Kas seesugune praktika ongi meie kaitseväes tavaline?
Siin on armeelasi ju lademes. Keegi ikka teab kedagi, kes teab kedagi, kes on kandideerinud mõnele sarnasele ametikohale? Ja kas ka too on kah pidanud vastama "Majorovi mahus" idiootlikele küsimustele? Kui on, siis tuleb välja, et nii Eesti Armees asjad käivadki ja Kärt oli ise süüdi, et ei sündinud hingeliselt mõõgaarmilise mehena.
Pidage nüüd hoogu, kamraadid! Ise nagu täiskasvanud inimesed aga ... !? Millest lugupeetavad nüüd oma arutlustes võtavad, et see artiklis äratoodu kohe aksioomina ja tõestamist mittevajavana sulatõsi on?
Mina näiteks ütleks täie mõistuse juures olles ja selge sõnaga, et kui nüüd just tõepoolest pole tegu selle kaitseväelase äkilise ja harvaesineva hullusehooga (100% pole selles sinases maailmas ju miskit ja seepärast - ei või iial teada), siis isiklikult seda meest tundes, on antud artiklis tema kohta esitatu täielik ja totaalne BS.
Miks ma antud teema all sõna võtma üldse hakkasin? Aga seepärast, et Kaitseväes esineb vägagi sageli situatsioone, mis tõsist töötegemist segavad ja samas "ülitähtsad" on. Nimelt just-just praegu tegeleb minu juures KV peainspektor. Küsitleb isikkoosseisu ja uurib, uurib, uurib. Terve eilse ja üleeilse päeva tegelesin isiklikult ettekannete koostamisega (ajal, kui oleks ilmtingimata pidanud hoopis-hoopis miskit muud tegema) jne., jne.
Asi nimelt selles, et üks südamepõhjani solvunud ajateenijast õppur, kes kauakestnud omapoolsete järjepidevate distsipliinirikkumistega asjad nii kaugele viis, et ta kursuselt välja arvasime ja n.ö. koduväeossa tagasi saatsime. Ei-ei, ei tasu arvata, et siin meie poolt miskit liialdamist või nii olnud oleks, ja tegelikkuses on kogu "lugu" dokumenteeritud (ettekanded jne., jne.), kuid see lugu päädis sellega, et see võitleja võttis kätte ja helistas südametäiega KV peainspektorile (tema õigus, midagi ei saa märkida), kus ca. terve A4 suuruse lehekülje ulatuses grandioosse kaebuse kokku luuletas. Ja , noh, see oli juba kaebus, mis seda on, sest oi-oi kui maiad oleksid leheneegrid taoliste asjade peale. Polegi vaja mingit tõestus - kukume aga pooma ja lintšima.
Ja oleks siis kas või ükski killuke sellest nn. kaebusest tõele vastanud. Ei miskit. Aga kaebuse puhul peab seda vaieldamatult menetlema, sest selline äärmiselt kuritegelikust tegevusest teatav kaebekiri on ju registreeritud. Ja nüüd ma siis tegelen juba teist päeva sellega, et tõestan et ma kaamel pole, kuigi ka KV peainspektor oma silmaga koha peal veendus, et ma seda tõepoolest pole, aga ... kaebus ju on. Lausa KVJ tasemele suutis see kaebuse esitaja asja viia. Mis siis, et valetab ja kaebus tõele ei vasta - sai vähemalt käkki keerata ja nüüd õelalt pihku itsitada, sest ega valetajaga ei juhtu ju midagi.
Ju siis peab ka Majorov praegu oma niigi kallist teenistusaega sellele kulutama, et tõestab oma mittekuulumist mäletsejate hulka.
Seepärast ütlengi, et oodake ikka oma prääksatuste ja nn. põhjapanevate otsustega Eesti Kaitseväe ning ohvitseride üle natuke.
Aga kuidas siis nii? Ajaleht ju ei valeta, või kuidas? Seal ju sulatõde.
P.S.
Aga ma ei imesta põrmugi, kui ka võib-olla olematu süüteo peale mehele ikkagi karistus välja kuulutatakse, sest see poleks ju mitte esimene kord, kui Kaitsevägi juba ette endale n.ö. tuhka pähe riputama kiirustab.
Muideks! Meenub üks kurioosne lugu oma teenistusajast ca. 15 aastat tagasi, kui avastasin sellest väeosast lahkudes kogemata kombel ühest lauasahtlist väeosa ülema käskkirja koopia, millises mulle mingi asja eest noomitus oli määratud. Asja tegi huvitaks mulle aga see, et selle kk dateering oli oma 3 aasta tagune. Minule polnud vahepeal sellest aga mitte keegi rääkinud. Hakkasin siis asja uurima, ja mis selgus. Nimelt olla KJ PS ülem inspekteerinud väeosa ja näinud korralagedust valdkonnas, mis just-kui minu vastutusala oli. Andiski koha peal käsu karistada väeosa arsti koheselt. Väeosa ülem lõi kannad kokku ja "Just nii!" ning kirjutaski mulle koheselt välja käskkirjaga noomituse. Kõik oli just-kui õige, kui poleks selle asja juures mitte ühte AGA olnud mille tõttu tõenäoliselt polnud keegi tihanud seda käskkirja ka tutvustada. Nimelt olin mina personaalselt selle inspektsioonituuri ajal juba 2 kuud korralisel puhkusel olnud ja asendaja oli selle asja paari viimase nädala jooksul jõudnud p... keerata. Aga see ju toonast üksuse ülemat ei huvitanud - kui ikka nii kõrge ülem käsu andis, siis nii peab ka olema.
Saades taolisest asjast teada (mis siis, et üle paari aasta oli juba möödunud) tõstsin küsimuse siiski ülesse ja - noomitus tühistati. Aga toimukusse jäi ikkagi jälg ning proovi tõestada, et kaamel pole.
Vaat sellised on need asjad mingite ülepeakaela tehtud süüdistamistega. Nendega võib siin omavahel isegi nii kaugele minna, et lõpuks ei saa me ka ise enam aru, et mis õige, mis vale on. Esialgu väitena kirjapandut hakatakse peale selle piisavalt paljukordset kordamist juba sündinud faktideks pidama jne.
