www.militaar.net

Министерство цифрового развития Российской Федерации разработало поправки в закон, согласно которым МВД, ФСБ и ФСО смогут без решения суда получать от операторов связи данные о местоположении телефонов пользователей. Помимо местоположения абонентов, силовикам также откроются данные об объемах оказания услуг и их стоимости.

The case of a mute man who is said to have taken part in protests in St. Petersburg and shouted slogans caused horror. The human rights portal Apologija Protesta reported that a court had sentenced the severely disabled person, who could barely hear, to a fine after his temporary arrest.

alax kirjutas:https://www.svoboda.org/a/31150423.html
Segased ajad tulemas. Venemaal tuleb pärast Putinit võimule see, kes oskab teistele rivaalidele kiiremini "nuga anda".

Eks pehmet jõudu ongi ju raskem mõista. Minu jaoks näiteks oli tõsiselt jube äratus see, kui kasutati päris jõudu. Siis, kui Pussy Rioti liikmed puhtalt kunsti pärast vangi pandi. Mida see teie jaoks tähendas?

Minu jaoks oli see märk regressist. On progress ja on regress. Vene ühiskond tegeleb Vene võimude juhtimisel aktiivselt tagasiminekuga. Nii esteetilises, eetilises, moraalses kui ka teadusvallas. Sama kehtib poliitika kohta. Kui riiklikus meediaruumis lastakse eetrisse teooriaid, et Maa on lapik, siis kuidas ei peaks Pussy Riot istuma vanglas? Nad on ju samal tasemel. On progress ja on regress. Vene ühiskond tegeleb Vene võimude juhtimisel aktiivselt tagasiminekuga. Nii esteetilises, eetilises, moraalses kui ka teadusvallas.

Venemaa on väga suur, mitmerahvuseline ja -kultuuriline riik. Seda hämmastavam, et ei tugevne mitte ilmalik, vaid rahvuskonservatiivne ja karmim hoiak. Toon näite: Moskvas käib meie Artdocfest. Saabuvad tšetšeenid, kes nõuavad väga jõuliselt festivaliprogrammi muutmist. Ütlevad, et te ei või näidata filmi, mille tšetšeeni rahvusest peategelane tunnistab oma homoseksuaalsust. Tšetšeen ei saa ju olla gei. Ütleme, et OK, olgu. Kuid me ju ei näita seda Tšetšeenia vabariigis, me ei näita seda Groznõis, vaid Moskvas, kus on eri vaatenurgad lubatud. Kuid ei, sest Tšetšeenia on ju Venemaa föderatsiooni osa. Ja te ei või näidata siin kesklinnas filmi, mis solvab meie tundeid.

Ja see pole palve vormis, et „kuulge, meile ei meeldi”. Nad tulevad ja esitavad selle niisugusel jõhkral toonil, et saad aru, et sul pole kuskilt isegi abi otsida. Politsei on mõistagi nende poolel. Olgu siis suure raha pärast või seetõttu, et neil on omi ka politsei ridades. Saad aru, et võim kasutab bandiitlikke meetodeid.

See ei tohiks ju isegi eriti üllatada…

Jah, aga veel viis aastat tagasi polnud midagi sellist! Veel viis aastat tagasi ei pidanud võimudega nõustuma ja mingis kitsas ruumis seda aktsepteeriti. Enam mitte. Vaat just äsja nimetati välisagendiks sisuliselt viimane sõltumatu telekanal Dožd. Venemaal pole jäänud järgi praktiliselt mitte ühtegi võimalust legaalselt eri vaatenurki analüüsida. Juba see on seadusvastane. Dožd ju ei tegelenud aktiivselt vastupropagandaga.

Selliste puhul kasutatakse ettekäändena näiteks sõna „solvamine”. Mäletame, et seadustesse tuli ka usklike tunnete solvamise paragrahv. Mis te arvate, kas kunstis on kuskil ka päriselt piirid, mida kedagi solvates ületada ei tohi?

Mulle tundub, et see küsimus on juba veidi vananenud. Venemaal pole enam küsimus kellegi solvamise lubatavuses. Mõistate, liikluses on selline termin nagu topeltjoon. Kui ületad topeltjoone, on tegu väga ränga rikkumisega. Veel viis aastat tagasi rääkisid ülemused ajakirjanikele: „Kõike võib, aga topeltjoont ületada ei tohi.” Võib vales kohas parkida – paha küll, aga võib ju tegelikult. Ristmikku kollasega ületada, ikka võimalik. Aga topeltjoont ületada ei tohi!

See oli ammu. Nüüd ei tohi enam vaikida. Kui enne ei tohtinud rääkida, siis nüüd ei tohi vaikida. Ühel või teisel moel nõutakse avalikke truudusvandeid. Kui sa seda avaliku vande rituaali läbi ei tee, siis lihtsalt kaod ühiskondlikust elust. Kunstniku jaoks pole see kõik võib-olla esmapilgul nii ohtlik, sest ta ei sõltu eelarvelistest vahenditest. Aga kinematograafi jaoks tähendab see sisuliselt ei vähemat kui keeldu oma ametit pidada. Eraisik ei saa ju teha filme, kui riik talle raha ei anna.

Andrei Zvjagintsev, tänapäeva Vene filmi kõige eredam täht, ei filmi juba viiendat aastat midagi.

Millise kirjutamata seaduse vastu eksis näiteks lavastaja Kirill Serebrennikov, kes mõisteti süüdi riigi raha väärkasutamises?

Väga lihtne. Ta oli liiga vaba. Ent see juhtus juba eelmisel ajastul, kui topeltjoon veel eksisteeris.

Ütlesite küll, et teistest midagi rääkida ei taha, aga ikkagi… Üks viimaseid filme, mida meilgi näidati, rääkis tankist – „T-34”. Tulevik on siis selline?

Neile, kes on sellisteks asjadeks valmis, on avatud ka tegutsemisväli. Selliste filmidega nagu „T-34” tegeleb praegu 80% kogu filmitööstusest. Teletööstusest 100%. Inimestele, kes on selleks valmis, on töö kindlustatud. Nõukogude Liidus olid inimesed, kes väntasid filme ideoloogilis-patriootlikel teemadel ja tegid seda väga andekalt. Need läksid filmiajalukku. Kuid praegu pole midagi sellist. Praegu sa kas filmid „T-34” või ei filmi üldse mitte midagi.

Ometi ju filmitakse. Teiegi teete.

Hea küll, räägime dokumentaalfilmidest. Nemad riigieelarvest põhimõtteliselt ei olene. Neid võib ju kasvõi mobiiltelefoniga filmida ja köögis oleva koduarvutiga monteerida. Aga kui film ei sobi, nagu ei sobinud loendamatutel lääne festivalidel näidatud Andrei Grjazevi „Kotlovan”, siis ükski teine Venemaa festival seda ka programmi ei võta. Sest igaüks saab aru, et kui ta seda näitab, siis enam oma kodulinnast või kultuuriministeeriumist raha ei saa. Nende kinod võidakse kinni panna.

Nad kaotavad oma üsnagi soojad töökohad. Nad tahavad ju ka näiteks Berlinalel käia. Saada päevarahasid, pileteid, kõndida austatud inimestena mööda Berliini, linastustel… Seepärast nad mõtlevadki: aga milleks võtta programmi film „Kotlovan”? Et ei saaks naisega Veneetsiasse sõita? Käigu see film parem vanakuradi vanaema juurde!

Nii et ega midagi ju keelatud pole, lihtsalt inimesed loevad märke…

Muidugi, ja see on kõige hirmsam. Vaat, te küsisite, et kuidas suhtuda Pussy Riotisse. Mitte kuidagi ei ole vaja suhtuda. Igaüks teab juba, kuidas on vaja mõelda.

Kui mõelda näiteks filmidele, mida teevad tegelikult väga andekad autorid ja mis ka rahvusvahelistelt festivalidelt auhindu võidavad, siis need on vägagi head, kuid ei puuduta justkui üldse seda katastroofi, mis praegu Venemaal sünnib. Kui loed Dostojevskit, siis tead täpselt, kus elas Raskolnikov, millises ühiskonnas, millise võimu all, millise religiooniga. Ja siis vaatad tänapäeva Vene režissööride filme. Nad on otsekui ajast väljaspool. Aja tunned ära mitte inimese silmade, vaid tänaval oleva reklaami järgi. Selle, et tegevus ei toimu 1980-ndatel, vaid 2000-ndatel.

Te ise tegite – tõsi, juba ammu, 2003. aastal – filmi ansamblist Tatu. Mis ajastu see on? Tüdrukud, kes esinevad otsekui lesbid, laulavad „Sellist nagu Putin”… Väga vastuoluline, kas pole?

Sellist projekti nagu Tatu praegu enam teha ei saaks. Peame mõistma, et tegemist polnud klassikalises mõttes ansambliga. Need tüdrukud ei olnud selle kontseptsiooni autorid. Produtsent mõtles projekti välja ja viis ellu. Aga nüüd! Produtsent ei mõtleks sellist projekti praegu isegi välja. Nüüd mõtleks ta välja midagi, mis on väga andekas, väga efektne, hea koreograafiaga, kooskõlas liigutuste, kostüümi ja grimmiga. Nagu Little Big. Ülipopulaarne ansambel, sadu miljoneid vaatamisi, kuid ta laulab eimillestki. Nad on otsekui musikaalvisuaalne efektne rühmitus. Nad ei puuduta kunagi valusaid punkte, kaheldavaid teemasid. Kohe üldse mitte. Ja nii on kogu Vene estraadiga. Sealt puuduvad näiteks homoseksuaalid. Keegi ei tunnista mitte kui midagi. Täiesti kohe…

Täiesti kohe nagu nõukogude ajal? Mulle hakkab tunduma, et varsti juba hullem.

Muidugi hullem. Nõukogude ajal olid inimesed vabamad. Ma saan aru, et kirjeldan praegu paradoksi. Kuid ikkagi. Sa võisid olla katlakütja nagu Viktor Tsoi. Võisid minna sisemisse emigratsiooni ja säilitada sel kombel oma väärikuse. Praegu ei ole aga võimalik näiteks uksehoidjana tööle minna. Majandus on niimoodi üles ehitatud, et kui sa ei suuda tagada majanduslikku toimetulekut, saab sinust deklassifitseeritud element, väljatõugatu.

Aknapesijaks, nagu läksid Tšehhoslovakkia dissidendid, enam ei lähe?

Toon täiesti mitteelitaarse näite. Venemaal on Aleksei Navalnõi üsnagi tugev poliitik. Peale ärimeeste toetavad teda ka täiesti tavalised inimesed. Ütleme, et metrootöötajad, vagunite pesijad jne. Nad ei saa kõige halvemat palka. See võimaldab kord aastas mere äärde sõita, lapsi riietada, korteri eest maksta. Ja siis oli üks Navalnõi toetuslehekülg. Nad panid sinna linnukese. FSB kogus info kokku ja need inimesed lasti lahti.

Isegi metroos ei tohi selliste vaadetega töötada!

Nad lasti jah metroost lahti. Ja siis räägitakse filmitegemisest… See on ju täiesti võimatu, kui toetad alternatiivset poliitilist seisukohta.

Kas te siis imestasite üldse, kui läksite Lubjankale Navalnõi mürgitamise vastu meelt avaldama ja olite seal üksi (Manski arreteeriti pärast seda, kui seisis FSB peakorteri ees ning näitas oma aluspükse)?

See oligi kõige hirmsam. Läksin sinna, olles kindel, et väljak on rahvast täis. Ja kui nägin, et seal pole ainsatki hingelist… Leidsin, et nii pole õige, nii lihtsalt ei saa olla! Peab ju kaitsma oma riigi väärikust. Riik tegeleb omaenda kodanike tapmisega. Ja tänavad on tühjad…

Ometi oli kümme aastat tagasi samas kohas üle saja tuhande inimese.

Peame tunnistama, et võim – ma nimetaksin täpsemalt: diktatuur – on üsnagi tõhus. Kõikidel tasanditel hävitatakse jõhkralt isegi kodanikuühiskonna algeid. Vaatasin, kuidas te Eestis 30 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest tähistasite. Inimesed läksid lauluväljakule, president oli nendega koos, inimesed laulsid ja tundsid rõõmu.

Ja Venemaal sisuliselt hävitati selsamal päeval viimane sõltumatu telekanal. Selsamal päeval sai ohvitser, kes andis käsu tappa Moskvas kolm putši ohvrit, Putinilt armeekindrali auastme (Sergei Surovikin sai tegelikult uue auastme neli päeva varem, 16. augustil – toim). Lihtsalt kosmos! Peaks tunduma, et me elame ühel planeedil. Eesti on Venemaa naaber. Aga me pole isegi mitte samas tähesüsteemis.

Aga see on huvitav. Kas võimud ei tunneta sellise allasurumistaseme puhul ohtu, et neil puudub ühiskonnast piisav tagasiside?

Saavad küll. Putin kontrollib avalikku arvamust sisuliselt iga tund. Olin kunagi presidendi lähikonnaga lähemalt seotud ja tean väga hästi. Kui varem said nad ülevaateid avalikust arvamusest ja kujundasid neist lähtuvalt oma käitumist, siis hiljem taipasid nad väga lihtsat asja: milleks peaksime joonduma avaliku arvamuse järgi, kui võime seda hoopis ise oma eesmärkide nimel suunata? Nad teevad seda ja see õnnestub. Pean näiteks tunnistama, et suur hulk Vene kodanikke, kes pole mitte kunagi telekanalit Dožd vaadanud, tunnevad suurt rahulolu, et see kanal kuulutati välisagendiks.

Mida te sisimas tundsite, kui hakkasite nägema, et inimeste meelsus rivistub võimu antud suuniste järgi?

Minu käest on tihti küsitud, miks ma Venemaalt lahkusin. Läksin ju juba siis, kui ma ei olnud veel rahvavaenlane. Mind ei jälitatud, mulle ei avaldatud survet. Ma ei suutnud aga füüsiliselt viibida atmosfääris, kus valitseb hullumeelne õnn ja rõõm selle üle, et Venemaa annekteeris Krimmi.

Nagu Little Big. Ülipopulaarne ansambel, sadu miljoneid vaatamisi, kuid ta laulab eimillestki.