www.militaar.net

Umbes kolmkümmend viis aastat tagasi väitis üks tuttav miilits et Patareis olevat peale sõda toimetand mahalaskmi üks naisterahvas. Kuivõrd see jutt tõele vastab, ei tea; tõenäoliselt siiski tegemist tollase linnalegendiga. Ning veel: nende laipu, kellede suhtes kõrgem määr täide viidud, omastele vist välja ei antud ning sellest oli tekkinud legend et tegelikult olla saaadetud niisugused surmamõistetud hoopis mingisse laboratooriumisse katsete tegemiseks. Teati kõnelda isegi ühest tegelasest, kelle suhtes olla ajalehtede andmeil surmaotsus täide viidud, aga kel sealt laboratooriumist plehku õnnestunud panna ja kusagil Karjalas üle piiri minna, nii et sellest olla tekkinud veel suur rahvusvaheline skandaal. Minu isiklik seisukoht on selline et säherdused legendid tekivad harilikult vastukaaluks ametlikule salastamisele, või siis ka infovaegusele ühes või teises valdkonnas. A/la: kuna asja püütakse varjata -ju selle taga siis midagi ka on, kusjuures kohe kindlasti.

ants431 kirjutas:

sadist kirjutas:Aastatel 1969-1991 saadeti surmamõistetud otsuse täideviimiseks Leningradi?

Ons keegi kursis, mismoodi seda mahalaskmise-janti Patareis toKeegi ei kaebakui tefa valesti tapetakse. imetati? Üks versioon on, et surmamõistetu lasti koridori peale jalutama, timukas jooksis selja taha ning tulistas. Tundub kuidagi veider meetod, hukatav võib ju ringi keerata ning vastu hakata.

Teine väide oli raamatus "Võimas ja sünge Patarei"- et kuklalasku toimetatud kusagil trepi all pisikeses kamorkas.

Surmanuhtluse täideviimise kohta Tallunnas oli kunagi telekas juttu. Oli 2 ust kõrvuti, mõlema taga oli sauna moodi ruum. Üks oli päris saun kuhi pätt iga nädal pesema viidi. Teises ruumis oli lisaks puust vooderdis seintel, et kuulid ei põrkaks. Vangla kord nägi ette, et vang oli alati seljaga konvoeerija poole ja seina ääres. Kui ohver oli riided maha ajanud, et sauna ruumi minna siis sai kuuli kuklasse. Arvata aga võib, et mingit kindlat reeglit polnud. Ega surnud enam ei kaeba.

Pole küll ühtegi selle-alast uurimust näinudki...Need siinesitatud on kõik rahvajutud.

Kui lähed Patareisse ekskursioonile, siis näidatakse ka kahte kohta: EW-aegset ja 1991. a pöördeliste sündmuste aegset. EW-aegne põhineb samuti kaudsetel mälestustel (nt Willliam Tomingas räägib küllaltki palju, aga loomulikult teiste asju). Vangla viimane direktor Nikolai Kask räägib ka 1991. aasta juttu tegelikult kaudsetele allikatele toetudes.

Isegi justkui otseseid allikaid kasutav jutt on täis segadust, siin on muidugi segadustes suur osakaal ka autori isikul: http://www.postimees.ee/647714/raidkiri ... -andestust

Aga surmamõistetud võivad kaduda mitmesugusel moel. Nt üks n-ö perestroika teerajajaid (et jälle ühte müüti, et perestroika hakkas Eestist pihta, pisut kummutada) kõrvaldati nt nii:
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D1% ... 0%B8%D1%87

ants431 kirjutas:
Laagris olnud tunnistasid, et kui raudteed ehitati siis pandi laibad tammi alla. Iga liipri kohta tuli umbes üks laip.

See jutt iga liipri alla üks laip pärineb ühe poolaka mälestustest (no ei tule nüüd meelde ei autori nime ega raamatu pealkirja). See on literatuur ja muidugi võimas kirjanduslik kujund. Paraku rumalad on selle võtnud kui fakti ja levitama hakanud oma kirjutistes (reeglina kirjutistes need, kes ise seal ei ole olnud).

aest kirjutas:Ning veel: nende laipu, kellede suhtes kõrgem määr täide viidud, omastele vist välja ei antud ning sellest oli tekkinud legend et tegelikult olla saaadetud niisugused surmamõistetud hoopis mingisse laboratooriumisse katsete tegemiseks.

Surnud vangid, keda omastele välja ei antud, on maetud Harju-Ristil olevale kalmistule. Sellest on meedias korduvalt juttu olnud.

Mu jutt ju kahe-kolmekümne aasta vanustesat linnalegenditest oli ja hästi nagu ei meenu et tollastes rahva või noorrte häältes sellest mahalastute matmiskohast juttu oleks olnud. Aga võib olla on asi lihtsalt meelest läind - pea veerandsajandit ikkagi asjast möödas.

aest kirjutas:Mu jutt ju kahe-kolmekümne aasta vanustesat linnalegenditest oli ja hästi nagu ei meenu et tollastes rahva või noorrte häältes sellest mahalastute matmiskohast juttu oleks olnud. Aga võib olla on asi lihtsalt meelest läind - pea veerandsajandit ikkagi asjast möödas.

Lehes on sellest juttu ikka kaasajal olnud:
http://www.postimees.ee/647714/raidkiri ... -andestust

metssiga kirjutas:

ants431 kirjutas:
Laagris olnud tunnistasid, et kui raudteed ehitati siis pandi laibad tammi alla. Iga liipri kohta tuli umbes üks laip.

See jutt iga liipri alla üks laip pärineb ühe poolaka mälestustest (no ei tule nüüd meelde ei autori nime ega raamatu pealkirja). See on literatuur ja muidugi võimas kirjanduslik kujund. Paraku rumalad on selle võtnud kui fakti ja levitama hakanud oma kirjutistes (reeglina kirjutistes need, kes ise seal ei ole olnud).

Mina kuulsin seda, et laibad raudtee alla pandi, laagris olnutelt raudtee ehitajatelt kui nad laagri elu meenutasid. Mõelge loogiliselt, kes viitsis laipadele eraldi auku kaevata kui igapäev suri suurel arvul ja raudtee ehitamieks oi vaja pinnast teisaldada.

Hukkamisi viidi Patareis erinevatel aegadel erineval moel läbi. EW ajal näiteks anti surmamõistetule karikas mürgiga (kaaliumtsüaniidiga) ja mõned minutid (vist oli 5 min.) aega. Kui eksekuteeritav selle aja jooksul ise endale otsa peale teha ei soovinud, võeti köis, riputati samas ruumis lakke ja surmanuhtlus viidi täide poomise teel. N. Liidu ajastu kohta olen kuulnud kahte versiooni. Neist esimese põhjal kutsuti hukatav kongist välja saunamineku ettekäändel, sauna asemel lükati aga sauna kõrvalruumi, kus prokurör ja veel mõned ametimehed talle teatavaks tegid, et kohtuotsusega mõistetud karistus viiakse nüüd täide. Seejärel läks hukatav kõrvalasuvasse hukkamisruumi (kui ei tahtnud minna, siis vangivalvurid "aitasid"), seoti käsipidi seina külge kinni ja siis tuli timukas, kaks padrunit püstolisalves (juhuks, kui ühest lasust ei peaks piisama või üks padrun tõrke andma), ja tegi oma töö. Olen kuulnud ka jutte, et lahingpadrunite asemel kasutatud paukpadruneid. Sel juhul tulnud püstolitoru hukatavale kuklasse suruda, püssirohugaaside rõhk purustas väikeaju kuulitagi. Mahalaskmisruumi seinad olid kuulide püüdmiseks vooderdatud puitprussidega, põrandapesuks oli olemas voolik, põrandas vee ja vere äravooluks trapp.
Teise versiooni kohaselt teatatud surmamõistetule, et olevat ilmnenud mingeid uusi asjaolusid, uurija tahab temaga rääkida ja ootab. Viidud siis vang "uurija" kabinetti, kus "uurija" temaga algul veidi suhtles, siis aga kõige ootamatumal hetkel võttis relva ja lasi surmamõistetu maha. Sellest oli kunagi ammu isegi kusagil juttu. Ei mäleta enam, kas raadios või mõnes ajakirjas. Timukaks olnu lähedased teadsid muidugi vaid, et mees töötab tavalise miilitsa- või julgeolekutöötajana. Hukkamisele eelnenud ka mõnepäevane timuka psühholoogiline ettevalmistamine (naine-lapsed teadsid, et mees on komandeeringus). Siiski ma pole 100% kindel, kas see jutt käis Patarei või mõne teise (nt. Leningradi) vangla kohta. Patarei timukaks olnud suht väikest kasvu mees, kes selleks, et veidi kogukam välja näha, kandis mitu numbrit suuremaid kirsasid.

Siis kui ma 1995. a alguses toonases Täitevametis Sossi-mäel koolitusel käisin, siis pidas meile mõned loengud ka üks pikaaegse staaziga prokurör. Loengute vorm oli suht vaba ja ta rääkis meile muuseas ka hukkamistest. Tema sõnul olevat hukkamise juures olnud komisjon: timukas, arst ja prokurör. Hukatavale olevat enne hukkamist tema teod ja kohtu otsus prokuröri poolt ette loetud. Seejärel timukas olevat hukatavale kuuli pähe lasknud (vist kuklalask). Peale lasku kinnitas arst surma. Eriti mäletan hukkamisel kindlapeale minekut: kui esimese lasuga surmamine ei õnnestunud, arst leidis, et hukatav jäi ellu, siis olevat tehtud järgmine lask. Selgelt on meeles, kuidas härra selgitas komisjoni-liikme meeleolu: hukkamisi ei viidud läbi niisama kergekäeliselt vaid kui hukatava teod paberilt ette loeti, siis tekkinud kasvõi endal tahtmine päästikule vajutada, mingit moraalset tõrget ei tekitanud.

Ega ta täpselt ei öelnud, kas ta ise komisjonis hukkamise juures osales (vist isegi küsisime otsesõnu). Samas detailne kirjeldus jättis toona mulje, et ta oli üsna selgelt asja juures ise olnud. Minu meelest rääkis ta asjast seepeale, kui me küsisime, et kuidas Eestis hukkamisi läbi viidi veneajal. Jäi mulje, et hukkamisi viidi läbi mingis konkreetses ruumis, mingisugust lollitamist (sauna viimist) asjaga seoses ei mäleta. Võimalik, et ta muidugi ei rääkinud ka.

Ega ei saagi aru, miks NSVL-is oleks pidanud neid kohtu poolt mõistetud surmanuhtluse täideviimisi mingi väga erilise trikitamisega läbi viima (libasaunad jne.). USA-s on siiani paljudes osariikides surmanuhtlus käigus ja neil on selle täideviimine seotud suht põhjaliku ettevalmistusprotsessiga (mürgisüst ja elektritool). Ja pole väga kuulda olnud, et probleeme oleks olnud. OK, mõni ei taha lihtsalt kohe ära surra aga et mingit väga vasturapsimist...

Üks selliseid hukkamisi on näiteks siin (filmis loomulikult selle tõepärasusega ei tegeleta):
http://www.youtube.com/watch?v=x3BU-_u_ ... Vqkeq40V8w

Stseen algab 1:19:20...

Film ise on ka muidugi jõhker, üsnagi lohutu pilt Nõuka-aja loojangust kuskil tööstusasulas...
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%93%D1% ... C%D0%BC%29

Ühe hukkamise kirjeldus (1961?) Patareis, lk 503...504:
http://tallinn.ester.ee/record=b2875383~S1*est

Tõenäoliselt kõik Remsu fantaasia. Ja polegi väga suurem asi, nagu ka suuresti kogu muu raamat ja kogu sarigi, ehkki endise tartlase ja supilinlasena on ikkagi huvitav lugeda ja kilde noppida välja...

Ja paraku siin teemas kirjutatu on peaaegu kõik fantaasia, ainult veel ilma mingisugusegi viiteta autorile...

Juba korra mainitud Tominga mälestused:
http://tallinn.ester.ee/record=b1051042~S1*est
Lk 516 on vangla skeem, millel on kujutatud ka hukkamisruum. Autor on Alfred Pärn (lk 607).

Hukkamisprotseduuri ja ühe mais 1936 toimunud hukkamise kirjeldus: lk 610...613.

Siin räägib Tomingas ümber hetkeolukorda ja isiklikult kogetut, mistõttu seda teavet võib üsnagi suurel määral arvestada. Enne arvasin ka, et ka peamiselt teiste juttu, aga nimetet lehekülgi üle lugedes veendusin, et vähemalt see on täitsa asjalik tekst.

Muidu on selles raamatus nt faktivigu küllaltki palju, mis teeb selle raamatu üsnagi ebausaldusväärseks.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=67503802
NY Times: Kim Jong-un käskis tädimehe hukata õhutõrje kuulipildujaga

Kui see ikka vastab tõele, siis siin oli tegemist laiba purustamisega. Eriti kui oli tegemist 14,5mm relvaga.

alax kirjutas:http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=67503802
NY Times: Kim Jong-un käskis tädimehe hukata õhutõrje kuulipildujaga

Kui see ikka vastab tõele, siis siin oli tegemist laiba purustamisega. Eriti kui oli tegemist 14,5mm relvaga.

P.-Koreas on hukkamiseks kasutatud ka miinipildujaid.