trs kirjutas:hjl85 kirjutas:
Kõige selle taga on inimeste elud ja riigi poolsed piirangud ei ole äririsk vaid erakordne olukord.
Teiseks: selgita, mis on ebavajalik töökoht? Kõik töökohad on vajalikud.Nagu kaabude loogika-õige töökoht on vaid tehases treipingi taga või? Et nüüd siis on töökohtade säilitamise aluseks riikluse ja kultuuripärandi säilitamine? Tule taevas appi.
Unustad ära, et praegu ei ole tavaline vabaturumajandus-hetkel näiteks toitlustuses jne toimuv ei ole seotud turu tavalise muutumisega. Ehk vabast toimimisest on asi kaugel.
Miks just maasturid, miks just rendipinnad? Pigem ikka inimeste kodud. 2007-2010 majanduskriis ka ju "elavdas" majandust
Sinu tekstist kumab läbi tavaline kadedus, pahatahtlikus ning üleolev suhtumine- Maasturid ja omanikud ja ei tunne kaasa. Aga kas seal töötavatele isikutele tunned kaasa?
Küsimus ongi siin selles, et see ei ole enam erakorraline seisukord, vaid sellest on saanud tavapärane olukord, mille lõppu ei ole näha. Puudub kadedus, pahatahtlikkus ja üleolev suhtumine. Kade ja pahatahtlik soovitaks jätkata peaga vastu seina jooksmist. Väga paljud ettevõtjad on tunnistanud oma äriplaani mittesobivust praeguse ärimaastikuga ning restoranid ja lõbustusasutused sulgenud. Üllatavalt paljud on aga samas täiesti elus ja toimivad.
Ebavajalik töökoht- töökoht, mille järgi puudub/on kadunud vajadus. Kui treiali järgi kaob vajadus, siis treial õpib keevitajaks või tisleriks. Või elab toimetuleku toetusest. Keegi ei eelda ju, et talle makstakse elu lõpuni ettevõtte või ühiskonna rahadest palka lihtsalt treialiks olemise fakti eest.
"Erakordne olukord" on isikute jaoks, kellel puudub "ajalooline mälu", kes ei kujuta ette, et haiguste levik ja majanduslik kollaps on tavalised loodusnähtused nagu torm ja äike ning selle järellainetus võib kesta aastaid.
Nooremad võivad enese harimiseks ajalugu lugeda aga vanemad mäletavad isiklikult kogetud lähiajalugu.
1960´ndate tuberkuloosipuhangu järgselt olid tervenenutele eraldi lasteaiad, lastelaagrid ja koolid kus jälgiti tervist.
Mina käisin 15 aastat, mitu korda aastas järelkontrollis uuringutel, enne kui terveks tunnistati ja sellekohane märge jooniti läbi polikliiniku haigusloo vihiku kaanel ja rebiti ära märk.
(Arvutieelsel ajal oli polikliiniku registris iga isiku kohta vihikumoodi tervisekaart millele kleebiti vajadusel värvilised märgid, piirangute kehtestamiseks.)
(Tänapäeval loetakse inimene tervenenuks kui ta tahab (maksude maksmiseks) tööle minna.)
Kuna nõukaajal kuulus ka inimese tervis (ja tööjõud) riigile, siis püüti ravida inimesed terveks (niipalju kui osati) aga tänapäevane tervishoiusüsteem on suunatud "klientide rahulolule" ja ametliku seisukoha järgi peab "harjuma elama haigusega".
Kui Nliidus toodeti ravimeid "riigile kuuluva tööjõu tervise säilitamiseks" ja halva ravimi tootja võis riigivastase tegevuse eest kuuli saada, siis tänapäeval toodavad ravimeid börsiettevõtted kasumiteenimise eesmärgil.
Iga rahareformiga kaotasid inimesed suuri summasid.
Kinnisvadade tagastamise käigus kaotasid kümned tuhanded inimesed kodu ja sunniti "kuuse alla" minema.
90´ndatel kaotasid väga paljud inimesed töö ja olid sunnitud uusi ameteid õppima või mujale kolima. (Ei olnud harvad hommikud, kui mõtlesid et mida täna teha, et lepsed õhtul süüa saaksid. Ja valikus polnud tagasiteed sotsialismi, mida praegu paljud ihalevad.)
Ajalooline mälu aitab kujundada visiooni tulevikust sest ega inimloomus ei muutu nii kiirelt.
Sealt ka väljend "talupojatarkus", sest talumees pidi tegutsema nii et oleks tagatud pere järjepidev toimimine aastateks.
Kus olid need praegused jalatrampijad kui arutati, et kas kooli lõpetanud arstid peaksid pärast kooli lõpetamist peaksid jääma Eestisse tööle. Siis leiti et vabadus oma töökohta valida on tähtsam ja meil ju raha küll, et välismaale arste koolitada.
Nüüd see vabadus ja kohustuse puudus on tekitanud olukorra kus meil on puudus med.personalist.
Laenuga saab küll osta voodeid, aga personali osta ei saa.
Riik on oma kohmitsemisega andnud selge märgi, et "Uppuja päästmine on tema enese asi" ja igaüks peab ise oma tulevikku planeerima.
Kes küsib, on loll üks kord, aga kes ei küsi on loll surmani.