Hirmude kütmine tühjalt kohalt viib tegelike ohtude alahindamisele.
2011-07-22 / Александр Анатольевич Храмчихин - заместитель директора Института политического и военного анализа.
Подробнее:
http://nvo.ng.ru/concepts/2011-07-22/13_pro.html
Oma artiklis „Euro-raketikaitse- Pro et Contra“ («ЕвроПРО – PRО И CONTRA» (см. «НВО» от 01.07.11)kasutab härra Stanislav Kozlov laialtlevinud poleemikavõtet- vaidleb vaid ühe punktiga minu artiklist, mis on artikli kontekstist välja rebitud. Kusjuures isegi selle vaieldava punkti osas on oponendi väited pehmelt öeldes segased.
Siberi kilp
Tegelikuses ei saa vene KBR(rääkimata allveelaevadel paiknevatest BR) USA territooriumi pihta antava hüpoteetilise löögi korral mingitel asjaoludel sattuda Rumeenias asuva raketitõrje ulatusse. Aga Poolas paikneva raketitõrje tegevustsoonis (kusjuures selle sooni vahetus servas, väga märkimisväärsete kursiparameetritega tõrjeraketi jaoks, mis praktiliselt välistab KBR tabamise), võivad osutuda vaid Kozelskis paikneva 28-nda diviisi raketid, kuid isegi need vaid tingimusel, et tulistatakse USA idarannikut.
Teistele meie läänepoolsetele raketidiviisidele (Võpolzovo, Teikovo, Tatištševo, Joškar-Ola, Dombarovski) võivad ohtu kujutada vaid merel, Barentsi, Balti ja Norra mere akvatooriumil paiknev raketitõrjelaevad. Kusjuures mida idapoolsem on diviisi positsioon, seda hüpoteetilisemaks muutub see oht, kuna ülalmärgitud merede kohal saaab kulgema juba KBR keskmine, kosmiline trajektoorilõik, milleni isegi merel paiknev raketitõrje oma tänase päeva vahenditega pole võimeline küündima. Kusjuures pole tegu pelga oletuse, vaid faktiga, sest KBR lendab suure ringi kaart mööda ja ei kuidagi teisiti. Needsamad kaared võib väga kergelt välja arvestada, arvestades USA territooriumi „kvadraatsust“. Piisab, kui rehkendada trajektoor igast Venemaa raketidiviisist Miami, New Yorgi(või Bostonini, vahe on minimaalne), Los Angelese või Seattleni- ja saategi täieliku trajektooride vahemiku. Kõik ülejäänud asuvad nende joonte vahel. See on elementaarne füüsika, mitte tõenäolsusteooria.
Sellest rehkendusest on ka selge, et Siberi raketidiviiside jaoks ei eksisteeri mingit raketitõrjet. Nagu 70 aastat tagasi päästsid siberlaste laskurdiviisid Moskva, nii teostavad tänasel päeval siberlaste raketidiviisid reaalset tuumarünnakute tagasihoidmist . Ühelt poolt ei ulatu nendeni ameeriklaste merel baseeruvad tiibraketid, tehes võimatuks relvitustava löögi, teisest küljest on nad absoluutselt kättesaamatud raketitõrjele. Tahaks väga loota, et need diviisid ei muutuks mingi järjekordse „reorganiseerimise“ või „optimeerimise“ ohvriteks. Nii et (selles küsimuses on Stanislav Kozlovski õnneks nõus) meil tuleks lihtsalt mõned diviisid nihutada kasvõi Uraalide kanti, et rohkem raketitõrjega mitte pead vaevata.
Segaseks jäävad ka härra Kozlovi väited selle kohta, et meid ähvardavad mitte vaid tõrjeraketid, vaid ka radarijaamad. Üldiselt ei saa radarid ise kedagi alla tulistada. Probleemi võivad nad põhjustada vaid kui sihtmärkide osutajad tulevahenditele või juhul, kui me kavatseme anda USAle mitte vastu-, vaid esmase löögi. Seda viimast versiooni ma kommenteerima ei hakkaks, tulevahenditega aga, nagu juba öeldud, on USA-l probleem- need pole suutelised Venemaa KBR hävitama, kui muidugi mitte välja mõelda täiesti kunstlikke stsenaariume.
Kuid peamine on selles, et isegi need kunstlikud stsenaariumid on kontekstist välja rebitud. Raketitõrje ei saa iseenesest ohtu kujutada ega ähvardada, sest tegu on puhtalt kaitseotstarbelise süsteemiga. See võib saada USA ja NATO poolse üldise ohu koostisosaks (ilma NATO Euroopa riikideta, kasvõi nende territooriumi pakkumise vaatenurgast, on USAl üksi Venemaa vastu sõdida äärmiselt keerukas) ehk siis katteks rünnaku eest. Ja vaat selline stsenaarium on juba tõepoolest täiesti fantastika. Pärast seda, mis toimub praegu Liibüas- milliseid tõendeid oleks veel vaja tõestamaks NATO lahinguvõimetust. Aga sündmused Afganistanis, kus Euroopa armeedele isegi saja inimese kaotus on absoluutselt vastuvõetamatu , tahaks väga kuulda seletusi- mis küll suudaks neid riike tõugata agressioonile Venemaa vastu. Agresioonile, mis kisub isegi juhul, kui sõda ei kasva üle tuumasõjaks, kümnete tuhandete ohvritega ähvardavaks.
NATO- jõuetu monstrum
Seoses sellega ei saa arutamata jätta Venemaa üle selles spetsiifilises geopoliitilises situatsioonis, milles riik asub.
Siin pole tegu isegi mitte topeltstandartiteja tendentsliku faktivalikuga, vaid millegi märksa hullemaga. Ilmselge on üleüldse kõigi faktide eiramine ning kunstliku reaalsuse konstrueerimisega.
Reaalses elus NATO:
*vähendab peale kogu Külma sõja lõppemise järgsel ajal oma grupeeringut Euroopas (kusjuures ees seisab uus mastaapne vähendamine), vähendades seda kuni lahingukõlbmatuseni. Mida ilmekalt demonstreerivad sündmused Liibüas;
*ei tekita mingeid „eesliini vägesid“, „NATO baasid Ida-Euroopas“ eksisteerivad vaid Kremli koosseisuliste propagandistide ja nende jälgijate ettekujutluses;
* ei vii läbi mingeid mastaapseid õppusi, mida võiks tõlgendada kui ettevalmistust agressiooniks Venemaa vastu.
Hiina seevastu
*kasvatab kiirelt, ja mis peaasi- uuendab radikaalselt oma relvajõude, eraldades erilist tähelepanu ründerelvadele(tankid, taktikalised raketid, MLRS jms);
*arendab prioriteetselt Venemaa piiri lähedal asuvaid Pekingi ja Shenyangi sõjaväeringkonda
*viib regulaarselt läbi järjest suurenevaid õppusi, mida ei saa tõlgendada kuidagi teisiti kui ettevalmistust agressiooniks Venemaa vastu
Kõigele sellele vaatamata loetakse kõiki neid fundamentaalseid fakte ebaolulisteks, need kujutavad endast sõna otseses mõttes tabuteemat. See-eest jutustatakse meile kõigilt ekraanidelt ja lehekülgedelt igapäevaselt ja väsimatult sellest, et NATO on surmaoht, Hiina aga meie parim sõber. Ilmselgelt on tegu kas kollektiivse meeltesegaduse või totaalse ebakompetentsusega. Või siis Pekingi „mõjuagentidega“, kes on peajagu üle oma Washingtoni kolleegidest. Huvitav, et isegi ametlik Peking üha laisemalt ja vähema viitsimisega valetab oma „rahulikest kavatsustest“. Sest sõjaväe ülesehituse tempod ja mastaabid on tänaseks sellised, et uskuda nende kaitseotstarbelisust võib uskuda vaid see, kes seda väga tahab. Või kellele sellise usu eest hästi makstakse. Kahjuks on meil nii esimisi kui ka teisi liigagi palju.
See, et Hiina ei lahendanud probleemi Taiwaniga jõumeetoditel juba palju aastaid tagasi, ei ole tunnistuseks mitte tema rahuarmastusest, nagu näikse arvavat härra Kozlov. Lihtsalt alles kümme aastat tagasi polnud Hiinal selliseid võimalusi, Taiwani õhujõudude ja mereväe potentsiaal oli piisav, et Hiina dessanti tõrjuda. Praeguseks on situatsioon ses plaanis niivõrd radikaalselt muutunud, et Hiina võib soovi korral tõepoolest Taiwani probleemi jõuga lahendada.
Ainult et seda pole talle vaja, praegu Taiwanis võimul asuv Kuomintang annab saare ise Pekingile ära. Taiwani „imemine“ Hiinasse majanduslikul teel Kuomintangi täielikul nõusolekul toimub väga kiiresti, lihtsalt meil eelistatakse seda mitte märgata.
Strateegilist partnerlust ei tule.
Mis puudutab USAd, siis on nemad Taiwanist juba loobunud. Sellest kõneleb kasvõi hiljutine keeldumine müüa Taiwanile 66 hävitajat F-16. Tegelikuses poleks need lennukid sõjalises tasakaalus suurt midagi muutnud, Hiina on end juba liiga kaugele ette rebinud. Ilmselt ootab Hiina, mil vili küpseb ja talle sülle variseb. Vaeva näha pole lihtsalt mõtet. Märksa kasulikum on saada õitsev, kui varemetes Taiwan.
Muideks, Taiwani juhus demonstreerib ilmekalt, et minu artiklit „Kellel saab olema halb, kui me kokkuleppele ei jõua.“ tuleks kritiseerida mitte ameerika ohu alahindamise, vaid utopismi ja ilustamise pärast. Sest mingiks liitlaseks Hiina vastu USA meile ei hakka. Ühendriigid ei hakka mitte kunagi mitte kedagi kaitsma, kui see tõsiselt nende julgeolekut ohustab. Ja ka Hiina ei hakka meie liitlaseks. Venemaa pressib juba 20 aastat Hiinale peale aktiivset partnerlust, kusjuures väga paljud on meil veendunud, et Vene-Hiina suhted on erakordselt eksklusiivsed ja liitlaslikud. Samal ajal on Hiina rajanud strateegilised partnersuhted paljude maailma riikidega, kaasa arvatud enamus lääneriike, sestap pole mingist Venemaa eksklusiivsusest Hiina puhul juttugi. Nagu ka liidust. Kõigi nende 20 aasta jooksul on Hiina ametlikud esindajad ja teadustöötajad muutumatult kinnitanud, et Vene-Hiina suhted pole ei liitlassuhted ega pole suunatud kellegi vastu. See on Pekingi kindel positsioon, nii ametlik kui ka tegelik.
Nüüd pöördume tagasi Hiina ohu juurde. See pole hüpoteetiline, see on objektiivne. See, et KBRi, mis lendab Dombarovskist Seattlisse, ei saa raketitõrje alla tulistada, on määratud füüsikaseadustega. See, et Hiina ei saa elada ekspansioonita, on määratud loodusseadustega ja majandusega, aga mitte mingi Hiina erilise agressiivsusega. Me ei saa öelda, millises vormis ja milliste tempodega see saab toimuma, siin on tõepoolest vajalik keerukaim mitmefaktoriline analüüs. Kuid ekspansioon ise on vältimatu.
Esiteks, kui HRV jõuab oma toiduainete, elektri, nafta jms tarbimiselt elaniku kohta kasvõi läänega võrreldavale tasemele, ei piisa talle üksi kogu maailma ressurssidest. See pole hüpotees, see on fakt. Nagu ka see, et praeguste Hiina majanduse kasvutempode juures tekib see probleem lähemas tulevikus, selle artikli lugejate rõhuva enamuse elueal.
Teiseks, HRV idarajoonide ülerahvastatus loob väljakannatamatu koormuse loodusele ning infrastruktuuridele, katsed piirata elanikkonna juurdekasvu on aga poolikud ning viivad lahendamatutele sotsiaalprobleemidele. Sestap tuleb Hiinal laiendada territooriumi, ka see on objektiivne fakt. Sealjuures nende oma riigi hõredalt asustatud lääneosa kahjuks selleks ei sobi. Tiibeti näol on tegu ekstremaalse kõrgmäestikuga, kus selleks kohenemata tasandike elanikel on pidevalt võimatu elada ja seda võimatum on mingilgi määral tõsiseltvõetav majandustegevus. Xinjiangi autonoomne rajoon pole selles suhtes parem. Nende regioonide taustal on Lõuna-Siber võrreldamatult mugavam ja igas suhtes parem.
Üleüldse, meie rohkearvuliste „Hiina advokaatide“ populaarsed argumendid , et Hiinal on küllaldasel oma vaba territooriumi, et Venemaal on hiinlastel külm, et teistes riikides on hiinlasi veelgi rohkem, et XX sajandi algul oli Venemaal hiinlasi märksa rohkem, kui praegu, ja midagi ei juhtunud, et Hiina pole juba ajalooliselt altis laienema ja muud taolised väited on kas otsene vale või siis pooltõde, mis on valest halvem. Kõik need argumendid, milliste arutlus nõuaks omaette artiklit, on arvestatud diletantidele. Kuid nad kõlavad ja kõlavad, mis kinnitab oletust sellest, et Hiina on loonud venemaal võimsaima viienda kolonni. Kahtlemata Stanislav Kozlov sellesse ei kuulu, kuid tegutseb paraku objektiivselt selle huvides, rebides reaalsusest välja üksikuid fakte ja soovimata näha tegelikust.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
