõjutada suutnud. Tasub võtta kui komplimenti, tugevamad oli vaja alistuma sundida kõigepealt. Eesti ja Soome olid suutelised Moskva plaane mõjutama läbi Soome lahe. Kuna sellest tandemist tundus Eesti lihtsama vastasena, siis alustati meist (lootes sedapisi survestada Soomet). Siin võiks ka oma roll olla toona Stalini lähikonnas figureerinud Saposnikovil, kes oli algusest peale Soome-suunaliste mütsiga löömiste suhtes skeptiline ja pidas soomlasi tugevaks vastaseks. Venelaste raskuspunkti keskendamine Tallinna suunale võibolla jälle andis Soomele võimaluse venitada ja aega viita.

Kaasaegsed on meenutanud, et Stalin kõnetas WWII perioodil vaid kahte kõrgemat sõjaväelast ees- ja isanime pidi, mis on slaavi kultuuris austuse märk. Ja Zukov see polnud. Üks neist oli sama Saposnikov ja teiseks sai sõja käigus Rokossovski (peale operatsiooni Bagration).

[andrus]

Nii suured loovutused ei ole tõenäolised, kaotatud oleks ikkagi "kodusõjas hõivatud Vene alad" ja võib olla ka Kirde-Eestist midagi (analoogiliselt Tartu rahu piiriettepanekutega).

Eestilt taheti ainult baase ja nende baasidega (lääneosas) oleks asi piirdunud ka pärast vastupanu lõppemist. Et asi oleks lõppenud rahulepinguga Emajõe joonel ja "hundi käes" olnud alade liitmisega N. Liiduga, on natuke fantaasiakirjandus. Pigem oleks konflikt lõppenud varem (me ikka võtame teie baasid vastu, saime nüüd aru, et see on ilgelt hea plaan) ja karistuseks oleksime kaotanud Petserimaa vene alad. Narvast siis kahte eraldi linna ei oleks tehtud. Baasid oleksid viinud ikka mingis vormis sovetiseerimiseni edaspidi

NSVL imperialistlike ihade pisendamine kuulub Pätsivastase agendaga alati kokku nagu sukk ja saabas.

[Kapten Trumm]

Siberi ja Kasahstani vangilaagrites "laagritolmuks hõõrutud" Eesti vaimne eliit, sh ohvitserid ilmselt keeraks oma markeerimata hauas ringi kui kuuleksid vahepealsest kavast rahvaste isale Pätsule uue ausamba loomisest (mis vahepeal teemaks oli). Minu kadunud vanaema ütles kord, et tema isa (kes läks siit 1941 talvel teadmata suunas loomavagunis) oleks eelistanud sõdurisurma kuulipilduja taga sellele, mis teda ees ootas (isik oli Vabadussõjas soomusrongi kuulipildur ja EW ajal KL kompaniiülem).

Kuna KL pidi toona tagama baasivägede saabumise turvalisuse, siis nagu meenutasid asjaosalised, oli mees tõsiselt vandunud ja sülitanud, nähes neid ülimalt võitlusvõimelisi Kesk-Aasia tegelastest koosnevaid vägesid, kes nägid elus esimest korda sellist keerulist masinat kui jalgratas ja kel oli selgeid raskusi püssi õigetpidi käes hoidmisega - ühesõnaga, kui see ründejõud 1939 olnuks samasuguse kvaliteediga, siis see tapatalgu oleks olnud kole ja laibavirnad poleks olnud väiksemad kui Talvesõjas, kus üks soome reservistide rügement kaalus rahulikult üks kaks Punaarmee kaadridiviisi (rääkimata igasugu vägisi kokkuaetud külameestest ja auuli kitsekarjustest koosnevatest reservidiviisidest).

[andrus]

aga lõpptulemus oleks võinud olla ka muus (kasvõi Mongoolia) vormis - üks asi muudab harilikult ka järgnevat.

Vana hea "sõltumatu" Mongoolia - kuni 5% elanikkonnast NSVL nõuandjate toel väetiseks.
Palju parem kui mingi nõukogude sotsialistlik vabariik. https://en.wikipedia.org/wiki/Stalinist ... n_Mongolia

[Jaanus2]

Ja mitu protsenti meie siis väetisena kaotasime, igavesed pagulased võib ka hulka lugeda? Teema sulgemine oleks kahtlemata kuritegu inimkonna ja andruse vastu, rahuldus jääks saamata.

[Viiskümmend]

Eesti oleks pidanud ise ja koheselt astuma samme, et oma de jure subjektsust säilitada, läheb siis edasi, kuidas läheb.

[Kapten Trumm]

Ametlik, st peavoolu narratiiv antud teemal on - Päts ja Laidoner hoidsid ära Eesti rahvuse hävitamise (mis tulnuks kättemaksuna vastuhaku eest Kremlile) ja on seeläbi issamaapäästjad

Kui hoolega ja mõttega lugeda, paistab ka siit teemast selle narratiivi kõrvapaar väga selgelt välja. Meie õnneks tänane rahvas tajub 1939. a peamiselt poliitilise, mitte sõjalise fopaana - sellest ka KV kõrge maine ja vaikne heakskiit riigikaitse eelisfinantseerimisele.

[Kriku]

Kes ja kus rahvuse hävitamisest on kirjutanud...?

[Kapten Trumm]

Tõesti, otsesõnu ei ole.
Kuid on kirjutatud võtmes "vastupanu poleks aidanud", "vastupanu oleks lõppenud kiiresti" (vt nutulaul mürsuvaru teemal eespool) - seeläbi ju omistatakse Pätsu-Laidoneri režiimile (muudmoodi mu keel ei paindu selle "issamaapäästjate" tandemi tegusid nimetama) "mõistliku" ja "kainelt kaalutleva" imagot.
Nõuka ajast tuttavad propaganda meetodid lausa rõõmustavad silma (taoliste ebavõrdsete vastanduste teke oli nõuka propaganda üks aluseid).

[Kriku]

Kuid on kirjutatud võtmes "vastupanu poleks aidanud", "vastupanu oleks lõppenud kiiresti" (vt nutulaul mürsuvaru teemal eespool) - seeläbi ju omistatakse Pätsu-Laidoneri režiimile (muudmoodi mu keel ei paindu selle "issamaapäästjate" tandemi tegusid nimetama) "mõistliku" ja "kainelt kaalutleva" imagot.

Teeme nüüd nii, et hoiame lahus tagantjärele tarkuse alusel koostatud oleksoloogilised stsenaariumid ning Pätsi ja Laidoneri omas ajas langetatud otsused.

See, et "vastupanu oleks lõppenud kiiresti", on arusaam, mida võib allikatele toetudes argumenteerida või ümber lükata nagu ajaloo-alases diskussioonis ikka (hulk viiteid eespool). Sellega ei omistata Pätsile või Laidonerile iseenesest veel mitte midagi, sest neil ei olnud seda teadmist, mis meil on praegu. Jah, hinnang Eesti vastupanuvõimele 2 - 3 kuud jooksis ka siis aruteludest läbi, kuid kõike seda, milliseks kujuneb II ms käik ning sealt edasi NSVL saatus, nad teada ei saanud.