Kapten Trumm kirjutas:toomas tyrk kirjutas:KM ametnik ei otsusta kust ja millist rauda ostetakse. Mis järjekorras ning kui suurt pauku see tegema peab.
Elu pole nii must ja valge. Kahjuks. Nagu ei ole tõsi kõik see tõrv, mida Kunnas lehes valab, pole ka tõsi arvamus, et kamin valikutes puu otsas paugu ajal istus. Näiteks seesama soome D-30 soetamise stoori.
Kui nüüd "hüppab" kusagilt kõrvalt sisse mõni kiire "erihange", siis segab see kindlasti juba toimuvate hangete täideviimist. Midagi tuleb edasi lükata, midagi võib-olla hoopis ära jätta. Jne.
Arvestades, kui suuri probleeme on kaminal siiani olnud oma väljakaubeldud rahade ärakulutamisega (ülejäägid iga aasta sadades miljonites), siis võiks selliseid "võidupüha puhul tehtud aegunud haubitsate hankeid" rohkem olla, saaks NATO ühendvõimekuste asemel endale ka mõne relevantses koguses relvasüsteemi kah
See seletab ka fenomeni, et meil on üks tohutu masu ja kärpimine, aga Kamin muudkui kavandab uusi hankeid. Üks kärpekoht oli ju "õhk", mida ära ei suudetud kulutada. Teine kärpekoht oli sisulist tööd tegevate ametnike/ohvitseride arv/palk, mis ei tähenda just uute hangete tempo "boostimist".
See Riigikaitse artikkel ise (on ka netist saadaval) on iseenesest üks kehvatasemeline ja tõesti laialivalguv kirjatükk. Isenesest on see Soome haubitsajutt inetu ilkumine, sest keegi ei keelanud ju omal ajal Saksamaalt kahte FH-70 pataljoni komplekti osta. Autor oli vast tollel ajal ka ise kenasti ametis? Sakslased ju pakkusid. Pakun vist, et herr asekantsler ei oskagi vist arvata, milline oli nt Soome (venelastele nii palju kaotusi tekitanud) suurtükiväe keskmine vanus ja tase (nt lihtne asi nagu hüdrauliline lafett) Talvesõja puhkedes?
Lisaks jääb veel võimalus, et aasta pärast tuleb Riigikontroll ning esitab õigustatud küsimuse - teil oli seal hankekavas kirjas, et kõigepealt tuleb osta kartuleid. Kartuleid aga pole, ostetud on hoopis sibulaid. Seleta siis neile, et kokk ütles - näe praegu on palju odavaid sibulaid saada, ostame kartulite asemel hoopis neid...
Riigikontroll on ka seda vaadanud, kuid
peamine probleem on olnud senini kamina hookuspookus taotletava ja kulutatava rahaga - selline villase tegemine võib viia selleni, et lihtsalt ühel hetkel kaitse-eelarvet kärbitakse. Seega selline hookuspookus (õigem oleks öelda saamatus) on väga ohtlik nali.
http://www.riigikontroll.ee/DesktopModu ... ditId=2118
See on vale jutt, justkui jääks kaitse-eelarvest igal aastal kulutamata sajad miljonid kroonid, millega ei osata midagi peale hakata ja mis seetõttu raisku lähevad. Minu arvates on tegemist konstrueeritud pseudoprobleemiga, mille sisust ei ole Riigikontroll päris hästi aru saanud (või ei tahagi aru saada, kui vaadata kasvõi selle auditi publitsistlikku formaati), kuna on harjunud auditeerima eelkõige tavalisi riigiasutusi, kus hangete puhul käib tavaliselt jutt kontorimööbli ostmisest või koolisööklale toitlustaja leidmisest, mitte aga unikaalsetest ja sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvatest sõjatehnikahangetest.
„Probleem“ ei ole mitte selles, et raha ei suudeta ära kulutada, vaid selles, et raha ei suudeta ära kulutada formaalse eelarve-aasta lõpuks. Selgitan sümptomaatilise-teoreetilise näite varal. 2006. aasta riigieelarvet (sh kaitse-eelarvet) ei hakata planeerima 2005. aasta viimastel päevadel, vaid see pannakse sisuliselt kokku juba 2005. aasta suveks, pool aastat enne, kui raha üldse reaalselt kulutama hakatakse. Sellel 2005. aasta suvel planeeritakse eelarvesse, et 2006. aasta teises pooles on plaanis sõlmida umbes miljardikroonine õhutõrjehange ning teha ka esimene, paarisaja miljoni kroonine väljamakse – ühesõnaga, 2005. aasta suvel kirjutatakse järgmise aasta eelarvesse sisse paarsada miljonit selle hanke tarbeks. Aasta hiljem võidakse ennast aga leida olukorrast, kus reaalsed läbirääkimised on alles alanud ning 2006. aasta lõpuks jõutakse hange sõlmida ainult juhul, kui sülitatakse sisuliste läbirääkimiste ja hinnakauplemise peale. Ühesõnaga – aasta hiljem võidakse ennast leida olukorrast, kus on mõistlik läbirääkimisi pidada pikemalt ja sisukamalt, sest sellises olukorras õnnestub tavaliselt ka hinda plaanitust väiksemaks kaubelda, või siis nõuda sama raha eest rohkem kraami. Seetõttu venivadki läbirääkimised paar kuud pikemaks ning hange sõlmitakse (ja plaanitud väljamakse tehakse) mitte 2006. aasta lõpus, vaid 2007. aasta alguses. Katki pole sellest midagi, sest vastavalt riigieelarve seadusele on hangeteks plaanitud rahad sellised, mis ei kandu aastalõpus riigikassasse tagasi, vaid kanduvad hoopis järgmisesse aastasse ilusti üle. Ja võidab sellest eelkõige maksumaksja, kes saab tänu pikematele läbirääkimistele parema hinna.
Ainukesed, keda sellised vigurid häirivad, on mingid riigieelarvet kontrollivad bürokraadid, kes ei saa oma paberites riigi tulusid ja kulusid aasta lõpus võrdsena näidata, ning Riigikontroll, kellel on vaja ennast rahva raha valvekoerana näidata. Aga tegelikult on ametnikud maksumaksjale selliste pookustega säästnud kümneid miljoneid kroone, mille eest tuleks neile aitäh öelda, mitte auditites näägutada.
Kui ametnikud hakkaksid auditeerijate rahuldamiseks kõiki hankeid iga hinna eest plaanitud eelarve-aasta jooksul sõlmima, siis tekiksid Riigikontrollil varem või hiljem küsimused selle kohta, miks on lepingute sõlmimisega kiirustatud ja maksumaksjale sellega miljoneid kahju tekitatud. Ainult et sellises olukorras oleks tegemist juba õigustatud küsimustega.
Teine (ja seekord täiesti objektiivne) põhjus, miks ei suudeta tihti raha ära kulutada (eriti ehitushangete puhul), on see, et riigihankes konkureerivad firmad hakkavad üksteise pakkumisi vaidlustama, asi läheb kohtusse ja senikaua lihtsalt ei olegi võimalik hanget sõlmida. Mis sest, et vahepeal võib eelarveaasta läbi saada. Aga taaskord, sellised „kulutamata“ rahad ei lähe aasta lõpus „nulli“, vaid kanduvad ilusti järgmisesse aastasse üle. Ühesõnaga, pseudoprobleem.
Aga mis puudutab asekantsleri kirjutist 122mm haubitsatest, siis minu arvates on tegemist harvaesineva kodaniku- ja ametnikujulguse märgiga – inimene julgeb lahtise tekstiga rääkida reaalsest probleemist, millest paljud kahjuks aru ei saa.
122mm haubitsate hankimine on õpikunäide tagurpidi hankest, kus esmalt krabatakse plaaniväliselt endale „sõbrahinnaga“ pakkumine ning alles seejärel:
- hakatakse mõtlema selle peale, kas ja kuidas need relvad struktuuri sobituvad (ehk kui palju ressursse kulub uute üksuste väljaõppele või vanade ümberõppele);
- kuskohas neid ja nende moona ladustama hakatakse (ehk kas on vaja täiendavaid laopindu või kuidas vabastada olemasolevad pinnad mahakantavast kraamist),
- kustkohast leida kõik vajalikud veovahendid, tulejuhtimisseadmed, staabimasinad, meteo-jaamad jms (sest soomlased meile midagi peale torude ja moona ei müünud).
Ja „sõbrahinnaga“ kahe miljoni eurosest „nutikast“ hankest saab korraga sajamiljoniline lisakoormus, mille tulemusena lendab jäävad ära hoopis mõned muud ja võibolla vajalikumad hanked.
122mm hanke oleks võinud teha, aga siis oleks seda tulnud teha teistpidi:
- esmalt tuvastama selge vajaduse struktuuris (okei, olen nõus, torusid on meil meeste arvuga võrreldes vähevõitu);
- mõelda läbi üksuste väljaõpetamine (ja plaanida selleks raha järgmistesse aastatesse);
- arvutada ära täpne laopinna vajadus (ja plaanida selleks raha järgmistesse aastatesse),
- valmistuda 105mm mahamüümiseks või utiliseerimiseks (ja plaanida selleks raha järgmistesse aastatesse)
- arvutada välja, kui palju on vaja juurde hankida veokeid, tulejuhtimisseadmeid ja kõike muud (ja plaanida selleks raha järgmistesse aastatesse).
- ja lüüa lõpuks kõik need numbrid kokku ning kirjutada seejärel „suurde hankeplaani“, kui palju kogu see hanke maksma läheb.
Kui täiendavaid torusid oleks hakatud niipidi hankima, siis oleks äkki hoopis aru saadud, et ehk ei olegi mõistlik ja rahaliselt arukas osta neid 122mm Soomest, vaid hoopis midagi natukene kallimat, aga see-eest moodsamat (ja lahingväärtuse mõttes etemat).
Selles mõttes on Saksa 155mm haubitsate hange (kus saadi kogu pataljoni tabelvarustuse komplekt) õpikunäide tõeliselt sõbrahinnaga hankest ning 122mm hange jälle selle täielik vastand. Kusjuures rahaliselt neil tänaseks enam suurt vahet ei ole, lahinguväärtuse mõttes on aga kahe relva vahe üsna märgatav.