www.militaar.net

Ega vist keegi ei läinud rõõmust hüpeldes sõjaväkke. Mina igatahes mitte. Tuli lihtsalt minna. Samas oli vene riik selline, et arv tuli lihtsalt täis saada – plaanimajandus. Ja kui mina poleks läinud, siis minu asemel oleks võetud keegi nendest, kes muidu kõlbmatuks oleks tunnistatud. Nii et ma vähemalt oma minekuga ei keeranud kaudselt käkki nendele, kes tõesti ei oleks saanud minna.
Samas tagantjärele ei kahetse ma absoluutselt seda aega - utsebka välja arvatud, kuigi seal sain ma ameti, millega oleks saanud ka peale sõjaväge leiba teenida. Oli väga huvitav ja palju erinevaid kogemusi andev aeg.

...

Minu ühe silma miinus oli kroonukontrollis 6,5 ja teise oma 5,5.
Napilt jäi vabastusest puudu ja läksin.

Ohh issand, kuidas ma oma pakse prille pelgasin...
Täitsa asjata, nagu välja tuli. Sattusin sellistesse kohtadesse, kus paks prill ja billgeitsilik väljanägemine oli õhk õhus. Prillidele ei pööratud üldse mingit tähelepanu.

PriitM
Uudistaja

1. NA-st pääsemise kogemused sind antud juhul küll ei aita, sest kõlbulikkuse tabelid on totaalselt erinevad.
2. Küünarliigese kohta. Tähtis on see sirutusnurk, missugune sellel max. on.
3. Ja kõige tähtsam.
Kuna põhiosa Eesti Vabariigi territooriumilt kaitseväeteenistusest vabastatud noor"meeste" vabastamispõhjuseks on tänase päeva seisuga erinevad psüühikahäiretele viitavad diagnoosid ja kuna antud teemapüstituse iseloom ja sõnastus ka sinu puhul just sinnapoole viitab, siis ei tarvitseks sa KAK (Kaitseväe Arstlik Komisjon) põrmugi karta. Mine julgesti ja sinu diagnoos on vaid vormistamise küsimus ning sa ei pea oma edukast lipslasekarjäärist seda 8 kuud kaotama. Ja ole rahulik ning ära erutu, sest meie kodumaa ei kaota sind kaitseväelasena mittenähes mitte kõige vähematki.


OI-OI, vabandust! Panin tähele, et priit-poiss polegi selle teema püstiajaja. Aga ega see kah suuremat ei muuda, sest sellest sõnavõtust ma just seda justkui välja lugesin.

Mina olin vabatahtlik kes langes välja peale poolt aega 8 kuust.
Kohe kui keskkool läbi sai läksin panin end vabatahtlikuna kirja et selle asja saaks korda ja kaelast ära ja oli ka tore võimalus valida kuhu tahad minna. Aga läks nii sitasti et saadikatel jõin end pildituks ja kukkusin põlve sodiks. Seda vaid mõni päev enne minekut ja läksin ikka, surusin valu alla sest soov minna oli nii tugev. Seal koormus tõusis ja põlv oli õhtuti poole suurem teisest, mäkkisin aga spordikreemi peale ja andsin minna, kägarkõnd tappis täiega ja marssimises paistsin natuke koomiline, teised naersid et olen nagu pihta saanud karu. Mõni nädal enne noorteaja lõppu läks asi täitsa käest ära ja viidi narva opile ja oligi kriips peal. 2 nädalat narvahaiglas "ravil" mille jooksul võtsin alla 15kg. Peale seda kolm nädalat kak-i otsuse ootamist ja oligi mu ajateenja karjäär läbi.
Sõduripassi jäi mul igavesti noor.
Õelda oskan ainult seda et olen näinud palju hullemaid kohti kui eesti sõjavägi, nii et lihtsalt selle pärast simuleerida et ei julge minna ja ei viitsi oleks patt.

kas sa olid viimane lend? tundus asi kuidagi tuttav.
sorry,et teemav2liseid asju sisse toon

Proovisin ka vene kroonust ära viilida (80ndate algus). Aasta otsa õnnestus, siis hakkasin endas kahtlema ja käisin ikkagi ära. Krt ma tegin kõike, et mitte Afgaani ei saadetaks ja õnnestuski, suskasid mind selle eest 3 aasta peale, aga õnneliku juhuse tõttu sain 2 aasta peale ja ei pidanud ka relva käes hoidma.
Sõber venitas ka, aga said ta ikkagi kätte ja läks 25selt.

Ma ei ole kindel kas ma ka Eesti Kaitseväkke läheks. Vahelduva eduga olen selle üle mõelnud. Mäletan, et aastal 93 oli meil rabapõlengul abiks Marja tänava sõdurid, krt see ohvitser, kes nendega kaasas oli oli viimane lurjus ja selliste pärast ma sinna ei läheks. Aga samas olen kohanud ka väga asjalike ohvitsere ja siis jälle nagu mõtlen teisiti.

Mulle tundub, et sõjaväes käimine veel kedagi meheks ei tee ja see ei ole ka eeldus meheks saamisel.

Võb ju ka diskuteerida/arutada/defineerida, mis see meheks olemine/saamine on. Aga sõjaväes on võimalik kogeda tööd meeskonnas, õppida tundma erinevaid inimkäitumise vorme, leida sellist sõprust, mida tsiviilelus on võimatu kogeda, vihkamine jpm.

ten points donnerwetter

Aitasin söpra, see oli vist u 10 aastat tagasi ,kui käisin oma söbra eest arstlikus komisjonis,nimelt oli minul selg haige tänu sellele ei saanud ajateenistusse,läksin oma selja pildiga söbra eest,olen temast u. poole väiksem,kuid köik läks läbi

Ei osanud kusagile mujale panna. Jäis ilma WIKI´st artikkel " Ta lõpetas 1975. aastal Tallinna 4. Keskkooli ning õppis aastatel 1976–1994 ja 2003–2007 Usuteaduse Instituudis.

Ordineeriti aseõpetajaks 6. septembril 1978 ja õpetaja õigused anti 2. detsembril 1994. Aastatel 1980–1982 teenis ta Nõukogude armees."
Et "peaaegu kirikuõpetaja" ja ajateenistuses? Muidugi mitte võimatu aga huvitav/kummaline. Tegu vast ikka erandi , mitte reegliga.
Härraks on Läänemaa praost Leevi Reinaru.

aga miks mitte? oli ka meie satsis tõsiusklik, afgaani komandos. täielik patsifist, panin talle heatahtlikult juba Lasnamäel hüüdnimeks "pastor" ja tal polnud selle vastu midagi, igatahes frantzus lasi tal olla ja oma tõde kuulutada, ja ka teised eesti kutid lasid tal rahus olla, ja oma kutsungiga "pastor" oli ta väga rahul; vene poisse tuli küll temast eemale peletada alguses aga hiljem Tondil jätsid ka nemad pastori rahule sest kedagi ta ei seganud, palvetas aeg-ajalt oma nurgas, rääkis meiega ikka tavainimese juttu ja ei surunud miskit oma tõde peale. Termezis polügoonil läksid meie teed lahku, aga trehvasin teda juhuslikult hiljem ühes väeosas kuhu oma willisega kontrollreidile sattusin ja jällenägemine tegi rõõmu! afgaani ta ei läinudki, st et ei saadetud; põhjuseid tean aga ei kriba. trehvasin temaga ka peale sõjaväge juhuslikult, mees oli nagu mees ikka, oma vaadetele truuks jäänud! ja minu teada on ta praegugi ühes kirikus kogukonna hingekarjaseks.

Nojah.Ma tunnistan kohe ausalt, et 90-ndad eelmisest aastatuhandest, kui oleks minu kord minna olnud, siis TTÜ omasid enam just ei võetud, ja isegi laupäevane sõjaline õpe oli ära kaotatud. Ülikooli sissesaamine polnud muidugi probleem, probleem oli eriala valik, aga armee vältimine oli jah, väga isiklik teema - mitte mingi potentsiaalne vägivald, mitte võimalus minna mägedesse kust valgeid vahelduva eduga minema pekstakse ja suure eduga moone kasvatatakse. Miks ma paaniliselt kartsin armeed oli pelgalt keel... see vene keel, (ja üldse keeled, tee või tina aga need tähed ja fraasid mida on vaja sotsiaalseks suhtlemiseks audioverbaalselt välja anda, suust ei tule mitte, kirja võin panna - aga rääkimisel ei aita siin ka kõik teaduskraadid ja tiitlid jms mis üles korjatud). Samas muidugi, kui 90-datel oleks saanud suhelda Basicus, Fortranis, C-s... (mitte Pascalis) oleks asja hoopis teise pilguga vaadanud ehk. Eesti kaitsevägi kuhu kohe järgnevalt mind ära broneeriti, too aeg ka tudengeid ei peedistanud ja nii läks et: viimane kord kui mind komisjoni tiriti ja öeldi et noh, millised plaanid - said nad vastuseks esiteks ma olen juba magistriõppes, edasi tuleb doktorantuur, see võtab veel min 4 aastat... vaadati sügavalt silma ja öeldi et kuule, tõmba lõplikult uttu, kuhugi löödi ka tempel et väljaõppeta reservväelane.
Aga ma ei põe, samal ajajärgul sai kaitseliidu ja kodukaitsega üksjagu asju tehtud, mingi kohustuse riigi ees olen kindlasti täitnud ja mitte Vene riigi eest.

tegelikult selle teema pealkiri on veits vale, vist? ei ole semiootikas tugev aga vene kroonuga oli asi kahendsüsteemis; kas sind võeti või ei võetud; pääsemine on vast hoopis teine teema? läksin ju ise ka alles kolmandal katsel, aasta hiljem. kas siis kahel eelneval korral pääsesin vene kroonust või ei võetud? ja eelnevatel kordadel ikka Lasnamäe punkt läbi käidud.

ja olen vist kribanud et reamees frantzusi taheti ka EKV-sse võtta aga ei võetud. kas siis pääsesin , või ei võetud?

EKV pääses. Frantzus oleks seal ka igasugu asju noodivõtmeks keeranud, vabariigi šašlõki kinni pistnud ja kumõssi peale joonud ning relva poleks nagunii kätte võtnud. Vähe sellest, oma juttudega oleks ka kaitsevõimet õõnestanud pseudobulbaarsete afektide levitamise teel.