Relvajõudude loomine

[Lemet]

Kui vaadata meedia kommentaariumite meelestatust, siis ei pruugi see väide üldsegi nii üheselt paikapidav olla.

Nõus, et asi on kõvasti paremaks läinus, võrreldes minevikuga...Areng ju toimub...
Kuid ikka pole meil veel rahuloluks põhjust...

Nagu rusikas silmaauku...

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=40925121

Kommentaarid ja hinnangud.

[Kapten Trumm]

Sellepärast pooldan mina vabatahtlikkuse alusel üles ehitatud riigikaitset. Võime riiki kaitsta on valikuvabaduse põhimõtte kaitsmise kõrval marginaalne küsimus.

Retoorika kui rehvormistil juba

Kaua peab seda mittemidagitegemise õigustuseks toodavat valikuvabaduse pläma kuulama

[hummel]

Ei usu, et riigikaitset oleks võimalik otseselt 0-ist ehitama hakata. Ringi võiks aga üht-teist teha kardinaalselt küll.

Minu teooria on, et kõik hea ja halb hakkab pihta personalist ehk struktuurist.
Struktuurid tuleb koostada nii, et oleksid olemas vajalikud ametikohad, õiged auastmed/militaarnõuded ametikohtadele, õiged alluvussuhted, piisav konkurents ja seeläbi valik kõrgematele ametikohtadele.
See eeldab, et staapidesse personalitööle tuleb valida sõjandusküsimustes väga pädevaid ja kogenud ohvitsere-allohvitsere, kes ühtlasi on enamuse alapoole jäävatest tasemetest ise läbi käinud ja tunnevad hästi militaarsüsteemi iseoomu ja seaduspärasusi.
Kuidas käib aga meil? Kompetentseim kaader kulub ära operatiivsekstioonidesse-osakondadesse-jaoskondadesse. Altpoolt palju kaadrit peale ei tule, sest riviallüksusi on liiga vähe, aga staape palju. Püramiid paigast ära. Personalitööle võetakse miskeid kantselei-eriala-vormikandjaid (või üldse tsiviliste), kes teavad sõjandusest tegelikkuses samapalju, kui lehm lennuõnnetusest. Ja siis toodetakse või kinnitatakse kusagil kõrgetel korrustel kõrgetes osakondades täiesti stiihilisi ja kummalisi lahendusi, millel pole reaalsusega või efektiivsusega mingit seost.
Minuteada on Maaväes täna kpt ametikohti juba rohkem, kui ltn ja v-vbl ametikohti vist pea poole rohkem, kui vbl. Kust see kompetents ja selektsioon siis tekib?

Järgmine teema on logistika. Väga oluline ja lai valdkond. Seal on probleemid praktiliselt samad, mis personalis. Pädevaid ja kogenud sõjamehi ei jagu. On peamiselt eriala-ametikohad. Inimesed, kes on riietatud vormi ja oskavad näha oma kitsast valkonda, kuid ei oma tänu puudulikule militaarharidusele ja -kogemusele laia pilti. Poleks probleem, kui nende roll ei oleks märgatav laiema mõjuga otsuste tegemisel - nad on ju ka juhtivatel ametikohtadel.

Personaliolukorra parandamise esmaabivahendina näen sellist lahendust, et tuleks välja anda konkreetne kk, millega keelata RA struktuuride koostamisel personalipüramiidi valepidi pööramine. Pataljonides-brigaadides-KRK-des peab olema keelatud selliste RA koosseisutabelite rakendamine, kus kõrgema auastme ametikohti on rohkem, kui madalama omi. See on paljudele julm, kuid perspektiivis märksa olustikku efektiviseeriv. Täna on paljud mutrikeerajad ka v-vbl ametikohal.

Teiseks soovitaks kaitseväge rohkem militariseerida. See ebamilitaarsete nimetuste juurdumine on justkui pika peiteperioodiga nakkushaigus. Näiliselt ei kahjusta, aga õõnestab märkamatult organismi. Muuta igasugu "ringkonnad" ja "keskused" normaalseteks üksusteks-koondisteks rahvusvaheliste standardnimetustega. Ringkond ja keskus on oma olemuselt pigem geograafilised või infrastruktuurilised, mitte mil väljendid. Erandiks ehk mõni keskalluvusega õppekeskus. Ringkondadest peaksid saama brigaadid, staabi-ja tagalakeskustest vastavad pataljonid.

Väekoondise staape on liiga palju, RA üksusi-allüksusi aga militaarstruktuuri efektiivseks ja jätkusuutlikuks eneseregulatsiooniks liiga vähe. Näen lahendusena ühe KRK staabi likvideerimist. See peaks loogiliselt olema Põhja, mis tuleks ühildada samas ringkonnas resideeriva ia ilmselt märksa efektiivsema jalaväebrigaadi staabiga. Ühtlasi puuduvad meil lähitulevikus ressursid, et komplekteerida rahuldavalt varustuse, elavjõu ja tehnikaga 5 väekoondist.
Nagu olen kirjutanud, siis minu nägemusel peaks meil olema 5 väekoondise asemel traditsiooniliselt 4 brigaadi. Kirdes 1. jalaväebrigaad, lõunas 2. jalaväebrigaad, põhjas 3. soomusbrigaad, läänes 4. jalaväebrigaad.

Olulne oleks likvideerida olukord, kus meil on nime järgi 3 jalaväepataljoni, kuid reaalsuses mitte ühtegi. Kuidas areneb üksuse taktika, SOP, LL ja muidu know-how? Paar nädalat poolkõva tsiviilmaadel laveerimisega Kevadtormi aastas + virtuaalsed MAPEX/CAX/CPX ?
Kuperjanov ja Viru tuleks välja arendada normaalseteks täiskomplektseteks jalaväepataljonideks, eemaldades ühtlasi linnakutest jalaväepataljoni mittekuuluvad allüksused ning asendades õigetega-puuduvatega. Liigsed brigaadi taseme allüksused võib liita tänase jalaväebrigaadi, minu nägemusel tulevase 3. soomusbrigaadi, alluvusse ja linnakutesse. Näit Jägalas.

Need on minu nägemusel põhiteemad, millest alustada kaitseväe reformimist. Eks on veel palju muidki küsimusi, kuid need on sellised väljapaistvamad ja pikemas perspektiivis kogu süsteemi arengut segavamad. Elik kui need ära lahendada, siis muud mured võivad hakata ajapikku ka ise lahenema ja vastupidi.
Ja põhilahendaja on ikka inimene, mitte lisarahapakid vms materiaalne. Kala mädaneb peast. Heade inimeste etteotsa saamist saab pikas perspektiivis stimuleerida aga vaid vastav loogiline ja nõuetekohane RA struktuur!
Ükskõik, milline tootev või teenindav suurettevõte oleks sellise vildaka koosseisuga ilmselt juba ammu pankrotis.

[Kapten Trumm]

Isegi täiskompklektsete pataljonide kaupa VÕK-id - nali ja dengi na veter. Kuigi parem kui kompanii kaupa. See on õigustatud ainult siis, kui tegemist on valmidusväeosadega, kuna nende kuhjamine ühte kohta suurendab üllatusrünnakuga hävitamise riski (kuigi olgem ausad, kui palju suurendab taktikalise lennuväe vastu ellujäämise võimalust nt 8 õppekeskust, mida õhust kaitsta ei suudeta?

Eesti väljaõppe produkt aastas ehk ca 3000 nägu vajab ühteainsat brigaadi suurust VÕK-i ja normaalseid harjutusalasid lähikonnas. Ilmselt peaks see baas paiknema Tallinna läheduses (max 100 km).

Selle kompanii kaupa tegevusega me põletame lihtsalt vähest raha. Muudes armeedes on kombeks ikka baasid diviisi kaupa. Soomes on brigaadi kaupa.

Aga see kõik jääb fantaasiaks, sest selle vildaka "tuvis*ta" loogika järgi on juba ära kulutatud sadu miljoneid ehituseks ja remondiks ning ma tahaks seda kaitseministrit/KVJ-t näha, kellel on piisavalt julgustselle asja muutmiseks.

Ühes teemas jahuti pikalt, miks meil on "produkt" kallim kui Soomes - üks põhjus on praegune väljaõppe korraldus, kus eri komponentide õpe toimub laiali pillutatud VÕK-ides, mis ei ole kasulik ei rahaliselt ega koostöö mõttes. Seda kõike tuleb korrutada omakorda lühikese reservi "elueaga".

[hummel]

Üks suur brigaadi linnak on kindlasti ka lahendus. Kes mäletab, siis aastatuhande vahetuse paiku oligi uhke plaan koondada praktiliselt kogu kaitsevägi Tapale.
http://www.epl.ee/artikkel/127838
http://www.epl.ee/artikkel/139753

Plaanid olid huvitavad, kuid reaalselt õnnestus siis läbi pika ja rohkem või vähem vaevalise protsessi tulemina kaotada Kalevi pataljon, Tartu pataljon ja lõpuks ka Pärnu pataljon. Tallinnast toodi ära kõik õhutõrjujad (osa oli juba enne Tapal) ning juurde formeeriti pioneeriüksus.
Rolli mängis operatsiooni juures kindlasti asjaolu, et NATO vaimustuses poliitikud ja ministeeriumlased üritasid osade ohvitseride kaasanoogutamisel vahepeal lihtsalt kaitseväge vähendada ja Tapal pommiaugus teenimisest polnud keegi eriti huvitet.
Lõpuks tehti lahingutoetuse õppekeskus, kus on koos eri relvaliigid, mis peaksid peamiselt koostööd tegema mitte omavahel, vaid nende üksustega, mis just ei asu Tapal.

Suured linnakud on küll head, aga lisaks majanduslikule optimerimisele tuleks mõelda ka sõjalise arengu ja efektiivsuse aspektist. Saksamaal oli näiteks asi mitmel pool lahendatud nii, et ühes linnakus oli just 1 kompleknte pataljon. Eesmärk on, et RA struktuur ja protseduurid oleksid võimalikult sarnased SA omale. Pataljoni koosseisus on ju oma tagala- ja juhtimisalüksused, mis võivad korraldada tegevust nii linnakus, kui ka maastikul. Lihtsalt linnakus istutakse kabinetis, maastikul konteineris või soomukis. Linnakus jagatakse toitu elektrikatlast taldrikutele, maastikul välikatlast katelokkidesse. Tsiviilpersonali on ametnike ja tööliste näol vaja kaadrile lisaks ehk mingi 10% ja nende põhiülesandeks linnaku infra haldus.
Päris täpselt ei tea, aga mulle tundub, et meil on linnakutes palgalistest pea pooled tsivilistid. Kogu süsteem on igatahes üles ehitatud mingi riigiasutuse/õppeasutuse vaimus ehk võimalikult ebamilitaarselt. Lisaks bürokraatia.

Üksused-allüksused peaksid tegelikult olema üles ehitatud nii, et nad toimiksid ka RA sellise süsteemi ja struktuuriga, kui SA. Ajateenija ei ole mingi sunnismaine kutsekooliõpilane, vaid samaaegselt osa armee toimimisest. Näiteks pataljoni remondirühm parandab ühtlasi pataljoni tehnikat, toitlustusrühm teeb sööklas süüa, staabirühm vms majandab väljaõppega paralleelselt staabihoonet, varustusallüksus majandab ladusid.
Kuidas käib aga asi meie nn "Kaitseväes"?
Üles on ehitatud 2 osaliselt dubleerivat erinevat süsteemi-gruppi. Ajateenijate õppeks ja välitegevusteks on õppegrupeering, mis koosneb vormikandjatest ja lisaks on veel teine väeosagrupeering, mis sebib peamiselt igapäevaste väeosategevustega, mis on valdkonniti tegelikult praktiliselt samastatavad väljaõppes olevate allüksuste võimetega. Samas ei suuda oluline osa sellest väeosamajandamisgrupeeringust tegutseda välitingimustes, aga õppegrupeering ei suuda üksi ka tegutseda maastikul jätkusuutlikult ilma väeosagrupeeringu abita.

Kokkuvõttes on meil kaitseväes ports välitegevuskõlbmatuid ja väljaõppeprotsessis ebareaalselt, ebaloogiliselt ning ebaökonoomselt toimivaid pataljoni nimelisi asutusi.
Lisandub tuntud kurioosne asjaolu, et meil pole tagatipuks linnakutes väljaõppes ühtegi komplektset jalaväeüksust, mistõttu kannatab koostööõpe ja relvaliigi areng. Kevadtorm paar nädalat aastas on reaalse kogemuse omandamiseks sedavõrd marginaalne, et igasugu jalaväepataljoni taseme tegevust puudutavad juhendid (kui neid üldse eriti on) võiks liigitada ka ilukirjanduse valdkonda.

[Wrangel]

Minu analüüsi tulemusena on olulised esimesed 100 tundi. Me peame selle aja jooksul oma rahuaja elu suutma sõjaseisukorda üle viima. Kuna provokatsioone tuleb ennem siis esialge reaktsioon peaks paari tunniga olema teadvustamine olukorrast umbes 10 000 isikule. 100 tunniga aga peaks Eesti kaitse saavutama oma vajaliku taseme. Vale on arvata, et mida rohkem seda uhkem, meil on vaja teatud arv isikuid teatud kohtades, niisama kuskil "massi koguda" ei ole vaja. Eesti kaitseks on vaja umbes 50 000 relvastatud isikut ning 100 000 isikut, kes oskavad antud olukorras muid tsiviil-isikuid "hallata".

Mina lähtun viiest alast mida vastane vallutada ei suudaks ning kus oleks varu ka tsiviilide varustamiseks. Lisaks siis neli piirkonda kus konkreetset hoitavat ala ei oleks ning seda ala hoitakse mobiilselt. Vallutamatud alad oleks 4 piirkonda ümber Tallinna ja Orissaare; mobiilsed Tallinna linn ise ,Pärnu, Tartu ja Rakvere. Igaühe koosseis peaks 100 tunniga jõudma nn "brigaadini".

Iga 9-sa piirkonna koosseisus peaks olema lisaks veel ligikaudu 16 VG-d ning umbes 400 KL võitlejat.

Siit avaldubki minu arvamus, et KL peaks olema pigem KV reservi koondamise vahend kui reaalse vastutegevuse tegija. KL sissivõitluseks ei oleks vaja rohkem kui 3600 isikut. Umbes 10 000+ peaks aga keskenduma hoopis KV komplekteerimisele ning üldise korra tagamisele.

[TTA]

Hummel, sa siis usud et sõjaaja staabid tuleks kriisi tekkides komplekteerida ja tööle panna, praeguse süsteemi asemel kus rahuaja staap on sisuliselt sama mis sõjaaja staap?

[hummel]

TTA, Sa osutad mulle ju täpselt risti-vastupidi minu poolt eelnevalt avaldatud arvamusest ja kirjeldatud olukorrast.

Kuidas saan uskuda asja, mille mittetoimivust just selgitan ?

[TTA]

TTA, Sa osutad mulle ju täpselt risti-vastupidi minu poolt eelnevalt avaldatud arvamusest ja kirjeldatud olukorrast.

Kuidas saan uskuda asja, mille mittetoimivust just selgitan ?

Aga millest siis arvamus et meil on väekoondise staape liiga palju ja oleks vaja üks KRK staap üldse likvideerida?

[Wrangel]

Misasi on staap??

Aeg on edasi läinud. Võrreldes isegi 20 aasta taguste aegadega katab tehnika praegu juba 2/3 tolleaegse staabi funktsioonidest. Lisaks saavad 90 % ulatuses staabi tehnilise poolega hakkama isikud, kes ei asu üldsegi Eestis. Seda isegi rühma tasandini välja. Mingeid II ilmasõja aegseid staabi moodi moodustisi pole mõtet planeerida, iga sellesuunaline liigutus loob vaid illusiooni juhtimisest. Reaalses sõjaolukorras nende väärtus on seega pigem negatiivne. Praegu peaks staabi loomisel lähtuma pigem Facebooki laadsest keskkonnast kui ajaloost II ilmasõja aegsete staapide matkimisest.

Lisaks peaks sõjaolukorras lähtuma veel ühest aspektist, mis on muutunud viimase 50 aasta jooksul. Klient on kuningas. Sõjaväes on sõdur kuningas ja staap teenindab sõdurit. Sellest aru saades saab alles hakata planeerima staabi kui sellise tegevust.

[Kapten Trumm]

TTA, Sa osutad mulle ju täpselt risti-vastupidi minu poolt eelnevalt avaldatud arvamusest ja kirjeldatud olukorrast.

Kuidas saan uskuda asja, mille mittetoimivust just selgitan ?

Aga millest siis arvamus et meil on väekoondise staape liiga palju ja oleks vaja üks KRK staap üldse likvideerida?

Ma olen aru saanud hummeli mõttest niiviisi, et rahuaja VÕK staabid peaks SA tekkides minema üle vastava üksuse (pataljon) operatiivvõimekusega staabiks, see vähendaks hämmingut ja segadust, mis muidu H+12 tundi paratamatu on.

Wrangel muidugi paugutab huupi, omamata mingitki ülevaadet lahingutegevuse planeerimisest isegi rühma tasemel. Arvestades Eesti armastust igasugu juriidiselt korrektse sõja, tsiviilisikute claimide jne vastu arvan näiteks, et rühmas võiks peagi olla lisaks rühma parameedikule ka rühmajurist - et kui tekib mõni kahevahel olev olukord, siis teeks enne lahingut selgeks, kuidas oleks JOKK. Araabia rindel on juba tüüpiline, et jurist on tähtis nägu - pärast saab mõni vale koht pihta ning vaest käsu andnud ülemat ootab ees (poliitiliselt motiveeritud) oksa tõmbamine. Ma arvan, et peale actionit hakkab kogu see keskasutuste ja staapide juristide hord kohut pidama ja uurima, kas sa jälgisid ikka RoE-d ja ega sa äkki liigset kahju ei põhjustanud (kuidas ma seda tagan reservistiga, kes viimasti lasi püssi 10 a tagasi???).

Isegi väikeüksuste tasemel "hallis stsenaariumis" tekib õppustel piisavalt olukordi, kus seersant küsib, et see ja see, mis ma teen ja tuleb tunnistada, et kui asi puudutab õigusi nt vabadust piirata, siis olen olnud ka ise hämmingus.

[Hjalmar Nelk]

Minu tanase paeva punktid lahevad ylekaalukalt Wrangelile. Ehk siis

Sõjaväes on sõdur kuningas ja staap teenindab sõdurit

On yks koige targemaid lauseid, mida keegi siin foorumis on kunagi yleyldse lausunud. Minul laks selle toeni joudmiseks oi kui kaua aega ... Veelkord - myts maha.

Muu on ka ehk natuke huvitav

Lisaks saavad 90 % ulatuses staabi tehnilise poolega hakkama isikud, kes ei asu üldsegi

vaid Eesti asemel kirjutaks Afganistan. Eestiga ei ole kohe kuidagi nous.

katab tehnika praegu juba 2/3 tolleaegse staabi funktsioonidest

pigem ei

[hummel]

Aga millest siis arvamus et meil on väekoondise staape liiga palju ja oleks vaja üks KRK staap üldse likvideerida?

Ok, sain nüüd aru, millele vihjasid.

Väekoondiste staape 0-ist formeerida SA koosseisule üleminekul ei ole ilmselt otstarbekas. Praegu on meil RA/SA 5 juhtivat väekoondise staapi ja minu ettepanek oleks koondada see nr 4 peale, millega peaks samuti eduliselt hakkama saama, sest SA ei suuda me 5 koondist nagunii vajaliku tehnika ja varustusega tagada (no käsirelvad ehk isegi leiaks). Võit tuleks küll vaid 20%, aga abiks seegi. Need 20% kaduvatest ametikohtadest saaks omakorda tekitada tegevpataljonidesse lisa-tegevkompaniide formeerimise näol.
Kokkuvõttes tekiks pisut laiapõhjalisem konkurents juhtivatele ametikohtadele ja areneks ka üksuste väljaõppetase.

RA eksisteeriks iga KRK kohta 1 numbriline brigaad nagu EW ajal olid diviisid. SA liigutataks väekoondisi mööda riiki juba nii, kuidas olukord nõuab ja KRK-d omaksid SA tähendust pigem KL-ile, mis tegeleks kohaliku kaitse ja tagalajulgestusega või siis vastase hõivatud territooriumile jäädes sissindusega.

[Kapten Trumm]

Mina oma väheste strateegia-teadmistega arvan, et KRK süsteem iseenesest on õige. Loodetavasti tähendab see ka seda, et KRK staab läheb ilma mingi ülearuse tsirkuseta kiirelt üle RA staabist SA staabiks.

Pigem on küsimärk VÕK-ide (pataljoni) staapides, praeguse arusaamise kohaselt on VÕK puhas RA adminüksus, millel pole SA-ga suurt pistmist. Kui sellest materjal SA tekkel laiali pilduda ja hakata siis SA pataljoni staape tekitama, siis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on lihtsalt veel üks riskikoht, mis võib untsu minna ja mida vastane segada saab. Näiteks side paralüseerimisega.

Ehk ideaalis peaks olema olukord, et kui kell 1 öösel avastatakse T-72 tankid 5 km kaugusel pataljonist, siis asub pataljoni staap koheselt, ilma kuskile jooksmata (transpordi risk, side risk, segaduse risk) organiseerima sõjategevust (kasvõi hetkel väeosas olevate ajateenijate baasil, saades reservi täienduse alles hiljem), kasutades saadaolevaid vahendeid.

Mitte nii, et sissejuhatuseks läheb pataljon laiali (ajateenijatel vist polegi kuskile minna, sest tegemist on artikliga "väljaõppeta reserv"), kaader tormab oma viite ette määratud kohta, hakkab paanilise kiirusega uut pataljoni kokku panema (mida samuti vastane segada saab) ja lähimad 8 tundi valitseb totaalne segadus.

Küsimus on retooriline, loodetavasti on selle peale mõeldud. Avalikku vastust ei ootagi.

See RA ja SA eri süsteemina töötab hästi siis, kui me teame H-90 päeva ette, mis tuleb. Aga kui juhtub midagi sellist, mida kpt Toomse kirjeldas hiljuti, siis võib arvata, et esimene ööpäev ei suudeta suurt midagi ära teha.

Territoriaalne mobilisatsioon leiutati juba EW ajal 30ndatel - eesmärgiga minimeerida vastase tegevuse mõju mobilisatsioonile. Et ei tekiks suuri meeste liigutamisi üle riigi ja häda korral jõuab mees sõtta ka jala kõndides.

[hummel]

Ma olen aru saanud hummeli mõttest niiviisi, et rahuaja VÕK staabid peaks SA tekkides minema üle vastava üksuse (pataljon) operatiivvõimekusega staabiks, see vähendaks hämmingut ja segadust, mis muidu H+12 tundi paratamatu on.

Päris seda ma tegelikult ei mõelnud, kuid põhimõtteliselt võiksid "VÕK-pataljonid" selleks RA valmis ja võimelised olla küll.

Üks asi on sujuv üleminek RA koosseisult SA omale, teine asi (ja millele ma rohkem rõhun) teenistuse ja väljaõppe korraldus. Kuldreegel on, et "Train as You Fight!" või "Einsatznah ausbilden!". RA üksuse (pataljoni) sisene teenistus, õpe ja süsteem (st ka struktuur) peavad hea tulemuse saavutamiseks olema võimalikult sarnased SA omale.
Meil kahjuks nii ei ole!
Seepärast ei maksaks ka imestada igasugu segaduste üle pataljoni RÕK-idel ja ka Kevadtormidel. KV-s puudub ju pataljoni kogemus.