www.militaar.net

Kas Virusse ei pidavat millalgi Snaiprikool minema?

Seda uudist on küll raske kommenteerida. Küsimus ongi instruktorite järelkasvu tootmises ning inimestes kes reaalsete kogemustega mitmelt poolt maailma ning koolitatud ja pädevad asja edasi andma... Soomusbrigaad ka vajalik, kuid antud eriala on ka väga vajalik. Oli tekkimas järelkasv ja nüüd siis see uudis...

Chipy - kui ametlik ja lõplik see otsus nüüd on? Tean, et kaadriga probleeme, kuid kas sellepärast nüüd kohe likvideerida terve üks kool(kond)? Tundub veidi absurdne isegi Eesti Kaitseväe mõttes, et üks eriala kui selline kaotatakse ära. Kui ei ole instruktoreid siis sisuliselt ei eksisteeri ka eriala.

Teine küsimus puudutab SEBAK-it. KV SEBAK ja on ka KL toimuv SEBAK. Kuna instruktorid on osaliselt kattuvad, siis kuidas mõjutab ühte ja teist? KL SEBAK kestab oluliselt kauem kui see suvi-sügis.

kui ametlik ja lõplik see otsus nüüd on?

Seda mis juba praeguseks Peastaabi tagatubades toimub ma muidugi ei tea .Ja mis mõtteid KVJ ,õigemini tema hiiglaslik majoritest nõunike armaada tänaseks mõlgutab,sest praegune KVJ väga midagi ei otsusta ,vaid toetub õige bürokraatina oma nõunikele . Igasuguseid naeruväärseid otsuseid ja viimasehetke muudatusi on sealt varemgi tulnud, meenutame kasvõi ESTCOY 16 mehitamist läbi uue KVTSi prisma.

Seis praeguseks on aga selline nagu ma enne mainisin ,et kaader kas on või on minemas reservi. Osasid mehi hoiab kinni lihtsalt praegu toimuv SEBAK.

KV SEBAK oli ikka ainult KVs . KL on TLK ja nende asjade vahe on paraku ... ehh. Nii nagu eelnevalt öeldud vabatahtlike ressurs on kõikuv suurus . Kahjuks ka neile eraldatav varustus ja relvastus .Ja Snaiprikooliga on tõesti finito

Tean mis erinevus on TLK, JSNIK, JSNEK ja SEBAK. KL toimub sel aastal (vist esmakordselt sellisel kujul) SEBAK kursus, kus kolm instruktorit ka Snaiprikoolist kirjas. Et mis sellega saab. Augusti teises pooles peaks sisseastumiskatsed olema, käskkiri väljas ja puha.

Niisiis. Teema on siiski puhtalt inimestes. Missioon paistab lõppema hakkavat, sellele lisaks veel selle valdkonna spetsialistide niigi väike arvukus ja suur töökoormus (missioonil käimise rotatsioon). See tähendab kokku seda, et need vähesed kes on, ja on stabiilselt kõrgemat palka saanud, peaksid elama edasi tavalise vanemallohvitseri palgaga (või midagi taolist). Arvatavasti on võtmeisikutel lihtsalt motivatsioon kahanema hakanud, ei näe enam riigileival suurt perspektiivi ja väljakutseid, ning otsustavad oma ainukest elu ja väärtuslikku aega kulutada suurema sissetulekuga tegevuse heaks. Karta on, et KJ snaiprivõimekusele paneb see väga tõsise põntsu, kui mitte lausa kabelimatsu. Erialaproffe on niigi vähe, ja kui märgatav osa nendest ära läheb, siis on see tõsine kadu.

Igati mõistetav tegelikult, ning siin taga paistavad juhtimisvead, mis ei ole pakkunud või tekitanud Snaiprikoolile piisavalt palju jätkusuutlikkust ja arenguperspektiivi, ja seega jõuame olukorda, kus 10 aasta jooksul on:
a) korra snaiprivaldkonnas tõsine areng olnud;
b) siis on reformimisega kõik saavutatu mutta taotud, KL ja varasemad koolitused ära põlatud ja maha tehtud;
c) Snaiprikooli poolt riiklik snaipripädevus uuesti üles aretatud;
d) SN kooli muutustega jälle tase kukub vastu maad;
e) Teadmata tulevik

SN kooli sisuline kadumine mõjutab eelkõige kaitseväge, KLis toimuvad omad koolitused, k.a 2014 SEBAK (millest siin vahepeal räägitakse). Selle osad instruktorid on tõesti praegusest SN koolist ja minu teada see koolitus ikkagi toimub nii nagu plaanis. Võib muidugi ka üllatusi tulla, aga tuleb siiski arvestada selle toimumisega ja vastavalt ka trenni teha. KL tuumik laseb vaikselt edasi, nagu siianigi, õpitakse ise, õpetatakse teisi, käiakse võistlustel (Häyha 2012, Finnsniper 2013, Longshot 2013, Snaiprigildi meistrikad 2012 ja 2013 jne). Elu õnneks seisma ei jää; nagu varem öeldud, ei ole SN kool ainus teemaga tegelev punt.

Ehk leiavad kooli instruktorid endas jaksu ka erasfääris olles aeg-ajalt KV koolitusi toetada, kuigi see ilmselt eelarvele hästi mõjuma ei hakka. Eriti kui küsitakse tegelikku turuhinda. Lihtsalt näiteks, ühe jänkide snaiprikoolitaja Nicholas Irvingu koolitajaks kutsumine, ainult üheks nädalavahetuseks, maksab ca 5-6000€. Mõne teise samaväärse väliskoolitaja kutsumine maksab ka samasse auku. Isegi kui jagame selle 10-ga, kuid arvestame et normaalseks täispikaks koolituseks on vaja vähemalt kahte pädevat instruktorit (ehk siis ütleme 1000€ nädalavahetuse eest), saame ikkagi korraliku arvu (10 nädalavahetust = ca 10k €). Vabatahtlikud teevad samase väärtusega tööd oma pere, oma rahakoti ja oma aja arvelt (ehk kulutavad oma raha ikka mõõdetavalt rohkem, kui KL arvelt tagasi saavad; minul oli üks aasta ca 2000 krooni plusspoolt ja ca 6000 krooni miinuspoolt).

See viimane punkt eelnevas loetelus, teadmata tulevik, võiks sisaldada KL Snaiprikooli loomist, kasvõi KL kooli külge. Snaiprikooli eelsest ajast on pädevaid instruktoreid veel KL ridades olemas, erinevates malevates, kuid nagu varem öeldud, siis nende huvi koolitusi teha on ajas muutuv suurus, sõltudes paljudest asjadest, nagu ajast, rahast ja motivatsioonist.

Ligadi-logadi on ka pidev täiendõppesüsteem, sest baaskursused on ainult esimeseks sammuks, millele järgneksid täiendavad koolitused, pidev trenn kõikides oskustes, õppused jne.

Asju on veel palju, millest võiks tahta kirjutada, kuid kõike korraga ei jaksa. Tehnikast (s.o relvad ja erialane varustus, nt kaugusmõõdikud) ei räägigi täna, ei taha tuju pahaks ajada.

Tasub tänast Postimeest, peamiselt pabervarianti, lugeda.

Eestile ei ole vaja,raskeid kahurisi-jahi lennukeid-soomus väge,ega ka mingisuguseid bensiini neelavaid koledusi.Üks snaper,võib peaduta terve kompanii-häste treenitud snaiperist võib vaenlane ülekõndida ja snaperi treenimine maksab vähem,kui treenida ühde jet piloty.Maragratt

Mikk Salu on ilmutanud Postimehes artikli Snaiprikooli kaotamisest.

http://www.postimees.ee/1349798/kaitsev ... b#comments

Tahaks loota, et üksjagu siinsest teemast ärgitust saanuna. Osaline nagu Ta siin on.

PM Onlines olnud artikkel jätkus paberlehes umbes nii:

Snaipriõpet on Eestis tehtud juba kaitseväe taastamisest alates. Alguses muidugi juhuslikult ja kõikuva kvaliteediga. Vahel toodi siia asjalikke instruktoreid (Soomest) - vahel ka naljamehi, näiteks Suurbritannia saatis siia omal ajal grupi instruktoreid eestlastele snaipriasjandust õpetama, aga kohapeal pärast esimest vabamas vormis õhtusööki (et mitte öelda joomingut) selgus, et britid on hoopiski miinipildurid, kellele mõned nädalad enne Eestisse saabumist üks snaiprimanuaal kätte anti, et säh, minge õpetage Ida-Eurooplastele kuidas püssist täpselt lasta.

Kaks korda on Eestis snaipriõpet tehtud aga süstemaatiliselt. Kõigepealt tehti snaipriõpe kümmekond aastat tagasi Luurepataljoni juurde. Tekkis süsteem, õppekavad, omad spetsialistid. Mõned aastad hiljem vajus Luurepataljoni pingutus intriigide all kokku. Siis tehtigi praegugi Snaiprikool. Taaskord head kogenud spetsid, loodi õppe- ja koolituskavad. Koolitatakse kõiki – kaadrikaitseväelasi, ajateenijaid, missioonisõdureid, kaitseliitlasi, politseinikke, isegi partnerriikide esindajaid (leedu kaitseväelasi nt). terviklik väljaõppesüsteem: ballistika, relvad, laskmine, maskeerimine, liikumine, missioonisõduritele on koolittaud ka snaiprite avastamist ja vastutegevust snaipritele. Sellisel kujul asi lõpeb.

Kaitseväe ametlikud kõneisikud nii negatiivselt seda arengut muidugi ei tõlgenda. Eespool viidatud teabeohvitser Simmo Saar lisab, et tulevikus viiakse allüksus Viru jalaväepataljoni alluvusse asukohaga Jõhvis, praeguse kuue ametikoha asemel jääb alles kolm kohta. Mis aga täpselt edasi saab, keegi veel ei oska või ei taha öelda. Väljaõppinud spetsialistide äraminek tähendab aga paratamatult auku. Võimalik, et ka leitakse mõni snaipriasjandust kogenud veebel ja „komandeeritakse“ teda muude tööde kõrvalt aeg-ajalt mõnda kursust juhendama. Võimalik, et mõne aja pärast keegi mõnda arengukavasse kirjutab uuesti kasti „Snaiprikool“ ja siis hakatakse taaskord asja algusest peale üles ehitama nagu juba kaks korda seda kaitseväes on tehtud.

Muidugi, ega kooli kadumine ei ole ainuke probleem Eesti kaitsejõudude snaipriasjanduse arendamisel. Kõik ei ole muidugi ka negatiivne. Mõned aastad tagasi osteti missioonisõduritele näiteks head snaiprirelvad, prantslaste Hecate II ja soomlaste Sako TRG–42. Kaadrikaitseväelaste põhiline täpsuspüss on aga modifitseeritud MK 14 TP ( lühend TP tähendabki täpsuspüssi). See on aga läbikukkunud projekt. Osadel relvadel on ümbertegemise käigus päästikumehhanismi kahjustatud, nii et üksiklaskudega lasta ei saagi, relv hakkab nimelt andma automaattuld. Üks osa kaitseväelasi-kaitseliitlasi on selle probleemi enda jaoks lahendanud sedamoodi, et iga lasu järel laevad püssi uuesti – harjutada ju niimoodi võib, aga tegelikult on tegemist defektse relvaga, millega ei saa teha seda milleks relv on mõeldud. Veel hullem on aga see, et M14 kohandamise käigus osteti sellele peale suhteliselt kallis ja hea optika, aga optiku kinnitus püssile on lihtsalt kõlbmatu. Paari lasu järel loksub optika lahti ja tuleb tegeleda remontimise-parandamisega. Mitu aastat tehtud, üritatud asja parandada, aretatud erinevaid variante TP1 ja TP2 ja kui ametlikes dokumentides tähendab TP, nagu öeldud, terminit „täpsuspüss“, siis kaitseväe folklooris tähendab TP hoopiski „Täitsa p****s“.

Relvadest eraldi teema on laskekohtade ja tiirude olemasolu. Kui lühikesi kuni 300 meetrit lasketiire leiab Eestis päris mitmest kohast, siis nende kohtadega, kus saab lasta viiesaja meetri, kilomeetri või isegi veel kaugemale, on juba suur defitsiit. Kõige nende nõrkuste kõrval oligi Snaiprikool see siduv lüli ja omamoodi vundament, muuhulgas koolitades ka järeltulijaid, instruktoreid, kes võiksid ise õpetada. Nüüd läheb nii edasi, et missioonilkäijad rahmeldavad omaette, neil on head relvad (mida jooksvalt ka täiustatakse), oskused ja võimalus oskusi rakendada. Teises otsas on kaitseliidu entusiastid, kes kulutanud tuhandeid eurosid isikliku relvastusele, varustusele ja harjutamisele, nemadki pingutavad edasi, käivad võistlustel (ja saavutavad häid kohti). Kõik see, aga mis vahepea, jääb aga juhuslikuks.

Leo kirjutas:Osadel relvadel on ümbertegemise käigus päästikumehhanismi kahjustatud, nii et üksiklaskudega lasta ei saagi, relv hakkab nimelt andma automaattuld. Üks osa kaitseväelasi-kaitseliitlasi on selle probleemi enda jaoks lahendanud sedamoodi, et iga lasu järel laevad püssi uuesti – harjutada ju niimoodi võib, aga tegelikult on tegemist defektse relvaga, millega ei saa teha seda milleks relv on mõeldud. Veel hullem on aga see, et M14 kohandamise käigus osteti sellele peale suhteliselt kallis ja hea optika, aga optiku kinnitus püssile on lihtsalt kõlbmatu. Paari lasu järel loksub optika lahti ja tuleb tegeleda remontimise-parandamisega. Mitu aastat tehtud, üritatud asja parandada, aretatud erinevaid variante TP1 ja TP2 ja kui ametlikes dokumentides tähendab TP, nagu öeldud, terminit „täpsuspüss“, siis kaitseväe folklooris tähendab TP hoopiski „Täitsa p****s“.

Nii see riik ja riigikaitse meil jätkuvalt arenevad, üks samm edasi kaks sammu tagasi. Simmid peavad oma olemaolu kuidagigi õigustama. Mul oleks küsimus, kuhu see Pauli Salo snaipriräämat siis ikkagi jäi?

Vanasõna ütlebki, et esimene vasikas läheb aia taha, karta on, et soomlaste sõjatööstus pole kah nullist suureks tegijaks saanud.
Ebaõnnestumised millegi tegemise alguses on kahjuks paratamatud. Kas keegi kommenteeriks lühidalt selle "struktuurimuudatuse sisu"?
Ametlik pool ütleb, et kolitakse asi Viru patti.

Kunagi oli ju hirmus käun ka Pärnu pataljoni ümber ja seda esitleti kui Eesti riigikaitse lõppu?
Kas on tõesti asi nii hirmus, et snaipriasjanduse õpe lõpeb või on probleem lihtsalt lühikeses pingis ja kaader ei taha Ida-Virusse kolida vaid eelistab sellele piraaditõrjesse minna?

Relvadest eraldi teema on laskekohtade ja tiirude olemasolu. Kui lühikesi kuni 300 meetrit lasketiire leiab Eestis päris mitmest kohast, siis nende kohtadega, kus saab lasta viiesaja meetri, kilomeetri või isegi veel kaugemale, on juba suur defitsiit.

No aga Virus ongi ju Sirgala ligidal, käi või iga päev?

Mul oleks küsimus, kuhu see Pauli Salo snaipriräämat siis ikkagi jäi?

Pall on kirjastuse käes, tuleb niipea kui jõuavad välja anda. Muud ei oska öelda.

Viru pataljon on pealinnas voi selle läheduses elavale kaadrile paras kolgas, sest igapäevane pendeldamine isikliku masina ja bensiiniga läheb räigelt kalliks. Tööpäevad perest eemal ja nädalavahetusel kodus on perekonnale ränk. Kolimisel peab kaader arvestama ka oma perekonna arvamusega, kes väga ei ihalda kolkasse kolida, sest kui naine ei ole EKJ palgal, siis mis tööd seal kolkas eriti saada on? Laste väljajuurimine harjunud tutvusringkonnast ja kodukohast lisaks. Kui aga juba visiitabielu elada perekonnast eemal, siis tasub seda teha veebli palgast suurema sissetuleku eest. Naisele pole väga vahet, kas mees on Sirgalas snaiprite laskelaagris voi kusagil välismaal. Abi temast ikka pole jooksvate asjade ajamiseks ja laste kantseldamiseks. Vahe on ainult siis, kas mees tööd palgapäeva koju sadu voi tuhandeid eurosid. See Postimehe artikkel oli Snaiprikooli kaadrile hea reklaam, sellise kogemuse ja oskustega mehi tahetakse erasektorisse.

Sirgala karjääri lähedust ei saa väga tugevaks argumendiks lugeda. Snaiprite koolituses on 300+ m laskeharjutusi suhteliselt vähe ja seda parasjagu koolituses olevat jagu voi ryhma ei ole eriline kunst mööda Eestit laiali vedada. Ei tasu olla naiivne ja arvata, et Sirgala läheduses hakkavad snaiprid rohkem laskma voi harjutavad pikemaid vahemaasid. Pealegi on Sirgala suhteliselt täis teisi suuremaid relvi ja prioriteetsemaid yksuseid. Kompanii laskelaagrid, TT-relvad, miinipildujad, haubitsad, missioonikompanii harjutused jne. Nii täis, et viisakatest inimestest koosnev laskespordiklubi ei saanud aasta jooksul yhtegi laskepäeva Sirgalasse, laskevälja suurele koormusele viidates. Snaiprite koolitusvajadusest soidetakse yle käiku vahetamata, suurematel yksustel ja raskerelvadel on alati eelis. Vanasti saadi Männikul ja Kloogal ilusasti hakkama. Laskepäevad moodustavad kolmandiku jao snaipri kursusest, peamine aur läheb ikkagi teadmiste omandamisele ja harjutamisele maastikul. Sirgalas snaipritaktikat harjutada on keeruline, sest tegemist on horeda vosaga kaetud platooga, mida läbivad mitukymmend meetrit sygavad ja kilomeetrite pikkused kanjonid. Kuumaastik, mis ei meenuta tavalist Eesti loodust.

Mind paneb väga motlema, kuidas need snaiprikursused praktiliselt läbi viiakse, kui SN kooli koosseis on maksimaalselt 3 ametikohta? See on nimelt minimaalne koolitajate hulk kursusel. Saaks häda pärast hakkama, kuid koik instruktorid on pädevad ja kogenud.

Vana koosseis andis mingigi paindlikkuse, kui osa veebleid viis koolitust läbi, siis sai 1-2 veeblit saata samal ajal missioonile voi liitlaste juurde täiendkoolitusele voi tegelda paberitööga. Need 3 uut meest, kes nad iganes on, jooksevad varsti kokku, sest nii väikese koosseisuga kogu tööd ära teha on keeruline, kui mitte voimatu. Muudest KV pataljonidest ja KL malevatest pole ka kedagi eriti kedagi abiks kutsuda. Snaipriinstruktori oskustega kogenud kaadrit saab Eestis kahe käe näppudel kokku lugeda ja nemad on oma peamiste teenistuskohustustega nii koormatud, et neid lihtsalt ei lubata abikoolitajaks. Iga ylem on huvitatud, et asjalik veebel peamiselt oma yksuse asjadega tegeleks, mitte ei tilpneks nädalate kaupa teise yksuse juures abiks, oma tööd ripakil. KL snaipriinstruktorite hulgas ka eriti selliseid altruiste ei ole, kes oleksid nous 4-5€ eest tunnis järjest nädalate viisi ajateenijaid dlrillima.