Ajalugu ei saa tagasi keerata ning raske on kohut mõista ilma ise seda läbi elamata.
Tunnistan ausalt, et aastatel 92 kuni 95 tegin ka ise rumalusi.
Mitte tahtest olla "karm vend", vaid selle pärast, et teisiti ei osanud ...
Õnneks selle aegsed ajateenijad ikka veel astuvad ligi teretavad.
Ajapikku uurisin, lugesin ja õppisin.
Suur murrang tuli siis, kui nüüdseks manalateele läinud tädi pani südamele - Kui midagi teed, siis mõtle, ega sa seda mõne aasta pärast ei kahetse ega häbene...
Palun vabandust neilt, kes tunnevad, et MINA neile liiga tegin!
OT lõpeb.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Sellest järgmine samm oleks ka nende ussitajate nimede avalikkustamine. Kindlasti on kusagil olemas teadmine, kes on need ohvitserid, kes sellisel moel Eesti Vabariigis asju ajavad ja sellisel juhul ei vääri need mehed IMHO oma paguneid.
Ehk siis nendele artiklitele peaks järgnema uurimine ja selle tulemustele tagajärjed. Ei saa olla, et sedalaadi süsteemne ja sihilik laimukampaania jääb ilma tagajärgedeta.
Sellest järgmine samm oleks ka nende ussitajate nimede avalikkustamine. Kindlasti on kusagil olemas teadmine, kes on need ohvitserid, kes sellisel moel Eesti Vabariigis asju ajavad ja sellisel juhul ei vääri need mehed IMHO oma paguneid.
Ehk siis nendele artiklitele peaks järgnema uurimine ja selle tulemustele tagajärjed. Ei saa olla, et sedalaadi süsteemne ja sihilik laimukampaania jääb ilma tagajärgedeta.
Paraku riigikohus on mõni aasta tagasi teinud otsuse just sarnase laimu keissis.
Riigikohus: ajakirjanduse allikakaitse õigus on tsiviilkohtus absoluutne
Tõepoolest, tahaks teada kelle jooksupoisid olid Laanet ja viiuldaja Aavik.
Kas meil on kaks eestit või jooksevad niidid üle piiri? Hetkel näib, et Laanetil
oli pikem plaan, aga plaani teise osa realiseerimisel tõmmati tal vaip jalgealt ära,
millest ta trepil selili lendas, ja võttest täna veel toibub.
Minister jooksupoisiks - nii kõvasid mehi palju ei ole.
Viimati muutis TTT, 18 Apr, 2024 13:00, muudetud 3 korda kokku.
Kui on ajudega ja luges ise Ekspressi artiklit ning kõrvutades seda ka seal mainitud teiste lugudega, saab ilma kirjutamatagi aru, kellest juttu.
Valikuid üle 4-5 ei tule...
Kambakas!
PS.VVP(alm) tundsin, kuid suhted olid puhtalt töised, ei mingit "sõbrameest".
PS.PS. Rohkem ma seda vana teemat siin ei puutu!
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ma olin suhteliselt kindel, et taolises teemas ma mitte mingil juhul sõna ei võta, aga näed siis, siin ma olen ...
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul on mõnede endiste tegevväelaste pärast väga piinlik ja soovin siin foorumis siiralt ja südamest nende käitumise pärast vabandust paluda. Palun uskuge mind, enamus kaitseväelaseid ei ole sellised. Enamus kaitseväelastest räägivad näost-näkku, mitte ei tegele anonüümsete laimukirjade või anonüümse laimukampaania organiseerimisega. Praktiliselt kõik kaitseväelased on tugevalt pühendunud sellele, et meie riik ja rahvas oleks paremini kaitstud.
Kuid tilk tõrva võib meepoti kindlasti rikkuda. Minule isiklikult ei mahu pähe, kuidas avalikkuses nii mõnigi testosteroonist pakatava kuvandiga karune jõmm on tegelikkuses lihtlabane eit (ja see ei olnud mõeldud naissugu halvustavalt, ka mehed on eided). Kuidas mõnele inimesele tundub loomulik aastatekaupa s*ta keeramine märgatavalt mõistlikuma tegevusena kui riigikaitse parandamine. Ma ei saa aru, kuid piinlik taolise käitumise pärast on ikka. Väga piinlik.
Ajalugu ei saa tagasi keerata ning raske on kohut mõista ilma ise seda läbi elamata.
Tunnistan ausalt, et aastatel 92 kuni 95 tegin ka ise rumalusi.
Mitte tahtest olla "karm vend", vaid selle pärast, et teisiti ei osanud ...
Õnneks selle aegsed ajateenijad ikka veel astuvad ligi teretavad.
Ajapikku uurisin, lugesin ja õppisin.
Suur murrang tuli siis, kui nüüdseks manalateele läinud tädi pani südamele - Kui midagi teed, siis mõtle, ega sa seda mõne aasta pärast ei kahetse ega häbene...
Palun vabandust neilt, kes tunnevad, et MINA neile liiga tegin!
OT lõpeb.
OT-st on asi kaugel, see on väga sisuline avaldus, millele kahe käega alla kirjutan. Aitäh sõnastamast.
Arvan, et sa võiks sel teemal ka avalikult rääkida, näiteks Pealtnägija oleks kindlasti hea koht.
Lihtsalt seepärast, et mõned mehed poleks peale seda õiged mehed edasi.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kogu selles loos on veel mõned näotud ja mõtlemapanevad nüansid.
Esiteks, vastavalt kehtivatele seadustele nimetab kaitseväe juhataja ametisse Vabariigi Valitsus, kaitseministri ettepanekul, võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Nii palju kui mina olen seadustest aru saanud, siis iseenesest ei ole riigikaitsekomisjoni seisukoht ministri ega valitsuse jaoks siduv, st teoreetiliselt võib kaitseminister valitsusele esitada ja valitsus ametisse nimetada ka kandidaadi, kelle kohta riigikaitsekomisjon on võtnud seisukoha, et see inimene nende arvates ei sobi. Praktikas pole minu teada sellist olukorda tekkinud ei ühegi kaitseväe juhataja kandidaadiga, ega ka teiste analoogselt ametisse nimetatavate jõuametkondade juhtidega (siseministeeriumi asutuste peadirektorid, peaprokurör, julgeolekuasutuste juhid), sest seni on lõpuks ikkagi ametlikult leitud või esitatud kandidaadid, kes kõigile või peaaegu kõigile sobivad.
Antud juhtumi näotus seisnebki minu arvates esmajoones selles, et mingid anonüümsed ussitajad + terve rida rahva poolt valitud saadikuid riigikaitsekomisjonis faktiliselt välistasid ühe potentsiaalse kandidaadi esitamise, kasutades selleks anonüümset laimu, valet või lihtsalt totakaid argumente (näiteks: isegi kui kindral Palmil tõepoolest oleksid olnud eelnevad karjääris mingid talle süüks pandud rikkumised, siis pole arusaadav, miks need rikkumised võimaldasid tal normaalselt läbida kogu eelnev karjäär, aga nüüd viimast ametikohta enam äkki mitte? Miks Kiili ja Väli ei vallandanud vääritut väejooksikut ja joodikut siis, kui see vastavalt maaväe ülema kohusetäitjana ja peastaabi ülemana nende võimuses oli?). St nende riigikaitsekomisjoni spetsialistide poolt välistati eos juba võimalus, et nad võiksid ühe võimaliku kandidaadi osas oma ametliku seisukoha kujundada ja välja käia. See on minu arust iseenesest näotu ja tekitab minus küsimuse, miks nad eelistasid neile rahva ja seaduse poolt antud mandaati sellisel kummalisel kombel „rakendada“, mille muudab täiendavalt veel näotumaks see, et see ei takistanud neil ikkagi, veel pärast ametliku protsessi lõppu tembeldada sobimatuks kandidaat, kes selleks üldse ei saanudki.
Miks nii tehti? Mina pakun täiesti subjektiivselt, et seda tehti järjekordselt väga näotul põhjusel. Nimelt, kui kaitseminister oleks otsustanud Palmi kandidatuuriga riigikaitsekomisjoni ette minna, siis oleks seal pidanud tekkima sisuline arutelu kandidaadi sobivuse või sobimatuse teemas, kus ilmselt oleks suhteliselt kiiresti ja kergesti ümber lükatud etteheited väejooksu jms intsidentide üle; ja kus teiseks oleks kandidaat saanud tutvustada oma nägemust sellest, mismoodi ta järgmisel viiel aastat kaitseväge juhiks ja arendaks, mille puhul on mul keeruline ette kujutada, mismoodi need doktriini- ja tsitaadi-meistrid oleksid selle saanud kuidagi sobimatuks tunnistada või mingit sisulist alternatiivi esitada. Asjaosaliste senistest väljaütlemistest ja kirjatükkidest ei ole mina küll seni suutnud tuvastada mingit sisulist alternatiivset nägemust selle kohta, kuidas kaitseväge tuleks arendada peale selle, et kontseptsioone ja doktriine tuleks rohkem kirjutada, ja reservi läinud vanemate seltsimeeste arvamust tuleks rohkem küsida-kuulata. Ühesõnaga – mul on keeruline ette kujutada, mismoodi ja mis alustel oleks riigikaitsekomisjon kandidaat Palmi sobimatuks tunnistanud. Seetõttu oligi vaja anonüümseid pealekaebuseid ja laimu, et välistada üldse kandidaadi ametlik esitamine. Näotu.
Selle kõige juures on muidugi üks suur aga. Nimelt oleks see eeldanud, et kaitseminister üldse tuleb sellise kandidaadiga riigikaitsekomisjoni ja seejärel võibolla ka veel valitsuse ette. Seda teatavasti ei juhtunud. Teatud mõttes ei saa seda kaitseministrile ette heita, sest kandidaadi väljavalimine on tema ainuisikuline prerogatiiv, kus ta ei pea tingimata lähtuma tegevteenistuses olevate kindralite vanemusjärjestusest, kantsleri või ametist lahkuva kaitseväe juhataja soovitustest. Teisalt pole ta kohustatud lähtuma ka sellest, keda riigikaitsekomisjoni liikmed juba eos näha ei taha, või sellest, et iga hinna eest tuleb algusest peale leida absoluutselt kõigile sobiv kandidaat. Kaitseminister ütles pärast protsessi lõppu Õhtulehes muuhulgas, et ta ei saanud Palmi esitada, sest too poleks poliitiliselt läbi läinud. Võimalik, et nii on, aga faktiliselt seda minu arvates isegi ei proovitud praktikas järele, mis koosmõjus nende anonüümsete kaebekirjade ja veidrate etteheidetega muudab taaskord toimunu pisut näotuks.
See kõik tekitab minu arvates veel täiendavalt küsimuse, et kui hea ja kasulik see kokkuvõttes siiski on, et riigikaitsekomisjoni täitub viimasel ajal väga suures ulatuses tegevväelastega, kes sisuliselt hakkavad seal valel ajal ja vales kohas välja elama asju, millega tegelemiseks kõige õigem aeg ja koht oleks olnud ise tegevteenistuses olles?
Kui selles asjas midagi positiivset näha – peale selle, et lõpuks saime ikkagi väga hea kaitseväe juhataja – siis vast seda, et riigikaitsekomisjon andis kindral Merilo kandidatuurile sedavõrd toetavad ja ülistavad toetuskommentaarid, et tahaks nüüd näha, mismoodi see senine ving jätkub, kui kindral Merilo hakkab (tõenäoliselt) ellu viima seda sama suunda, mida Herem ja Palm alustasid.
A4 kirjutas: ↑18 Apr, 2024 16:04
Kogu selles loos on veel mõned näotud ja mõtlemapanevad nüansid.
"Kaitseminister ütles pärast protsessi lõppu Õhtulehes muuhulgas, et ta ei saanud Palmi esitada, sest too poleks poliitiliselt läbi läinud."
Ta lõi põnnama, ta isegi ei proovinud, kuigi see oli tema eesõigus esitada keda heaks arvas. Kuna nii Pevkur ja jooksupoiss Laanet on samast erakonnast, siis oli tõenäoliselt eelnev kokkulepe nende vahel, et Palmi isegi ei esitata kandidaadiks.
Selle kõige juures on muidugi üks suur aga. Nimelt oleks see eeldanud, et kaitseminister üldse tuleb sellise kandidaadiga riigikaitsekomisjoni ja seejärel võibolla ka veel valitsuse ette. Seda teatavasti ei juhtunud. Teatud mõttes ei saa seda kaitseministrile ette heita, sest kandidaadi väljavalimine on tema ainuisikuline prerogatiiv, kus ta ei pea tingimata lähtuma tegevteenistuses olevate kindralite vanemusjärjestusest, kantsleri või ametist lahkuva kaitseväe juhataja soovitustest. Teisalt pole ta kohustatud lähtuma ka sellest, keda riigikaitsekomisjoni liikmed juba eos näha ei taha, või sellest, et iga hinna eest tuleb algusest peale leida absoluutselt kõigile sobiv kandidaat. Kaitseminister ütles pärast protsessi lõppu Õhtulehes muuhulgas, et ta ei saanud Palmi esitada, sest too poleks poliitiliselt läbi läinud. Võimalik, et nii on, aga faktiliselt seda minu arvates isegi ei proovitud praktikas järele, mis koosmõjus nende anonüümsete kaebekirjade ja veidrate etteheidetega muudab taaskord toimunu pisut näotuks.
Arvan, et siin ei maksa alahinnata ka RE kui terviku mõju protsessile, tõenäoliselt, haistes seda, et VVP jõuga surumine vaid valab õli tulle igasugu anonüümkirja-meestele, otsustati kuskil tagatoas lihtsalt minna selle kandidaadi teed, kellega taoline lärm oleks välistatud. Ja mõistagi, parteidistsipliinile alluvad RK RKK liimed vaid kiitsid asjale takka.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
