Meediku eriala ja militaarmeditsiin

Sõjaväelised erialad. Elutsükkel väljaõppest kuni reservist kustutamiseni. Nii nippidest kui ka relvadest/vahenditest.
Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

soesilm kirjutas:Kui EMO-s saab raudselt parema praktika, kui väeosas ville vahtides, siis miks see tsiviilis praktiseerimine viltu vaadatav on?
Ja kui keegi seda veel keelab ... ? Miks seda siis ajateenijate puhul soositud on?
Noh, see oli selline kurilka jutt, seepärast küsisingi. Info pärineb ühelt pataljoni arstilt, kes kurtis, et tööle maakonnahaiglas tehtaks justkui "ülalt" takistusi.

Võimalik, et tegelik põhjus:
meedikute lisatööle tsiviilis vaadatakse viltu, aga ära keelata ka ei saa, sest siis oleks kabinetid hetkega tühjad
Miks seda siis ajateenijate puhul soositud on?
Las asjaosaline ise kirjutab, kas ja kui soositud see tegevus olnud on.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Ei ole KV meedikute osalise tööajaga töötamine tsiviilmeditsiinisüsteemis keelatud ja taunitav, vaid vastupidi – juba 2008. aastal võeti vastu muudatused kaitseväeteenistuse seaduses, mis KV meedikutele sellise õiguse andsid. Ning ideaalis peaks selline tegevus olema väeosa juhtkonna poolt isegi soositud.

Varem oli probleem selles, et kaitseväeteenistuse seadus keelas üsna rangelt kõikidel kaadrikaitseväelastel (olenemata erialast) tsiviilsektoris kõrvalotsi teha. KV meedikute jaoks tähendas see aga oma sisulise erialase kompetentsi kaotamist. Asi on ju selles, et rahuajal on lõviosa KV meedikute patsientidest nooremapoolsed, üsna hea tervisega meesterahvad, keda vaevasid peamiselt vaid külmetushaigused, villis jalad ning kergemad liigesevigastused. Keskendudes aastate jooksul ainult selliste üsna kergete tervisehäirete ravile, kaotab igasugune arst oma erialase kompetentsi ning muutub halvimal juhul lõpus arstipaberite ja ohvitseripagunitega ülemakstud med-õeks. Seadust muudeti ning nüüd on meedikutel võimalus osalise tööajaga ja kokkuleppel väeosaga töötada ka tsiviilsüsteemis, et ravitavate patsientide nomenklatuur oleks vaheldusrikkam kui ajateenina köha, nohu, villis tald ja valutav põlv ning peamiseks ravivahendiks spordikreem.

Kui mingis väeosas ei osata seadust lugeda ning ei saada aru sellest, et tõsise õnnetuse või sõja korral jääb selline arst tõsisesse hätta, siis seda halvem väeosale endale.

Tulles tagasi selle juurde, millised puht-sõjalised oskused peaksid või võiksid olla KV SA üksustesse määratavatel reserv-arstidel ja kirurgidel. Olgem ausad, kui meditsiiniüksuse „killavoor“ peaks kellegi planeerimisvea, lolluse või vastase kiire läbimurde tõttu sattuma vastamisi vastase motolaskurrooduga, siis pole mingit vahet, kas selle üksuse koosseisus olev kirurg, anestesioloog ja kolm õde on söösthüppeid ja automaadilaskmist õppinud neli nädalat, kaheksa kuud või terve aasta. Sellele kirurgile võib teoreetiliselt anda kolm aastat rangeri väljaõpet, aga kui meditsiiniüksus sattub valesse kohta või üksusele pole kaasa antud tavalistest jalaväelastest koosnevat katteüksust, lüüakse see ülipädev kirurg ikkagi mättasse koos haavatute killavooriga.

Ei ole absoluutselt vajalik ega otstarbekas, et 10-aastas oma eriala õppiv reservkirurg peaks veel aasta olema ajateenistuses, samas kui on KOLM kuni KÜMME korda odavam ja mõistlikum panna iga SA meditsiiniüksuse juurde kas aastakese Meegomäel õppinud vanemallohvitser, ajateenistuse läbinud reservlipnik või isegi 3-aastase põhikursuse läbinud nooremohvitser, kes vastutaks selle eest, et üksus ei satuks oma killavooriga valesse kohta, jälgiks rännakul masinatevahelist õiget vahemaad, korraldaks peatuse korral ringkaitse jne. Las elukutseline sõjamees tegeleb sõdimisega ja kirurg lappigu sante kokku. Võiks ju aru saada, et üksuse liikumise planeerimine ja korraldamine ning kaitse tagamine on sõja korral 24/7 amet ning kui sellega peaks tegelema kirurg, siis võib tal üksus olla lõpuks superhästi maastikule hajutatud ja ringkaitse püsti, ainult et haavatud panevad samal ajal kõrvad pea alla, sest kirurg seletas opereerimise asemel kuulipilduri abile, kus tema tulesektor on ja kuidas kaevata kaevik.

See, et Wehrmachti meditsiiniüksustes kasvas sõja käigus pidevalt käsitulirelvade ja kuulipritside arv, on kõnekas näide sellest, et meditsiiniüksustele tuleb tagada mingi elementaarne force protection, mitte aga sellest, et ajukirurg peaks oskama MG3 lukku kahe minutiga kokku-lahti panna.

Loomulikult – elementaarne sõjaline väljaõpe antakse kõikidele reservmeedikutele niikuinii. Aga seda tuleb teha ulatuses, mis on talle tõesti minimaalselt vajalik ja annab talle arusaama sellest, mida sõduri elu üldse kujutab.
mäger
Liige
Postitusi: 378
Liitunud: 11 Dets, 2009 22:35
Kontakt:

Postitus Postitas mäger »

A4, palun seleta siiski laiale ringile, kuidas kujuneb ajateenistuses käinu ja sõduri auastmel ja ajateenistuses mittekäinu reservohvitseri auastme automaatselt saanud arsti suhe, kui nad peaksid samas kohas teenima hakkama? Aitäh.
otsin puude taga metsa
Kasutaja avatar
kangelaspioneer
Liige
Postitusi: 1065
Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
Asukoht: Tallinn/Tapa
Kontakt:

Postitus Postitas kangelaspioneer »

Reservistud reservistideks, minu jaoks on küsimus selles, kuidas motiveerida pädevat meditsiinikaadrit omandama vajalikul tasemel sõjalist väljaõpet ning kaitsejõududes teenima. Et KV meedik suudaks rahu ajal eristada seljavalu šlangiidist ning ei jagaks soovitusi stiilis "rivitunnid korraldada paljajalu muru peal". Et ta sõja ajal meditsiiniüksuse juhina suudaks oma üksuse mõistlikult maastikule paigutada, organiseerida logistika ning kulutaks vähem aega halamisele, et sellistes tingimustes ei saa tööd teha. Kõvad erialaspetsialistid kipuvad ennast aeg-ajalt jumalastki targemaks pidama, kui selline panna kokku "force protection"-it tagava veebliga, siis on nende omavaheline sõda vb verisemgi ümbritsevast. Seepärast on oluline, et rühma parameedik jagaks elementaarsel tasemel rühma koostööd, kompanii meedik kompanii oma; pataljoni arst teaks, mis loom on pataljon; meditsiini kompanii ülem aga tuleks oma üksuse juhtimisega toime.
Sidekompaniides teenivad ju ainult kaitseväelased, ka spetsialistide kohtadel ning neil on teenistuseks vajalik väljaõpe. Tagalakompaniides ja logistikaüksustes teataval määral leidub sõjaväelise väljaõppeta spetsialiste, aga mitte kunagi ei tegele nad üksuse/allüksuse juhtimisega.
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

mäger kirjutas:A4, palun seleta siiski laiale ringile, kuidas kujuneb ajateenistuses käinu ja sõduri auastmel ja ajateenistuses mittekäinu reservohvitseri auastme automaatselt saanud arsti suhe, kui nad peaksid samas kohas teenima hakkama? Aitäh.
Kui me räägime reservohvitserist kirurgist kui erialaspetsialistist, kelle peamiseks ülesandeks on välishospidalis sõja korral vigastatud sõdureid kokku lappida, siis mind isiklikult huvitab haavatasaamise korral ainult see, et:

1. selline kirurg oleks selles meditsiiniüksuses ka reaalselt olemas, kuhu mind kui haavatut opereerimiseks viiakse;
2. ja et mul oleks kindlustunne, et mind opereeriv kirurg on oma ala professionaal, kes teeb kõik endast oleneva, et mind võimalikult efektiivselt terveks ravida;
3. ning et see kirurg ei tormaks poole operatsiooni pealt hospidali ette uurima, kas tunnimehel ikka on saapapaelad korrektselt saapasäärde topitud vms;

Sellises olukorras on mul küll sügavalt pohhui, kas sellel reservohvitseril on nooremleitnanti või kapteni pagunid, kas ta on söösthüppeid harjutanud oma elus kaks nädalat või 11 kuud ning kas ta kunagi tegevteenistuses on olnud või mitte.

Teiseks, Eesti Vabariigis ei anta kellelegi ohvitseri auastet automaatselt, ilma igasugust eelnevat sõjalist väljaõpet läbimata. Ka nendele arstidele ei hakka keegi reservohvitseri auastet ning SA-ametikohta andma automaatselt TÜ arstiteaduskonna lõpetamise puhul, vaid sõjaväelisest (reserv)karjäärist huvitatud peavad ikkagi läbima teatava eelneva sõjalise baaskoolituse KVÜÕA või Võru Lahingukooli baasil. Lõppkokkuvõttes on tegemist ju eriala-, mitte riviohvitseriga ning selliseid inimesi on nii reservis kui ka tegevteenistuses sadu. Reservohvitsere (üldjuhul õnneks eriala-ametikohtadele, mitte rivisse) toodetakse Meegomäel VROK-is, KV tegevteenistusse astuvaid erialaohvitsere KVÜÕA kahekuulistel erialaohvitseri kursustel.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

A4 ajab lihtsalt jälle puru silma.
1. selline kirurg oleks selles meditsiiniüksuses ka reaalselt olemas, kuhu mind kui haavatut opereerimiseks viiakse;
2. ja et mul oleks kindlustunne, et mind opereeriv kirurg on oma ala professionaal, kes teeb kõik endast oleneva, et mind võimalikult efektiivselt terveks ravida;
3. ning et see kirurg ei tormaks poole operatsiooni pealt hospidali ette uurima, kas tunnimehel ikka on saapapaelad korrektselt saapasäärde topitud vms;
Ma tean, et kaminas/peastaabis lähtutakse ikka sellest teooriast, et punane rist telgil kaitseb rohkem kui 2 MG3-e ja Genfi konventsiooni täitmine kõikide kombatantide on absoluutne. Olen isegi ühe juristi käest kuulnud, et jao laskursanitarilt tuleks struktuuris üldse relv ära võtta, kuna konventsioonide järgi ei tohi meditsiinipersonal oma kaitstuse tagamiseks relvi kanda :lol: :lol: :lol:

Inimlik lollus on maakeral piiramatu ressurss.

Asjast punktide järjekorras:

P1. Selle asja esimene eeldus on enda ja oma personali elus/terve püsimine. Meditsiinirühmale pole võimalik mingit eraldi kaitserühma anda ja keegi nende eest nende paiknemist õigesti paigutama ka ei hakka. Mis tähendab, et pioneerirühm võib olla kuskil ülesandel, siderühm veab parasjagu kaableid, staabikaitse on antud kuskile tugevduseks ja kui nüüd mingi VDV luure pooljagu üritab tormi joosta, tuleb ka meditsiinitöötajatel relvad võtta ja enda ning haavatute eest seista.

Samuti on võimalik olukord, kus tagalakompanii pekstaks laiali ja ka "arstitädidel" tuleb läbi soode, metsade ja vastase patrullide omade juurde tulla. Ühesõnaga - ohuolukorras igasugu joonistatud "sõjamehed" ei päde, mingi 2-4 kuuline sõjaline kursus on üldse miinimum, millest rääkida ja natuke ohvitseri autoriteeti õõnestav oleks teadmine, et mõni NAK-is käinud jaoülem äkki veab asja välja.

P2. Selles ei kahtle keegi. Kaheldakse selles, et professionaalne kirurg ja muu medpersonal ei pruugi sõjalistes situatsioonides välja vedada. Tagala/staabikompaniides on jah mõningad relvaüksused, kuid nende põhiülesanne pole ümber paiknemisala ringkaitses istuda ning kööki, arstipunkti ja staapi valvata.

Samamoodi võiks rääkida, et mis see suurtükiväelasele SBK vajalik on - kindlasti 3 kuud kaueb suurtükiasjandust õppides oleks ta igati paraem suurtükiväelane. Paraku võib positsioonile ilmuda mõni vastase luurepatrull ja lõpetada sellise suurtükiväelase laskmised väga kiiresti. Sama on ka muude erialadega, millest see meditsiin nüüd nii erinev siis on?

Ka on selline väike tühiasi, nagu olukorras orienteerumine. Kui kõva, kuid sõjaliselt kogenematu kirurg peab kuskil telgis lõikama oma värisevate käte ja tilkuva tatiga ning iga 5 km kauguse püssipaugu peale pillama skalpelli maha või lõikama nt mõne arteri läbi, siis pole sellest professionaalsusest suuremat kasu.

P3. Olen tähele pannud, et kasarmut ja "olukorda" ei suuda eristada just need, kel vähe maastikupraktikat. KL-s on palju selliseid lambiohvitsere, kes tulles kord 5a takka kolmeks päevaks metsa, ajavad oma tärnid punni (mida on tänu "sidemetele" saadud igal aastal üks juurde) ja mõõdavad küll peldikuaugu sügavust, küll nõuavad laagris endale kulpi löömist ja valvelseisangut, jalutavad taskulambi põledes maskeeritud positsioonidel jne jne. Seevastu profid, kaadrikaitseväelased sellise pullikakaga ei tegele, oma asju alluvatega aetakse ilma liigse paraadi ja kärata. Ja alluv saab suurepäraselt aru, et sellised kogemustega klounid ei ole mingid juhid ega usu neisse (kui peaks kuulid lendama hakkama). Reaalselt esimene, kellelt selline pseudoleitnant sõjaolukorras lõuga saab, on kompanii veebel.

Kokkuvõte.
Keegi ei vaidlusta arsti kutseoskuste tähtsust. Lihtsalt vaidlustatakse arusaama, et neist arsti oskustest piisab. Kuskil kabineti laua taga võib-olla tõesti piisab. Reaalsel paiknemisalal on kahjuks reaalne elu. Elu näitab, et ei piisa, isegi VROKist ei piisa alati. Järelikult medpersonali jätkusuutlikkuse tagamiseks sõjaolukorras tuleb nad võimalikult hästi välja õpetada ja relvastada. Nii hästi kui saab. Kui sihtgrupp pole huvitatud, siis tuleb neid (kuna on hädavajadus) motiveerida õppima (kasvõi rahaliselt) ja sõjalist taset tõstma. Makstes näiteks kaitse-eelarvest igale X sõjalise tasemega arstile lisatasu 50% tema arstipalgast. Mitte ootama mingit müstilist kaitsetahte tõusu, mis ise probleemid lahendab.
Viimati muutis Kapten Trumm, 01 Dets, 2010 10:19, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
kaur3
Liige
Postitusi: 6601
Liitunud: 26 Juul, 2005 12:09
Kontakt:

Postitus Postitas kaur3 »

A4, sama loogika järgi peaksid kokad ainult oma kastrulite keskel istuma ja suurepäraseid roogasid valmistama. Autojuhid istuksid oma kabiinides ja hoolitseks selle eest, et rattad oleks valmis veerema. Sidemehed keelduks oma soojadest ruumidest väljumast ja ähvardavad kohe Nokiasse tööle minna, kui neid sunnitakse õhurünnaku korral kõhuli viskama.

Kas ma olen neid lehekülgi lugedes õigesti aru saanud, et ei tasu mingil juhul vigastada saada, sest EKJ see on see abi kaugel ja seda on vähe? Sprodikreem on mul endal olemas, aga elu on näidanud, et paljude hädade vastu see ei aita :)
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Ära naera, üsna hiljuti sai vaieldud ühe parketijuristiga sõjaõiguse teemal ja tema kindel seisukoht oli, et isegi kui vastane rikub igasugu konventsioone ja punase risti puutumatust, peame meie neid rangelt järgima, sest peale (võidukat liitlaste abiga peetud) sõda tuleb hoolitseda selle eest, et meid ei süüdistataks rahvusvaheliste lepete rikkumises. Ja kui vastane pommitab demaskeeriva punase risti järgi tagalakompanii paiknemisala, siis tuleb esitada rahvusvaheline protest :lol: :lol: :lol:

Sellised suured otsustajad ongi meie riigikaitse traagika. :wall:
Kas ma olen neid lehekülgi lugedes õigesti aru saanud, et ei tasu mingil juhul vigastada saada, sest EKJ see on see abi kaugel ja seda on vähe
Just nimelt. Viimase 2 lk kontekstis tegelikult nii, et kui sul 5. päeval soolikad välja lastakse, siis ei pruugi abi saada, sest tippkirurg "evakueerus" esimese miiniplahvatuse peale koos muu medpersonaliga (mina oma nahka turule ei vii) või tapeti teise päeva hilisõhtul juhuslikult paiknemisalasse eksinud spetsnazi patrulli poolt.
Ma ei kujuta päris täpselt ette, et mis muidu motiveeriks mõnda neurokirurgi või üldkirurgi KV ridadesse tulema
Seesama, mis motiveerib arste Soome tööle minema. Raha. Makske kirurgile seda palka, mis leitnant Afganistanis saab (selleks on ju raha Eestil küll) ja küll nad tulevad. Pakkuge neile väljakutsuvat praktikat kuskil tasemel USA mereväe haiglas, kus tuleb iga päev inimesi algosadest kokku lappida ja looge see Eesti sõjaväehaigla, mis ei oleks halvem kui USMC oma. Kui aga üritatakse kirurgile maksta tema reservlipniku auastmetasu, lasta tal praktiseerida pataljoni arsti kohal (rahuajal tegelikult perearsti tase) ja pakutaks sõdurite jalaseene raviga tegeleda, siis kindlasti ei tule. Ja loota mingile patriotismile tulevikus pole ka mõtet. Lihtsalt probleemi lahendamisega tuleb jõuliselt ja asjatundlikult tegeleda, mitte oiata.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Pelgalt punase risti peale lootmine on muidugi kuritegelik naiivsus, rünnata võib näiteks paramilitaarne viies kolonn ja vastane pühib pärast Haagis käed puhtaks - mingid kohalikud bandiitite ebaseaduslikud formeeringud tegid.

Olen aru saanud, et vähemalt WWII praktika oli selline, et see punane rist suurt ei lugenud (miks muidu olid saksa meditsiiniüksutel nt kuulipildujad relvastuses)? Kui vaadata, mida vene väed Tsetseenias korda saatsid, siis seal vast nagu Genfi konventsioonist midagi kuulda ei tahetud.

Eestis üritatakse muidugi kabinetijuristide tasemel vett segada, vaesel reservrühmaülemal pole küll sõjas eriti aega Genfi konventsiooni tudeerida (selleks tuleb tal seda uneajast teha), teeks ettepaneku luua rühmas lisaks rühma parameedikule (kel samuti on punane rist ja relv) ja rühmajuristi ametikoht :roll:

Igal juhul tundub, et sõjaväearstide probleemi leevendamiseks on meil eelkõige vaja kukrut kergendada ning mantrat muuta, mitte struktuure joonistada. Vaja on siis:
1. tsiviilarste sõjaväega siduma meelitavat motivatsiooni (raha+tingimused)
2. tingimuste loomiseks korralikku sõjaväehaiglat (mis võib haigekassa lepingu alusel teenindada tsiviili - selle vastane argument on kohe "ei tasu ära") - sõjaväestada nt üks sulgemisele minev haigla ja stazeerimist põnevates kohtades (taas raha). Taolist sõjaväehaigla süsteemi viljeleb nt Bundeswehr.
Teiseks ma ei elaks end niiväga välja kirurgide peale!
Esmane tase on meil ju pataljoni arst - kes peaks minu rumala arvamuse kohaselt olema üldkirurg, st suutma lahendada kohapeal edasilükkamatuid, mis ei kannata brigaadi/KRK haiglani oodata. Kindlasti mitte hambaarst ega anestesioloog ega muu erialaarst - need on siis järgmise taseme haiglas. KRK loogika hakkab vältimatult põhinema ju tsiviilhaiglate kasutamisel.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... highlight=

Mina jauran seal juba mitmendat lehekülge KL praeguse sõjaplaani probleemidest - kus suurriikide sõjakoolides haritud kolonelid staapides on asunud militiast regulaararmeed tegema, adumata organisatsiooni tegelikku sisu ja võimalusi.

1. Isegi praegune lahingukompaniide (rääkimata seni toimivast arenenud riikidest pärit pataljonifantaasiast) idee on selge ulme, nagu ma seal kirjutasin, tahab kompanii tase 2 kuud aastas harjutamist, rühm min 1 kuu. Keskmine väljaõppeks kulutatud päevade maht on KL-s...kuipalju (pole täpseid andmeid, aga pakun kogemusest, et suurt üle 10 päeva see keskmiselt ei ole)....

2. normaalselt toimima saadakse lähiajal üksikud eliitsed rühmasuurused üksused nagu võitlusgrupid ja luureüksused - mis koosnevad fännidest, kellel on piltlikult öeldes teine naine KL. Ülejäänu jääb...kastideks paberil.

3. tagalavalve ehk sisekaitse, mis oleks olnud 1924, oli 2007 ja on ka tulevikus KL peaülesanne.....pole praeguse KL juhtkonnal prioriteet. Nemad mängivad endiselt kompanii- ja pataljonimänge. Eesotsas endise 1. brigaadi ülemaga. On ka häid külgi - võitlusgrupid on löök naelapea pihta. Kahjuks on neid liiga vähe.

3. põhimass on KV mõistes rahuldava üksikmehe või jao tasemega. Neile sobiks kahte sorti roll
-need, kes jäävad vaenase tagalasse, hakkavad tegema Talibani, lõhkeaine on odav ja seda jõuame me osta palju. Tegutsedes "väärtusepõhiselt", signaali saades võtavad oma moona ja igal pool hakkavad paugud käima. Vastasele muutub iga metsatee surmalõksuks, mis tuleb läbida miiniotsija ja täägiga maad torkides kiirusega 0,5 km tunnis ja vastasel tuleb igat kolonni, teeristi ja silma valvama hakata. Nagu Iraagis.
-need, kes jäävad oma tagalasse, hakkavad tegelema tagalavalvega - võitlema 5. kolonniga, valvama objekte, likvideerima diversante ja korda hoidma.

Nimetatud 2 rolli on KL põhimassile igati jõukohane ning ka riigile rahaliselt taskukohane. Mingi koorekiht tegeleb VG ja luurega ja regulaarüksused võiks rahulikult komplekteerida hoopis KV reservist. Sel juhul tekib üldse küsimus, et miks peab need KL looma? Et keegi saaks kindralit mängida?

Kui me mõõdaksime mingil skaalal KL sõjalist efekti, siis suurim vastase laipade arv ei teki kindlasti logisevaid ja kehva tasemega regulaaraarmee üksusi imiteerides, vaid rõhudes kohalike olude tundmisele, tsivilistide hulka sulandumisele, individuaalsuse ja hajutatusele. Palju Iraagis ja Afganistanis on koalitsioonil hukkunuid kokku? Kas 10 000 tuleb juba täis? Gruusia sõjas räägime me grusiinide tekitatud kaotustest tohutu raha- ja relvastuse hulga abi.... suurusjärgus alla 100 inimese. Minu arvates on lähimad 10-15 aastat KL-ga regulaararmee mängimine vastutustundetu raha (ja sõjas elude) raiskamine.

Rõhku tuleb panna
1. väikeüksuste (rühm, jagu, grupp, patrull) tegevusele
2. pioneeriõppele
3. tagalavalve tegevustele
4. konspiratsioonile, luure-vaatlusoskusele ja ellujäämisoskustele
5. vastase relvastuse ja vahendite kasutamise oskusele

Seejuures pauke vaadata kaugelt eemalt - põhimõttel "ne poiman, ne vor". Tegelikult on meil kahest sõjast olemas ka täielik kogemustepagas sellise taktika osas - mida me ei kasuta.... :(
haiglate ja välihospidalide kaitsmiseks marodööride eest
Pataljoni ja brigaadi meditsiini kaitseks see ei sobi, kuna need asuvad üksuse paiknemisala sees ja kui kohalikud seal valves käivad, pole varjatuse ega salastuse mõttes võimalik. Pigem saab neid kasutada sõja-ajal tsiviilhaiglate valveks-kaitseks.

Muide Gruusia kasutas sõjas oma KL versiooni. Ilma mingi tulemuseta, kuna need üksused sobisid parimal juhul toetusüksusteks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Ei maksa võrrelda võrreldamatuid asju ehk kirurg versus autojuhid-sidemehed-suurtükiväelased. Suurtükiväelane, autojuht, kompanii väliköögi kokk, sidemees, õhuõrjuja jt sellised erialad on üsna üheselt riviametikohad, kes peavad ex officio viibima alaliselt sisuliselt eesliinil ning selleks saama ka vastava väljaõppe. Seejuures on võimalik kõikidel sellistel puht-rivilistel ametikohtadel reakoosseisu ja allohvitseride tasemel väljaõpe läbi viia mitte rohkem kui ühe aastaga. Role II või role III hospidali arstid ja õed on aga sisuliselt erialaohvitserid ja -allohvitserid, kes ei pea tolknema eesliinil ega sisuliselt juhtima üksust. Nagu ma ennem viitasin, peaks hospidali füüsilise kaitse tagamise, liikumise, paiknemise jms tegelema rivimehest ohvitser või allohvitser. Arst ja õde keskendugu ravimisele, kusjuures pädevat kirurgi ei koolita välja alla 10 aasta ja pädevat õde alla 4-6 aasta. Seetõttu on ka asjatu ja mitmes mõttes isegi kahjurlik neile veel lisaks kaela kupatada 8-11 kuud kestev ajateenistus, kui nende inimeste praktiline oskus ei seisne madalroomamise lihvimises, vaid hoopis milleski muus. Seda, kuhu ja kuidas on eesliini jalaväeüksuses rajatud sitamaja, peab ütlema rivimehest rühma-parameedik; sellise tühja-tähja pärast ei pea tippkirurg tagalast kaevikute vahele oma taskulampide ja läikivate stetoskoopidega ronima.

Mis puudutab tegevteenistuses olevate arstide motiveerimist ja tasustamist, siis on selle peale juba ammu mõeldud. Kaitseväe palgajuhend lubab minu teada KV arstidele maksta kuni kahekordset töötasu võrreldes samas auastmes tavalise jalaväelasega. Seega peaks eelkõige mõtlema selle peale, kuidas meelitada meedikuid SA-ametikohtadele. Eriti paremat võimalust selleks (lisaks riigi-poolsele verbaalsele tunnustamisele) kui reserv-meedikute osalemine ja praktika saamine rahvusvahelistel missioonidel, on keeruline välja mõelda. Aga sisuliselt selline töö täna juba vaikselt käib.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

A4 kirjutas:Ei maksa võrrelda võrreldamatuid asju ehk kirurg versus autojuhid-sidemehed-suurtükiväelased. Suurtükiväelane, autojuht, kompanii väliköögi kokk, sidemees, õhuõrjuja jt
Niipalju kui mina tean, asuvad pataljoni tagala-alal üsna lähestikku nii luurajate, sidemeeste ja väiköögi kokkade telgid ehk siis samad ohud ähvardavad ka tippkirurge :roll:

Tippkirurgi koht on sõja-ajal arvatavasti SA vajadusteks hõivatud regionaalhaigla opitoas (äärmisel juhul brigaadi välihaiglas) ja pataljoni meditsiinirühma telkides on vast need kirurgid, kes igapäevaselt veenilaiendeid ja sünnimärke lõiguvad.....ehk kes ei mahu mõiste tippkirurgid alla...

Igal juhul on sõjategevuse iseloomu arvestades (sügavad tankiläbimurded, olukorra kiire muutumine, partisanide tegevus, vastase kaartulerelvade ja lennuväe tegevus kirurgi eluiga palju pikem, kui ta sõjapidamisest ka jagab. Haigla või meditsiinirühma kolonn võib väga kiiresti osutuda eesliinil olevaks ja siis on lihtne - kes ei oska, saab otsa.

Seega jään ma enda juurde - et arst saaks inimesi aidata, peab ta ise elus ja terve püsima. Miinipildujatule all soolasambaks tarduv kirurg osutub mõne hetkega iseeenda alluvate "kliendiks" ega suuda rohkem kedagi abistada.
Viimati muutis Kapten Trumm, 08 Dets, 2010 9:35, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
kaur3
Liige
Postitusi: 6601
Liitunud: 26 Juul, 2005 12:09
Kontakt:

Postitus Postitas kaur3 »

A4:
Ei maksa võrrelda võrreldamatuid asju ehk kirurg versus autojuhid-sidemehed-suurtükiväelased. Suurtükiväelane, autojuht, kompanii väliköögi kokk, sidemees, õhuõrjuja jt sellised erialad on üsna üheselt riviametikohad, kes peavad ex officio viibima alaliselt sisuliselt eesliinil ning selleks saama ka vastava väljaõppe.
Eesliin, tagala, rinne ...
:wall:
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Heh, vähetõenäoline, et siin peetavas sõjas selliseid mõisteid üldse esineb. Esineb ainult kiiresti muutuv taktikaline olukord ja kiire üksuste liikumine.

II Maailmasõjas, kus rinne oli kohati kuude kaupa stabiiselt, kasvas miskipärast meditsiiniüksustele välja antud kuulipildujate arv sõja algusega võrreldes kiiresti. Teatavasti sanitar haavatut kuulipilduja seljas ära lohistamas ei käi. Miks?

Kas meil on medrühma tabelvarustuse hulgas üldse kuulipildujaid? Need, kel võimalus, vaatavad, teised peavad arvama.... :roll:
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Madis22
Liige
Postitusi: 1502
Liitunud: 09 Mär, 2005 14:11
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Madis22 »

kaur3 kirjutas: Eesliin, tagala, rinne ...
:wall:
kaur3 :wall: suht ilma asjata. Eesliin, tagala ja rinne on piisavalt vanad mõisted, et kõik nende olemusest aru saaksid. Tahad, võid lugeda sõnade eesliin ja rinne asemel lahingutegevusala ning sõna tagala asemel ala, millel meie üksused parajasti lahingutegevusega ei tegele. Mida hajutatumalt, mobiilsemalt ja intensiivsemalt me sõda peame, seda vähem seda viimast on. Kui brigaad võitleb koos, on meditsiiniüksuseni võitlevate üksuste positsioonidest paremal juhul 2-3 kilomeetrit, kui pataljonid võitlevad kompaniideks või rühmadeks hajutatult on meditsiiniüksusest kõige kaugemate eesliinipositsioonideni täpselt nii palju maad, kui nende endi ringkaitseks määratud on.

Isegi kui kirurg ei võitle ja relva ei kanna, peab ta ikkagi kinni pidama lahingdistsipliinist, oskama oma asukohta maskeerida, või vähemasti oskama seda korraldada nii, et see tema tööd segama ei hakkaks; peab oskama varjuda ning vajadusel ka labida kätte võtma ja endale augu kaevama. Arvestades seda, kui vähe tegeletakse meil õppustel meditsiiniala korraldamisega (käsuliinipidi jõuab haavatute evakuatsiooni puudutav info alla ... tahaks öelda et harva, aga tegelikult vist ei jõuagi), peab pataljoni vanimas auastmes meedik ilmselt ka selle valdkonna (terve üksuse vastava valdkonna, mitte ainult enda opitoa/-telgi) enda korraldada võtma. Selleks et evakuatsiooni ja meditsiinilise abi andmist korraldada peab aga teadma, kuidas toimib see üksus, millele tuge pakutakse.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline