Postitatud: 19 Mär, 2010 9:27
Kogu see corvuse hämamine siin ei muuda tegelikult fakti, et lennuväljal EI OLE mingit tehnikat rohkem kui meetrises lauslumes liikumiseks. Samuti EI OLE ei lennuväljal ega linna päästjatel MITTE MINGIT isiklikku varustust jalgsi sügavas lahtises lumes kiireks liikumiseks (nt rootsi suusad ja jao kelk). Tuletan meelde, et Eesti on põhjamaa, mitte Belgia, kus kord aastas lumelörtsi sajab. Pealegi on 25% Eesti pinnast kaetud soodega ja veel suurem osa kaetud metsaga, mis on ratasmasinatele täiesti läbimatud.
Pean silmas reaalset sõitmise võimet, mitte hooga sissesõitmist (ja seejärel kinnijäämist). Samuti ei pea vett see lennujaama hooldamise jura. Lennuvälja hooldatakse ratasmasinatega ja seal ei lasta lumel nii sügavaks minna, et masinad ise liikuma ei pääse, sest see on maandumisel väga ohtlik. Lennuväljal pole mingeid kuukulgureid lihtsalt tarvis.
Teine fakt on see, et olukorras, kus aurunud lennukipetrooli hais oli Tartu maanteeni tunda ja katkistest paakidest jooksis lobinal kütus (ja eksisteeris tulekahju ja plahvatuse risk, sest lennukipetrool on umbes sama plahvatusohtlik substants nagu bensiin - paljud lennuki crashid lõppevad ikka mõnusa tulekeraga), pääses rasketehnika lennuki juurde ja alustas tööd alles ca 45 minutit pärast õnnetust. Mis tähendab, et kui see lennuk oleks süttinud, oleks need mõned jalgsi kohale tulnud päästjad
parimal juhul suutnud kannatanuid tulest eemale vedada. Vahendid kütuse kogumiseks ja reostuse lokaliseerimiseks, samuti paakide tühjendamiseks jõudsid kohale alles siis, kui ratasmasinad pääsesid sündmuskohale ligidale. Plahvatuse kartust tunnistas ka lennuvälja päästepealik. Kuid mida tal oli reaalselt teha? Vahendeid niipalju, kui taskusse mahtus.
Plahvatus on üks oht. Teine oht olnuks reaalne, kui lennuk kukkunuks järve keskele, kus sügavus on "natuke" suurem kui 1 meeter ja prustanuks jää enda ümber ning uppunuks nii nagu juhtus Potomaci jõkke kukkunud lennukiga mõned aastad tagasi.
Tegemist oli igati õnneliku õnnetusega, kus hullemast päästis õnnelike juhuste jada 1. lennuk kukkus kalda äärde madalvette, kus tal polnudki kuskile uppuda 2. lennuk ei süttinud ega plahvatanud 3. lennuki reisijad said tühiseid vigastusi. 3. ilm oli soe
Üllatav oli see, et Tallinnas pole kiirreageerimisvalmiduses päästetehnikat, mis suudab iseseisvalt sügavas lumes sündmuskohale jõuda. Lumesaanid pole teema, sest need ei kanna midagi. Kujutage nüüd ette sama juhtumit, kui lennuk oleks potsatanud kuskile Tallinna lähedasse sohu, 2 km lähimast teest, plahvatanud, palju raskelt vigastatuid ja samal ajal on lumesadu ja vali tuul (kopter ei aita). Mis siis teeme? Hakkame ehitusfirmast laenatud koppadega teed rajama? Sellisel maastikul on ratastenika kõlbuliku tee rajamise kiirus 1 km ööpäevas (andmete allikas - kaitseväe õpik). Teede kiire lahtilükkamine alati ei aita.
Tegelikult reageerisid päästjad tublisti ja tegid kõik võimaliku - neile antud võimaluste piires muidugi.....roomikutel tulekustutustehnika oli kunagi Kose päästekompaniis, tänaseks vast emexis? Ilkuda tuleks SM ja PA "võllide" kallal, kes on tehnika hankel ostnud tohutult nullläbivusega 4x2 veoautosid, kuid ei mingit varustust selleks puhuks kui äkki talv tuleb. Päästemeeskondade kallal on ilkumine liigne.
See lennuki tirimine on antud kontekstis teisejärguline teema. Teema on võimalikuks raskemaks õnnetuseks mõeldud tehnika ligipääsuvõimekuse puudujäägid.
Meil on siin palju kaagutatud planeerimisest. Kes on pidanud koostama lahinguplaani kaardil ja seejärel läinud ka reaalselt kohapeale, teab väga hästi, et laua taga kohvitassi kõrval tehtud plaan erineb tihti reaalsel maastikul toimuvast nagu öö päevast. Nähtavalt meetrist lund pole siiani plaanidesse mahtunud, sest ülal kirjutatud lumevarustust müüakse ja müüdi Rootsis võileivahinna eest - ja see on tegelikult kaitseväes olemas ka.
Need argumendid valvevaidlejale muidugi ei mõju.
Pean silmas reaalset sõitmise võimet, mitte hooga sissesõitmist (ja seejärel kinnijäämist). Samuti ei pea vett see lennujaama hooldamise jura. Lennuvälja hooldatakse ratasmasinatega ja seal ei lasta lumel nii sügavaks minna, et masinad ise liikuma ei pääse, sest see on maandumisel väga ohtlik. Lennuväljal pole mingeid kuukulgureid lihtsalt tarvis.
Teine fakt on see, et olukorras, kus aurunud lennukipetrooli hais oli Tartu maanteeni tunda ja katkistest paakidest jooksis lobinal kütus (ja eksisteeris tulekahju ja plahvatuse risk, sest lennukipetrool on umbes sama plahvatusohtlik substants nagu bensiin - paljud lennuki crashid lõppevad ikka mõnusa tulekeraga), pääses rasketehnika lennuki juurde ja alustas tööd alles ca 45 minutit pärast õnnetust. Mis tähendab, et kui see lennuk oleks süttinud, oleks need mõned jalgsi kohale tulnud päästjad
parimal juhul suutnud kannatanuid tulest eemale vedada. Vahendid kütuse kogumiseks ja reostuse lokaliseerimiseks, samuti paakide tühjendamiseks jõudsid kohale alles siis, kui ratasmasinad pääsesid sündmuskohale ligidale. Plahvatuse kartust tunnistas ka lennuvälja päästepealik. Kuid mida tal oli reaalselt teha? Vahendeid niipalju, kui taskusse mahtus.
Plahvatus on üks oht. Teine oht olnuks reaalne, kui lennuk kukkunuks järve keskele, kus sügavus on "natuke" suurem kui 1 meeter ja prustanuks jää enda ümber ning uppunuks nii nagu juhtus Potomaci jõkke kukkunud lennukiga mõned aastad tagasi.
Tegemist oli igati õnneliku õnnetusega, kus hullemast päästis õnnelike juhuste jada 1. lennuk kukkus kalda äärde madalvette, kus tal polnudki kuskile uppuda 2. lennuk ei süttinud ega plahvatanud 3. lennuki reisijad said tühiseid vigastusi. 3. ilm oli soe
Üllatav oli see, et Tallinnas pole kiirreageerimisvalmiduses päästetehnikat, mis suudab iseseisvalt sügavas lumes sündmuskohale jõuda. Lumesaanid pole teema, sest need ei kanna midagi. Kujutage nüüd ette sama juhtumit, kui lennuk oleks potsatanud kuskile Tallinna lähedasse sohu, 2 km lähimast teest, plahvatanud, palju raskelt vigastatuid ja samal ajal on lumesadu ja vali tuul (kopter ei aita). Mis siis teeme? Hakkame ehitusfirmast laenatud koppadega teed rajama? Sellisel maastikul on ratastenika kõlbuliku tee rajamise kiirus 1 km ööpäevas (andmete allikas - kaitseväe õpik). Teede kiire lahtilükkamine alati ei aita.
Tegelikult reageerisid päästjad tublisti ja tegid kõik võimaliku - neile antud võimaluste piires muidugi.....roomikutel tulekustutustehnika oli kunagi Kose päästekompaniis, tänaseks vast emexis? Ilkuda tuleks SM ja PA "võllide" kallal, kes on tehnika hankel ostnud tohutult nullläbivusega 4x2 veoautosid, kuid ei mingit varustust selleks puhuks kui äkki talv tuleb. Päästemeeskondade kallal on ilkumine liigne.
See lennuki tirimine on antud kontekstis teisejärguline teema. Teema on võimalikuks raskemaks õnnetuseks mõeldud tehnika ligipääsuvõimekuse puudujäägid.
Meil on siin palju kaagutatud planeerimisest. Kes on pidanud koostama lahinguplaani kaardil ja seejärel läinud ka reaalselt kohapeale, teab väga hästi, et laua taga kohvitassi kõrval tehtud plaan erineb tihti reaalsel maastikul toimuvast nagu öö päevast. Nähtavalt meetrist lund pole siiani plaanidesse mahtunud, sest ülal kirjutatud lumevarustust müüakse ja müüdi Rootsis võileivahinna eest - ja see on tegelikult kaitseväes olemas ka.
Need argumendid valvevaidlejale muidugi ei mõju.
Nujah... 
)