www.militaar.net

Veel üks häda seisneb selles, et meil pole praktiliselt jalaväepataljone KV-s. On ju laiali üksikud kompaniid, mille juures pole igapäevaselt ette nähtud ei remondiallüksust ega kööki. Nii saab Jv ajateenijatest normaalne remondivõime olla vaid JvP tagalakompaniis, mis resideerib Võrus.
Suurtükis meil on muidugi oma üsna adekvaatne võime olemas, sest meie patareid ei asu, jumal tänatud, mööda maad laiali.

Ehk siis üks-null tervikpataljonide ühes kohas tootmise kasuks ja senise üle Vabariigi üheainsa pataljoni kokkulappimise kahjuks.

Täiendavalt kaks-null normaalsuuruses (500-600m) kergejalaväepataljoni kasuks ja monsterpataljoni (1000m) kahjuks.

Lisaks on mitmes väikeses kohas produkti kokku tilgutamisel oma (kallis) hind. Mis kulu on jooksvates kuludes kõige suurem enamasti? Personalikulu. Reegel on see, et mõistliku töökorralduse juures produkti suurendamisega ei kaasne püsivate kulude võrdeline suurendamine. Ehk kui kokk segab suppi 300 liitrises katlas, on see odavam kui kolmes üle Eesti laiali asuvas kolmes kohas eraldi 100 liitristes selle tegemine.

Kuskil sai juba kribatud: näiteks aastaid näljaeelarvet nautinud justiitsministeerium sai sellest olude sunnil ammu aru, et mingid 100-300 pealised "kinnimajad" on majanduslik nonsenss, sest per nase on kulud 1000-ses "kinnimajas" 4-5 korda odavamad. Sama ministeerium muide kaotas juba 1999.a ära vahepealt asjatundmatu otsejuhtimisega tegelenud vangla-ameti ja mingit kollapsit ei tekkinud - sajakonna inimese töö tehti ära edaspidi....30 inimesega. Täna ei räägi enam keegi alla 1000se mahutavuseega "kasarmust" ning suure karja vormikandjate vältimatust sisejulgeolekualasest tähtsusest.

Kahjuks on seda tilgutamist juba hulka aastaid toetanud senine kinnisvarapoliitika (mis minuarust põhines kellegi 100 000 reservarmee fantaasial), kus tõsisem harjutusväljadega tegelemine on suht hiljutine leiutis ja investeeringuraha on hulka aastaid tilgutatud mikroõppekeskuste peale, mis tegevuse kokkutõmbamisel tuleb lihtsalt seisma jätta (loe: raha korstnasse kirjutada).

Täna on ju kaks VÕK-i, mis kannavad selle suuruse välja: Tapa ja Kuperjanov. Kup on ka kena ja tore, ainult pole korralikku (piisavalt suurt) harjutusvälja. Sirgalasse või Keskpolügoonile sealt käia on ebamõistlikult kallis.

Ainult kõik see majandusteooria on mõttetu, kui seda tegevust ei toeta (kamina) kinnisvarapoliitika. Õnneks pole mikrokeskustes suuremaid ehitusi näha olnud ja õnneks on Jägala vältimatusest ka aru saadud (mõned aastad tagasi seda just väita ei saanud). Kinnisvarapoliitika pole paraku ainult kasarmute ehitamine, vaid ka suurte maade omamise/omandamise probleemid, millega tuleb meil (taaskord) tõdeda, et 20 aastat on aega läinud ja praegu on tuhandete hektarite operatiivne omandamine isegi turuhinnaga võimatu. Sellelega oleks pidanud tegelema juba enne maade tagastamsit (ja sellega kaasnenud hämaraid protsesse shk keskpolügooni maadega).

See nüüd enam personalipoliitikat eriti ei puuduta, kuid „kinnisvarapoliitika“ koha pealt tahaks küll natukene Kapten Trummile vastu vaielda.

1990. aastate puhul ei saa ilmselt jah mingist selgest kaitsevaldkonna kinnisvara- või infrastruktuuripoliitikast rääkida – sel lihtsal põhjusel, et ei sõjaväelastel, ametnikel ega poliitikutel polnud selget ja pikaajalist nägemust sellest, milline RA ja SA kaitsevägi olema peaks. Ja kui ka oleks olnud, siis puudusid igasugune raha mingiks linnakute ja harjutusväljade mõtestatud arendamiseks – lihtsalt hoiti elus ja ilma remondita neid NA linnakuid ja ladusid, kuhu 1990. aastate alguses oli jõutud pesa luua. Kui mu mälu mind ei peta, siis mingeid muid reaalseid uusehitisi või kapitaalseid remonditöid peale paari uue maja Paldiskis ja KVÜÕA hoone Tartus 1990. aastatel ei tehtud – lihtsalt raha polnud.

Viimased kümme aastat on aga see „kinnisvarapoliitika“ püsinud minu arvates suhteliselt stabiilse ja mõistlikuna ning lähtud on sellest, et pisiväeosade säilitamise ja putitamise asemel on mastaabiefekti saavutamiseks mõistlik üksused koondada 3-4 suuremasse linnakusse; ning et iga sellise linnaku juurde peab lahutamatu osana käima linnaku läheduses olev harjutusväli, kus oleks võimalik täieliku väljaarendamise korral teha pauku enamikest jalaväepataljoni relvadest. Pluss üks suurem keskpolügoon suuremate torude jaoks.

Kui vaadata viimase 10 aasta infraprojekte, siis suurem osa nendest sadadest miljonitest ongi Maaväes läinud peamiselt Võrru, Tapale ja Paldiskisse. Pärnu, Tartu ja Jägala pataljonid pandi kinni, kuna seal puudusid kas normaalsed perspektiivid väeosade ja harjutusalade laiendamiseks ning raha. Tallinnas keset linna istuvad Vahipataljon, Logistikapataljon ja Sidepataljon on säilitatud, sest asenduslinnakud endiselt rahapuudusel pole, kuid peale hädapärase (ja odava) häda-remondi pole neisse linnakutesse raha pandud. Erandiks on vast vaid Viru pataljon Jõhvis, mille säilitamisel mängivad rolli ka muud huvid ja vajadused peale puht-majanduslike ning seetõttu on seal üht-teist viimase kümnendi jooksul ka ehitatud.

Kui sinna juurde lisada raha mobilisatsiooniladude rajamiseks (mis arusaadavatel põhjustel ei peagi kuskil nähtavas kohas kõigi silma all olema), siis ega raha millekski muuks eriti polegi jätkunud.

Kõige suurem häda ongi Tallinna üksustega, kus ühest küljest pole leidunud seda miljardit-kahte, et rajada nendele üksustele üks korralik linnak ning teisalt pole nende asukohtade perspektiivituse tõttu olnud mõtet sisuliselt ja suurelt panustada ka olemasolevasse infrasse. KSAP 2004-2010 kohaselt plaaniti nendele üksustele rajada uus linnak Männikule, kuid sellele plaanile tõmbas kriipsu peale ootamatu hinnaralli ehitushindades – ja seda ilmselt õnneks, sest asukoha poolest oleks väeosa ikka suht-koht (ees)linna sisse sattunud. Nüüd on plaanis Jägala ja ilmselt pigistatakse see raha nüüd ka järgmise 3-4 aasta jooksul välja.

Sama kehtib ka harjutusväljade kohta – tänaseks on need asutatud, suurem osa nende territooriumist riigi omanduses ning KV ja KL teevad seal juba niikuinii viimased 20 aastat väljaõpet. Asukohad on valitud selliselt, et igal suuremal väeosal või garnisonil on üks lähedal asuv ala – Jõhvil Sirgala, Võrul Nursipalu, Paldiskil Klooga, Tallinna omadel Männiku, Tapal keskpolügoon ning Lääne-Eestis Kikepera (tänaseks peamiselt kaitseliitlastele). Omaette küsimus on muidugi see, milliseid lahinglaskmisi nendel harjutusväljadel täna reaalselt teha saab. Aga siin on taas küsimus suuresti rahas, sest harjutusvälja väljaarendamine ei tähenda vaid maatükkide ostmist või sundvõõrandamist õigusjärgsetelt omanikelt, vaid ka harjutusvälja piiramist või vähemalt märgistamist, juurdepääsuteede putitamist, lasketiirude rajamist, sihtmärgialade rajamist ja raadamist, toetava infra ehitamist, linnalahingu harjutamiseks vajalike hoonete ehitamist jne. Üksikuna võetult on need kõik pisiasjad, kuid viie harjutusvälja ja ühe keskpolügooni peale tervikpaketina võttes ikka päris paras hunnik raha.

Kui vaadata viimase 10 aasta infraprojekte, siis suurem osa nendest sadadest miljonitest ongi Maaväes läinud peamiselt Võrru, Tapale ja Paldiskisse. Pärnu, Tartu ja Jägala pataljonid pandi kinni, kuna seal puudusid kas normaalsed perspektiivid väeosade ja harjutusalade laiendamiseks ning raha.

OT:



Mispärast Jägalal puudusid "perspektiivikad väljavaated"? Minu teada oli see ainuke omaaegne väeosa Eestis, mis võeti venelastelt üle ilma, et oleks pidanud suuremaid kulutusi tegema infrastruktuurile, kuna kõik hädapärane toimis. Rääkimata harjutusmaastikust mis Jägala ümbruses on täiesti sobiv väljaõppe läbiviimiseks (märksõnaks inimasustus), eriti võrreldes nt Paldiskiga kus on ainult teatud põllulapid, kus vahepeal keelati isegi kohalike vene pensionäride rahulolematuse tõttu paukmoona kasutamine? Põhjalikuma õppe tegemiseks käidi Haapsalu külje all vanades vene sõjaväebaasides...

Tore oleks kui nüüd peale palgaarmee vasikavaimustust ka Jägala korda tehakse aga samas on selle taastamise lubadused ka varem lihtsalt soojaks õhuks osutunud...

Selle üle keegi ei vaidle, et igal väeosal midagi on. Tapa külje all on õnneks Keskpolügoon (ka seal on metsikuid piirangud). Sama polügoon pole ka kaugel "perspektiivitust" Jägala linnakust.

Samas Nursipalju on pataljoni kohta vaid tühipaljas välitiiruke ja ei enamat, kus kompaniist enamat tegutsema ei mahu (kus reaalses elus käibki õpe rühma kaupa).

Asi läheb rohkem riigikaitselise planeerimise, kui personalikulude suunas.

Mis puutub Borja sõnavõttu teemal tervikpataljonid, siis seda olen siia juba 10x kirjutanud ja üks põhjustest on loomulikult ka viimatimainitu. Kui sellest ka kunagi Tallinnas aru saama hakatakse, on tore. Teine asi, et tervikpataljonide moodustamine nõuab Maaväes märkimisväärseid dislokatsioonilisi muudatusi, mida keegi vist ei julge vastutuse mõttes ette võtta.
Mis puudutab pataljonide suurusi, siis kindlasti peab olema ökonoomne ja koosseisudes on omajagu õhku, kuid tuleb ka arvestada, et meie "tendipataljonid" on üsna viletsasti varustatud-relvastatud-kaitstud, mida personali kogus võib osaliselt kompenseerida. 1000 meest on pataljoniks paljuvõitu, kuid 500 jääb vist ka kõhnaks. U 700-750 (kompanii keskmiselt u 100-120) võiks äkki olla selline asjakohane tendipataljoni suurusjärk. Üks brigaad/KRK võiks aga mahtuda 5000 sisse. 700 ajateenijaga (6 kompaniiga) pataljon mahuks praegu ilmselt Võrru või Tapale.

Minu nägemusel valitseb meil "õppeväeosadega" paras segapuder, ja see ühtlasi toetab segaste RA struktuuride moodustumist ning vastavalt kaadri ebaadekvaatset jagunemist ning paigutust. Tulemuseks kehv koostöö ja äraspidi personalipüramiid rohkete ülemuste ning väheste nö töömeestega-kasvulavaga.

Minu nägemusel peaks Maaväes olema kokku 4 linnakut:
1) Võrus - 1 JvP komplektsena; toodab (peale "kuuma" reservi) üksusi Lõuna ja Lääne KRK-dele; 750 (voodi-) kohta
2) Jõhvis - 1 JvP komplektsena; toodab üksusi Kirde ja Põhja KRK-dele; 750 kohta
3) Jägalas - ScoutsP, 2/3 TaPa, 2/3 LuKo, 2/3 TTKo, 2/3 StKo, 2/3 SiKo, jalaväekool. KaleviP esialgu riiulisse ja formeerida tulevikus soomusüksusena. 1000 kohta, neist 1/4-1/3 kaadrisõduritele
4) Tapal - 2/3 PiP, 2/3 ÕTP, 2/3 STVP, erialakoolid; 1000 kohta.

Nii võiks MaV olla isegi perspektiivis erialaselt jätkusuutlik ja ka personalipüramiid ning reservüksuste tootmine loogilisemad ja süsteemsemad. Personali arv tegelikult väga oluliselt ei suureneks. Eeldaks muidugi olulisi ümberkorraldusi ja ümberpaiknemisi, kuid kasutegur oleks lõpuks seda suurem. Tarkusetera on, et mida lähedasem on RA üksuse õppestruktuur SA üksuse struktuurile, seda efektiivsem ka tulemus.
Ainus nimetatud plaani elluviimiseks infra poolest valmis linnak on Võrus, Virus tuleb juurde teha kuni 2/3, Tapal kuni 1/2 ning Jägalas pole vist veel suurt midagi tehtud.
Jägalas näen probleemina liigset perifeerialikkust - sinna ei taha juba praegu kaader teenima minna. Kunagi jutu järgi suletigi logistiliselt ebasoodsa asukoha tõttu. Tundub jah, et linna lähedal, aga tegelikult täielik kolgas-auk ja ühistranspordiühendus linnaga vilets. Et kaadriga asja saaks, tuleks lisaks linnaku väljaehitamisele algatada vallas paralleelselt mingi tohutu kinnisvaraarendus, mis ei sisaldaks kaugelt vaid elumaju...

Keskalluvusega ja ajateenijaid sisaldavad linnakud võiksid olla lisaks näiteks:
1) Rahumäel - StSiP
2) Filtris - VahiP (pm SP- ja tseremoniaalpataljon), mille linnast kuhugi metsa viimine oleks ülim mõttetus.
3) Paldiskis või ka mujal - LogP. Mitte siiski Jägalas.
4) MevB
Kuskil võiks olla eraldi veel TerK ja MedVÕK üheskoos.

Tahtsin siia lisada veel tänasest RA seisust üht-teist. Eelnevast võib tunduda, et jah "tark jutt", aga milles siis nagu probleem...?

Päris kindel kõigis detalides ei ole, aga laias laastus peaks tänane Maavägi dislotseeruma üksuste-allüksusetna näiteks umbes nii:
Võrus - JvKo, 1/3 LuKo + JvP LuR, MPPa, TaKo
Jõhvis - JvKo, 1/3 TTKo + JvP TTR
Rahumäel - JvKo, SPKo (ei kuulu brigaadi alla)
Tapal - 1/3 PiP + JvP PiR, 1/3 ÕTP, 1/3 STVP, erialakoolid
Paldiskis - ScoutsP, KaleviP (1/4?), 1/3 TaP, 1/3 StKo, 1/3 SiKo.
Sinisega brigaadi taseme allüksused, rohelisega jalaväepataljoni allüksused. Midagi õpetatakse veel sidepatis, aga ei julge väga kindlalt väita, et brigaadi jaoks.

Kokkuvõttes on ainsa ajateenijatest õpetatava JvP allüksuste väljaõpe korralikult üle riigi õppekeskustena hajutatud ja brigaadi juppidega ära segatud. Ainus terviküksus on Scouts. Ajateenijate erialaõpet on nii küll tõesti mugavam teha, kuid erialade koostöö tervikpataljonina seda viletsam. Kui üksuse koostöö aga vähene, võivad erialamehed olla kui spetsid tahes - eriti head nahka üksusest ei saa ja üksuse taseme kogemust armeele lihtsalt ei kogune. See 2-3 nädalakest KT aastas on pigem selline hädapärane ponnistus, kui lahinguline, logistiline ja personalialane know-how.

Samuti on personalialaselt pisut ebakindel, kui kõik X ala spetsid teenivad ühes linnakus. Satub seal mingil seletamatul põhjusel näiteks vilets töökeskkond kujunema, panevad paremad vennad leebet ja kogu lugu. Ka ei pruugi olla võimalik erialaõppe tulemusi kellegagi adekvaatselt võrrelda-hinnata.

Logistikast sai siin juba rääkida. RA väljaõppeüsteem peaks toetama osaliselt ka RA logistikat - ajateenijate teenistus on osa oma linnaku administreerimisest ja hooldamisest. Pole finantsiliselt mõtet palgata kõigiks tugifunktsioonideks väljaõppekoosseisust eraldi topeltpersonali ja luua eraldi teenistusi. Selle papi saaks säästa ülejäänute palkadeks-lisatasudeks.

On juba mainitud, et igas "pataljoninimelises õppekeskuses" on siiski oma ekslusiivne pataljoni ekvivalenti (või isegi pisut suurem?) staap ja tagalateenistused...


Lõpetuseks veel üks oluline tera.
Minumeelest pole siiski enamus tänaseid kaadrikaitseväelasi (vähemalt ohvitserid ja vanemallohvitserid, nooremallohvitseri ja sõduriga võib olla teisiti) tulnud KV palgale mitte ratsa rikkaks saamise, vaid riigikaitselis-militaarsest huvist. Ehk kui hea ohvitser/allohvitser tuleb üksusse teenima, siis ta pigem ootaks, et RA üksus olekski olemuselt võimalikult tüüpiline sõjaväeline formatsioon või formeering. Lisaks teeb tüüpilisus loogilisemaks ja sujuvamaks allüksuse igapäevase logistika ja administreerimise, mis võtab teenistuses praktiliselt samapalju energiat ja töövaeva, kui väljaõppeprotsess ise. Mis abi on teenistujale juttudest, et aga SA peaks jah käima nii, aga praegu üritame hakkama saada naa? Hästi ja loogiliselt toimiv teenistuskeskkond ka motiveerib kindlalt teenistujat. Ja isegi head ajateenijat üleaja jääma...
Väidan, et üks hea personali demotiveerimise ja muidu bardaki allikas ongi need segamini samodelkin-tüüpi KV RA üksuste "erialaõppe-struktuurid".

Andres Raid ja merevägi...

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=49955681

Sõjakoolis on mereväe erialal üks spetsialiseerumine mereväe taktikale (taktikaohvitser). Tegelt võttis irooniliselt muigama, taktikalised otsused stiilis "kas keerata Pitka 76 mm saluudikahur vasakule või paremale", mingit lahinguvõimelist mereväge (kui see laevakaitseteema välja arvata) ju pole ega tule, eelarve ägab lagunevate "Inglismaal kapitaalremonditud" miinijahtijate remondi ja kaadri palgasoovide all ning suure tõenäosusega hakkab tulevikus olema lahinguvalmiduses ehk 1-2 laeva.

Mereväes on personalisüsteem paigast ära. See pole 1 või 2 aastaga kujunenud olukord. Seal on vist elu käinud ohvitseride seisuse heaolu taktikepi all, allpool aga süsteem segane ja pole ime, kui allohvitserid lõpuks varvast lasevad.
Samas on minu isikliku arvamuse järgi näiteks pisut imelik, kui vastab tõele, et kõigi laevade komandörikohad, olenemata suurusest on tehtud kpt-mjr. Kas keegi suudaks meenutada või oskaks viidata, millised laevad kuulusid mis järku vene süsteemis? Kas ja kui suured miinitraalerid ja abilaevad näiteks kuulusid III järku?

Ise näen, et kuna laevandus on väga konkreetne tsiviilkonkurentsiga teema, siis ega seal asja päris kaadrile kunagi meie palgavõimaluste juures üles ehitada ei suuda.
Nagu saanud juba mainida, siis üks päästerõngas oleks katsetada mereväes ajateenistuse märgatavat pikendamist (koos ajateenija palga teatava tõstmisega lisanduvas teenistusosas), millega hoida laevad lahinguvalmiduses. Kaadrist jääksid vaid ohvitserid ja veeblid.

hummel kirjutas:Kas keegi suudaks meenutada või oskaks viidata, millised laevad kuulusid mis järku vene süsteemis? Kas ja kui suured miinitraalerid ja abilaevad näiteks kuulusid III järku?

Arvan end mäletavat, et venelastel kuulusid ka suht väikesed sõjalaevad nn III järgu laevade hulka ning sellise laeva komandöri koht oli/on III järgu kapten elik siis eesti kaptenmajr.
Sinna alla käisid siis kõikvõimalikud miinilaevad ja -traalerid, raketi- ja piirivalvekaatrid ning väiksemad dessantlaevad.
Väiksemaid abikaatreid ja muid mittelahingulisi pisialuseid kamandasid venelastel (vist) hoopis allohvitseride hulka kuulunud mitšmanid.

Traalerite ja piirivalvekaatrite kaptenid olid siiski valdavalt kapten-leitnandid.

Rindeteated palgarindelt:

Päästeamet paneb 28 komandot kinni ja loodab vabatahtlikele. Tegelikult - küll osa kindlasti vabatahtlikult tuleb, kui häda käes (nt komando 70 km kaugusel, omavalitsus paneb ehk õla alla). Tegelikult on vabatahtlikkuse arendamisel palju aega raisku lastud, aastaid oli prioriteet vaid ja ainult kutselised, kes said lõviosa ressursse, kuid andsid umbes poole komandodest. Vabatahtlikud said see-eest näpuotsaga ressursse ning vanad lagunenud masinad. Ka ei kasutata segasüsteemi - nt üks palgaline komando ülem ja ülejäänud vabatahtlikud (mis tõstaks professionaalsust). Praegu rohkem sedapidi, et kutseline päästja on lisaks põhitööle koduküla vabatahtlik.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=50603555

Kaitseministeeriumis koondatakse palgatõusuks täiendavalt ametnikke, rõhk sisulise töö tegijate palga tõstmisel (lihtametnikud).

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=50620807

Borja kirjutas:Arvan end mäletavat, et venelastel kuulusid ka suht väikesed sõjalaevad nn III järgu laevade hulka ning sellise laeva komandöri koht oli/on III järgu kapten elik siis eesti kaptenmajr.
Sinna alla käisid siis kõikvõimalikud miinilaevad ja -traalerid, raketi- ja piirivalvekaatrid ning väiksemad dessantlaevad.
Väiksemaid abikaatreid ja muid mittelahingulisi pisialuseid kamandasid venelastel (vist) hoopis allohvitseride hulka kuulunud mitšmanid.

Mul vist kuskil paar pilti nõuka ajast, kus piirivalvelaeva (Shersen-class) komandör paistab kaptenleitnandi pagunitega ja vanemabi on vanemleitnant. Otsin kodust natuke.

Selles toredas nõukodude kinematograafia teoses on BPK (suur allveetõrjelaev - mis on midagi fregati ja ristleja vahepealset komandör 3. järgu kapten ja vanemabi kaptenleitnant). Seejuures näib tegemist olevat moodsa asjaga nimega välismissioon
http://www.youtube.com/watch?v=SdFIDehypC4

1986 Bermuuda all uppunud raketiallveelaeva K-219 komandör oli igatahes teise järgu kapten Britanov.

Kapten Trumm kirjutas:

Borja kirjutas:Arvan end mäletavat, et venelastel kuulusid ka suht väikesed sõjalaevad nn III järgu laevade hulka ning sellise laeva komandöri koht oli/on III järgu kapten elik siis eesti kaptenmajr.
Sinna alla käisid siis kõikvõimalikud miinilaevad ja -traalerid, raketi- ja piirivalvekaatrid ning väiksemad dessantlaevad.
Väiksemaid abikaatreid ja muid mittelahingulisi pisialuseid kamandasid venelastel (vist) hoopis allohvitseride hulka kuulunud mitšmanid.

Mul vist kuskil paar pilti nõuka ajast, kus piirivalvelaeva (Shersen-class) komandör paistab kaptenleitnandi pagunitega ja vanemabi on vanemleitnant. Otsin kodust natuke.

Selles toredas nõukodude kinematograafia teoses on BPK (suur allveetõrjelaev - mis on midagi fregati ja ristleja vahepealset komandör 3. järgu kapten ja vanemabi kaptenleitnant). Seejuures näib tegemist olevat moodsa asjaga nimega välismissioon
http://www.youtube.com/watch?v=SdFIDehypC4

1986 Bermuuda all uppunud raketiallveelaeva K-219 komandör oli igatahes teise järgu kapten Britanov.

Päris põnev relvastus nendel geroidel seal. G3 ja M1 karabiin