59
- 8.MK. Ennesõjaaegne dislotseerumisrajoon: Drogobõtš-Strõi (70-100 km piirist). Korpuse komandör
D.I.Rjabõšev käskis juba 19.juunil 1941.a viia suurema osa korpuse isikkoosseisust Drogobõtši kasarmutest koondumisrajooni. 20.juunil tangiti Kiievi ESRK staabi korraldusel kõik tankid, ka korrast ära olevad, täielikult kütusega ja laaditi neile täielik lahingukomplekt laskemoona. 22.juunil 1941.a. kell kolm hommikul saabus armeestaabist käsk „olla lahinguvalmis ja oodata käsku“. Kell 10 saabus käsk, mille kohaselt anti korpuses häire ja see liikus päeva lõpuks Sani piirijõele lääne pool Samborit.
22.juuni varahommikul pommitas saksa lennuvägi Drogobõtši, kuid nagu oma memuaarides kirjutab korpuse komissar (korpuse komandöri asetäitja poliitalal, poliitpropaganda osakonna ülem) N.K.Popel, „korpuse väeosad ei kandnud pommitamisel peaaegu üldse kaotusi“. Marsi ajal koondumisrajooni sattus üks 7.MD motolaskurpolk vaenlase pommitamise alla ja kaotas 70 inimest tapetutena ja 120 haavatutena. Ja need olid 22.juunil kõige suuremad kaotused isikkoosseisus KÕIGI Edelarinde korpuste seas. Saksa lennuväe jõud olid sellel rindelõigul nii väikesed, et juba 24.juunil päeva teisel poolel märkis Popel:
„...vaenlase lennuvägi ei pööranud enam meile tähelepanu. Lennukid lendasid ükskõikselt üle meie kolonnide, hoides oma pommilaadungit mingite teiste sihtmärkide tarbeks...“
Loomulikult polnud siin tegu „tähelepanematusega“ (8.MK ületas tankide arvult tervet Wehrmachti 1.tankigruppi), vaid elementaarse lennukite ja pommide vähesusega sakslastel.
Et lugeja saaks ise hinnata, kuivõrd sellise „esimese relvitukstegeva löögiga“ kantud kaotused vähendasid mehkorpuste lahinguvõimet, näitame ära mõne mehkorpuse arvukuse:
22.MK – 24 087
15.MK – 33 935
4.MK – 28 097
8.MK – 31 927 inimest.
Need on 1.juuni 1941.aasta andmed. Arvestades seda, et alates 1941.a. maist käis riigis täie hooga salajane mobilisatsioon, oli 22.juuniks nende mehkorpuste isikkoosseisu arv tõenäoliselt veelgi suurem.
- 16.MK. Korpus kuulus 12.Armee koosseisu, mis asetses 350 kilomeetri pikkusel rindel Karpaatides
Uži mäekurust kuni Moldaavia piirini. Sõja esimestel päevadel oli see üks kõige passiivsematest rinde-lõikudest, kus vähearvulised ungari väeosad pidasid ainult häirivat tulevahetust, et siduda 12.Armee jõude. Kindral B.Arušanjan, kes oli sel ajal 12.Armee staabiülem, niimoodi kirjutabki: „22.juunil vastane 12.Armee vastu aktiivselt ei tegutsenud“. 16.MK diviisidel, mis asusid Stanislav (Ivano-Frankovsk) – Tšernovtsõ - Kamenets-Podolski rajoonis, toimusid alles 23.juuni hommikul esimesed kokkupõrked vaenlasega.
- 9.MK. Korpus oli rinde reservis ja dislotseerus sügaval tagalas, Šepetovka - Novograd-Volõnski
rajoonis (220-250 km piirist ida pool). 22.juuni 1941.a hommikul, tegutsedes ennesõjaaegsete plaanide järgi, alustas korpus liikumist Rovno-Lutski suunas.
K.K.Rokossovski kirjutab oma mälestustes: „...saksa lennuvägi ilmus üsna tihti. Enamasti olid need pommitajad, mis lendasid meist üle suurel kõrgusel, imelikul moel ilma hävitajate eskordita“. Imelikku oli selles vähe. Luftwaffe vähearvulised hävitajad olid seotud õhulahingutega piiriäärsete lennuväljade kohal, peale selle saksa „messerite“ tegevusraadius lihtsalt ei võimaldanud neil tegutseda taevas Šepetovka kohal.
- 19.MK. Korpus oli rinde reservis ja dislotseerus sügaval tagalas, Žitomiri – Berditšev – Kazatini rajoonis (350-380 km piirist). Vastane teda esimesel päeval ei häirinud. Käsk Rovno rajooni liikumiseks saabus alles 22.juuni 1941.a õhtul kell 18. Marsi sooritamise ajal sattusid 40.TD kolonnid lääne pool Novograd-Volõnskit „korduvalt vaenlase õhurünnaku alla, mille tagajärjel said kaks inimest surma ja neli haavata“. Edasi räägitakse 19.MK 40.TD lahingutegevuse aruandes, et 24-25.juunil „püüdis vastane korduvalt õhulöökidega peatada diviisi väeosade liikumist Klevani rajooni... Pommitamiste tagajärjel diviis kaotusi ei kandnud...“ Ka 43.TD ei kandnud (diviisikomandöri lahingutegevuse aruande järgi) liikumisel Rovno juurde mingeid kaotusi vaenlase õhurünnakute läbi.
Ja see ongi kõik, mis tegelikult juhtus. Selline oli reaalne „saksa lennuväe ootamatu relvitukstegeva löögi“ tagajärg.
Siinkohal peab autor vajalikuks vabandada selle intonatsiooni eest, millega on see peatükk kirjutatud. Muidugi olid nende punaarmeelaste perede jaoks, kuhu tulid esimesed surmateated, need ohvrid suurimaks tragöödiaks nende elus, aga mitte „üksikuteks kaotusteks“. Kuid sõjaajalugu kirjutatakse omas, spetsiifilises keeles. Ja selles keeles saab esimese sõjapäeva tulemusi märkida vaid ühtmoodi: mehkorpused jõudsid neile ettenähtud koondumisrajoonidesse, kandes seejuures tühiselt väikeseid kaotusi vaenlase lennuväe läbi.
Mingit „esimest relvitukstegevat lööki“ ei saanud olla ja reaalselt ei olnudki.
Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?
60
Kirjutades kokku terved mäed paberit selle kohta, mida ei olnud ja ei saanudki olla, hakkasid nõukogude „ajaloolased“ kokku kuhjama teist mäge paberit selle eitamisega, mis tegelikult sündis. Jutt käib sellisest tähtsast sõja ettevalmistamise tegurist nagu mobilisatsioon.
Eranditult kõikidis nendes raamatutes on õhkamisi a’la „ajalugu jättis meile vähe aega“, et meie armee „ei saanud kuidagi lahinguvalmis olla enne 1942.aastat“, aga senini tuli meil iga hinna eest venitada, venitada ja veel kord venitada kokkupõrke algust Saksamaaga...
Mida venitada? Kuhu? Ja milleks?
Mida kujutab endast „sõjaks täielik valmisolek“, ei suuda autor isegi ette kujutada. Ja seda enam pole ta suuteline mõistma – kui palju aastaid või sajandeid on vaja selle mõistatusliku „täieliku valmisoleku“ saavutamiseks? Hoopis teine asi on mobilisatsioon. See on täiesti konkreetsete ettevõtmiste loetelu, mida nimepidi loetletud isikud peavad täitma päevade ja tundide täpsusega kindlaksmääratud tähtajaks. Et hoiduda edasistest diletantlikest seletustest, toome kohe ära pika tsitaadi kindral Vladimirski – sel ajal 5.Armee staabi operatiivosakonna ülema asetäitja – monograafiast, kes teadis oma ametikoha tõttu mobilisatsioonist peaaegu kõike (olulised kohad on autori poolt rõhutatud):
„...Kõikide laskurväeosade mobilisatsiooniplaanid olid välja töötatud. Neid kontrolliti süstemaatiliselt kõrgemate staapide poolt, täiendati ja parandati. Rahvamajanduse ressurssidest mehhaniseeritud trans-pordivahendite, hobuste ja voorivarustuse väeosade juurde kinnitamine oli suures osas lõpetatud...
Laskurrelvastusega olid diviisid täielikult kindlustatud, välja arvatud mõned eriliigid (PPD automaadid, suurekaliibrilised kuulipildujad)...
Suurtükirelvastusega olid laskurdiviisid peaaegu täielikult kindlustatud, välja arvatud 37-mm õhu-tõrjekahurid, mida oli vaid 50 % ettenähtust. Korpuste suurtükiväeosad olid materjalosaga komplektee-ritud 82 % ulatuses...
Laskurdiviiside varustatus mehhaniseeritud transpordiga oli 40-50 %. Puuduolevad autod ja traktorid planeeriti täiendada Ukraina lääneoblastite rahvamajanduse ressurssidest...
Alates 20.maist 1941.a. kutsuti kogu reservi rea- ja seersandikoosseis 45-päevastele õppekogunemistele laskurdiviisides. See võimaldas viia kõikide laskudiviiside isikkoossseisu arvukuse 12-12,5 tuhande inimeseni ehk 85-90 %-ni sõjaajal ettenähtud koosseisust...“
Kas te mäletate, austatud lugeja, kui mitu tuhat korda meile valetati selle kohta, et „Punaarmee diviisid olid rahuaja koosseisus ja seetõttu olid nad 22.juunil kaks korda väiksemad saksa diviisidest“? Kas mäletate, kuidas meie suur Võidu Marssal (s.o. Žukov . – Troll) mõtiskles oma mälestustes sellest, et „sõja algul olid läänepoolsetes sõjaväeringkondades 19 diviisi komplekteeritud 5-6 tuhande inimesega, aga 144 diviisi 8-9 tuhande inimesega“?
Faktiliselt oli aga monograafia „1941 aasta – õppetunnid ja järeldused“ andmetel piiriäärsete sõjaväe-ringkondade 103-s laskurdiviisis: „25-s diviisis – kuni 14 tuhat inimest, 72-s diviisis – kuni 12 tuhat inimest, 6-s diviisis – kuni 11 tuhat inimest“.
Pöördume aga tagasi Vladimirski raamatu juurde:
„...Mobilisatsiooniplaanidega ettenähtud väeosade mobiliseerimise kord oli suuremalt jaolt selline.
Iga väeosa jagunes kaheks mobilisatsiooniešeloniks. Esimese mobilisatsiooniešeloni koosseisu lülitati 80-85 % väeosa kaadrikoosseisust... Esimese ešeloni lahinguülesande täitmise valmisoleku tähtajaks oli 6 tundi.
Teine mobilisatsiooniešelon koosnes 15-20 %-st kaadrikoosseisust ja kogu mobilisatsiooniga reservist saabuvast ettenähtud täiendusest. Valmisoleku tähtajaks määrati teisele ešelonile: piirivööndis paiknevatele väeosadele, aga ka õhutõrje ja õhujõudude väeosadele – mitte hiljem esimesest mobilisatsioonipäevast, kõikidele ülejäänutele aga – veel ööpäev hiljem.
Kõikidele väeosadele ja –koondistele määrati õhuvaatluse eest varjatud mobiliseerimisrajoonid väljas-pool dislotseerumispunkte, samuti määrati kindlaks väeosade nendesse rajoonidesse liikumise kord ja nende katmine mobilisatsiooni ajal.
Ringkonna ja armeede komisjonide, mis kontrollisid laskurväeosade ja –koondiste valmisolekut mobilisatsiooniks 1941.aasta mais-juunis, järelduste kohaselt tunnistati kõik laskurkoondised ja –väeosad ettenähtud tähtajaga mobilisatsiooniks valmisolevateks...“
Tõmbame nüüd hinge ja mõtleme loetu üle.
Traditsiooniline versioon oli selline: Punaarmeel oli vaja veel vähemalt aasta, et sõjaks valmis olla. Sakslased ei hakanud rüütellikult ootama ja tungisid „sõjaks mitteettevalmistunud armeele“ kallale.
Veidi tõepärasemas versioonis kõlas see muinasjutt niimoodi: mobilisatsiooni täielikuks lõpetamiseks oli vaja veel kaks-kolm nädalat, kuid Wehrmachti kiire liikumine riigi sügavusse tegi mobilisatsiooni võimatuks. Ja see oligi põhjuseks...
Kirjutades kokku terved mäed paberit selle kohta, mida ei olnud ja ei saanudki olla, hakkasid nõukogude „ajaloolased“ kokku kuhjama teist mäge paberit selle eitamisega, mis tegelikult sündis. Jutt käib sellisest tähtsast sõja ettevalmistamise tegurist nagu mobilisatsioon.
Eranditult kõikidis nendes raamatutes on õhkamisi a’la „ajalugu jättis meile vähe aega“, et meie armee „ei saanud kuidagi lahinguvalmis olla enne 1942.aastat“, aga senini tuli meil iga hinna eest venitada, venitada ja veel kord venitada kokkupõrke algust Saksamaaga...
Mida venitada? Kuhu? Ja milleks?
Mida kujutab endast „sõjaks täielik valmisolek“, ei suuda autor isegi ette kujutada. Ja seda enam pole ta suuteline mõistma – kui palju aastaid või sajandeid on vaja selle mõistatusliku „täieliku valmisoleku“ saavutamiseks? Hoopis teine asi on mobilisatsioon. See on täiesti konkreetsete ettevõtmiste loetelu, mida nimepidi loetletud isikud peavad täitma päevade ja tundide täpsusega kindlaksmääratud tähtajaks. Et hoiduda edasistest diletantlikest seletustest, toome kohe ära pika tsitaadi kindral Vladimirski – sel ajal 5.Armee staabi operatiivosakonna ülema asetäitja – monograafiast, kes teadis oma ametikoha tõttu mobilisatsioonist peaaegu kõike (olulised kohad on autori poolt rõhutatud):
„...Kõikide laskurväeosade mobilisatsiooniplaanid olid välja töötatud. Neid kontrolliti süstemaatiliselt kõrgemate staapide poolt, täiendati ja parandati. Rahvamajanduse ressurssidest mehhaniseeritud trans-pordivahendite, hobuste ja voorivarustuse väeosade juurde kinnitamine oli suures osas lõpetatud...
Laskurrelvastusega olid diviisid täielikult kindlustatud, välja arvatud mõned eriliigid (PPD automaadid, suurekaliibrilised kuulipildujad)...
Suurtükirelvastusega olid laskurdiviisid peaaegu täielikult kindlustatud, välja arvatud 37-mm õhu-tõrjekahurid, mida oli vaid 50 % ettenähtust. Korpuste suurtükiväeosad olid materjalosaga komplektee-ritud 82 % ulatuses...
Laskurdiviiside varustatus mehhaniseeritud transpordiga oli 40-50 %. Puuduolevad autod ja traktorid planeeriti täiendada Ukraina lääneoblastite rahvamajanduse ressurssidest...
Alates 20.maist 1941.a. kutsuti kogu reservi rea- ja seersandikoosseis 45-päevastele õppekogunemistele laskurdiviisides. See võimaldas viia kõikide laskudiviiside isikkoossseisu arvukuse 12-12,5 tuhande inimeseni ehk 85-90 %-ni sõjaajal ettenähtud koosseisust...“
Kas te mäletate, austatud lugeja, kui mitu tuhat korda meile valetati selle kohta, et „Punaarmee diviisid olid rahuaja koosseisus ja seetõttu olid nad 22.juunil kaks korda väiksemad saksa diviisidest“? Kas mäletate, kuidas meie suur Võidu Marssal (s.o. Žukov . – Troll) mõtiskles oma mälestustes sellest, et „sõja algul olid läänepoolsetes sõjaväeringkondades 19 diviisi komplekteeritud 5-6 tuhande inimesega, aga 144 diviisi 8-9 tuhande inimesega“?
Faktiliselt oli aga monograafia „1941 aasta – õppetunnid ja järeldused“ andmetel piiriäärsete sõjaväe-ringkondade 103-s laskurdiviisis: „25-s diviisis – kuni 14 tuhat inimest, 72-s diviisis – kuni 12 tuhat inimest, 6-s diviisis – kuni 11 tuhat inimest“.
Pöördume aga tagasi Vladimirski raamatu juurde:
„...Mobilisatsiooniplaanidega ettenähtud väeosade mobiliseerimise kord oli suuremalt jaolt selline.
Iga väeosa jagunes kaheks mobilisatsiooniešeloniks. Esimese mobilisatsiooniešeloni koosseisu lülitati 80-85 % väeosa kaadrikoosseisust... Esimese ešeloni lahinguülesande täitmise valmisoleku tähtajaks oli 6 tundi.
Teine mobilisatsiooniešelon koosnes 15-20 %-st kaadrikoosseisust ja kogu mobilisatsiooniga reservist saabuvast ettenähtud täiendusest. Valmisoleku tähtajaks määrati teisele ešelonile: piirivööndis paiknevatele väeosadele, aga ka õhutõrje ja õhujõudude väeosadele – mitte hiljem esimesest mobilisatsioonipäevast, kõikidele ülejäänutele aga – veel ööpäev hiljem.
Kõikidele väeosadele ja –koondistele määrati õhuvaatluse eest varjatud mobiliseerimisrajoonid väljas-pool dislotseerumispunkte, samuti määrati kindlaks väeosade nendesse rajoonidesse liikumise kord ja nende katmine mobilisatsiooni ajal.
Ringkonna ja armeede komisjonide, mis kontrollisid laskurväeosade ja –koondiste valmisolekut mobilisatsiooniks 1941.aasta mais-juunis, järelduste kohaselt tunnistati kõik laskurkoondised ja –väeosad ettenähtud tähtajaga mobilisatsiooniks valmisolevateks...“
Tõmbame nüüd hinge ja mõtleme loetu üle.
Traditsiooniline versioon oli selline: Punaarmeel oli vaja veel vähemalt aasta, et sõjaks valmis olla. Sakslased ei hakanud rüütellikult ootama ja tungisid „sõjaks mitteettevalmistunud armeele“ kallale.
Veidi tõepärasemas versioonis kõlas see muinasjutt niimoodi: mobilisatsiooni täielikuks lõpetamiseks oli vaja veel kaks-kolm nädalat, kuid Wehrmachti kiire liikumine riigi sügavusse tegi mobilisatsiooni võimatuks. Ja see oligi põhjuseks...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
61
Aga tegelikult oli varjatud mobilisatsioon juba praktiliselt LÕPPENUD. Laskurdiviiside (mis moodustasid selle aja armeede tuumiku ja kandsid peamist osa kaitses!) mobiliseerimine oli juba praktiliselt lõpuni viidud ja nende täielikku lahinguvalmidusse viimise tähtajad polnud enam isegi mitte päevades, vaid TUNDIDES. Väikene „lisa“ teise strateegilise ešeloni näol oleks saavutanud täieliku lahinguvalmiduse ainult ühe-kahe päevaga. Mis moel siis sakslaste kurikuulus „ootamatu kallaletung“ jättis Punaarmee ilma nendest loetletud tundidest? Kas siis Nõukogude Liit oli mõõtmetelt Luksemburgi või Taani suurune, mille Wehrmacht hõivas ühe päevaga? On tähtis märkida ka seda, et enne sõda polnud nõukogude väejuhatusel mingeid kahtlusi vägede järelkomplekteerimise ja täielikku lahinguvalmidusse viimise tähtaegade realistlikkuses. Peamine laskur- ja suurtükirelvastus oli juba väeosades olemas.
Aga Vladimirski poolt meenutatud „40-50 %-line varustatus mehhaniseeritud transpordiga“ tähendas lihtsamasse keelde tõlgituna 250 igat tüüpi autot ja poolsadat traktorit ühes laskur-(s.t. jalaväe!)diviisis. Asi on selles, et needsamad stalinlike Suureks Sõjaks ettevalmistamise plaanide „ettenähtud koosseisud“ olid tohutu suured! Näiteks planeeriti, et Punaarmee laskurdiviisi kooseisus olevas haubitsapolgus peab olema kaks traktorit (võimsad diiselmootoriga „Komintern“ ja „Vorošilovets“) ühe haubitsa kohta (!), 37 raadiojaama (seal hulgas kaks suure tegevusraadiusega, mis asetsesid spetsveoautol), 90 veo- ja 3 sõiduautot. Sama laskurdiviisi üksikus tankitõrjedivisjonis pidi plaani kohaselt olema 18-ne 45-mm tankitõrjekahuri kohta 24 veoautot ja 21 roomikvedukit - soomustatud „Komsomoletsid“, mis ehitati kergetanki T-38 baasil. Need olid relvastatud kuulipildujaga ning vastasid üldiselt saksa tanketi Pz-I, mida kõik nõukogude ajaloolased pidevalt liigitasid saksa „tankide“ sekka, lahinguvõimele. 1941.juuliks oli toodetud ja vägedesse antud 7780 sellist „Komsomoletsit“.
Palju hullem seis oli mehhaniseeritud korpuste mobilisatsioonivalmidusega. See on ka arusaadav. Esiteks nõuab mehkorpus juba oma nimetuse poolest suurt arvu „mehhanisme“, sealhulgas autosid ja traktoreid (roomikvedukeid), millest suur osa pidi plaani kohaselt töötama rahvamajanduses kuni avaliku mobilisatsiooni väljakuulutamiseni. Teiseks ületas stalinlik gigantomaania, mille tagajärjel hakati ühekorraga formeerima 29-t mehkorpust (1000 tanki igaühes), riigi reaalsed majanduslikud võimalused.
Tunnistame selle kõik tõeks, kuid ärme hakkame siiski järeldustega kiirustama. Uurime kõigepealt konkreetseid fakte, mis on ära toodud sellessamas Vladimirski monograafias:
„22., 9. ja 19. mehkorpused formeeriti 1941.a. aprillis endiste tankibrigaadide baasil ja sõja alguses olid veel organiseerimisstaadiumis... Neis oli küllaltki suur reakoosseisu võitlejate arv (tankidiviisis – 9 tuhat inimest või 80 %, motoriseeritud diviisis 10,2 tuhat inimest ehk 90 % ettenähtud sõjaaja koosseisust), kuid suur puudus juhtiv- ja seersandikoosseisust (40-50 %)... Eriti halb oli seis vägede komplekteerimisel tankikomandöridega ja tankiüksuste komandöridega, samuti ka tankijuhtide ja teiste spetsialistidega...“
Kuid ei maksa siiski unustada, millistest korpustest Vladimirski kirjutab. Nõukogude tankivägede juhatuse ennesõjaegses plaanis polnud 19.Mk isegi 19 „lahingu“ mehkorpuse nimekirjas ja seda formeeriti vähendatud kooseisus. Aga 22.MK ja 9.MK pidid lõpetama formeerimise alles 1942.aastal. Nende mehkorpuste mittekomplekteeritus tankistidega „tasakaalustati“ täiesti sellega, et neis polnud ettenähtud koguses tanke. Näiteks oli 22.MK-s 712 tanki (69 %), 9.MK-s – 316 tanki (31 %), 19.MK-s – 453 tanki
(44 %).
Pealegi selgub kõik võrdluses. Wehrmacht, mille koosseisu hakati alates 1940.aasta sügisest palavikuliselt kasvatama, kannatas samade probleemide all:
„...kaadriohvitserid moodustavad tanki- ja motoriseeritud diviisides 50 % juhtivkoosseisust, jalaväediviisides – 35-st kuni 10 %-ni. Ülejäänud on reservistid, kelle professionaalne ettevalmistus oli tunduvalt kehvem...“ Kurikuulus „kaheaastane kaasaegse sõjapidamise kogemus“ eksisteeris ainult nõukogude propagandistide kirjutistes. Wehrmachti 1.TG viiest tankidiviisist ei osalenud Poola kampaanias mitte ükski, Prantsusmaale sissetungis – ainult kaks (9.TD ja 11.TD). 14.TD jõudis enne „Barbarossa“ algust sõdida ühe nädala Jugoslaavias, aga 13.TD ja 16.TD (mis loodi 1940.a. oktoobris jalaväediviiside baasil) ei osalenud enne 22.juunit 1941.a mitte üheski sõjalises operatsioonis.
Pöördume nüüd uuesti Vladimirski raamatu juurde, et teada saada, kuidas olid lood motoriseeritud vägede tehnika ja relvastusega:
„...Laskurrelvastusega (peale vintpüsside ja karabiinide) olid tanki- ja motoriseeritud diviisid relvastatud: käsikuulipildujatega – 50 %, automaatidega – kuni 40 % (nõukogude ajalookirjanduse traditsioonidele ustavaks jäänud kindral ei julgegi otse välja öelda, et peamiste laskurrelvadega – vintpüsside ja karabiinidega – olid väed täielikult varustatud. – M.S).
Suurtükiväe materjalosaga olid tanki- ja motoriseeritud väeosad varustatud:
76-mm kahuritega – 70 %, 122-mm haubitsatega – keskmiselt 87 %, 152 –mm haubitsatega – 33-st kuni 66 %-ni, 37-mm õhutõrjekahuritega – 33-st kuni 50 %-ni.
Ka mehhaniseeritud transpordiga polnud tanki- ja motoriseeritud diviisid täielikult komplekteeritud. Autosid oli 22-38 %, traktoreid – 20-40 %. Haubitsapolkudes ei jätkunud roomikvedukeid, mis vähendas nende manööverdusvõimet...“
Konkreetsetes arvudes nägi see välja niimoodi. 22.MK-s oli ettenähtud 5265-st autost olemas 1382 (27 % ettenähtust), traktoreid – 129 tk (37 %). 19.MK-s oli kokku 927 autot ja 67 traktorit, 9.MK-s – 1027 autot ja 114 traktorit. Situatsioon löögikorpustes 4.MK, 8.MK ja 15.MK-s, mille formeerimine algas palju varem, oli tunduvalt parem.
Näiteks olid 15.MK diviisid enne sõda komplekteeritud reakoosseisuga 94-100 %, noorema juhtivkoosseisuga 45-75 %, vanema juhtivkoosseisuga 5+-87 %, kusjuures juhtivkoosseisu puudujääk tuli peamiselt poliittöötajate ja administratiiv-majandusala personali arvelt.
8.MK oli juba enne „suure õppekogunemise“ sildi all läbiviidud reservkoosseisu tegevteenistusse kutsumist komplekteeritud isikkoosseisuga 89 % ulatuses, tema suurtükiväepolkude relvastuses oli 88 kahurit ja haubitsat (66 % ettenähtust), 45-mm tankitõrjekahureid oli isegi „normist“ rohkem (49 tükki 36 asemel). Korpuses oli 3237 autot ja 359 traktorit (7 ühikut üle normi!).
Aga tegelikult oli varjatud mobilisatsioon juba praktiliselt LÕPPENUD. Laskurdiviiside (mis moodustasid selle aja armeede tuumiku ja kandsid peamist osa kaitses!) mobiliseerimine oli juba praktiliselt lõpuni viidud ja nende täielikku lahinguvalmidusse viimise tähtajad polnud enam isegi mitte päevades, vaid TUNDIDES. Väikene „lisa“ teise strateegilise ešeloni näol oleks saavutanud täieliku lahinguvalmiduse ainult ühe-kahe päevaga. Mis moel siis sakslaste kurikuulus „ootamatu kallaletung“ jättis Punaarmee ilma nendest loetletud tundidest? Kas siis Nõukogude Liit oli mõõtmetelt Luksemburgi või Taani suurune, mille Wehrmacht hõivas ühe päevaga? On tähtis märkida ka seda, et enne sõda polnud nõukogude väejuhatusel mingeid kahtlusi vägede järelkomplekteerimise ja täielikku lahinguvalmidusse viimise tähtaegade realistlikkuses. Peamine laskur- ja suurtükirelvastus oli juba väeosades olemas.
Aga Vladimirski poolt meenutatud „40-50 %-line varustatus mehhaniseeritud transpordiga“ tähendas lihtsamasse keelde tõlgituna 250 igat tüüpi autot ja poolsadat traktorit ühes laskur-(s.t. jalaväe!)diviisis. Asi on selles, et needsamad stalinlike Suureks Sõjaks ettevalmistamise plaanide „ettenähtud koosseisud“ olid tohutu suured! Näiteks planeeriti, et Punaarmee laskurdiviisi kooseisus olevas haubitsapolgus peab olema kaks traktorit (võimsad diiselmootoriga „Komintern“ ja „Vorošilovets“) ühe haubitsa kohta (!), 37 raadiojaama (seal hulgas kaks suure tegevusraadiusega, mis asetsesid spetsveoautol), 90 veo- ja 3 sõiduautot. Sama laskurdiviisi üksikus tankitõrjedivisjonis pidi plaani kohaselt olema 18-ne 45-mm tankitõrjekahuri kohta 24 veoautot ja 21 roomikvedukit - soomustatud „Komsomoletsid“, mis ehitati kergetanki T-38 baasil. Need olid relvastatud kuulipildujaga ning vastasid üldiselt saksa tanketi Pz-I, mida kõik nõukogude ajaloolased pidevalt liigitasid saksa „tankide“ sekka, lahinguvõimele. 1941.juuliks oli toodetud ja vägedesse antud 7780 sellist „Komsomoletsit“.
Palju hullem seis oli mehhaniseeritud korpuste mobilisatsioonivalmidusega. See on ka arusaadav. Esiteks nõuab mehkorpus juba oma nimetuse poolest suurt arvu „mehhanisme“, sealhulgas autosid ja traktoreid (roomikvedukeid), millest suur osa pidi plaani kohaselt töötama rahvamajanduses kuni avaliku mobilisatsiooni väljakuulutamiseni. Teiseks ületas stalinlik gigantomaania, mille tagajärjel hakati ühekorraga formeerima 29-t mehkorpust (1000 tanki igaühes), riigi reaalsed majanduslikud võimalused.
Tunnistame selle kõik tõeks, kuid ärme hakkame siiski järeldustega kiirustama. Uurime kõigepealt konkreetseid fakte, mis on ära toodud sellessamas Vladimirski monograafias:
„22., 9. ja 19. mehkorpused formeeriti 1941.a. aprillis endiste tankibrigaadide baasil ja sõja alguses olid veel organiseerimisstaadiumis... Neis oli küllaltki suur reakoosseisu võitlejate arv (tankidiviisis – 9 tuhat inimest või 80 %, motoriseeritud diviisis 10,2 tuhat inimest ehk 90 % ettenähtud sõjaaja koosseisust), kuid suur puudus juhtiv- ja seersandikoosseisust (40-50 %)... Eriti halb oli seis vägede komplekteerimisel tankikomandöridega ja tankiüksuste komandöridega, samuti ka tankijuhtide ja teiste spetsialistidega...“
Kuid ei maksa siiski unustada, millistest korpustest Vladimirski kirjutab. Nõukogude tankivägede juhatuse ennesõjaegses plaanis polnud 19.Mk isegi 19 „lahingu“ mehkorpuse nimekirjas ja seda formeeriti vähendatud kooseisus. Aga 22.MK ja 9.MK pidid lõpetama formeerimise alles 1942.aastal. Nende mehkorpuste mittekomplekteeritus tankistidega „tasakaalustati“ täiesti sellega, et neis polnud ettenähtud koguses tanke. Näiteks oli 22.MK-s 712 tanki (69 %), 9.MK-s – 316 tanki (31 %), 19.MK-s – 453 tanki
(44 %).
Pealegi selgub kõik võrdluses. Wehrmacht, mille koosseisu hakati alates 1940.aasta sügisest palavikuliselt kasvatama, kannatas samade probleemide all:
„...kaadriohvitserid moodustavad tanki- ja motoriseeritud diviisides 50 % juhtivkoosseisust, jalaväediviisides – 35-st kuni 10 %-ni. Ülejäänud on reservistid, kelle professionaalne ettevalmistus oli tunduvalt kehvem...“ Kurikuulus „kaheaastane kaasaegse sõjapidamise kogemus“ eksisteeris ainult nõukogude propagandistide kirjutistes. Wehrmachti 1.TG viiest tankidiviisist ei osalenud Poola kampaanias mitte ükski, Prantsusmaale sissetungis – ainult kaks (9.TD ja 11.TD). 14.TD jõudis enne „Barbarossa“ algust sõdida ühe nädala Jugoslaavias, aga 13.TD ja 16.TD (mis loodi 1940.a. oktoobris jalaväediviiside baasil) ei osalenud enne 22.juunit 1941.a mitte üheski sõjalises operatsioonis.
Pöördume nüüd uuesti Vladimirski raamatu juurde, et teada saada, kuidas olid lood motoriseeritud vägede tehnika ja relvastusega:
„...Laskurrelvastusega (peale vintpüsside ja karabiinide) olid tanki- ja motoriseeritud diviisid relvastatud: käsikuulipildujatega – 50 %, automaatidega – kuni 40 % (nõukogude ajalookirjanduse traditsioonidele ustavaks jäänud kindral ei julgegi otse välja öelda, et peamiste laskurrelvadega – vintpüsside ja karabiinidega – olid väed täielikult varustatud. – M.S).
Suurtükiväe materjalosaga olid tanki- ja motoriseeritud väeosad varustatud:
76-mm kahuritega – 70 %, 122-mm haubitsatega – keskmiselt 87 %, 152 –mm haubitsatega – 33-st kuni 66 %-ni, 37-mm õhutõrjekahuritega – 33-st kuni 50 %-ni.
Ka mehhaniseeritud transpordiga polnud tanki- ja motoriseeritud diviisid täielikult komplekteeritud. Autosid oli 22-38 %, traktoreid – 20-40 %. Haubitsapolkudes ei jätkunud roomikvedukeid, mis vähendas nende manööverdusvõimet...“
Konkreetsetes arvudes nägi see välja niimoodi. 22.MK-s oli ettenähtud 5265-st autost olemas 1382 (27 % ettenähtust), traktoreid – 129 tk (37 %). 19.MK-s oli kokku 927 autot ja 67 traktorit, 9.MK-s – 1027 autot ja 114 traktorit. Situatsioon löögikorpustes 4.MK, 8.MK ja 15.MK-s, mille formeerimine algas palju varem, oli tunduvalt parem.
Näiteks olid 15.MK diviisid enne sõda komplekteeritud reakoosseisuga 94-100 %, noorema juhtivkoosseisuga 45-75 %, vanema juhtivkoosseisuga 5+-87 %, kusjuures juhtivkoosseisu puudujääk tuli peamiselt poliittöötajate ja administratiiv-majandusala personali arvelt.
8.MK oli juba enne „suure õppekogunemise“ sildi all läbiviidud reservkoosseisu tegevteenistusse kutsumist komplekteeritud isikkoosseisuga 89 % ulatuses, tema suurtükiväepolkude relvastuses oli 88 kahurit ja haubitsat (66 % ettenähtust), 45-mm tankitõrjekahureid oli isegi „normist“ rohkem (49 tükki 36 asemel). Korpuses oli 3237 autot ja 359 traktorit (7 ühikut üle normi!).
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
62
Sellest hoolimata oli probleemid mehhaniseeritud transpordivahenditega üldised. Isegi kõige paremini varustatud 15.MK 10.tankidiviisis oli ainult 64 autotsisterni 139-st ettenähtust, 800 veoautot 918-st ettenähtust, kusjuures suurema osa neist moodustasid „polutorkad“ GAZ-AA, mille väikese kandejõu tõttu jättis diviis esialgsesse dislotseerumiskohta maha 450 tonni erinevat varustust. Ja see oli üks ringkonna vanemaid tankidiviise. Teistes diviisides ja polkudes (eriti motolaskurpolkudes) oli olukord autotranspor-diga veelgi hullem.
Näiteks oli „eesrindliku“ 4.MK 32.tankidiviisis kõigest 417 erinevat tüüpi autot, 15.MK 212.MD koosseisus „oli peaaegu täiskomplekt isikkoosseisu punaarmeelasi, kuid puudusid täielikult autod isikkoosseisu vedamiseks ja diviis ei suutnud kindlustada endale ka laskemoona, kütuse ja toiduainete juurdevedu...“ 15.MK 37.TD suurtükiväepolgu relvastuses oli 16 haubitsat kaliibriga 122-mm ja 152-mm ning ainult 5 traktorit nende vedamiseks. Aga need kaalusid vastavalt 2,5 ja 4 tonni ning seega oli neid võimatu ka kätega lahinguväljal veeretada. Sama 37.TD motolaskurpolk oli „täielikult autotranspordiga komplekteerimata, dislotseerus diviisist 150 km kaugusel ja seega ei saanud lahingutegevuse alguses diviisiga koos tegutseda“.
Nende faktide (ja ka kõigi teiste) hindamisel tuleb asjale rahulikult läheneda ja järeldustega mitte kiirustada. Vaevalt me saame nõustuda nende autoritega, kes väidavad, et „niinimetatud mehkorpused kujutasid endast tegelikult tavalist jalaväge koos tankidest tugevdusega“. Isegi teise ešeloni mehkorpuste (9.MK ja 19.MK) koosseisus oli tuhatkond autot. Kas saab siis neid nimetada „tavaliseks jalaväeks“?
Ja kas ülalnimetatud 37.TD haubitsapolk oli tõesti nii väljapääsmatus olukorras? Diviisis oli lahingu-korras 239 tanki BT ja 32 T-34. Igaühte neist sai ajutiselt kasutada roomikvedukina ning pealegi veel vedukina, mis oli palju võimsam ja kiirem tolleaegsetest traktoritest.
Kuid loomulikult oli ilma rahvamajandusest autosid ja traktoreid mobiliseerimata ja mehkorpuste komplekteerimist transpordiga lõpule viimata nende lahinguvõime tunduvalt madalam. Ühtne sõjamehhanism lagunes väheefektiivseteks eraldiseisvateks elementideks: jalavägi ilma tankideta ja tankid ilma jalaväeta, mis suudaks nende edu kindlustada.
Samasugune situatsioon – üheaegselt traagiline ja absurdne – kujunes ka mõnedes suurtükiväeosades. Enne sõda viidi diviiside ja korpuste haubitsapolgud hobuveolt üle mehhaniseeritud veole (traktoritele). Täielikult mehhaniseeritud („...mitte ühtegi hobust, ainult mootorid...“, - kirjutab oma memuaarides Moskalenko) pidid olema ka kõik tankitõrje suurtükibrigaadid. Tundub, et siin oli Punaarmeel selge ülekaal Wehrmachti ees, kes asus Idasõjakäigule 750 tuhande hobuse suuruse tabuuniga.
Ent kui sõda algas, siis olid saksa hobused kohapeal olemas, aga Punaarmeele ettenähtud rahva-majanduses olevate autode ja traktoritega hakkas toimuma midagi mõistusevastast.
Ühelt poolt oli neid väga ja väga palju. Juba 1941.aasta veebruaris oli Punaarmees 34 tuhat traktorit (roomikvedukit). Samuti ka 214 tuhat autot ja 11 454 mootorratast. 23.juunil 1941.a. algas mobilisatsioon ning tehnikat sai veelgi rohkem. Monograafias „1941 aasta – õppetunnid ja järeldused“ tuuakse järgmised andmed:
„...1.juuliks olid mobilisatsiooniga ettenähtud ressursid põhiliselt kätte saadud... rahvamajandusest anti armeesse 234 tuhat autot ja üle 31,5 tuhande traktori... mobilisatsiooni tulemusena saadi vägede komplekteerimiseks: veo- ja spetsautosid – 82 %, roomiktraktoreid – 80% mobilisatsiooniplaaniga ettenähtud kogusest...“
Aga nüüd tõlgime need „protsendid mobilisatsiooniplaanist“ rohkem arusaadavamasse vormi.
Mehkorpuse koosseisus oli ette nähtud 352 traktorit. See tähendab, et kõigi kahekümne läänepoolsetes SRK-des paiknenud mehkorpuse täielikuks komplekteerimiseks oleks vaja läinud kõigest 7000 traktorit. Pealegi ei vajanud osa korpusi, mis alles alustasid formeerimist, kolmesadat vedukit – neil lihtsalt polnud veel midagi vedada.
Teine grupp esmajärjekorras vedukite saajaid – need olid ülemjuhatuse reservi tankitõrje suurtüki-brigaadid (TTSB). Kogu Punaarmees oli neid täpselt kümme. Igaühes neist pidi eeskirjade kohaselt olema 120 erineva kaliibriga tankitõrjekahurit. Kokku seega veel 1200 traktorit, et täielikult komplekteerida kõik 10 brigaadi. Ja ka see arv on tunduvalt liialdatud, sest paljud brigaadid alles alustasid formeerimist ja neis ei olnud 1941.a juunis veel kõiki ettenähtud kahureid.
Ning lõpuks sõja peamine vaevanägija – jalavägi. Igas 155-s laskurdiviisis, mis asetsesid NSVL lääneosas (kaasa arvatud ka sügavas tagalas Volga taga ja Arhangelskis ringkonnas olevad), oli haubitsapolk, milles oli eeskirjade kohaselt 36 haubitsat kaliibriga 122 ja 152 mm ning 72 traktorit nende vedamiseks. See teeb veel 11 160 traktorit.
Seega oli armee esmane vajadus traktorites/vedukites 7000 + 1200 + 11 160 = 19 360 traktorit. Ja seda veel väga „heldete“ normide kohaselt, mis nägid enamuses ette kahekordse varu tehnikas. Isegi veel enne avaliku mobilisatsiooni algust oli armees juba olemas POOLTEIST KORDA rohkem traktoreid! Sõja esimese nädalaga mobiliseeritud traktorid suurendasid üldist parki veel kaks korda. Ja seejuures ei jätkunud isegi esimese strateegilise ešeloni diviisides suurtükivedukeid! Kas see siis oligi see kiidetud „stalinlik kord“?
Sellest hoolimata oli probleemid mehhaniseeritud transpordivahenditega üldised. Isegi kõige paremini varustatud 15.MK 10.tankidiviisis oli ainult 64 autotsisterni 139-st ettenähtust, 800 veoautot 918-st ettenähtust, kusjuures suurema osa neist moodustasid „polutorkad“ GAZ-AA, mille väikese kandejõu tõttu jättis diviis esialgsesse dislotseerumiskohta maha 450 tonni erinevat varustust. Ja see oli üks ringkonna vanemaid tankidiviise. Teistes diviisides ja polkudes (eriti motolaskurpolkudes) oli olukord autotranspor-diga veelgi hullem.
Näiteks oli „eesrindliku“ 4.MK 32.tankidiviisis kõigest 417 erinevat tüüpi autot, 15.MK 212.MD koosseisus „oli peaaegu täiskomplekt isikkoosseisu punaarmeelasi, kuid puudusid täielikult autod isikkoosseisu vedamiseks ja diviis ei suutnud kindlustada endale ka laskemoona, kütuse ja toiduainete juurdevedu...“ 15.MK 37.TD suurtükiväepolgu relvastuses oli 16 haubitsat kaliibriga 122-mm ja 152-mm ning ainult 5 traktorit nende vedamiseks. Aga need kaalusid vastavalt 2,5 ja 4 tonni ning seega oli neid võimatu ka kätega lahinguväljal veeretada. Sama 37.TD motolaskurpolk oli „täielikult autotranspordiga komplekteerimata, dislotseerus diviisist 150 km kaugusel ja seega ei saanud lahingutegevuse alguses diviisiga koos tegutseda“.
Nende faktide (ja ka kõigi teiste) hindamisel tuleb asjale rahulikult läheneda ja järeldustega mitte kiirustada. Vaevalt me saame nõustuda nende autoritega, kes väidavad, et „niinimetatud mehkorpused kujutasid endast tegelikult tavalist jalaväge koos tankidest tugevdusega“. Isegi teise ešeloni mehkorpuste (9.MK ja 19.MK) koosseisus oli tuhatkond autot. Kas saab siis neid nimetada „tavaliseks jalaväeks“?
Ja kas ülalnimetatud 37.TD haubitsapolk oli tõesti nii väljapääsmatus olukorras? Diviisis oli lahingu-korras 239 tanki BT ja 32 T-34. Igaühte neist sai ajutiselt kasutada roomikvedukina ning pealegi veel vedukina, mis oli palju võimsam ja kiirem tolleaegsetest traktoritest.
Kuid loomulikult oli ilma rahvamajandusest autosid ja traktoreid mobiliseerimata ja mehkorpuste komplekteerimist transpordiga lõpule viimata nende lahinguvõime tunduvalt madalam. Ühtne sõjamehhanism lagunes väheefektiivseteks eraldiseisvateks elementideks: jalavägi ilma tankideta ja tankid ilma jalaväeta, mis suudaks nende edu kindlustada.
Samasugune situatsioon – üheaegselt traagiline ja absurdne – kujunes ka mõnedes suurtükiväeosades. Enne sõda viidi diviiside ja korpuste haubitsapolgud hobuveolt üle mehhaniseeritud veole (traktoritele). Täielikult mehhaniseeritud („...mitte ühtegi hobust, ainult mootorid...“, - kirjutab oma memuaarides Moskalenko) pidid olema ka kõik tankitõrje suurtükibrigaadid. Tundub, et siin oli Punaarmeel selge ülekaal Wehrmachti ees, kes asus Idasõjakäigule 750 tuhande hobuse suuruse tabuuniga.
Ent kui sõda algas, siis olid saksa hobused kohapeal olemas, aga Punaarmeele ettenähtud rahva-majanduses olevate autode ja traktoritega hakkas toimuma midagi mõistusevastast.
Ühelt poolt oli neid väga ja väga palju. Juba 1941.aasta veebruaris oli Punaarmees 34 tuhat traktorit (roomikvedukit). Samuti ka 214 tuhat autot ja 11 454 mootorratast. 23.juunil 1941.a. algas mobilisatsioon ning tehnikat sai veelgi rohkem. Monograafias „1941 aasta – õppetunnid ja järeldused“ tuuakse järgmised andmed:
„...1.juuliks olid mobilisatsiooniga ettenähtud ressursid põhiliselt kätte saadud... rahvamajandusest anti armeesse 234 tuhat autot ja üle 31,5 tuhande traktori... mobilisatsiooni tulemusena saadi vägede komplekteerimiseks: veo- ja spetsautosid – 82 %, roomiktraktoreid – 80% mobilisatsiooniplaaniga ettenähtud kogusest...“
Aga nüüd tõlgime need „protsendid mobilisatsiooniplaanist“ rohkem arusaadavamasse vormi.
Mehkorpuse koosseisus oli ette nähtud 352 traktorit. See tähendab, et kõigi kahekümne läänepoolsetes SRK-des paiknenud mehkorpuse täielikuks komplekteerimiseks oleks vaja läinud kõigest 7000 traktorit. Pealegi ei vajanud osa korpusi, mis alles alustasid formeerimist, kolmesadat vedukit – neil lihtsalt polnud veel midagi vedada.
Teine grupp esmajärjekorras vedukite saajaid – need olid ülemjuhatuse reservi tankitõrje suurtüki-brigaadid (TTSB). Kogu Punaarmees oli neid täpselt kümme. Igaühes neist pidi eeskirjade kohaselt olema 120 erineva kaliibriga tankitõrjekahurit. Kokku seega veel 1200 traktorit, et täielikult komplekteerida kõik 10 brigaadi. Ja ka see arv on tunduvalt liialdatud, sest paljud brigaadid alles alustasid formeerimist ja neis ei olnud 1941.a juunis veel kõiki ettenähtud kahureid.
Ning lõpuks sõja peamine vaevanägija – jalavägi. Igas 155-s laskurdiviisis, mis asetsesid NSVL lääneosas (kaasa arvatud ka sügavas tagalas Volga taga ja Arhangelskis ringkonnas olevad), oli haubitsapolk, milles oli eeskirjade kohaselt 36 haubitsat kaliibriga 122 ja 152 mm ning 72 traktorit nende vedamiseks. See teeb veel 11 160 traktorit.
Seega oli armee esmane vajadus traktorites/vedukites 7000 + 1200 + 11 160 = 19 360 traktorit. Ja seda veel väga „heldete“ normide kohaselt, mis nägid enamuses ette kahekordse varu tehnikas. Isegi veel enne avaliku mobilisatsiooni algust oli armees juba olemas POOLTEIST KORDA rohkem traktoreid! Sõja esimese nädalaga mobiliseeritud traktorid suurendasid üldist parki veel kaks korda. Ja seejuures ei jätkunud isegi esimese strateegilise ešeloni diviisides suurtükivedukeid! Kas see siis oligi see kiidetud „stalinlik kord“?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
63
Samasugune „rõõmustav“ olukord kujunes ka armee varustamisel autotranspordiga. Kogu Punaarmees oli sõja alguseks veidi üle 300 diviisi (täpset arvu on võimatu öelda, kuna diviiside arv kasvas pidevalt).
22.juuni 1941.a seisuga oli armees juba olemas 273 tuhat igat tüüpi autot. 1.juuliks anti armeesse rahvamajandusest veel 234 tuhat autot. Kokku: 507 tuhat autot ehk 1700 autot ühe diviisi kohta!
Tasub märkimist, et „täielikult mehhaniseeritud Wehrmachtis“ (nõukogude propagandistide väidete kohaselt) oli täpselt sama palju (500 tuhat) ratasmasinaid, kusjuures üle 106 tuhande neist langes meie teedel 1941.aasta lõpuks täielikult rivist välja.
Siinkohal oleks meil õige aeg rõõmustada stalinliku industrialiseerimise suurte saavutuste üle, kuid tegelikkus oli palju kurvem ning rõõmustada polnud eriti millegi üle. Avame nõukogude korpuste ja diviiside komandöride ettekanded ja praktiliselt igaühes neist võime lugeda: „Mobilisatsiooniplaanis ettenähtud materjalosa ei jõudnud kohale“. Kuidas? Kuhu siis kadusid needsamad „234 tuhat autot ja üle 31,5 tuhande traktori“???
Rokossovski (neil päevil 9.MK komandör) kirjutab, et motoriseeritud laskurpolkude isikkoosseis, kellel polnud sõja alguses ei hobuseid ega autosid, pidi sõna otseses mõttes oma turjal kandma miinipildujaid, käsi– ja raskekuulipildujaid ning laskemoona, mille tulemusena nad „jäid täiesti jõuetuks ja kaotasid igasuguse lahinguvõime“. Kuidas siis juhtus nii, et mehhaniseeritud korpuse diviisidele ei jagunud ei 1700 ega isegi 170 autot?
Siin on 15.MK 10.TD komandöri ettekanne:
„...mobilisatsioonplaaniga ettenähtud masinaid rahvamajandusest pidi M-2 (mobilisatsiooni teine päev. – M.S) õhtuks kohal olema: GAZ-AA – 188 tk, ZIS-5 – 194 tk. Mitte ühtegi neist masinatest diviis ei saanud, ei M-2 õhtuks ega hiljem...“
„2.TTSB komandörilt polkovnik M.I.Nedelinilt tuli ettekanne, et ta pole veel saanud traktoreid rahva-majandusest ja saab piiri juurde viia ainult ühe divisjoni“ – need read on Bagramjani mälestustest.
Ei, sugugi mitte juhuslikult ei saanud Nedelinist tulevikus NSVL Strateegiliste Raketivägede juhataja: ta suutis sellises üleüldise kaose olukorras siiski viia piiri äärde terve suurtükidivisjoni (12 tankitõrjekahurit). Aga vaat 5.TTSB (nagu kirjutab Vladimirski) veel 29.juunil (s.o seitse päeva pärast sõja algust) „seisis suurtükivedukite puudumise tõttu Novograd-Volõnskis“ (250 km piirist idas. – M.S).
Täpselt samasugune oli ka kõikide ülejäänud TTSB-dega kõikidel rinnetel. Mitte ükski brigaad – peale Moskalenko 1.TTSB – ei täitnud oma ülesannet vaenlase tankidega võitlemisel ja kõik nõukogude ajaloolased nimetavad oma raamatutes ühel häälel ühe ja sama põhjuse – mehhaniseeritud vedukite puudumise. Kuidas siis nii? Kuhu siis kadus kõik see tehnika – nii see, mis 22.juunil juba oli tegevarmees ning see, mis mobiliseeriti sõja esimestel päevadel?
Mõni lugeja arvab, et äkki oli siin tegemist üksikute erandlike puudustega? Kahjuks mitte, siin on üldistatud pilt:
„...äärmiselt halvasti oli organiseeritud mobiliseeritud transpordivahendite kohaletoimetamine...
Kogumispunktidesse kuhjusid tuhanded autod ja traktorid, mis vajasid remonti. Oli juhuseid, kus autod saabusid kogumispunktidesse ilma kütuseta või ei saabunud kütusepuudusel üldse... Näiteks ei õnnestunud Moskva SRK-st (s.o keskusest, pealinna ringkonnast! – M.S) saata Lääne ESRK-sse autosid omal käigul, mobilisatsiooni kolmandaks päevaks oli ära saadetud ainult veerand autodest... kiirustamise tõttu laaditi autotransport sageli ešelonidesse ja saadeti rindele ilma autojuhtide ja kütuseta... 1320 ešeloni (50 347 vagunit) autodega seisid raudteedel...“
Kiirustati tõesti väga. 6.juulil 1941.a kandis seltsimees Tutuškin (Kaitse RK 3.valitsuse (vastuluure) ülema asetäitja seltsimees Stalinile ette:
„...Sõjaväeliikluse Valitsuses ei tehtud 1.juulini sõjaväevedude kokkuvõtteid... kümnete transportide kohta puuduvad andmed nende asukohast... ešelon 19.Armee staabi ja 25.laskurkorpuse juhatusega saadeti Rudnja jaama (Vitebski ja Smolenski vahel. – M.S) asemel Gomeli jaama. Selle süüdlased jäid karistamata...
...26.juunil veeti kahte ešeloni Kirovi tehase tankidega (uusimad rasked KV-d. – M.S) mitu päeva kolmnurgas Vitebsk – Orša – Smolensk siia-sinna... Valitsusel puuduvad andmed nende ešelonide praeguse asukoha kohta...
...27.juunil laaditi Edelarindele ettenähtud 47 ešeloni mototranspordiga, mida rinne hädasti vajas, maha Poltaava jaamas (s.o sadasid kilomeetreid sihtkohast eemal. – M.S)...
...Edelarindele saadetud 100 tuhat miini ei jõudnud sihtkohta ning Valitsus ei tea nende praegust asukohta...“
Seltsimees Tutuškin ei räägi meile midagi sellise „Browni liikumise“ põhjustest. Kindral Vladimirski nimetab neist mõnda:
„...26.juuni õhtul kuulas 5.Armee juhtkond mobilisatsiooniosakonna ülema polkovnik Štšerbakovi ja armee staabiülema asetäitja tagala alal polkovnik Fedortšenko ettekannet vägede mobiliseerimise käigust ja 5.Armee tagalaorganite olukorrast. Tehti kindlaks, et vägede ja armee tagala mobilisatsioon, mis pidi mobilisatsiooniplaani kohaselt olema lõppenud 25.juunil kell 24.00 s.o sõja kolmandal päeval, oli praktiliselt nurjunud...
Peamine reservväelaste mass – suuremalt jaolt Ukraina lääneosa elanikud – kas ei jõudnud väeosadesse ilmuda või hoidusid mobilisatsioonist kõrvale. Ainult 15.laskurkorpuse väeosadel, mille vööndis vaenlase pealetung oli aeglane, õnnestus osaliselt täiendada vägesid lähemalasuvatest rajoonidest pärit reservväelaste ja hobustega...“
Sellist ootamatut ja hämmastavat tulemust seletab Vladimirski „vaenlase ootamatu kallaletungi psühholoogilise mõjuga kohalikule elanikkonnale, rindejoone kiire edasiliikumisega itta ja vaenlase agentuuri (s.o. bandeeralaste) õõnestustegevusega meie territooriumil“.
Kuid see pole veel kõik:
„...idapoolsetest oblastitest armeesse kutsutud juhtiv- ja tehniline koosseis, mehhaniseeritud transport ja autojuhid ei jõudnud samuti armeesse (!!! – M.S)...“ Vaat seda informatsiooni ei kommenteeri Vladimirski juba mingil moel...
Rõhutame veelkord peamist. Punaarmee polnud hoopiski relvitu. Varjatud sõjaeelse mobilisatsiooni käigus sai ta juba suure koguse (tunduvalt rohkem kui oli vaenlase vägedes) inimesi, suurtükke, tanke, traktoreid ja autosid. Plaanipärase JÄRELkomplekteerimise ebaõnnestumine vähendas küll tema võitlusvõimet, kuid ei viinud seda hoopiski mitte nulli.
Kuid sellest hoolimata oli esimene matusekell juba kõlanud. Kiidetud „stalinlik kord“ muutus juba esimesel kokkupõrkel tõelise, relvastatud vaenlasega enneolematuks kaoseks, bardakiks ja anarhiaks. Teoorias ühtne armeemehhanism hakkas lagunema üksikuteks „hammasratasteks“ juba enne, kui kõlasid esimesed paugud piiril.
Samasugune „rõõmustav“ olukord kujunes ka armee varustamisel autotranspordiga. Kogu Punaarmees oli sõja alguseks veidi üle 300 diviisi (täpset arvu on võimatu öelda, kuna diviiside arv kasvas pidevalt).
22.juuni 1941.a seisuga oli armees juba olemas 273 tuhat igat tüüpi autot. 1.juuliks anti armeesse rahvamajandusest veel 234 tuhat autot. Kokku: 507 tuhat autot ehk 1700 autot ühe diviisi kohta!
Tasub märkimist, et „täielikult mehhaniseeritud Wehrmachtis“ (nõukogude propagandistide väidete kohaselt) oli täpselt sama palju (500 tuhat) ratasmasinaid, kusjuures üle 106 tuhande neist langes meie teedel 1941.aasta lõpuks täielikult rivist välja.
Siinkohal oleks meil õige aeg rõõmustada stalinliku industrialiseerimise suurte saavutuste üle, kuid tegelikkus oli palju kurvem ning rõõmustada polnud eriti millegi üle. Avame nõukogude korpuste ja diviiside komandöride ettekanded ja praktiliselt igaühes neist võime lugeda: „Mobilisatsiooniplaanis ettenähtud materjalosa ei jõudnud kohale“. Kuidas? Kuhu siis kadusid needsamad „234 tuhat autot ja üle 31,5 tuhande traktori“???
Rokossovski (neil päevil 9.MK komandör) kirjutab, et motoriseeritud laskurpolkude isikkoosseis, kellel polnud sõja alguses ei hobuseid ega autosid, pidi sõna otseses mõttes oma turjal kandma miinipildujaid, käsi– ja raskekuulipildujaid ning laskemoona, mille tulemusena nad „jäid täiesti jõuetuks ja kaotasid igasuguse lahinguvõime“. Kuidas siis juhtus nii, et mehhaniseeritud korpuse diviisidele ei jagunud ei 1700 ega isegi 170 autot?
Siin on 15.MK 10.TD komandöri ettekanne:
„...mobilisatsioonplaaniga ettenähtud masinaid rahvamajandusest pidi M-2 (mobilisatsiooni teine päev. – M.S) õhtuks kohal olema: GAZ-AA – 188 tk, ZIS-5 – 194 tk. Mitte ühtegi neist masinatest diviis ei saanud, ei M-2 õhtuks ega hiljem...“
„2.TTSB komandörilt polkovnik M.I.Nedelinilt tuli ettekanne, et ta pole veel saanud traktoreid rahva-majandusest ja saab piiri juurde viia ainult ühe divisjoni“ – need read on Bagramjani mälestustest.
Ei, sugugi mitte juhuslikult ei saanud Nedelinist tulevikus NSVL Strateegiliste Raketivägede juhataja: ta suutis sellises üleüldise kaose olukorras siiski viia piiri äärde terve suurtükidivisjoni (12 tankitõrjekahurit). Aga vaat 5.TTSB (nagu kirjutab Vladimirski) veel 29.juunil (s.o seitse päeva pärast sõja algust) „seisis suurtükivedukite puudumise tõttu Novograd-Volõnskis“ (250 km piirist idas. – M.S).
Täpselt samasugune oli ka kõikide ülejäänud TTSB-dega kõikidel rinnetel. Mitte ükski brigaad – peale Moskalenko 1.TTSB – ei täitnud oma ülesannet vaenlase tankidega võitlemisel ja kõik nõukogude ajaloolased nimetavad oma raamatutes ühel häälel ühe ja sama põhjuse – mehhaniseeritud vedukite puudumise. Kuidas siis nii? Kuhu siis kadus kõik see tehnika – nii see, mis 22.juunil juba oli tegevarmees ning see, mis mobiliseeriti sõja esimestel päevadel?
Mõni lugeja arvab, et äkki oli siin tegemist üksikute erandlike puudustega? Kahjuks mitte, siin on üldistatud pilt:
„...äärmiselt halvasti oli organiseeritud mobiliseeritud transpordivahendite kohaletoimetamine...
Kogumispunktidesse kuhjusid tuhanded autod ja traktorid, mis vajasid remonti. Oli juhuseid, kus autod saabusid kogumispunktidesse ilma kütuseta või ei saabunud kütusepuudusel üldse... Näiteks ei õnnestunud Moskva SRK-st (s.o keskusest, pealinna ringkonnast! – M.S) saata Lääne ESRK-sse autosid omal käigul, mobilisatsiooni kolmandaks päevaks oli ära saadetud ainult veerand autodest... kiirustamise tõttu laaditi autotransport sageli ešelonidesse ja saadeti rindele ilma autojuhtide ja kütuseta... 1320 ešeloni (50 347 vagunit) autodega seisid raudteedel...“
Kiirustati tõesti väga. 6.juulil 1941.a kandis seltsimees Tutuškin (Kaitse RK 3.valitsuse (vastuluure) ülema asetäitja seltsimees Stalinile ette:
„...Sõjaväeliikluse Valitsuses ei tehtud 1.juulini sõjaväevedude kokkuvõtteid... kümnete transportide kohta puuduvad andmed nende asukohast... ešelon 19.Armee staabi ja 25.laskurkorpuse juhatusega saadeti Rudnja jaama (Vitebski ja Smolenski vahel. – M.S) asemel Gomeli jaama. Selle süüdlased jäid karistamata...
...26.juunil veeti kahte ešeloni Kirovi tehase tankidega (uusimad rasked KV-d. – M.S) mitu päeva kolmnurgas Vitebsk – Orša – Smolensk siia-sinna... Valitsusel puuduvad andmed nende ešelonide praeguse asukoha kohta...
...27.juunil laaditi Edelarindele ettenähtud 47 ešeloni mototranspordiga, mida rinne hädasti vajas, maha Poltaava jaamas (s.o sadasid kilomeetreid sihtkohast eemal. – M.S)...
...Edelarindele saadetud 100 tuhat miini ei jõudnud sihtkohta ning Valitsus ei tea nende praegust asukohta...“
Seltsimees Tutuškin ei räägi meile midagi sellise „Browni liikumise“ põhjustest. Kindral Vladimirski nimetab neist mõnda:
„...26.juuni õhtul kuulas 5.Armee juhtkond mobilisatsiooniosakonna ülema polkovnik Štšerbakovi ja armee staabiülema asetäitja tagala alal polkovnik Fedortšenko ettekannet vägede mobiliseerimise käigust ja 5.Armee tagalaorganite olukorrast. Tehti kindlaks, et vägede ja armee tagala mobilisatsioon, mis pidi mobilisatsiooniplaani kohaselt olema lõppenud 25.juunil kell 24.00 s.o sõja kolmandal päeval, oli praktiliselt nurjunud...
Peamine reservväelaste mass – suuremalt jaolt Ukraina lääneosa elanikud – kas ei jõudnud väeosadesse ilmuda või hoidusid mobilisatsioonist kõrvale. Ainult 15.laskurkorpuse väeosadel, mille vööndis vaenlase pealetung oli aeglane, õnnestus osaliselt täiendada vägesid lähemalasuvatest rajoonidest pärit reservväelaste ja hobustega...“
Sellist ootamatut ja hämmastavat tulemust seletab Vladimirski „vaenlase ootamatu kallaletungi psühholoogilise mõjuga kohalikule elanikkonnale, rindejoone kiire edasiliikumisega itta ja vaenlase agentuuri (s.o. bandeeralaste) õõnestustegevusega meie territooriumil“.
Kuid see pole veel kõik:
„...idapoolsetest oblastitest armeesse kutsutud juhtiv- ja tehniline koosseis, mehhaniseeritud transport ja autojuhid ei jõudnud samuti armeesse (!!! – M.S)...“ Vaat seda informatsiooni ei kommenteeri Vladimirski juba mingil moel...
Rõhutame veelkord peamist. Punaarmee polnud hoopiski relvitu. Varjatud sõjaeelse mobilisatsiooni käigus sai ta juba suure koguse (tunduvalt rohkem kui oli vaenlase vägedes) inimesi, suurtükke, tanke, traktoreid ja autosid. Plaanipärase JÄRELkomplekteerimise ebaõnnestumine vähendas küll tema võitlusvõimet, kuid ei viinud seda hoopiski mitte nulli.
Kuid sellest hoolimata oli esimene matusekell juba kõlanud. Kiidetud „stalinlik kord“ muutus juba esimesel kokkupõrkel tõelise, relvastatud vaenlasega enneolematuks kaoseks, bardakiks ja anarhiaks. Teoorias ühtne armeemehhanism hakkas lagunema üksikuteks „hammasratasteks“ juba enne, kui kõlasid esimesed paugud piiril.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
64
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... 5ukogu.pdf
Sõjanõukogu
Nüüd, lõpetades kõigi vajalike selgituste, kõrvalepõigete ja teatistega, lähme kõige lihtsama asja juurde – lahingutegevuse kirjeldamise juurde.
Nagu ülalpool öeldud, erines Direktiiv Nr.3 tunduvalt Edelarinde ennesõjaaegsetest plaanidest. Ühest küljest vähenes tunduvalt ettenähtud ülesannete maht – kahest operatiivsuunast (Ljublinile ja Krakovile) jäi järele ainult üks. Teisest küljest langes ära võimalus arvestada operatsiooni läbiviimisel koostööle Läänerinde vasaku tiivaga (aga just see Edelarinde ja Läänerinde vägede kahepoolse ümberhaaramise idee oligi ennesõjaaegsetes plaanides peamine). Direktiiv Nr.3 pani Läänerinde vasaku tiiva vägedele ainult kaitseülesande – „tõrjuda vaenlast tagasi Varssavi suunalt“.
Faktiliselt aga Läänerinde 4.Armee, mis paiknes Brest-Kobrini rajoonis, lausa pühiti teelt minema Wehrmachti kõige võimsama 2.TG poolt, see hakkas korratult taganema ja selle osalemine mistahes Edelarinde 5.Armee operatsioonis ei tulnud enam kõne allagi. Seega tuli planeeritava pealetungi „tangide“, mis ühineksid Ljublini rajoonis ja lõikaksid ära Lutsk-Brodõ peale tungiva vaenlase grupeeringu, põhjapoolne haru luua nendest üsna piiratud jõududest, mis olid 5.Armee käsutuses.
Kuid ööks vastu 23.juunit (mil vastavalt marssal Bagramjani memuaaridele saadi ja dešifreeriti Direktiiv Nr.3) oli olukord 5.Armee rindel tunduvalt teravnenud.
Saksa väejuhatus kontsentreeris otsustavalt vägesid pealöögi suunale. Ta koondas 70-kilomeetrisele piirilõigule Ustilugist Krõstonopolini (tänapäeval Tšervonograd) seitse jalaväediviisi. Kõik sillad üle Bugi piirijõe, mida valvasid NKVD väed, hõivati sakslaste poolt tervetena. Wehrmachti 1.TG ettekandes oli kirjas:
„...tähtis sild Sokali juures on hõivatud tervena. Bugi ületamine toimus rahulikult. Jalavägi jõudis ida pool Bugi asuvatele kõrgendikele, kohtamata seejuures mingit vastupanu...“
22.juuni õhtuks paiskas Bugi forsseerinud saksa jalavägi Bugi äärest eemale ja piiras osaliselt sisse kaks 5.Armee laskurdiviisi. Hõivatud platsdarmile suundusid kaks tankidiviisi, mis läksid sealt pealetungile: 14.TD Lutski suunas, 11.TD Radehhovi suunas.
Mõnede Vladimir-Volõnski ja Strumilovi kindlustatud rajoonide garnisonide kangelaslik vastupanu (kohalike elanike jutustuste järgi pidasid mõned dotid vastu kuni juuni lõpuni) ei muutnud kahjuks üldist operatiivolukorda.
Selles piirkonnas oli 5.Armee ainukeseks löögiüksuseks 22.MK koosseisu kuuluv 41.tankidiviis. Tankide arvult (425 tükki Vladimirski andmetel) ületas 41.TD mõlemat saksa tankidiivisi kokku. Tõsi küll, välja arvatud 31 ülirasket KV-2 tanki, olid need vananenud T-26-d, mis kahtlematult olid kehvemad Pz-III/50 tankist, mida oli igas Kleisti tankigrupi diviisis poolsada tükki.
Muide, kõik need võrdlused jäid paljaks teooriaks. 41.TD komandör avas 1941.a. 22.juuni hommikul „punase paketi“ ja avastas sealt käsu dislotseeruda Vladimir-Volõnski rajoonist ümber põhja suunas, Ljuboml-Koveli rajooni. Käsk täideti, mille tulemusena 41.TD nii öelda „avas uksed“ Vladimir-Volõnski suunas pealetungivale saksa 14.tankidiviisile. (Sulgudes märgime, et „punane pakett“ viis 41.TD täiesti selgelt Ljublini suunas arendatava pealetungi lähterajooni, mis on veel üheks tõendiks, et selline operatsioon planeeriti juba tükk aega enne sõja algust.)
Tundub, et sellises situatsioonis oli 5.Armeel kaks varianti 41.TD kasutamiseks: selle võis saata pealetungile Ljublini suunas (vastavalt Direktiiv Nr.3-le) või tuua see tagasi algsesse dislotseerumisrajooni ja kasutada seda tiivalöögi andmiseks Ustilug-Lutski maanteed mööda pealetungivale vaenlase peagrupeeringule. Kuid ei seda ega teist ei tehtud.
Nii imelik kui see ka pole, segas just meie luurelennuvägi, mille „hävitamise“ pärast sõja esimestel tundidel nii väga kurvastas V.Suvorov.
Ei, see eksisteeris, lendas, luuras, seda oli palju (315. ja 316. luurelennuväe polgud, 62 korras lennukit, sealhulgas 38 uusimat kiiret luurelennukit Jak-4) ja see kandis 5.Armee ja rindestaabile ette, et Brestist Koveli peale, läbi Polesje metsade ja soode, liiguvad tohutu suured saksa väehulgad. Nagu kirjutab Bagramjan, hinnati selle mitteeksisteeriva väegrupeeringu suuruseks kaks tuhat tanki (peame meeles, et üheski saksa tankigrupis polnud sel ajal üle ühe tuhande tanki).
Kahjuks ei suutnud 5.Armee luure vähemalt kolme järgmise päeva jooksul olukorda selgitada, ehkki selleks oleks olnud vaja vaid istuda mootorratta selga ja sõita paari tunniga maanteed mööda 130 km kaugusele Kovelist Bresti äärelinnadeni (Bresti sisee sõita oli sel ajal juba võimatu, kuna see hõivati sakslaste poolt juba esimesel päeval). Kõige selle tagajärjeks oli see, et mitte ainult 41.TD, vaid veel üks 22.MK diviis (215.MD) suunati marsruudil Rovno-Lutsk-Kovel Polesje metsadesse, vastu müütilistele saksa tankidele.
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... 5ukogu.pdf
Sõjanõukogu
Nüüd, lõpetades kõigi vajalike selgituste, kõrvalepõigete ja teatistega, lähme kõige lihtsama asja juurde – lahingutegevuse kirjeldamise juurde.
Nagu ülalpool öeldud, erines Direktiiv Nr.3 tunduvalt Edelarinde ennesõjaaegsetest plaanidest. Ühest küljest vähenes tunduvalt ettenähtud ülesannete maht – kahest operatiivsuunast (Ljublinile ja Krakovile) jäi järele ainult üks. Teisest küljest langes ära võimalus arvestada operatsiooni läbiviimisel koostööle Läänerinde vasaku tiivaga (aga just see Edelarinde ja Läänerinde vägede kahepoolse ümberhaaramise idee oligi ennesõjaaegsetes plaanides peamine). Direktiiv Nr.3 pani Läänerinde vasaku tiiva vägedele ainult kaitseülesande – „tõrjuda vaenlast tagasi Varssavi suunalt“.
Faktiliselt aga Läänerinde 4.Armee, mis paiknes Brest-Kobrini rajoonis, lausa pühiti teelt minema Wehrmachti kõige võimsama 2.TG poolt, see hakkas korratult taganema ja selle osalemine mistahes Edelarinde 5.Armee operatsioonis ei tulnud enam kõne allagi. Seega tuli planeeritava pealetungi „tangide“, mis ühineksid Ljublini rajoonis ja lõikaksid ära Lutsk-Brodõ peale tungiva vaenlase grupeeringu, põhjapoolne haru luua nendest üsna piiratud jõududest, mis olid 5.Armee käsutuses.
Kuid ööks vastu 23.juunit (mil vastavalt marssal Bagramjani memuaaridele saadi ja dešifreeriti Direktiiv Nr.3) oli olukord 5.Armee rindel tunduvalt teravnenud.
Saksa väejuhatus kontsentreeris otsustavalt vägesid pealöögi suunale. Ta koondas 70-kilomeetrisele piirilõigule Ustilugist Krõstonopolini (tänapäeval Tšervonograd) seitse jalaväediviisi. Kõik sillad üle Bugi piirijõe, mida valvasid NKVD väed, hõivati sakslaste poolt tervetena. Wehrmachti 1.TG ettekandes oli kirjas:
„...tähtis sild Sokali juures on hõivatud tervena. Bugi ületamine toimus rahulikult. Jalavägi jõudis ida pool Bugi asuvatele kõrgendikele, kohtamata seejuures mingit vastupanu...“
22.juuni õhtuks paiskas Bugi forsseerinud saksa jalavägi Bugi äärest eemale ja piiras osaliselt sisse kaks 5.Armee laskurdiviisi. Hõivatud platsdarmile suundusid kaks tankidiviisi, mis läksid sealt pealetungile: 14.TD Lutski suunas, 11.TD Radehhovi suunas.
Mõnede Vladimir-Volõnski ja Strumilovi kindlustatud rajoonide garnisonide kangelaslik vastupanu (kohalike elanike jutustuste järgi pidasid mõned dotid vastu kuni juuni lõpuni) ei muutnud kahjuks üldist operatiivolukorda.
Selles piirkonnas oli 5.Armee ainukeseks löögiüksuseks 22.MK koosseisu kuuluv 41.tankidiviis. Tankide arvult (425 tükki Vladimirski andmetel) ületas 41.TD mõlemat saksa tankidiivisi kokku. Tõsi küll, välja arvatud 31 ülirasket KV-2 tanki, olid need vananenud T-26-d, mis kahtlematult olid kehvemad Pz-III/50 tankist, mida oli igas Kleisti tankigrupi diviisis poolsada tükki.
Muide, kõik need võrdlused jäid paljaks teooriaks. 41.TD komandör avas 1941.a. 22.juuni hommikul „punase paketi“ ja avastas sealt käsu dislotseeruda Vladimir-Volõnski rajoonist ümber põhja suunas, Ljuboml-Koveli rajooni. Käsk täideti, mille tulemusena 41.TD nii öelda „avas uksed“ Vladimir-Volõnski suunas pealetungivale saksa 14.tankidiviisile. (Sulgudes märgime, et „punane pakett“ viis 41.TD täiesti selgelt Ljublini suunas arendatava pealetungi lähterajooni, mis on veel üheks tõendiks, et selline operatsioon planeeriti juba tükk aega enne sõja algust.)
Tundub, et sellises situatsioonis oli 5.Armeel kaks varianti 41.TD kasutamiseks: selle võis saata pealetungile Ljublini suunas (vastavalt Direktiiv Nr.3-le) või tuua see tagasi algsesse dislotseerumisrajooni ja kasutada seda tiivalöögi andmiseks Ustilug-Lutski maanteed mööda pealetungivale vaenlase peagrupeeringule. Kuid ei seda ega teist ei tehtud.
Nii imelik kui see ka pole, segas just meie luurelennuvägi, mille „hävitamise“ pärast sõja esimestel tundidel nii väga kurvastas V.Suvorov.
Ei, see eksisteeris, lendas, luuras, seda oli palju (315. ja 316. luurelennuväe polgud, 62 korras lennukit, sealhulgas 38 uusimat kiiret luurelennukit Jak-4) ja see kandis 5.Armee ja rindestaabile ette, et Brestist Koveli peale, läbi Polesje metsade ja soode, liiguvad tohutu suured saksa väehulgad. Nagu kirjutab Bagramjan, hinnati selle mitteeksisteeriva väegrupeeringu suuruseks kaks tuhat tanki (peame meeles, et üheski saksa tankigrupis polnud sel ajal üle ühe tuhande tanki).
Kahjuks ei suutnud 5.Armee luure vähemalt kolme järgmise päeva jooksul olukorda selgitada, ehkki selleks oleks olnud vaja vaid istuda mootorratta selga ja sõita paari tunniga maanteed mööda 130 km kaugusele Kovelist Bresti äärelinnadeni (Bresti sisee sõita oli sel ajal juba võimatu, kuna see hõivati sakslaste poolt juba esimesel päeval). Kõige selle tagajärjeks oli see, et mitte ainult 41.TD, vaid veel üks 22.MK diviis (215.MD) suunati marsruudil Rovno-Lutsk-Kovel Polesje metsadesse, vastu müütilistele saksa tankidele.
Viimati muutis Troll, 13 Mär, 2008 11:58, muudetud 2 korda kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
65
Ja niimoodi juhtuski, et mööda maanteed Lutski suunas pealetungiva Wehrmachti 14.tankidiviisi teel osutus olevat ainult 1.tankitõrje suurtükiväebrigaad K.S.Moskalenko juhtimisel. See päästiski olukorra. Vaatamata sellele, et 1.TTSB astus lahingusse täiesti „mittemäärustikupäraselt“ – käigult, kahureid maskeerimata, juhuslikelt tulepositsioonidelt – osutusid võitlejate ja komandöride mehisus, suurtükimeeskondade suurepärane väljaõpe ja ettevalmistus ning brigaadikomandöri väejuhitalent saksa tankidest tugevamaks. Andis tunda ka saksa komandöride puudulik tankilahingutealane väljaõpe – 14.TD formeeriti alles 1940.a. oktoobris 4.jalaväediviisi baasil ning selle „teenistusnimekirjas“ oli ainult sissetung Jugoslaaviasse 1941.aasta aprillis.
Andes au sõdurite kangelaslikkusele, tuleb märkida ka nõukogude relvastuse kvaliteeti. Võimsad 76-mm tankitõrjekahurid ja 85-mm õhutõrjekahurid, millega brigaad oli varustatud, läbistasid saksa tankidel mõlemad küljed, aga kergetel Pz-II-del rebisid tornid pealt.
5.Armee operatiivkokkuvõttes Nr.9 on teade selle kohta, et „23-27.juuni perioodil hävitas 1.TTSB umbes 150 vaenlase tanki“. Loomulikult oli see arv liialdatud – kogu saksa 14.TD-s oli vaid 147 tanki ning sellel diviisil seisis veel ees pikk tee Stalingradi, kus ta lõplikult hävitati. Kuid pole mingit kahtlust selles, et võiduka marsi asemel Lutski maanteel tuli saksa tankidel kolm päeva suurte kaotustega „läbi närida“ 1.TTSB tulepositsioone.
Kahjuks polnud Radehhovi suunal teist sellist brigaadi (ehkki Edelarinde koosseisus oli neli TTSB-d) ning mis peamine - polnud teist sellist Moskalenkot. 22.juuni päeva lõpuks jõudis 11.TD oma eelväeosadega Radehhovi rajooni (35 km piirist).
Lõuna pool, Rava-Russkaja – Peremõsli (nüüd kuulub see linn jälle Poolale ja kaardil on selle nimi Pšemõsl) vööndis, püüdis saksa jalavägi vahelduva eduga piirist eemale paisata 6. ja 26.Armee väeosi. „Ülejäänud 26.Armee lõikudel ei olnud olukord ohtlik, - kirjutab Bagramjan oma memuaarides, - ja see oli täiesti rahulik 12.Armee vööndis, mis oli kaitsel Karpaatides ja Bukoviinas“.
Selline oli üldine olukord Edelarindel neil tundidel, mil ööl vastu 23.juunit kogunesid Edelarinde komandopunkti Ternopolis nõupidamisele kindralpolkovnik M.P.Kirponos (rindejuhataja), kindralleitnant M.A.Purkajev (rinde staabiülem), koprusekomissar N.N.Vašugin (tema ametinimetus oli „rinde Sõjanõukogu liige“, kuid me nimetame teda edaspidi lihtsalt – komissar) ning lisaks veel peakorteri täievoliliste esindajatena Punaarmee kindralstaabi ülem armeekindral G.K.Žukov ja Ukraina KP(b) KK esimene sekretär N.S.Hruštšov.
Sellel meeskonnal tuli vastu võtta ajalooline otsus. Edelarinde käsutuses olevad tohutud jõud, eriti soodne piirijoon, tänu millele asus Lvovi eendil asuv nõukogude väegrupeering praktiliselt sügaval vaenlase tagalas, kindlalt Poleskje soode ja Karpaatide mägede poolt kaetud rinde tiivad – kõik see võimaldas teha ülesandeks armeegrupi „Süd“ vägede ümberpiiramise ja täieliku hävitamise. Aga selline sündmustepööre oleks täielikult läbikukutanud sakslaste „Blitzkriegi“ plaani, oleks paratamatult sundinud neid võtma ära vägesid peamiselt operatiivsuunalt Minsk – Smolensk – Moskva. Ühesõnaga, ajalugu oleks oma käiku muutnud...
Sellel nõupidamisel osalenud Bagramjani (sel ajal rindestaabi operatiivosakonna ülem) mälestustest on teada, et Purkajev ja Vašugin olid täiesti erineval arvamusel.
Rinde staabiülem arvas, et on vaja viia väed itta, vanal Nõukogude-Poola piiril asuvale kindlustatud rajoonide liinile ja alles pärast seda, kui kaitserinne on stabiliseerunud, minna üle vasturünnakule.
Rinde komissar aga nõudis viivitamatut asumist Peakorteri direktiivi täitmisele s.o alustada kohest vasturünnakut.
Mugavas tugitoolis arvutiekraani ees istuv autor ei pea õigeks arutada, kummal neist oli õigus. Seda enam, et õigus oli neil mõlemail, just nimelt omamoodi õigus.
Staabiülem sai paremini kui teised aru, et vägede täielikuks mobiliseerimiseks (s.o reservistide sõjaväkke kutsumiseks, autotranspordi rahvamajandusest mobiliseerimiseks, tagalaosade loomiseks) on rindele ennesõjaaegsete plaanide järgi vaja veel kolm-neli päeva. Vaenlane aga ei hakka ootama ja tema pealetung võib nurjata organiseeritud mobilisatsiooni – vaat sellepärast on parem endil minna varem ettevalmistatud võimsale kaitsepositsioonile ja juba selle taga valmistuda otsustavaks vastulöögiks.
Komissar teadis teistest paremini, kui mitu tuhat korda oli punaarmeelastele sisendatud, et „Punaarmee on kõige pealetungivam armee maailmas“, et vaenlast hakatakse purustama tema enda territooriumil, „võõral maal“ jne. Taganemine sõja esimestel päevadel ja veel 200-250 km sügavusele meie territooriumile võis kõige negatiivsemal moel mõjuda meie vägede võitlusvaimule – ning see ei olnud sugugi vähem ohtlik kui traktorite ja veoautode puudumine. Peale selle oli Purkajevi ettepanekus väga halb poliitiline alltekst – kiirustav taganemine 1939.aasta septembris „vabastatud“ territooriumilt näis kaudselt tunnistavat selle hõivamise ebaseaduslikkust. Ja seda ei saanud komissar lubada. Ning omal moel oli ka temal õigus.
Ja niimoodi juhtuski, et mööda maanteed Lutski suunas pealetungiva Wehrmachti 14.tankidiviisi teel osutus olevat ainult 1.tankitõrje suurtükiväebrigaad K.S.Moskalenko juhtimisel. See päästiski olukorra. Vaatamata sellele, et 1.TTSB astus lahingusse täiesti „mittemäärustikupäraselt“ – käigult, kahureid maskeerimata, juhuslikelt tulepositsioonidelt – osutusid võitlejate ja komandöride mehisus, suurtükimeeskondade suurepärane väljaõpe ja ettevalmistus ning brigaadikomandöri väejuhitalent saksa tankidest tugevamaks. Andis tunda ka saksa komandöride puudulik tankilahingutealane väljaõpe – 14.TD formeeriti alles 1940.a. oktoobris 4.jalaväediviisi baasil ning selle „teenistusnimekirjas“ oli ainult sissetung Jugoslaaviasse 1941.aasta aprillis.
Andes au sõdurite kangelaslikkusele, tuleb märkida ka nõukogude relvastuse kvaliteeti. Võimsad 76-mm tankitõrjekahurid ja 85-mm õhutõrjekahurid, millega brigaad oli varustatud, läbistasid saksa tankidel mõlemad küljed, aga kergetel Pz-II-del rebisid tornid pealt.
5.Armee operatiivkokkuvõttes Nr.9 on teade selle kohta, et „23-27.juuni perioodil hävitas 1.TTSB umbes 150 vaenlase tanki“. Loomulikult oli see arv liialdatud – kogu saksa 14.TD-s oli vaid 147 tanki ning sellel diviisil seisis veel ees pikk tee Stalingradi, kus ta lõplikult hävitati. Kuid pole mingit kahtlust selles, et võiduka marsi asemel Lutski maanteel tuli saksa tankidel kolm päeva suurte kaotustega „läbi närida“ 1.TTSB tulepositsioone.
Kahjuks polnud Radehhovi suunal teist sellist brigaadi (ehkki Edelarinde koosseisus oli neli TTSB-d) ning mis peamine - polnud teist sellist Moskalenkot. 22.juuni päeva lõpuks jõudis 11.TD oma eelväeosadega Radehhovi rajooni (35 km piirist).
Lõuna pool, Rava-Russkaja – Peremõsli (nüüd kuulub see linn jälle Poolale ja kaardil on selle nimi Pšemõsl) vööndis, püüdis saksa jalavägi vahelduva eduga piirist eemale paisata 6. ja 26.Armee väeosi. „Ülejäänud 26.Armee lõikudel ei olnud olukord ohtlik, - kirjutab Bagramjan oma memuaarides, - ja see oli täiesti rahulik 12.Armee vööndis, mis oli kaitsel Karpaatides ja Bukoviinas“.
Selline oli üldine olukord Edelarindel neil tundidel, mil ööl vastu 23.juunit kogunesid Edelarinde komandopunkti Ternopolis nõupidamisele kindralpolkovnik M.P.Kirponos (rindejuhataja), kindralleitnant M.A.Purkajev (rinde staabiülem), koprusekomissar N.N.Vašugin (tema ametinimetus oli „rinde Sõjanõukogu liige“, kuid me nimetame teda edaspidi lihtsalt – komissar) ning lisaks veel peakorteri täievoliliste esindajatena Punaarmee kindralstaabi ülem armeekindral G.K.Žukov ja Ukraina KP(b) KK esimene sekretär N.S.Hruštšov.
Sellel meeskonnal tuli vastu võtta ajalooline otsus. Edelarinde käsutuses olevad tohutud jõud, eriti soodne piirijoon, tänu millele asus Lvovi eendil asuv nõukogude väegrupeering praktiliselt sügaval vaenlase tagalas, kindlalt Poleskje soode ja Karpaatide mägede poolt kaetud rinde tiivad – kõik see võimaldas teha ülesandeks armeegrupi „Süd“ vägede ümberpiiramise ja täieliku hävitamise. Aga selline sündmustepööre oleks täielikult läbikukutanud sakslaste „Blitzkriegi“ plaani, oleks paratamatult sundinud neid võtma ära vägesid peamiselt operatiivsuunalt Minsk – Smolensk – Moskva. Ühesõnaga, ajalugu oleks oma käiku muutnud...
Sellel nõupidamisel osalenud Bagramjani (sel ajal rindestaabi operatiivosakonna ülem) mälestustest on teada, et Purkajev ja Vašugin olid täiesti erineval arvamusel.
Rinde staabiülem arvas, et on vaja viia väed itta, vanal Nõukogude-Poola piiril asuvale kindlustatud rajoonide liinile ja alles pärast seda, kui kaitserinne on stabiliseerunud, minna üle vasturünnakule.
Rinde komissar aga nõudis viivitamatut asumist Peakorteri direktiivi täitmisele s.o alustada kohest vasturünnakut.
Mugavas tugitoolis arvutiekraani ees istuv autor ei pea õigeks arutada, kummal neist oli õigus. Seda enam, et õigus oli neil mõlemail, just nimelt omamoodi õigus.
Staabiülem sai paremini kui teised aru, et vägede täielikuks mobiliseerimiseks (s.o reservistide sõjaväkke kutsumiseks, autotranspordi rahvamajandusest mobiliseerimiseks, tagalaosade loomiseks) on rindele ennesõjaaegsete plaanide järgi vaja veel kolm-neli päeva. Vaenlane aga ei hakka ootama ja tema pealetung võib nurjata organiseeritud mobilisatsiooni – vaat sellepärast on parem endil minna varem ettevalmistatud võimsale kaitsepositsioonile ja juba selle taga valmistuda otsustavaks vastulöögiks.
Komissar teadis teistest paremini, kui mitu tuhat korda oli punaarmeelastele sisendatud, et „Punaarmee on kõige pealetungivam armee maailmas“, et vaenlast hakatakse purustama tema enda territooriumil, „võõral maal“ jne. Taganemine sõja esimestel päevadel ja veel 200-250 km sügavusele meie territooriumile võis kõige negatiivsemal moel mõjuda meie vägede võitlusvaimule – ning see ei olnud sugugi vähem ohtlik kui traktorite ja veoautode puudumine. Peale selle oli Purkajevi ettepanekus väga halb poliitiline alltekst – kiirustav taganemine 1939.aasta septembris „vabastatud“ territooriumilt näis kaudselt tunnistavat selle hõivamise ebaseaduslikkust. Ja seda ei saanud komissar lubada. Ning omal moel oli ka temal õigus.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
66
Armee püsib ainujuhtimisel. Selleks oligi rindel juhataja, et ta koguks kokku oma alluvate ettepanekutest mõistliku osa ja teeks nende alusel ainukese, kõigile kohustusliku otsuse. Aga Edelarindel kujunenud situatsioonis oli lihtne siduda üheks need vastandlikud ettepanekud.
„Õnn on suurte pataljonide poolel“, - olevat Napoleon omal ajal öelnud. „Sõjajumal ei armasta talendikaid avantüriste, ta armastab suuri armeesid“, - kirjutas poolteist sajandit hiljem ameerika sõjaajaloolane Taylor. Ja selles suhtes oli Žukovil ja Kirponossil erakordselt vedanud.
Edelarinde juhatuse käsutuses oli küllaldaselt vägesid nii selleks, et minna 5.Armee vööndis üle visale kaitsele ning ka selleks, et anda purustav löök kolme „vägilase“ (15.Mk, 4.MK ja 8.MK) jõududega Lvovi – Ljublini suunal, kogu Lutski - Rovno suunas pealetungiva vaenlase grupeeringu tiivale ja tagalasse.
Kindralite ees laual lebas kaart. Sellesama „NSVL ja Saksamaa riiklike huvide jaotusele endise Poola riigi territooriumil“ kujutusega, millele Stalin 28.septembril 1939.a toimunud fasistliku Saksamaaga sõlmitud Sõpruse ja Piirilepingu allakirjutamise tseremoonial kirjutas alla tervelt kahes kohas. ja nüüd, ööl vastu 23.juunit 1941.a, oli Žukovil täielik alus tõsta klaas seltsimees Stalini geniaalse ettenägelikkuse ja tarkuse terviseks.
Tegemata veel ühtegi lasku, asusid Edelarinde mehkorpused praktiliselt juba saksa vägede tagalas ning nende eelväeosad asusid 50-80 km lääne pool Zamostje linna, kus asus saksa armeegrupi „Süd“ staap.
Kolmest mehkorpusest (15.MK, 4.Mk ja 8.MK) koosneva löögigrupeeringu koosseisus oli üle kahe ja poole tuhande tanki, sealhulgas 720 T-34 ja KV tanki, mis olid saksa jalaväediviiside kooseisus oleva 37-mm tankitõrjekahuri jaoks mürsukindla soomusega. Tungides peale saksa armeegrupi „Süd“ (mille peajõud asusid enne sõda Ljublini – Zamostje rajoonis) tiibadele ja tagalasse, oleks nõukogude väejuhatus haaranud kohe initsiatiivi, surunud vastasele peale oma tante, sundinud teda kiirkorras oma plaane muutma ja aega kaotama. Vähemalt. Kui miinimum.
Aga kui maksimum, siis oleks olnud võimalik saksa 6.Armee ümber piirata ja hävitada, ootamata selle jõudmist Stalingradi. Pealetungiks Ljublini suunas valmistusid Kiievi ESRK väed vähemalt pool aastat. Marsruudid, maastik, vaenlase võimalikud vastumeetmed – kõik see oli väejuhatuse poolt läbi töötatud ja ette valmistatud. Ja lõpuks oleks selline pealetung teinud absoluutselt mõttetuks saksa tankidiviiside läbimurde, mis oleksid ainult ajanud end ise sügavasse ja väljapääsmatusse lõksu Dubno – Rovno juures.
Teisest küljest olid Edelarinde juhatusel sõltumatult selle mehkorpuste vastulöögi edust (või ebaedust) olemas kõik võimalused, et peatada sakslaste pealetung Lutski – Rovno suunal. Tõepoolest, 5.Armee kaitsetihedust oleks saanud paari päevaga mitmekordselt suurendada. Kaks laskurkorpust (31. ja 36.) alustasid juba 18.juunil 1941.a vastavalt Žukovi enda poolt kinnitatud käsule liikumist läände. 23.juuni päeva lõpuks asusid need korpused (kuus laskurdiviisi) 90-100 km kaugusel s.o nelja päevateekonna kaugusel Kovel-Lutsk-Dubno liinist.
Veel varem (23.juuni hommikuks) pidid kaks diviisi – 135.laskurdiviis ja 22.MK koosseisus olev 19.TD – jõudma metsa Lutskist lääne pool.
24.juuniks jõudsid Stõri jõe joonele 22.juuni hommikul liikumist alustanud kaks mehkorpust rinde reservist: 9.MK ja 19.MK
Lõpuks (peale seda, kui sai selgeks vaenlase müütilise „Brestist Koveli suunas pealetungiva“ grupeeringu mitteeksisteerimine) oleks saadud aktiivse tegevuse juurde tagasi suunata 22.Mk kaks diviisi, mis istusid Koveli lähedal metsades: 41.TD ja 215.MD. Sel moel oleks Wehrmachti seitsmele jalaväediviisile (298., 44., 168., 299., 111., 75. ja 57.), kahele motoriseeritud diviisile (25. ja 16.) ja neljale tankidiviisile (14., 13., 11. ja 16.), mis tungisid peale Lutski-Rovno vööndis, Edelarinde poolt lisaks neile kahele laskurdiviisile (87. ja 124.), mis juba enne sõda asusid Ustilugi ja Sokali vahel, saadud vastu panna veel seitse laskur-, kolm motoriseeritud ja kuus tankidiviisi. Tankide arvult ületas see nõukogude grupeering vastast 2,5 korda. Isegi arvestades seda, et enamuse neist tankidest moodustasid vananenud T-26-d ning 9. ja 19.mehkorpused ei olnud täielikult mobiliseeritud ja autotranspordiga varustatud, oleks selline jõudude vahekord kõikide sõjateaduse kaanonite kohaselt pidanud ära hoidma paanilise põgenemise ja võimaldama 5.Armee vägedel plaanipäraselt taganeda itta kaitseliinilt kaitseliinile.
Nende kaitseliinide loomise eest hoolitses loodus ise. Kogu seda vaenlase pealetungivööndi läbivad põhjast lõunasse, praktiliselt võrdete vahemaade 50-70 km järel arvukad Pripjati lisajõed: Turja, Stohhod, Stõr, Gorõn, Slutš. Oma monograafias iseloomustab Vladimirski neid jõgesid kui „operatiiv-taktilise tähtsusega veetõkked. Nende laius oli 15 kuni 70 meetrit, luhad 0,5 -2 km, jõekaldad olid soostunud, põhi mudane“. Lühidalt – täiesti tankivastane maastik. Eriti kui paisata sildade ja ülepääsude juurde Edelarinde koosseisus olevad neli tankitõrje suurtükibrigaadi.
Armee püsib ainujuhtimisel. Selleks oligi rindel juhataja, et ta koguks kokku oma alluvate ettepanekutest mõistliku osa ja teeks nende alusel ainukese, kõigile kohustusliku otsuse. Aga Edelarindel kujunenud situatsioonis oli lihtne siduda üheks need vastandlikud ettepanekud.
„Õnn on suurte pataljonide poolel“, - olevat Napoleon omal ajal öelnud. „Sõjajumal ei armasta talendikaid avantüriste, ta armastab suuri armeesid“, - kirjutas poolteist sajandit hiljem ameerika sõjaajaloolane Taylor. Ja selles suhtes oli Žukovil ja Kirponossil erakordselt vedanud.
Edelarinde juhatuse käsutuses oli küllaldaselt vägesid nii selleks, et minna 5.Armee vööndis üle visale kaitsele ning ka selleks, et anda purustav löök kolme „vägilase“ (15.Mk, 4.MK ja 8.MK) jõududega Lvovi – Ljublini suunal, kogu Lutski - Rovno suunas pealetungiva vaenlase grupeeringu tiivale ja tagalasse.
Kindralite ees laual lebas kaart. Sellesama „NSVL ja Saksamaa riiklike huvide jaotusele endise Poola riigi territooriumil“ kujutusega, millele Stalin 28.septembril 1939.a toimunud fasistliku Saksamaaga sõlmitud Sõpruse ja Piirilepingu allakirjutamise tseremoonial kirjutas alla tervelt kahes kohas. ja nüüd, ööl vastu 23.juunit 1941.a, oli Žukovil täielik alus tõsta klaas seltsimees Stalini geniaalse ettenägelikkuse ja tarkuse terviseks.
Tegemata veel ühtegi lasku, asusid Edelarinde mehkorpused praktiliselt juba saksa vägede tagalas ning nende eelväeosad asusid 50-80 km lääne pool Zamostje linna, kus asus saksa armeegrupi „Süd“ staap.
Kolmest mehkorpusest (15.MK, 4.Mk ja 8.MK) koosneva löögigrupeeringu koosseisus oli üle kahe ja poole tuhande tanki, sealhulgas 720 T-34 ja KV tanki, mis olid saksa jalaväediviiside kooseisus oleva 37-mm tankitõrjekahuri jaoks mürsukindla soomusega. Tungides peale saksa armeegrupi „Süd“ (mille peajõud asusid enne sõda Ljublini – Zamostje rajoonis) tiibadele ja tagalasse, oleks nõukogude väejuhatus haaranud kohe initsiatiivi, surunud vastasele peale oma tante, sundinud teda kiirkorras oma plaane muutma ja aega kaotama. Vähemalt. Kui miinimum.
Aga kui maksimum, siis oleks olnud võimalik saksa 6.Armee ümber piirata ja hävitada, ootamata selle jõudmist Stalingradi. Pealetungiks Ljublini suunas valmistusid Kiievi ESRK väed vähemalt pool aastat. Marsruudid, maastik, vaenlase võimalikud vastumeetmed – kõik see oli väejuhatuse poolt läbi töötatud ja ette valmistatud. Ja lõpuks oleks selline pealetung teinud absoluutselt mõttetuks saksa tankidiviiside läbimurde, mis oleksid ainult ajanud end ise sügavasse ja väljapääsmatusse lõksu Dubno – Rovno juures.
Teisest küljest olid Edelarinde juhatusel sõltumatult selle mehkorpuste vastulöögi edust (või ebaedust) olemas kõik võimalused, et peatada sakslaste pealetung Lutski – Rovno suunal. Tõepoolest, 5.Armee kaitsetihedust oleks saanud paari päevaga mitmekordselt suurendada. Kaks laskurkorpust (31. ja 36.) alustasid juba 18.juunil 1941.a vastavalt Žukovi enda poolt kinnitatud käsule liikumist läände. 23.juuni päeva lõpuks asusid need korpused (kuus laskurdiviisi) 90-100 km kaugusel s.o nelja päevateekonna kaugusel Kovel-Lutsk-Dubno liinist.
Veel varem (23.juuni hommikuks) pidid kaks diviisi – 135.laskurdiviis ja 22.MK koosseisus olev 19.TD – jõudma metsa Lutskist lääne pool.
24.juuniks jõudsid Stõri jõe joonele 22.juuni hommikul liikumist alustanud kaks mehkorpust rinde reservist: 9.MK ja 19.MK
Lõpuks (peale seda, kui sai selgeks vaenlase müütilise „Brestist Koveli suunas pealetungiva“ grupeeringu mitteeksisteerimine) oleks saadud aktiivse tegevuse juurde tagasi suunata 22.Mk kaks diviisi, mis istusid Koveli lähedal metsades: 41.TD ja 215.MD. Sel moel oleks Wehrmachti seitsmele jalaväediviisile (298., 44., 168., 299., 111., 75. ja 57.), kahele motoriseeritud diviisile (25. ja 16.) ja neljale tankidiviisile (14., 13., 11. ja 16.), mis tungisid peale Lutski-Rovno vööndis, Edelarinde poolt lisaks neile kahele laskurdiviisile (87. ja 124.), mis juba enne sõda asusid Ustilugi ja Sokali vahel, saadud vastu panna veel seitse laskur-, kolm motoriseeritud ja kuus tankidiviisi. Tankide arvult ületas see nõukogude grupeering vastast 2,5 korda. Isegi arvestades seda, et enamuse neist tankidest moodustasid vananenud T-26-d ning 9. ja 19.mehkorpused ei olnud täielikult mobiliseeritud ja autotranspordiga varustatud, oleks selline jõudude vahekord kõikide sõjateaduse kaanonite kohaselt pidanud ära hoidma paanilise põgenemise ja võimaldama 5.Armee vägedel plaanipäraselt taganeda itta kaitseliinilt kaitseliinile.
Nende kaitseliinide loomise eest hoolitses loodus ise. Kogu seda vaenlase pealetungivööndi läbivad põhjast lõunasse, praktiliselt võrdete vahemaade 50-70 km järel arvukad Pripjati lisajõed: Turja, Stohhod, Stõr, Gorõn, Slutš. Oma monograafias iseloomustab Vladimirski neid jõgesid kui „operatiiv-taktilise tähtsusega veetõkked. Nende laius oli 15 kuni 70 meetrit, luhad 0,5 -2 km, jõekaldad olid soostunud, põhi mudane“. Lühidalt – täiesti tankivastane maastik. Eriti kui paisata sildade ja ülepääsude juurde Edelarinde koosseisus olevad neli tankitõrje suurtükibrigaadi.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
67
Siinkohal märgime veelkord, et antud situatsioonis ei olnud 5.Armee vägedel vajagi „surmani seista “. Vajalik ja piisav oli vaenlase pealetungi pidurdamine, sakslaste tankidiviiside lahinguga sidumine, et mitte lasta neil Ljublini juurde tagasi minna. Iseenesest ei olnud nõukogude vägede organiseeritud ja plaanipärases taganemises 200-250 km piirist kuni Gorõni või Slutši jõe joonele midagi hirmsat. Vaat Prantsusmaa jaoks tähendab 200 kilomeetrine taganemine Pariisi kaotust, Saksamaa jaoks oleks 150 km taganemine Prantsuse piirist tähendanud kogu Ruhri tööstusrajoonist ilmajäämist. Aga Nõukogude Liidul oli hoopis teistsugune geograafia. Ei majanduslikus ega operatiivses mõttes poleks ajutine Volõõnia ja Rovno oblastite kaotamine avaldanud tõsist mõju sõja käigule.
Kuid kahjuks ei julgenud Žukov ja Kirponos Ternopolis toimunud nõupidamisel otsustada ei 5.Armee vööndis organiseeritud taganemise ega ka laiaulatusliku kolme mehkorpuse jõududega Ljublini suunas pealetungi kasuks.
5.Armee juhatajale kindralmajor M.I.Potapovile kästi alustada pealetungi ülesandega „purustada vaenlase Vladimir-Volõnski grupeering ja taastada olukord piiril“. Ja alustada kästi kohe, ootamata rinde reservide (kaks laskurkorpust ja kaks mehkorpust) kohalejõudmist. Aga kuna Žukov isegi veel 24.juunil uskus vaenlase suurte jõudude pealetungi Brestist Kovelile, siis käskis ta „rangel ja enesekindlal“ (nii iseloomustab seda Vladimirski) toonil Potapovil keerata armee tiiba ja „katta kindlalt Kovelit vaenlase Bresti suunast lähtuva löögi eest“. Sulgudes märgime, et selleks momendiks oli Guderiani tankigrupp jõudnud juba Brestist Slonimisse ja tema pealetungi suunas (Minski-Bobruiski suund) polnud enam mingeid kahtlusi. Selle tulemusena sai armeejuhataja Potapov kaasata pealetungiks Vladimir-Volõnskile ainult need kaks diviisi, mis olid juba Lutskini jõudnud: 135.laskurdiviisi ja 19.tankidiviisi.
6.Armee juhatajal kindralleitnant Muzõtšenkol kästi viivitamatult rünnata Radehhov-Berestetško suunas pealetungivat vaenlase tankigruppi ning teha seda ainult 15.MK jõududega, ootamata ära teiste mehkorpuste (4.Mk ja 8.MK) Brodõ rajooni koondumist. Otsus koondada 4.MK ja 8.MK 100-150 km piirist itta Brodõ juurde annab selget tunnistust, et „Lvovi eendilt“ Ljublini suunas pealetungimise plaanile oli juba kriips peale tõmmatud. Sügavast pealetungioperatsioonist (mille teoreetilist väljatöötamist tuuakse alati kui nõukogude sõjateaduse kõrge taseme näidet) otsustati loobuda kiirustava „aukude lappimise“ kasuks kiiruga organiseeritud tankide otserünnakutega.
Arvatavasti on kõige delikaatsem väljend sellise „operatiivkunsti“ kohta, et see otsus „ei olnud kõige optimaalsem“.
„Vaenlane, kes alustas sõda ootamatu löögiga, dikteeris meile oma tahet ja rikkus kõik meie plaanid“.
Vaat niimoodi, lühidalt ja selgelt, ütles N.K.Popel kõik: nii meie sõjaeelsetest plaanidest (mille kohaselt liikus tema korpus juba sõja esimestel tundidel piirijõe ülepääsude juurde) ja ka sellest, et saksa kallaletungi polnud nendes plaanides kuidagi ette nähtud ja ka rindejuhatuse kohta, kes lubas vaenlasel sõja esimestest päevadest alates „oma tahet dikteerida“.
„Õnn on suurte pataljonide poolel...“
Kui jõudude vahekorda lõuna sõjatandril oleks olnud enam-vähem võrdne, siis oleks ööl vastu 23.juunit vastu võetud otsus alustada vasturünnakut üksikute väeosade eraldi löökidega toonud kaasa Edelarinde viivitamatu katastroofilise hävingu. Umbes samasuguse, mis juhtus tegelikult Läänerinde vägedega Valgevenes ja Looderinde vägedega Leedus.
Kuid maailma suurim ja rikkam riik ei nälginud mitte ilmaasjata kümmekond aastat, ei sundinud oma elanikke elama barakkides ja kommunaalkorterites, mitte asjata ei töötanud NSVL sõjatehased juba rahuajal kolmes vahetuses, mitte asjata ei sunnitud tööliste ja talupoegade riigis kahekuuse lapse ema minema tagasi tehasesse tööpingi juurde, mitte asjata ei küürutanud paljumiljonilise nõukogude rahva parimad pead päevad ja ööd tankide ja lennukite jooniste kohal. Gigantse töö tulemus oli olemas. Žukovi, Kirponosi, Muzõtšenko ja teiste käsutuses olid antud nii suured relvastatud jõud, nii suur kogus uusimat relvastust, mis suutsid ainuüksi oma mastaabiga peaaegu kompenseerida juhtkonna rumaluse ja oskamatuse.
Tegelikkuses oli ainult 15.MK koosseisus (kellel kästi üksinda, teiste mehkorpuste koondumist ära ootamata, rünnata vaenlase Radehhovi grupeeringut) 749 tanki – ehk viis korda rohkem kui tema vastas seisval Wehrmachti 11.tankidiviisil. Ja nende 749 tanki seas oli 136 selliste parameetritega tanki, millest saksa tankistidel jäi üle ainult unistada.
Isegi Lutski suunal, kus Moskalenko 1.TTSB poolt korralikult tümitada saanud Wehrmachti 14.TD pihta pidid andma löögi „ainult“ kaks värsket nõukogude diviisi (19.TD ja 135.LD), ei ennustanud jõudude vahekord häda. Sest 163 kerget tanki (129 T-26 ja 34 BT-d) oli siiski 19.TD koosseisus olemas. Ja ka 135.LD-s oli 45-mm tankitõrjekahureid 54 tükki.
Näis, et...
Siinkohal märgime veelkord, et antud situatsioonis ei olnud 5.Armee vägedel vajagi „surmani seista “. Vajalik ja piisav oli vaenlase pealetungi pidurdamine, sakslaste tankidiviiside lahinguga sidumine, et mitte lasta neil Ljublini juurde tagasi minna. Iseenesest ei olnud nõukogude vägede organiseeritud ja plaanipärases taganemises 200-250 km piirist kuni Gorõni või Slutši jõe joonele midagi hirmsat. Vaat Prantsusmaa jaoks tähendab 200 kilomeetrine taganemine Pariisi kaotust, Saksamaa jaoks oleks 150 km taganemine Prantsuse piirist tähendanud kogu Ruhri tööstusrajoonist ilmajäämist. Aga Nõukogude Liidul oli hoopis teistsugune geograafia. Ei majanduslikus ega operatiivses mõttes poleks ajutine Volõõnia ja Rovno oblastite kaotamine avaldanud tõsist mõju sõja käigule.
Kuid kahjuks ei julgenud Žukov ja Kirponos Ternopolis toimunud nõupidamisel otsustada ei 5.Armee vööndis organiseeritud taganemise ega ka laiaulatusliku kolme mehkorpuse jõududega Ljublini suunas pealetungi kasuks.
5.Armee juhatajale kindralmajor M.I.Potapovile kästi alustada pealetungi ülesandega „purustada vaenlase Vladimir-Volõnski grupeering ja taastada olukord piiril“. Ja alustada kästi kohe, ootamata rinde reservide (kaks laskurkorpust ja kaks mehkorpust) kohalejõudmist. Aga kuna Žukov isegi veel 24.juunil uskus vaenlase suurte jõudude pealetungi Brestist Kovelile, siis käskis ta „rangel ja enesekindlal“ (nii iseloomustab seda Vladimirski) toonil Potapovil keerata armee tiiba ja „katta kindlalt Kovelit vaenlase Bresti suunast lähtuva löögi eest“. Sulgudes märgime, et selleks momendiks oli Guderiani tankigrupp jõudnud juba Brestist Slonimisse ja tema pealetungi suunas (Minski-Bobruiski suund) polnud enam mingeid kahtlusi. Selle tulemusena sai armeejuhataja Potapov kaasata pealetungiks Vladimir-Volõnskile ainult need kaks diviisi, mis olid juba Lutskini jõudnud: 135.laskurdiviisi ja 19.tankidiviisi.
6.Armee juhatajal kindralleitnant Muzõtšenkol kästi viivitamatult rünnata Radehhov-Berestetško suunas pealetungivat vaenlase tankigruppi ning teha seda ainult 15.MK jõududega, ootamata ära teiste mehkorpuste (4.Mk ja 8.MK) Brodõ rajooni koondumist. Otsus koondada 4.MK ja 8.MK 100-150 km piirist itta Brodõ juurde annab selget tunnistust, et „Lvovi eendilt“ Ljublini suunas pealetungimise plaanile oli juba kriips peale tõmmatud. Sügavast pealetungioperatsioonist (mille teoreetilist väljatöötamist tuuakse alati kui nõukogude sõjateaduse kõrge taseme näidet) otsustati loobuda kiirustava „aukude lappimise“ kasuks kiiruga organiseeritud tankide otserünnakutega.
Arvatavasti on kõige delikaatsem väljend sellise „operatiivkunsti“ kohta, et see otsus „ei olnud kõige optimaalsem“.
„Vaenlane, kes alustas sõda ootamatu löögiga, dikteeris meile oma tahet ja rikkus kõik meie plaanid“.
Vaat niimoodi, lühidalt ja selgelt, ütles N.K.Popel kõik: nii meie sõjaeelsetest plaanidest (mille kohaselt liikus tema korpus juba sõja esimestel tundidel piirijõe ülepääsude juurde) ja ka sellest, et saksa kallaletungi polnud nendes plaanides kuidagi ette nähtud ja ka rindejuhatuse kohta, kes lubas vaenlasel sõja esimestest päevadest alates „oma tahet dikteerida“.
„Õnn on suurte pataljonide poolel...“
Kui jõudude vahekorda lõuna sõjatandril oleks olnud enam-vähem võrdne, siis oleks ööl vastu 23.juunit vastu võetud otsus alustada vasturünnakut üksikute väeosade eraldi löökidega toonud kaasa Edelarinde viivitamatu katastroofilise hävingu. Umbes samasuguse, mis juhtus tegelikult Läänerinde vägedega Valgevenes ja Looderinde vägedega Leedus.
Kuid maailma suurim ja rikkam riik ei nälginud mitte ilmaasjata kümmekond aastat, ei sundinud oma elanikke elama barakkides ja kommunaalkorterites, mitte asjata ei töötanud NSVL sõjatehased juba rahuajal kolmes vahetuses, mitte asjata ei sunnitud tööliste ja talupoegade riigis kahekuuse lapse ema minema tagasi tehasesse tööpingi juurde, mitte asjata ei küürutanud paljumiljonilise nõukogude rahva parimad pead päevad ja ööd tankide ja lennukite jooniste kohal. Gigantse töö tulemus oli olemas. Žukovi, Kirponosi, Muzõtšenko ja teiste käsutuses olid antud nii suured relvastatud jõud, nii suur kogus uusimat relvastust, mis suutsid ainuüksi oma mastaabiga peaaegu kompenseerida juhtkonna rumaluse ja oskamatuse.
Tegelikkuses oli ainult 15.MK koosseisus (kellel kästi üksinda, teiste mehkorpuste koondumist ära ootamata, rünnata vaenlase Radehhovi grupeeringut) 749 tanki – ehk viis korda rohkem kui tema vastas seisval Wehrmachti 11.tankidiviisil. Ja nende 749 tanki seas oli 136 selliste parameetritega tanki, millest saksa tankistidel jäi üle ainult unistada.
Isegi Lutski suunal, kus Moskalenko 1.TTSB poolt korralikult tümitada saanud Wehrmachti 14.TD pihta pidid andma löögi „ainult“ kaks värsket nõukogude diviisi (19.TD ja 135.LD), ei ennustanud jõudude vahekord häda. Sest 163 kerget tanki (129 T-26 ja 34 BT-d) oli siiski 19.TD koosseisus olemas. Ja ka 135.LD-s oli 45-mm tankitõrjekahureid 54 tükki.
Näis, et...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
-
Würger 190G
- Liige
- Postitusi: 2063
- Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
- Asukoht: Harjumaa
- Kontakt:
Mis vahe on kergetankil ja tanketil? Pz I ikka rohkem tuntud kui kergetang nagu Pz II või ma eksin....„Komsomoletsid“, mis ehitati kergetanki T-38 baasil. Need olid relvastatud kuulipildujaga ning vastasid üldiselt saksa tanketi Pz-I...
Komsomolets T-38 baasil???? Ikka traktori baasil või ma taas väärinfo ohver?
Komsomoletsi arengulugu vene keeles:
Тягач "Комсомолец"
Tekstis on viiteid nii T-37, T-38 kui T-40-le.
See tankett on nii hägune mõiste - Carden-Loyd(UK), TKS/TK-3(PL), T-27(RU) on märgitud Wikipedias tankettidena, aga "Komsomolets" on veomasin. Keegi võiks täpsema definitsiooni anda.
Ühine joon neil masinatel on torni puudumine, kerge soomus ja relvastuseks 1 kuulipilduja.
Pz I on pigem kerge tank kuna sellel on 2 kuulipildujat ja pöörlev torn.
Тягач "Комсомолец"
Tekstis on viiteid nii T-37, T-38 kui T-40-le.
See tankett on nii hägune mõiste - Carden-Loyd(UK), TKS/TK-3(PL), T-27(RU) on märgitud Wikipedias tankettidena, aga "Komsomolets" on veomasin. Keegi võiks täpsema definitsiooni anda.
Ühine joon neil masinatel on torni puudumine, kerge soomus ja relvastuseks 1 kuulipilduja.
Pz I on pigem kerge tank kuna sellel on 2 kuulipildujat ja pöörlev torn.
Vihkad Eestit? Vali Reformierakond.
-
Würger 190G
- Liige
- Postitusi: 2063
- Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
- Asukoht: Harjumaa
- Kontakt:
68
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... 1941.a.pdf
23–25 juuni 1941.a.
Analüüsi, kuidas täideti 23.juunil 1941.a. Ternopolis sõjanõukogus vastu võetud otsuseid, alustame me peamisest – Edelarinde kõige võimsamast kindral Vlassovi 4.mehkorpusest. See ei võta meil palju aega ja paberiruumi – 4.MK ei võtnud peaaegu üldse osa planeeritud vasturünnakust (seda, mis peitub sõna „peaaegu“ all, vaata allpool).
Autori käsutuses olevad allikad ei anna sellisele uskumatule sündmuste käigule mingit mõistlikku seletust. Punaarmee juhtkonnal olid seoses selle korpusega kõige suuremad lootused. Armeekindral G.K:Žukov, kes sai pärast Halhin-Goli lahingut Kiievi ESRK ülemaks, tegi 4.MK formeerimise ülesandeks oma vanale kaasteenijale, Halhin-Goli lahingu kangelasele M.I.Potapovile. Siis, 1939.aasta augustis, viis nõukogude vägede lõunapoolse tankigrupi komandör polkovnik Potapov hiilgavalt läbi Jaapani armee ümberpiiramise ja hävitamise operatsiooni.
Oma uuel ametikohal ei jätnud Žukov ei 4.MK ega ka Potapovit unustusse. 1940.aasta augustis-septembris viidi 4.MK baasil läbi terve seeria suuri sõjaväeõppusi teemal: „mehkorpuse läbimurdesse viimine“, „mehkorpuse tegutsemine vaenlase sügavas operatiivtagalas“, „rännak ja kohtumislahing“. Kokkuvõtval õppusel 26-28.septembril 1940.a osalesid Kaitse rahvakomissar Timošenko ja tolleaegne Kindralstaabi ülem Meretskov isiklikult. Õppuste ajal läbitöötatud eeskirjad tehti kirjalikult teatavaks kõikidele Punaarmee mehkorpuste juhatustele.
Pärast seda, kui M.I.Potapov asus juhatama 5.Armeed, määrati 4.MK komandöriks nõukogude kindraliteedi „tõusev täht“ 99.laskurdiviisi komandör A.A.Vlassov. 4.MK relvastusse saabus 414 uusimat T-34 ja KV tanki – täpselt sama palju, kui oli ülejäänud Edelarinde mehkorpustes kokku.
Juba ööl vastu 23.juunit 1941.a. nõudis isiklikult Edelarinde komandopunkti saabunud Žukov 6.Armee juhatajalt kindralleitnant Muzõtšenkolt, et „4.MK tuleb võimalikult kiiresti paisata armee paremale tiivale“ s.o Brodõst Radehhovile planeeritava vastulöögi rajooni. Kindralleitnant saatis armeekindrali, Peakorteri esindaja ja Kindralstaabi ülema käsu lihtsalt ja kergelt kuradile. Muzõtšenko suunas mehkorpuse peajõud hoopis oma armee vasakule tiivale Javorov-Krakovetsi rajooni, s.o sinna, kus saksa jalavägi püüdis 6.Armee kaitsest läbi murda.
Tõsi küll, memuaarikirjanduses esineb teateid, et kaks tanki- ja üks motolaskurite pataljon pidasid polkovnik Lõssenko juhatusel 23.juunil 1941.a. kella 7 kuni 20-ni koos 15.MK eelväeosadega lahingut Radehhovi äärelinnas. Nimetatakse isegi selles lahingus hävitatud vaenlase tankide ja kahurite arve. Kuid oh häda: 15.MK 10.TD komandöri ettekandest Radehhovi lahingu kohta 23.juunil loeme:
„...4.MK, kellega diviis pidi koostööd tegema, ei saabunud rünnaku lähterajooni“. Kuidas seda kõike mõista?
Marssal Bagramjan, sõjakangelane, mitmete rinnete juhataja, oli oma memuaaride kirjutamise ajal üleliidulise pioneeride sõjamängu „Põuavälk“ aujuhataja. Võib-olla on just sellepärast mõned tema memuaaride leheküljed kirjutatud just sellises keeles, mismoodi ta rääkis noorte leninlastega. Niimoodi kirjeldas ta Žukovi reaktsiooni Muzõtšenko omavolilisele tegevusele:
„...Kindralstaabi ülem kortsutas kulmu. Ta noogutas vaikides vastuseks minu tervitusele... Žukov pidas ekslikuks, et Kirponos lubas 6.Armee juhatajal tõmmata 4.MK ära armee paremalt tiivalt, kus vaenlane andis pealöögi, vasakule tiivale ja viia see lahingusse sellel teisejärgulisel suunal...“ Vastuseks ilmselgele käsu mittetäitmisele – kortsutas kulmu? Ja see on kõik? Ei. Käsku korrati uuesti. „...Kindral Kirponos püstitas vägedele uued lahinguülesanded: 6.Armee komandöril tuleb visalt kaitset hoides viia 4.MK lahingust välja ning suunata see Radehhovi peale, appi 15.MK-le...“
Vastuseks sellele teistkordsele käsule keeras Muzõtšenko 32.tankidiviisi, mis oli juba alustanud liikumist Radehhovi poole, 180 kraadi ringi ja suunas selle üle Lvovi Javorovisse, oma armee vasakule tiivale. 24.juuni päeval kohtusid 32.TD tohutu suured mitmekilomeetrilised kolonnid, mis sisenesid Lvovi idast, keskaegse linna kitsastel tänavatel 8.MK kolonnidega, mis liikusid vastavalt rindejuhataja käsule läänest itta, üle Lvovi Brodõsse. Ainult tänu sellele, et pööningutel istuvatel bandeeralastel polnud tankihävitamise vahendeid (tankirusikad leiutati alles kolm aastat hiljem), pääsesid nõukogude tankistid täielikust hävingust. Alles 25.juuni hommikul rabeles 32.TD tänavarägastikust välja ja ühines 4.MK peajõududega Javorov-Nemirovi juures.
Kaotades lootuse Muzõtšenko veenmiseks, andis kindralpolkovnik Kirponos 24.juuni 1941.a. hommikul käsu anda 4.MK kõige paremini ettevalmistatud 8.tankidiviis 15.MK komandöri kindral Karpezo käsutusse. Kahe päeva ja ühe öö pärast, 25.juuni hilisõhtul, „pöördus kindral Karpezo rindejuhatuse poole palvega lükata pealetungi algus edasi, kuni 8.TD kohale jõuab... Korpusekomandör küsis, millal 8.TD kohale jõuab, ta pani sellele suuri lootusi. Kuid me pidime teda kurvastama: nagu kindral Muzõtšenko meile teatas, hakkas 8.TD alles liikuma Lvovist läänes asuvast rajoonist. Paremal juhul oleks see kohale jõudnud ühe ööpäeva pärast...“
Bagramjan ei kommenteeri kuidagi ei seda, et 8.TD rännak algas nii suure hilinemisega ega ka seda, miks 110 km pikkusele marsile Žolkievist (Nesterovist) Brodõsse pidi kuluma „parimal juhul üks ööpäev“.
Faktiliselt aga (nagu selgub 15.MK lahingutegevuse aruandest) „koondus 8.TD 26.6.41.a õhtuks Buski rajooni“ (väike linn Lääne-Bugi ääres, just poolel teel Nesterovist Brodõsse).
Lõpuks, 28.juunil, ründas 8.TD siiski koos 15.MK-ga vaenlast Lopatini juures (Radehhovi ja Berestetško teede ristmikul). Nagu on kirjas 15.MK lahingutegevuse aruandes: „tänu 8.TD aktiivsele tegutsemisele oli korpuse vasak tiib läänesuunast kaetud ja 10. ja 37.tankidiviisid said võimaluse taganeda Radostavka jõe joonele...“
See pole kirjaviga. Tänu tankidiviisi „aktiivsele tegutsemisele“ rünnakul, said kaks teist tankidiviisi tema abiga õnnelikult taganeda, jälitatuna vaenlase jalaväe poolt!? Ja isegi see „saavutus“ pole veel vaieldamatu. Näiteks saab 10.TD lahingutegevuse aruandest lugeda hoopis vastupidist:
„...diviisi taganemisteed olid vaenlase tankide ja jalaväe poolt ära lõigatud, kuna 8.TD (vasakpoolne naaber), mille ülesandeks oli diviisi katmine lääne poolt, ei suutnud tugevalt kindlustatud tankitõrjerajoonist läbi murda...“
Sõja kuues päev – aga sakslastel on juba nõukogude territooriumi sügavuses „tugevalt kindlustatud tankitõrjerajoon“?
Selle lahinguga piirduski 4.MK osavõtt Lääne-Ukrainas toimunud tankilahingust.
Vähestest allesjäänud dokumentidest selgub, et 4.MK peajõud alustasid pärast mõnda loidu ja tulemusteta katset vaenlase jalaväge tagasi piiri juurde paisata taganemist ida suunas. Nii on Edelarinde 27.juuni operatiivettekandes sõna-sõnalt kirjas:
„...4.Mk alustas kella 6 paiku, pärast öist rännakut Sudovaja Višnja rajoonist, koondumist põhja pool Obrošinit asuvasse metsa (see oli 40 km pikkune taganemine Lvovi eeslinnadeni – M.S) ...korpuse rinde ees tegutsesid 26.6.41.a umbes pataljoni suurused vaenlase jõud (pataljon jalaväge tankikorpuse vastu. – M.S). Mostiski rajoonis vaenlast ei avastatud. Korpus lahingusse ei astunud...“
Edaspidi kasvas taganemise tempo pidevalt: 29.juunil jättis 4.Mk maha Lvovi, 3.juulil oli korpus juba Zbaražis (135 km Lvovist idas), 9.juuli hommikul oli 4.MK juba Ivanopoli linna juures (180 km Zbaražist idas). Lõpuks läksid korpuse väeosad 12.juulil Kiievi sildade kaudu üle Dnepri ja koondusid Priluki rajooni (120 km Dneprist idas, 650 km riigipiirist).
Nõukogude ajalooteaduse ametlik versioon kõlab nii: „4.MK kattis edukalt 6.Armee väeosade taandumist“. Edukamalt polegi enam võimalik – mehhaniseeritud korpus edestas jalaväge taganemisel 200 kilomeetri ja kahe kuu võrra!
Kõige selle eest ei tehtud Vlassovile midagi. Muidugi, pärastpoole poodi ta muidugi üles – kuid hoopis teise asja eest. Kuid 1941.aasta suvel sai ta hoopis ülendust – ta määrati 37.Armee juhatajaks.
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... 1941.a.pdf
23–25 juuni 1941.a.
Analüüsi, kuidas täideti 23.juunil 1941.a. Ternopolis sõjanõukogus vastu võetud otsuseid, alustame me peamisest – Edelarinde kõige võimsamast kindral Vlassovi 4.mehkorpusest. See ei võta meil palju aega ja paberiruumi – 4.MK ei võtnud peaaegu üldse osa planeeritud vasturünnakust (seda, mis peitub sõna „peaaegu“ all, vaata allpool).
Autori käsutuses olevad allikad ei anna sellisele uskumatule sündmuste käigule mingit mõistlikku seletust. Punaarmee juhtkonnal olid seoses selle korpusega kõige suuremad lootused. Armeekindral G.K:Žukov, kes sai pärast Halhin-Goli lahingut Kiievi ESRK ülemaks, tegi 4.MK formeerimise ülesandeks oma vanale kaasteenijale, Halhin-Goli lahingu kangelasele M.I.Potapovile. Siis, 1939.aasta augustis, viis nõukogude vägede lõunapoolse tankigrupi komandör polkovnik Potapov hiilgavalt läbi Jaapani armee ümberpiiramise ja hävitamise operatsiooni.
Oma uuel ametikohal ei jätnud Žukov ei 4.MK ega ka Potapovit unustusse. 1940.aasta augustis-septembris viidi 4.MK baasil läbi terve seeria suuri sõjaväeõppusi teemal: „mehkorpuse läbimurdesse viimine“, „mehkorpuse tegutsemine vaenlase sügavas operatiivtagalas“, „rännak ja kohtumislahing“. Kokkuvõtval õppusel 26-28.septembril 1940.a osalesid Kaitse rahvakomissar Timošenko ja tolleaegne Kindralstaabi ülem Meretskov isiklikult. Õppuste ajal läbitöötatud eeskirjad tehti kirjalikult teatavaks kõikidele Punaarmee mehkorpuste juhatustele.
Pärast seda, kui M.I.Potapov asus juhatama 5.Armeed, määrati 4.MK komandöriks nõukogude kindraliteedi „tõusev täht“ 99.laskurdiviisi komandör A.A.Vlassov. 4.MK relvastusse saabus 414 uusimat T-34 ja KV tanki – täpselt sama palju, kui oli ülejäänud Edelarinde mehkorpustes kokku.
Juba ööl vastu 23.juunit 1941.a. nõudis isiklikult Edelarinde komandopunkti saabunud Žukov 6.Armee juhatajalt kindralleitnant Muzõtšenkolt, et „4.MK tuleb võimalikult kiiresti paisata armee paremale tiivale“ s.o Brodõst Radehhovile planeeritava vastulöögi rajooni. Kindralleitnant saatis armeekindrali, Peakorteri esindaja ja Kindralstaabi ülema käsu lihtsalt ja kergelt kuradile. Muzõtšenko suunas mehkorpuse peajõud hoopis oma armee vasakule tiivale Javorov-Krakovetsi rajooni, s.o sinna, kus saksa jalavägi püüdis 6.Armee kaitsest läbi murda.
Tõsi küll, memuaarikirjanduses esineb teateid, et kaks tanki- ja üks motolaskurite pataljon pidasid polkovnik Lõssenko juhatusel 23.juunil 1941.a. kella 7 kuni 20-ni koos 15.MK eelväeosadega lahingut Radehhovi äärelinnas. Nimetatakse isegi selles lahingus hävitatud vaenlase tankide ja kahurite arve. Kuid oh häda: 15.MK 10.TD komandöri ettekandest Radehhovi lahingu kohta 23.juunil loeme:
„...4.MK, kellega diviis pidi koostööd tegema, ei saabunud rünnaku lähterajooni“. Kuidas seda kõike mõista?
Marssal Bagramjan, sõjakangelane, mitmete rinnete juhataja, oli oma memuaaride kirjutamise ajal üleliidulise pioneeride sõjamängu „Põuavälk“ aujuhataja. Võib-olla on just sellepärast mõned tema memuaaride leheküljed kirjutatud just sellises keeles, mismoodi ta rääkis noorte leninlastega. Niimoodi kirjeldas ta Žukovi reaktsiooni Muzõtšenko omavolilisele tegevusele:
„...Kindralstaabi ülem kortsutas kulmu. Ta noogutas vaikides vastuseks minu tervitusele... Žukov pidas ekslikuks, et Kirponos lubas 6.Armee juhatajal tõmmata 4.MK ära armee paremalt tiivalt, kus vaenlane andis pealöögi, vasakule tiivale ja viia see lahingusse sellel teisejärgulisel suunal...“ Vastuseks ilmselgele käsu mittetäitmisele – kortsutas kulmu? Ja see on kõik? Ei. Käsku korrati uuesti. „...Kindral Kirponos püstitas vägedele uued lahinguülesanded: 6.Armee komandöril tuleb visalt kaitset hoides viia 4.MK lahingust välja ning suunata see Radehhovi peale, appi 15.MK-le...“
Vastuseks sellele teistkordsele käsule keeras Muzõtšenko 32.tankidiviisi, mis oli juba alustanud liikumist Radehhovi poole, 180 kraadi ringi ja suunas selle üle Lvovi Javorovisse, oma armee vasakule tiivale. 24.juuni päeval kohtusid 32.TD tohutu suured mitmekilomeetrilised kolonnid, mis sisenesid Lvovi idast, keskaegse linna kitsastel tänavatel 8.MK kolonnidega, mis liikusid vastavalt rindejuhataja käsule läänest itta, üle Lvovi Brodõsse. Ainult tänu sellele, et pööningutel istuvatel bandeeralastel polnud tankihävitamise vahendeid (tankirusikad leiutati alles kolm aastat hiljem), pääsesid nõukogude tankistid täielikust hävingust. Alles 25.juuni hommikul rabeles 32.TD tänavarägastikust välja ja ühines 4.MK peajõududega Javorov-Nemirovi juures.
Kaotades lootuse Muzõtšenko veenmiseks, andis kindralpolkovnik Kirponos 24.juuni 1941.a. hommikul käsu anda 4.MK kõige paremini ettevalmistatud 8.tankidiviis 15.MK komandöri kindral Karpezo käsutusse. Kahe päeva ja ühe öö pärast, 25.juuni hilisõhtul, „pöördus kindral Karpezo rindejuhatuse poole palvega lükata pealetungi algus edasi, kuni 8.TD kohale jõuab... Korpusekomandör küsis, millal 8.TD kohale jõuab, ta pani sellele suuri lootusi. Kuid me pidime teda kurvastama: nagu kindral Muzõtšenko meile teatas, hakkas 8.TD alles liikuma Lvovist läänes asuvast rajoonist. Paremal juhul oleks see kohale jõudnud ühe ööpäeva pärast...“
Bagramjan ei kommenteeri kuidagi ei seda, et 8.TD rännak algas nii suure hilinemisega ega ka seda, miks 110 km pikkusele marsile Žolkievist (Nesterovist) Brodõsse pidi kuluma „parimal juhul üks ööpäev“.
Faktiliselt aga (nagu selgub 15.MK lahingutegevuse aruandest) „koondus 8.TD 26.6.41.a õhtuks Buski rajooni“ (väike linn Lääne-Bugi ääres, just poolel teel Nesterovist Brodõsse).
Lõpuks, 28.juunil, ründas 8.TD siiski koos 15.MK-ga vaenlast Lopatini juures (Radehhovi ja Berestetško teede ristmikul). Nagu on kirjas 15.MK lahingutegevuse aruandes: „tänu 8.TD aktiivsele tegutsemisele oli korpuse vasak tiib läänesuunast kaetud ja 10. ja 37.tankidiviisid said võimaluse taganeda Radostavka jõe joonele...“
See pole kirjaviga. Tänu tankidiviisi „aktiivsele tegutsemisele“ rünnakul, said kaks teist tankidiviisi tema abiga õnnelikult taganeda, jälitatuna vaenlase jalaväe poolt!? Ja isegi see „saavutus“ pole veel vaieldamatu. Näiteks saab 10.TD lahingutegevuse aruandest lugeda hoopis vastupidist:
„...diviisi taganemisteed olid vaenlase tankide ja jalaväe poolt ära lõigatud, kuna 8.TD (vasakpoolne naaber), mille ülesandeks oli diviisi katmine lääne poolt, ei suutnud tugevalt kindlustatud tankitõrjerajoonist läbi murda...“
Sõja kuues päev – aga sakslastel on juba nõukogude territooriumi sügavuses „tugevalt kindlustatud tankitõrjerajoon“?
Selle lahinguga piirduski 4.MK osavõtt Lääne-Ukrainas toimunud tankilahingust.
Vähestest allesjäänud dokumentidest selgub, et 4.MK peajõud alustasid pärast mõnda loidu ja tulemusteta katset vaenlase jalaväge tagasi piiri juurde paisata taganemist ida suunas. Nii on Edelarinde 27.juuni operatiivettekandes sõna-sõnalt kirjas:
„...4.Mk alustas kella 6 paiku, pärast öist rännakut Sudovaja Višnja rajoonist, koondumist põhja pool Obrošinit asuvasse metsa (see oli 40 km pikkune taganemine Lvovi eeslinnadeni – M.S) ...korpuse rinde ees tegutsesid 26.6.41.a umbes pataljoni suurused vaenlase jõud (pataljon jalaväge tankikorpuse vastu. – M.S). Mostiski rajoonis vaenlast ei avastatud. Korpus lahingusse ei astunud...“
Edaspidi kasvas taganemise tempo pidevalt: 29.juunil jättis 4.Mk maha Lvovi, 3.juulil oli korpus juba Zbaražis (135 km Lvovist idas), 9.juuli hommikul oli 4.MK juba Ivanopoli linna juures (180 km Zbaražist idas). Lõpuks läksid korpuse väeosad 12.juulil Kiievi sildade kaudu üle Dnepri ja koondusid Priluki rajooni (120 km Dneprist idas, 650 km riigipiirist).
Nõukogude ajalooteaduse ametlik versioon kõlab nii: „4.MK kattis edukalt 6.Armee väeosade taandumist“. Edukamalt polegi enam võimalik – mehhaniseeritud korpus edestas jalaväge taganemisel 200 kilomeetri ja kahe kuu võrra!
Kõige selle eest ei tehtud Vlassovile midagi. Muidugi, pärastpoole poodi ta muidugi üles – kuid hoopis teise asja eest. Kuid 1941.aasta suvel sai ta hoopis ülendust – ta määrati 37.Armee juhatajaks.
Viimati muutis Troll, 16 Mär, 2008 13:32, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
69
Mis aga puutub kindral Muzõtšenkosse, siis tema tunnistati hoopiski süütuks. Kõrgema väejuhatuse käskude otsene sabotaaž, kahe võimsaima mehkorpuse (4.Mk ja 15.MK) häbiväärne häving, vägede juhtimise täielik käestlaskmine (isegi võõraste eksimuste suhtes väga leebe Bagramjan kirjutab, et „lahinguettekannete põhjal, mis me temalt saime, oli näha, et 6.Armee juhatus ei kujutanud isegi ligikaudselt ette oma vägede olukorda ja asetust“) ja lõpuks 6.Armee ümberpiiramine Umani all ja suurema osa võitlejate vangilangemine – kõik see unustati ja andestati.
Pärast saksa sõjavangist naasemist 1945.aastal taastati Muzõtšenko auaste ja teda isegi... autasustati kolme ordeniga (Lenini orden ja Punalipu orden 1946.aastal ning veel üks Punalipu orden 1957.aastal)!
Kui võrrelda seda täies koosseisus mahalastud Läänerinde juhtkonna traagilise saatusega (lahingus haavata saanud 14.MK komandör S.I.Oborin viidi mahalaskmisele otse hospidalist), siis peame me tunnistama, et seltsimees Stalin oli tõesti suur inimene. Mitte igaühele pole antud võimet aru saada tema hukkamiste ja armuandmiste loogikast...
Ka 16.MK ei saanud mingil moel osa võtta Radehhov-Brodõ-Dubno kolmnurgas toimunud tankilahingust. Sõja esimesel neljal päeval see korpus (nagu ka kogu 12.Armee) praktiliselt seisis niisama Ungari piiril. Seejärel anti 16.MK üle samamoodi mittetegutsevale Lõunarindele. Asi oli selles, et Lõunarinde juhataja Tjulenev „avastas“ Rumeenias tervelt kuus mitteeksisteerivat Wehrmachti tanki- ja motoriseeritud diviisi ning nõudis kiiresti täiendust. Tjulenev oli tähtis nina: auastmelt armeekindral (kogu Punaarmees oli sel ajal ainult viis sellise auastmega inimest) ja ametikohalt endine pealinna sõjaväeringkonna juhataja. Teda jäädi uskuma ja 16.MK saadetigi passiivselt rindelõigult veelgi passiivsemasse lõiku.
Siis, kui katastroof Valgevenes sai ilmselgeks, käskis Peakorter 4.juulil 1941.a. paisata 16.MK kiiremas korras raudteed mööda Läänerindele, Mozõri rajooni.
Kuid 16.MK-l ei õnnestunud lõuna sõjatandrilt lahkuda. Juba alanud ümberdislotseerumise ajal, 8.juulil, laaditi mehkorpus ešelonidest maha ja saadeti lahingusse Berditševi juures, kus saksa tankid olid vanal piiril asunud kindlustatud rajoonide liinist läbi murdnud. Mitu päeva (kuni 15.juulini) lõõmas Berditšev-Kazatini rajoonis äge lahing, mille käigus kandis 16.MK suuri kaotusi ja lakkas praktiliselt eksisteerimast kui tankikoondis. 16.MK jäänused ja selle vapper komandör A.D.Sokolov hukkusid Umani „katlas“...
Täieliku hävinguga lõppes 22.MK lahingutegevus Vladimir-Volõnski suunal. Kõige järgi otsustades mängis siin saatuslikku rolli kopruse komandöri kindralmajor S.M.Kondruševi hukkumine sõja esimestel päevadel (marssal Moskalenko memuaaridest järeldub, et see traagiline sündmus juhtus sõja esimesel päeval peaaegu tema silme all, kuid kindral Vladimirski kirjutab oma monograafias, et Kondrušev hukkus 24.juuni õhtul hoopis teistsugustel asjaoludel).
Edasisi sündmusi on raske loogiliselt kirjeldada. Peale Kondruševi hukkumist asus 22.MK juhatama kindralmajor Tamrutši. Kuid meie poolt mitmekordselt tsiteeritud „Edelarinde 41.tankidiviisi 22-29.juuni 1941.a perioodil toimunud lahingutegevuse kirjeldusele“ on alla kirjutanud ajutiselt 22.MK komandöri kohuseid täitnud polgukomissar Lipodajev ja staabiülema (missuguse staabi – seda pole kirjas) kohuseid täitnud vanemleitnant Koretski.
Mida see veel tähendab? Miks täidab korpuse komandöri kohuseid polgukomissar? Ja miks oli staabiülema (kas tankidiviisi või terve mehkorpuse) ajutise asetäitja kohal vanemleitnant? Kus siis olid nendel päevil kõik mehkorpuse majorid, alampolkovnikud ja tõelised polkovnikud?
Ent olgu, see kõik on vaid vorm. Ärme hakkame ilmaasjata norima vormi üle, vaid lähme kohe sisu juurde. Nagu me juba varem kirjutasime, läks korpuse peamine löögijõud 41.TD peamiselt operatsioonisuunalt (Vladimir-Volõnski-Lutsk-Rovno maanteelt) kõrvale, Koveli juures asuvasse metsistunud ja soostunud rajooni. Pärast Kondruševi hukkumist läks see tankidiviis faktiliselt 15.laskurkorpuse komandöri, Žukovi soosiku polkovnik I.I.Fedjuninski alluvusse. Oma raamatus „M-päev“ kirjutab V.Suvorov vaimustatult sellest polkovnikust, kes 1941.aasta suvel kamandas kindraleid. Kuid see oli alles tagasihoidlik algus! 8.oktoobril 1941.a. võtab kindralmajor Fedjuninski Žukovi käest üle terve rinde juhtimise ning veel missuguse – Leningradi! Tõsi küll, see hiilgav karjäärilend lõppes 18 päeva pärast ja Suure Isamaasõja viimasel etapil ei paistnud kindral Fedjuninski eriti silma.
Aga 1941.aasta juunis käis polkovnik Fedjuninski tema alluvusse sattunud võimsa tankigrupeeringuga ümber täpselt samamoodi kui 23.Armee juhataja P.S.Pšennikov 10.MK-ga Karjala maakitsusel (lugeja mäletab veel I osa?). Diviis lõhuti kohe osadeks: üksikuteks polkudeks, pataljonideks, tankiroodudeks, millele tehti ülesandeks küll soostunud metsadest mitteeksisteerivate saksa dessantide tagaotsimine, küll staapide valvamine, küll 15.LK Kovelist Polesje soode sügavusse taganemise katmine.
„41.tankidiviisi lahingutegevuse kirjelduse“ esimeselt leheküljelt võime lugeda:
„...23.00 23.6.41.a saadeti kapten Kulakovi pataljonist üks rood tanke võitlema Novoselki rajooni maandunud 8 vaenlase lennukiga (Kuidas see käib? Tankide võitlus lennukitega? – M.S). Terve öö sõitnud kapten Kulakov ei avastanud ei dessanti ega lennukeid...
Kell 17.00 24.6.41.a ründas rood tanke 15.LK komandöri käsul koostöös 45.laskurdiviisiga Ljubomli suunas ja kaotas kolm tanki. Rünnak toimus ilma jalaväe toetuseta...“
Kas te saite siit midagi aru? Tankirood ründas koos laskurdiviisiga (sääsk koos elevandiga), kuid seejuures elevanti ei olnudki? Aga siin on sama episoodi kirjeldus Vladimirski monograafiast: „... kell 14.30 24.juunil ründas 15.laskurkorpus lahingusse viidud korpuse reservi – 104.laskurpolgu – ja 45.laskurdiviisi 61.laskurpolguga soomusrongi ja 41.TD tankiroodu toetusel vaenlast Ljubomli suunal ja paiskas ta Ljubomlist välja“. Mis siis tegelikult sündis: edukas, võimas, organiseeritud jalaväe ja tankide rünnak või...? Edasi pole tekstis mingeid märkmeid tankide lahinguliste kaotuste kohta, kuid äkki ilmub selline märge: „Pärast kõiki neid operatsioone oli 116-st tankist alles 9 tanki“. Mis tähendab „116-st tankist“? Lahingutegevuse alguses oli 41.TD-s mitte 116, vaid 415 tanki (Vladimirski andmetel oli tanke seal veelgi rohkem – 425 tükki). Kuhu see soomustatud armaada siis kadus?
Pöördume uuesti tagasi „41.tankidiviisi lahingutegevuse kirjelduse“ juurde:
„...15.laskurkorpuse väeosade taganemise perioodil lasti 5 KV tanki garnisoniülema korraldusel õhku“. Mis garnisoni? Mis ülemus ta tankidiviisi jaoks on? Ja kas te arvate, et 52-tonnist teraskilpkonna on lihtne õhku lasta? Palju lihtsam oleks olnud neist diiselkütus välja valada, nad maasse kaevata ja kasutada kui võimsaid ja välisuurtükkidele haavamatuid dotte.
Pärast metsades ja soodes hulkumist ühinesid 41.TD nagu hommikune udu hajuvad jäänused alles juuni lõpus 5.Armee peajõududega. Ja juhtus niimoodi, et just 41.TD pani viimase punkti Lääne-Ukrainas toimunud tankilahingutele. Kuid sellest hiljem.
Mis aga puutub kindral Muzõtšenkosse, siis tema tunnistati hoopiski süütuks. Kõrgema väejuhatuse käskude otsene sabotaaž, kahe võimsaima mehkorpuse (4.Mk ja 15.MK) häbiväärne häving, vägede juhtimise täielik käestlaskmine (isegi võõraste eksimuste suhtes väga leebe Bagramjan kirjutab, et „lahinguettekannete põhjal, mis me temalt saime, oli näha, et 6.Armee juhatus ei kujutanud isegi ligikaudselt ette oma vägede olukorda ja asetust“) ja lõpuks 6.Armee ümberpiiramine Umani all ja suurema osa võitlejate vangilangemine – kõik see unustati ja andestati.
Pärast saksa sõjavangist naasemist 1945.aastal taastati Muzõtšenko auaste ja teda isegi... autasustati kolme ordeniga (Lenini orden ja Punalipu orden 1946.aastal ning veel üks Punalipu orden 1957.aastal)!
Kui võrrelda seda täies koosseisus mahalastud Läänerinde juhtkonna traagilise saatusega (lahingus haavata saanud 14.MK komandör S.I.Oborin viidi mahalaskmisele otse hospidalist), siis peame me tunnistama, et seltsimees Stalin oli tõesti suur inimene. Mitte igaühele pole antud võimet aru saada tema hukkamiste ja armuandmiste loogikast...
Ka 16.MK ei saanud mingil moel osa võtta Radehhov-Brodõ-Dubno kolmnurgas toimunud tankilahingust. Sõja esimesel neljal päeval see korpus (nagu ka kogu 12.Armee) praktiliselt seisis niisama Ungari piiril. Seejärel anti 16.MK üle samamoodi mittetegutsevale Lõunarindele. Asi oli selles, et Lõunarinde juhataja Tjulenev „avastas“ Rumeenias tervelt kuus mitteeksisteerivat Wehrmachti tanki- ja motoriseeritud diviisi ning nõudis kiiresti täiendust. Tjulenev oli tähtis nina: auastmelt armeekindral (kogu Punaarmees oli sel ajal ainult viis sellise auastmega inimest) ja ametikohalt endine pealinna sõjaväeringkonna juhataja. Teda jäädi uskuma ja 16.MK saadetigi passiivselt rindelõigult veelgi passiivsemasse lõiku.
Siis, kui katastroof Valgevenes sai ilmselgeks, käskis Peakorter 4.juulil 1941.a. paisata 16.MK kiiremas korras raudteed mööda Läänerindele, Mozõri rajooni.
Kuid 16.MK-l ei õnnestunud lõuna sõjatandrilt lahkuda. Juba alanud ümberdislotseerumise ajal, 8.juulil, laaditi mehkorpus ešelonidest maha ja saadeti lahingusse Berditševi juures, kus saksa tankid olid vanal piiril asunud kindlustatud rajoonide liinist läbi murdnud. Mitu päeva (kuni 15.juulini) lõõmas Berditšev-Kazatini rajoonis äge lahing, mille käigus kandis 16.MK suuri kaotusi ja lakkas praktiliselt eksisteerimast kui tankikoondis. 16.MK jäänused ja selle vapper komandör A.D.Sokolov hukkusid Umani „katlas“...
Täieliku hävinguga lõppes 22.MK lahingutegevus Vladimir-Volõnski suunal. Kõige järgi otsustades mängis siin saatuslikku rolli kopruse komandöri kindralmajor S.M.Kondruševi hukkumine sõja esimestel päevadel (marssal Moskalenko memuaaridest järeldub, et see traagiline sündmus juhtus sõja esimesel päeval peaaegu tema silme all, kuid kindral Vladimirski kirjutab oma monograafias, et Kondrušev hukkus 24.juuni õhtul hoopis teistsugustel asjaoludel).
Edasisi sündmusi on raske loogiliselt kirjeldada. Peale Kondruševi hukkumist asus 22.MK juhatama kindralmajor Tamrutši. Kuid meie poolt mitmekordselt tsiteeritud „Edelarinde 41.tankidiviisi 22-29.juuni 1941.a perioodil toimunud lahingutegevuse kirjeldusele“ on alla kirjutanud ajutiselt 22.MK komandöri kohuseid täitnud polgukomissar Lipodajev ja staabiülema (missuguse staabi – seda pole kirjas) kohuseid täitnud vanemleitnant Koretski.
Mida see veel tähendab? Miks täidab korpuse komandöri kohuseid polgukomissar? Ja miks oli staabiülema (kas tankidiviisi või terve mehkorpuse) ajutise asetäitja kohal vanemleitnant? Kus siis olid nendel päevil kõik mehkorpuse majorid, alampolkovnikud ja tõelised polkovnikud?
Ent olgu, see kõik on vaid vorm. Ärme hakkame ilmaasjata norima vormi üle, vaid lähme kohe sisu juurde. Nagu me juba varem kirjutasime, läks korpuse peamine löögijõud 41.TD peamiselt operatsioonisuunalt (Vladimir-Volõnski-Lutsk-Rovno maanteelt) kõrvale, Koveli juures asuvasse metsistunud ja soostunud rajooni. Pärast Kondruševi hukkumist läks see tankidiviis faktiliselt 15.laskurkorpuse komandöri, Žukovi soosiku polkovnik I.I.Fedjuninski alluvusse. Oma raamatus „M-päev“ kirjutab V.Suvorov vaimustatult sellest polkovnikust, kes 1941.aasta suvel kamandas kindraleid. Kuid see oli alles tagasihoidlik algus! 8.oktoobril 1941.a. võtab kindralmajor Fedjuninski Žukovi käest üle terve rinde juhtimise ning veel missuguse – Leningradi! Tõsi küll, see hiilgav karjäärilend lõppes 18 päeva pärast ja Suure Isamaasõja viimasel etapil ei paistnud kindral Fedjuninski eriti silma.
Aga 1941.aasta juunis käis polkovnik Fedjuninski tema alluvusse sattunud võimsa tankigrupeeringuga ümber täpselt samamoodi kui 23.Armee juhataja P.S.Pšennikov 10.MK-ga Karjala maakitsusel (lugeja mäletab veel I osa?). Diviis lõhuti kohe osadeks: üksikuteks polkudeks, pataljonideks, tankiroodudeks, millele tehti ülesandeks küll soostunud metsadest mitteeksisteerivate saksa dessantide tagaotsimine, küll staapide valvamine, küll 15.LK Kovelist Polesje soode sügavusse taganemise katmine.
„41.tankidiviisi lahingutegevuse kirjelduse“ esimeselt leheküljelt võime lugeda:
„...23.00 23.6.41.a saadeti kapten Kulakovi pataljonist üks rood tanke võitlema Novoselki rajooni maandunud 8 vaenlase lennukiga (Kuidas see käib? Tankide võitlus lennukitega? – M.S). Terve öö sõitnud kapten Kulakov ei avastanud ei dessanti ega lennukeid...
Kell 17.00 24.6.41.a ründas rood tanke 15.LK komandöri käsul koostöös 45.laskurdiviisiga Ljubomli suunas ja kaotas kolm tanki. Rünnak toimus ilma jalaväe toetuseta...“
Kas te saite siit midagi aru? Tankirood ründas koos laskurdiviisiga (sääsk koos elevandiga), kuid seejuures elevanti ei olnudki? Aga siin on sama episoodi kirjeldus Vladimirski monograafiast: „... kell 14.30 24.juunil ründas 15.laskurkorpus lahingusse viidud korpuse reservi – 104.laskurpolgu – ja 45.laskurdiviisi 61.laskurpolguga soomusrongi ja 41.TD tankiroodu toetusel vaenlast Ljubomli suunal ja paiskas ta Ljubomlist välja“. Mis siis tegelikult sündis: edukas, võimas, organiseeritud jalaväe ja tankide rünnak või...? Edasi pole tekstis mingeid märkmeid tankide lahinguliste kaotuste kohta, kuid äkki ilmub selline märge: „Pärast kõiki neid operatsioone oli 116-st tankist alles 9 tanki“. Mis tähendab „116-st tankist“? Lahingutegevuse alguses oli 41.TD-s mitte 116, vaid 415 tanki (Vladimirski andmetel oli tanke seal veelgi rohkem – 425 tükki). Kuhu see soomustatud armaada siis kadus?
Pöördume uuesti tagasi „41.tankidiviisi lahingutegevuse kirjelduse“ juurde:
„...15.laskurkorpuse väeosade taganemise perioodil lasti 5 KV tanki garnisoniülema korraldusel õhku“. Mis garnisoni? Mis ülemus ta tankidiviisi jaoks on? Ja kas te arvate, et 52-tonnist teraskilpkonna on lihtne õhku lasta? Palju lihtsam oleks olnud neist diiselkütus välja valada, nad maasse kaevata ja kasutada kui võimsaid ja välisuurtükkidele haavamatuid dotte.
Pärast metsades ja soodes hulkumist ühinesid 41.TD nagu hommikune udu hajuvad jäänused alles juuni lõpus 5.Armee peajõududega. Ja juhtus niimoodi, et just 41.TD pani viimase punkti Lääne-Ukrainas toimunud tankilahingutele. Kuid sellest hiljem.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline