www.militaar.net

Sain ka täna selle raamatuga ühele poole ja liitun kooriga, kes keelt materdavad. Hirmus. Kuna inglise keel hetkel peas üsna aktiivne, võiksin suurema osa raamatust tagasi tõlkida ja ei usu et väga suurt vahet originaaliga oleks.

Sai hakatud seda raamatut lugema inglise keeles ja siis raamatupoest kogemata läbi minnes, leitud eestikeelne versioon. Ega jah originaalina teinekord parem lugeda. Kahjuks on tõlkimise kvaliteet väga paljudel raamatutel kukkunud kivina. Vene aegset õigekeelt soodustavat kirjandust on raske leida. Vene ajal ilmusid raamatud nii, et nende õigekeel oli sisuliselt perfektne. Raamatutes oli üksikuid vigu, mida siis ka tihti oli pisikese lisapaberil ära parandatud. Palju lugenud inimene sai omal sellega kirjakeele ka õigeks. Raamat iseenesest on hea, kuid ei osanud esialgu seda inglisekeelsega võrdlema hakatagi.

Kellel inglisekeelse versiooni vastu huvi siis PS.

Kas ingliskeelset on ka Eestimaa pinnalt saada?

wolfgang kirjutas:Tänapäeva, poltlukuga, jahi vindid kipuvad 1 MOA olema juba alla 1000 EUR hinnaklassis. Väga ei teagi ühtki, millega alla MOA ei lastaks. Ilmselt neid on ka, aga mitte meie poodides. Vbl. mingid Veprid ja Saigad äind. Veids liiga kange jahi jaoks isegi, kuna enamus pauke tehakse seistes, aga see on põhi müügiargument.

Igasugu tehnilisemat laadi teksti tuleb lugeda originaalis, kui vähegi keeleoskust on, sest tavaliselt on tolked vigadega, sest tavaline tolk on filoloog, ehk keelespetsialist, mitte käsitletava eriala spetsialist.

Selline 1 MOA jahirelv on tavaline, kui sinna veel väike amortisatsioon juurde kirjutada ja laskuri käe tudisemine närvipingest, siis saabki lasud 1,5-2 MOA täpsusega sooritatud.

Norrast tulevad ka snaiprirelvad. Esimesed kogemused on paljulubavad. Lihtne ja töökindel Mauseri lukuga NM149S 6x saksa optikaga. Lisaks on norralastel kasutusel Heckler&Kochi MSG90 ja Barretti M82A1NG. Norrakatel jääb snaiprirelvi yle, sest maaväe ja rahvuskaardi snaiprid lähevad yle Heckler & Kochi HK417 peale. Barrett annab eestlastele uue voimaluse kergelt soomustatud märke lasta norrakate Raufoss Multipurpose moonaga. Kevadel ilmuvas Pauli Salo snaiprikäsiraamatus on ka pooletollisest juttu, soomlastel on ka Barrett kasutusel.

Noh T3 varmint on vast poole MOA kanti ikka ja käe värin mõjub igale tukile. Usutavasti on varmint rauad üsna samast klassist põhi tegijatel. Originaalkeeles saab lugeda, et rohkem vaadatakse luku liikumise sujuvust(smooth action ) ja loetakse luku hambaid. Samuti magasini küsimused. Nüansid mu meelest.
Samas on see mõistetav, et, kui omale ja oma raha eest ostad siis validki, kasvõi luku liikumise järgi, kui muu suht sama on.

Ma pooldan veelgi tava kaitseliitlasest sissisniperi jaoks Sako TRG kaliibriga .338 Lapua Magnum.

Pooletolline on üleliia raske sissile tassida ja .308 on snaipripüssiks ikka lahjavõitu.

Snaipripatrull

Sisside hulkas hajutatul võitlusviisil snaipripatrulli koosseis võiks olla kolmmehine.
Snaiper (Laskur) – Sako TRG .338 LM
Vaatleja (patrulli juhataja) – M14 (Eestis modifitseeritud model)
Tugimees (tubli sõdur) – M14 või mingi 7,62x51 (NATO) (pool)automaat
Kolm meest on praktiline vaenlase tagalas või külgpoolel, eriti talvel,
samuti kui on ka teised sissipatrullid: turvalisus, tulejõud, varustuse kandmine,
haavatu kandmine, hooldus ja muu tegevus.
Oma rühma positsioonil snaiper paar on piisav.
Soomes meil oli ammu talvel snaipriõppusel just selline koosseis ja see oli hea.

Selle ühe M14 võiks siiski asendada näiteks kergekuulipildujaga ,siis jagub vähemalt natukenegi tulejõudu ,et end mingist kontaktist lahti rebida.Samuti võiks poltlukumehel olla automaat.Kuigi meie oma snaiprid seda ei Eestis ega ka Araabia rindel ei praktiseeri.Afganistaanis pole ka otsest vajadust ,siis Eestis jääb asi ka selle taha ,et pole isegi kotte millega seda poltlukku kanda.

Pooletolline täpsusrelv, eriti poolautomaatne, annab eelise kergelt soomustatud märkide laskmisel, näiteks 50 BMG API kuul peaks läbima kuni 16 mm terast 1200 m kauguselt. Vordluseks, 338 LM AP läbistab 10 mm terast 1000 m kauguselt. See piisab jalaväesoomukite ja dessandi lahingumasinate 7-10 mm kyljesoomuse augustamiseks suure toenäosusega ning läbistab ka IV klassi kaitseveste.

Snaiprimeeskond peaks olema vähemalt 4 laskurit. Vajadusel jaguneb 2 SN paariks. Optimaalne oleks 2 TRG 42 kaliibris 338 LM ja 1 pooletolline meeskonna kohta. Näiteks Barretti saab transpordiks kaheks osaks votta. Seoses Norra relvaostuga on parim lähikaitserelv AG3. 2 tk kokkukäiva kaba ja 40 mm granaadiheitjaga ning 2 tk 4x optilise sihikuga. Piisav tulejoud enesekaitseks. Rännakul täpsusrelvad muidugi kandekotti. Relvakottide puudumine on probleem, sest täpsusrelvad ei talu tavalist porkamist. Galvi Linda teeb korralikke SN seljakotte, lisaks suur hulk välismaiseid tootjaid. VGga koos tiksudes on snaipripaar koos VGga ja seal on piisavalt tulejoudu lähikaitseks, sest minimaalne iseseisev patrull on 1 VG jagu.

Iga operatsiooni puhul tuleb valida kiiruse ja kaitstuse vahel, ning vastavalt sellele valida meeskond ja varustus ning relvastus. Snaipripaari on maastikul raske märgata, kuid nende iseseisev tegutsemisaeg on 12-24 h ja ainult kompanii/pataljoni MPde tuleulatuses. Positsioon on juhtkonnale teada ja avastamise korral saab tuletoetust. Näiteks kui SN paari julgestatud miiniväljale ilmub vastane, siis koigepealt kutsutakse sinna peale MP tulelöök ja alles siis lastakse ning asutakse kohe eemalduma. See tulejuhtimise oskus ununeb tihti, sest KL kompaniides on harva MPsid kasutama harjutud. 4 snaiprit suudab maastikul tegutseda 24-48 h, positsioonil tegutsetakse vaheldumisi - 2 positsioonil, 1 valvab seljatagust ja 1 puhkab. Sellise rotatsiooniga suudetakse olla kuni vee ja söögi ammendumiseni. Kui on vaja tegutseda väljaspool oma MP tuleulatust voi yle 48 h, siis on patrulli minimaalne suurus 1 SN paar ja jalaväe pooljagu lähikaitseks ja pakikandjateks. Ma pigem ei saadaks snaipreid väljaspoole oma MP tuleulatust, erandina on VG, kes tavaliselt tegutsebki oma suurematest yksustest eemal ilma kaudtuletoetuseta.

See on koik pigem teoreetiline teema-arendus, sest Eestis praktiliselt puuduvad keskmised ja rasked snaiprirelvad, v.a. väike hulk kaadrikaitseväelaste ja kaitseliitlaste käes. Sisuliselt on 600+ m snaiprivoimekus yksikutel KL malevatel relvade ja väljaoppe puudusel.

Eks see ole mitmetahuline probleem. Ühest küljest pole mõtet treenida raskemate snaiprirelvade, so 8,6-12,7 mm kaliibriga, kasutamist ja rakendamist, sest esiteks pole relvi ja teiseks pole laskepaiku. Teisalt ei tule ka relvi, kuna pole väljaõpet ja kasutajaid. Mine võta kinni, kumb probleem varem laheneks. Lihtsam on ilmselt rõhuda siiski olemasolevate relvade võimalikult heale kasutamisele, k.a piiratud raskerelvade kogum. See juba toimib, isegi kui vaikselt ja kulisside taga.

Väljaõppe seisukohast on üldse see teema, et isegi M14 TP2-st ei saa maksimumi välja võtta, kuna ei saa piisavalt väljaõpet teha, vähemalt enamikes malevates. Selle all mõtlen laskmist kuni kilomeetri piires. Jah, kilomeeter, sest kui laskja suudab lõpuks saada täisfiguurile kilomeetri pealt stabiilselt pooled lasud pihta, suudab ta seda ka raskel ajal 2x väiksemal laskekaugusel. Lisaks rahulikule tiirulaskmisele on paljudes kohtades vähe nn dünaamilist laskmist, kas ise liikudes, liikuvate sihtmärkidega, või mõlemat. Samuti laskmist erinevates olukordades. Viimastel juhtudel ei olekski enam tegu nagu traditsioonilise lasketrenniga, vaid kombineeritud harjutusega, kus on taktika ja laskeoskus koos - millal lasta, kuidas ja mida, kuidas saada positsioonile ja sealt minema, kuidas lasta selles kohas ja asendis, mis suvalisel hetkel parasjagu olema juhtub, et cetera.

Pooletolliste relvade suur eelis kergemate ees (kaaluvahe isegi 8,6 mm TRG-42-ga on ligi 2x) on laskemoon. Oluliselt suurem kuuli kineetiline energia, raske kuuli hea ballistika ja tuulekindlus, kuuli läbistusvõime - mainitud 16 mm@1200 m või 6-7 küprokmaja väiksematel kaugustel. Ning erinevad kuulitüübid, AP, API ja HEIAP (Raufossi soomustläbistav süüte-lõhkekuul). Neid tehakse ka 8,6 mm kaliibris (viimati olid jutud, et ka HEIAP saab selles kaliibris olema), kuid puhtalt kuuli suuruse ja kaaluvahe tõttu on pooletolline kaliiber erimoona jaoks sobivam. Seetõttu on rasked relvad tehnika vastu paremad ja 8,6 mm on praktiliselt ideaalne inimese laskmise relv.

Ilmselt sellest ka Leo mõte, et lisaks Kustile omada tehnikavastast võimekust ühemehe tassitavas vormis, ja kuni ülipikkadele laskedistantsidele. Barretti M82 või M107 efektiivne laskekaugus tehnikavastases rollis on kordades suurem Kusti omast, siiski. Kuuli lõhkejõud on küll väiksem, kuid väga kiirelt saab lasta 2 10-lasulist salve tühjaks ja tõmmata uttu. Tuleb ka siin ära öelda, et Barretti uus M107A1 on spetsiaalselt ette nähtud koos summutiga kasutamiseks, tagamaks 7,62 kaliibriga relvaga sarnast lasusignatuuri oluliselt suurema mõjuga sihtmärgil. Jõhker asi koos Kusti ja kullaga kasutamiseks.

M14-ga kuni kilt. Olen kuulnud, et win308 pidi kildi peal risti lehes olema. Ei tea kui tõele see vastab? Ses mõttes, et mitte raud pole siledavõitu vaid, et energiat napib ja kipub loperdama juba.

Pikki tiire saaks kergesti vanadesse karjääridesse luua. Või näiteks merele puurtorni tüüpi, stabiilne konstrui püsti panna. Saartele ja laidudele enivei märke panna ei lubata. Kõrgepingeliinide sihid oleks head kohad, a ilmselt ei viitsi keegi EE (õigemini Eleringi nüüd vist)vingumist ära kuulata, kuidas neil postid katki lähevad kohe ja taktsagedus vms. häiritud saab paukude kõlast ja kuuli lennust magnetväljas. Samas saaaks tuhandikugi raisus maast kasulikuks tagasi.

Aidu karjääri pidi 600 m tiir tulema, ent paraku on detailplaneeringu tähtaeg, mis seda ette näeb 20 aastat. Loodetavasti võetakse tiir varem käsile, aga ma mürki ei võtaks.


Tegelt on igasuguseid tiire vähe, ütlen ma lõpuks offtopicuna. Ja kui on siis on pukis mingid vingus vanamehenuiad, keda keelita ja meelita tiiru lahti tegema nagu kuradi neitsit põõsastesse.

Jah, kilomeeter, sest kui laskja suudab lõpuks saada täisfiguurile kilomeetri pealt stabiilselt pooled lasud pihta, suudab ta seda ka raskel ajal 2x väiksemal laskekaugusel.

Selles väites ma kahtleks ,pigem on asjad vastupidi.Kui laskja suudab kõrge pulsi ja adrenaliiniga saada pihta näieks 500 meetri peale ,suudab ta rahulikumas keskkonnas pihta saada 1000 meetri peale.Samas ega see ei saa olla vabanduseks ,pikkade tiirude puudumisele.Mis puudutab veel omakorda seda nn. dünaamilist laskmist ,siis meie M14 puuduseks on püstol -ja ka eesmise vertikaalkäepideme puudumine. Kui viriseda veel ,siis M14 22 tolline raud on ehk natuke liiga pikk täpsusrelva kohta. Vaadates britte ja sakslasi ,kes oma uued täpsusrelvad valinud enamasti 16 tolliste raudadega ,mis ilmselgelt on ergonoomilisemad nn. dünaamilisel laskmisel. Viimaseks sihiku valik ,britid on oma L129`le valinud ACOG sihiku ja olles seda relva põgusalt näppinud ,tundub see vähemalt minu arvates kõrge intensiivsusega konventsionaalses kontaktis märksa efektiisem ,kui meie oma.Samas see arutelu siin on suhteliselt mõttetu ,kuna meie Kaitseväel puudub üleüldine strateegia kasutamaks täpsuspüsse.

Lühikese rauaga karabiinidel puudub üldse eriline mõte, eriti täpsusrelvana. Nendega on lihtsalt tore poosetada ja Rangerit mängida aga ballistiliselt annavad nad pikematel distantsidel ikka väga kehvi tulemusi. Üldiselt, mida raskem ja pikem vintraud, seda paremaid ballistilisi tulemusi sealt loota on. Näiteks M855 saavutab optimaalse suudmekiiruse 1:7 vindisammuga 20 tollise vintraua puhul.

Ei mõista, mis mõte sellel sakslaste ülikallil täpsusrelval 16 tollise vintrauaga üldse on. 7.62x51 puhul peaks 16 tolli olema vintraua puhul ballistiliselt absoluutne miinimum. FN teeb oma täpsuslaskuritele mõeldud poolautomaadid SSR, PR, TPR kõik 20 tollise vintrauaga. Knight's Armaments´i poolt USA armeele, hinnaga u. 8870 eurot (11800 dollarit) tarnitav komplekt M-110 SASS on niisamuti 20 tollise rauaga. Täpsusrelva puhul nüüd raua liigne pikkus küll eriline probleem ei ole, pigem vastupidi osutub ületamatuks probleemiks see liialt lühike ja pikematel distantsidel kehvade ballistiliste omaduste tõttu liialt kesine 16 tolline vintraud.

Vintraua pikkuse pärast meil muretseda ei tasuks. Juhul kui Norrast peaks saabuma MSG-90 on see M-14. vintrauast omakorda veelgi poolteist tolli pikem. Hoopis olulisem on see, et relvadele oleks tagatud korralik nõuetekohane laskemoon M852/M118/LR ja hooldus.

Üldiselt nõus. Minu arutelu oli pigem suunatud jaotäpsuslaskuri kohta ,ametikohal kus rohkem tuleb ette niiöelda dünaamilist laskmist ja maksimaalsed distantsid jäävad sinna kõige rohkem 600 meetri peale.Brittide enda jutu järgi on ka see täiesti reaalne 16 tollise raua ja 6X ACOG sihikuga. Brittide pataljoni snaiprigruppides ,kus on aega ehk veidi rohkem sihtida ,on kasutusel ka Schmidt & Bender 12X sihikuga poolautomaadid. Pole küll USA snaipri ja täpsusrelvade kontseptsiooniga lähemalt tuttav ,kuid M110 tundub ka nende jaoks haruldus olevat. Vähesel määral olen näinud M14 EBR ,mis on kasutusel merejalaväe Recce üksustes.Merejalaväelastel on jaotasemel on kasutusel hoopiski 5.56 SAM-R. Mis vähemalt juuksuri järjekorra juttude põhjal on parim relv maailmas

chipy kirjutas:Selles väites ma kahtleks ,pigem on asjad vastupidi.Kui laskja suudab kõrge pulsi ja adrenaliiniga saada pihta näieks 500 meetri peale ,suudab ta rahulikumas keskkonnas pihta saada 1000 meetri peale

See on sisuliselt ühe mündi kaks külge, esimene pool sõltub sellest, kummalt poolt vaadata. Ma arvestasin kogemuslikult lähtudes, et kaugele laskmine vajab harjutamist ja kui on oskusi kuni 1000 m peal laskmiseks, siis tuleb 500 m tehniliselt lihtsamini. Kui harjutada 500 m ja isegi stressi all, siis rahulikult ei pruugi 1000 välja tulla, kuna pole kogemust.

Nagu ikka, on tõde kahe vahel, mõlemat tuleb harjutada, nii rahulikult ja ülikaugele, kui kiirelt ja lähemale. See on rohkem indiviidi küsimus, kellel mis pool teist rohkem toetab. Minul isiklikult on niipidi lihtsam läheneda, et pigistan relvaga rahulikult ja hästi kaugele, et suuta stressi all poole-kolmveerandi ulatuses normaalselt esineda.

rbl kirjutas:Lühikese rauaga karabiinidel puudub üldse eriline mõte, eriti täpsusrelvana. Nendega on lihtsalt tore poosetada ja Rangerit mängida aga ballistiliselt annavad nad pikematel distantsidel ikka väga kehvi tulemusi. Üldiselt, mida raskem ja pikem vintraud, seda paremaid ballistilisi tulemusi sealt loota on. Näiteks M855 saavutab optimaalse suudmekiiruse 1:7 vindisammuga 20 tollise vintraua puhul.

Veel parem oleks kahemeetrine ja 10 cm diameetriga raud? Liialdused liialduseks, kuid optimaalne rauapikkus 7,62x51 cal täpsusrelvale on siiski 18-20 tolli. 16 annab manööverdust juurde väikese distantsikaoga. Kuid 600-800 m piires suurt vahet ei ole. Küsimus on rohkem heas moonas ja hästi treenitud laskuris. Teoreetiliselt lähenedes on küll nii, et pikem raud on parem kuni selle hetkeni, millest alates suudmekiirus hakkab raua pikkuse kasvades langema, kuid tegelikkuses peab arvestama lisaks teoreetilisele ballistilisele võimekusele veel relva kaalu ja pikkusega. Lühem ja kergem on parem. Magus punkt 7,62x51 jaoks on 18 tolli juures. Paar tolli vähem teeb liikumise lihtsamaks, paar tolli juurde parandab pisut ballistikat. Kuid suurt vahet ei ole 600-800 m piires. Relva täpsus ei sõltu rauapikkusest, sellest tuleneb vaid suudmekiirus. Kusjuures, lühem raud on parem, kui sama jäme ja pikem, sest on jäigem ja viskab lasu hetkel vähem.

OK, konkreetne pealt vaadatud näide Galil Snaiper püssi ja väga hea laskuriga - sellel on 51 cm raud (508 mm täpselt). Sihtmärk 1000 m peal, esimene lask oli külgparanduse saamiseks, järgmised 5 olid täisfiguuris sees. Ning me räägime normaalsest lasugrupist, mitte juhuslikust mustrist sihtmärgil. Moonaks oli tavaline jänki M80. Teine näide - M14 TP2-ga stabiilselt täisfiguuri lastud 800 m (mälu järgi 10 lasust 7-8 tabamust), jälle tegu laskuriga, kes tunneb oma relva. Jänkidemaal on ka selliseid hulle, kes lasevad 16 või 18 tollise rauaga 308 Win cal AR-10-ga ühe maamiili piires.

M14 on tiba pikk küll, kuid selle kannatab veel ära, pikemat rauda küll poolautole väga ei tahaks. Poltlukuga on teine küsimus, magnumkaliibritel on rauad 24-26 tolli. Mõnikord on see hea, vahel on jälle lühem parem. Isiklik maitse-eelistus 7,62x51 puhul on 20 tolli max, isegi poltlukul.

chipy kirjutas:meie M14 puuduseks on püstol -ja ka eesmise vertikaalkäepideme puudumine

Seda küll. M14 jaoks on ka vastavaid lahendusi olemas, Sage, Troy, McMillan ja veel mitu, enamjaolt on need rasked või eeldavad lisatööd (bedding). Kui oleks püstolkäepidegi, siis saaks ka ilma eesmiseta hakkama, kuid seni tuleb olemasolevaga läbi ajada. Tollel on jällegi omad eelised - lihtne, kerge ja voolujooneline, kui nii öelda. Vähem igasuguseid hambaid ja auke, võrreldes EBR-ga, mis ise, või millesse saaks midagi kinni jääda.