Iseenesest sobiks see jutt siia teemasse - intervjuu noore naismeedikuga
http://cripo.com.ua/?sect_id=2&aid=184181
19-aastane tütarlaps, kelle alluvuses on 25 meest, saabus ATO tsooni esimese lainega vabatahtlike mobilisatsioonist. Väikest kasvu, kaalu veidi üle 50 kg, tassis Jana kartmatult kuulide alt välja haavatud mehi, vedades neid oma seljas.
Aprillis, kui Paremsektori pataljoni alles koostati, oli Jana Zinkevitš seal ainus naismeedik. Võitlejad imestasid: miks siia sõitis, mida hakkab tegema, kui näeb verd ja muda? Kuid varsti muutsid nad oma arvamust.
„Meie väeosas tegutseb ainuke meditsiiniallüksus,“ selgitab Jana Zinkevitš. „Eesliinilt viivad kõik haavatud välja just nimelt meie sanitarid, peale seda arstid suunavad nad edasi teistesse hospidalidesse. Viies haavatuid lahinguväljalt ära, eemaldan ma spetsiaalselt eraldusmärgid. Sest snaiperid jahivad esmajärjekorras just komandöre ja meedikuid. Kui need tappa, siis keegi ei kamanda ega päästa võitlejate elusid. Terroristid rikuvad kõiki olemasolevaid rahvusvahelisi konventsioone, mis keelavad meditsiinitöötajate tapmise. Isegi fašistid ei tulistanud sanitare, lubades neil lahinguväljalt ära viia haavatuid ja tapetuid. Aga putini palgasõdurid on hullemad! Kuni selle sõjani ma arvasin, et pole midagi hullemat fašismist. Osutub, et eksisin.“
„Kuidas pääsed haavatute juurde?“
„Kuidas kunagi. Vahel sõidame autoga, kuid sagedamini joostes või roomates. On keeruline, kui kannatadasaanud võitlejaid on palju ja kõik ootavad abi. Paluvad, anuvad, oigavad. Muidugi, esmajärjekorras kiirustan raskelthaavatute juurde. Kui võitlejal on jäsemed viga saanud, kuid oigab ta selle juures kõigist valjemini, siis tema juurde lähen viimases järjekorras. Tean, et ta võib oodata, aga koheselt on vaja päästa seda, kes lamab vaikselt ja juba peaaegu enam ei hinga.“
„Mida tuleb kõige sagedamini teha otse lahinguväljal?“
„Tõmmata välja killud, haav kokku õmmelda. Keerulisemad on lood tulirelvahaavadega, aga ka siin tulen toime. Põhiliselt kasutan kohalikku tuimestust. Aga juhtub ka nii, et valuvaigistit pole käepärast või ei tohi seda kasutada. Siis tuleb operatsioon teha ilma narkoosita. Poisid vannuvad valust, aga mina rõõmustan – tähendab, on teadvusel! Kui võitlejal ei saa verejooksu peatada, ei venita ta haiglani välja.“
„Kuidas sa sellega toime tuled? Sul pole ju meditsiiniharidust?“
„Peale kooli lõpetamist valmistusin ma astuma meditsiinikooli, tuupisin bioloogiat ja anatoomiat, läbisin algkursused. Mõtlesin, et läheb eksameid tehes tarvis. Kui haavatu vajab vältimatult abi, aga spetsialistid on kaugel, siis oled tahes-tahtmata anestesioloog, kirurg, terapeut.“
Tütarlaps jutustab, et ei karda enam lähedasi mürsuplahvatusi – on harjunud. Lahingu ajal hirmu ei tunne, oled ainult keskendunud. Eriti kui näed verest tühjaks jooksvat inimest, kes vajab viivitamatult abi.
Jana vanemad pidid sellega leppima, et nende ainuke tütar läks sõtta. Tuli ette, et tütarlaps helistas emale, nimetas asutatud punkti, kus ta viibib, ja tunni aja pärast sai ema teleuudistest teada, et küla oli Gradidega hävitatud. Õnneks jõudis pataljon positsiooni vahetada.
Alates 16. eluaastast Jana matkab - sõitis Karpaatidesse, kus elas üksi metsas umbes kuu aega. Alguses toitus sellest, mis oli seljakotiga kaasas, pärast otsis metsast süüa. Nagu ta selgitab, proovis enda peal järgi ekstreemturismi ja sportliku orienteerumise. See tuli samuti sõjas kasuks.
Tütarlaps arvab, et sõdida tuleb veel paar-kolm aastat. Kui me ütlesime, et kõik võib lõppeda palju varem – näiteks kevadeks, siis ta ainult naeratas nukralt.
„Ma jagaks kõigiga seda rõõmu,“ räägib Jana. „Aga siin, eesliinil, on pilt selgem. Venemaa osalus meie maal ainult kasvab. Donetski ja Luhanski oblastite okupeeritud aladele koondub sõjatehnika ja vastase elavjõud. Iseenesest tekib järeldus: sõda tuleb pikaajaline. Sellepärast meie sõdurid jätkavad kaitseliini tugevdamist, ehitavad blindaaže, varjeid tehnika jaoks.
Meil on vaja putini elukutseliste sõjaväelaste survele vastu pidada. Nendega sõdida on palju keerulisem, kui harilike terroristidega. Vastasel juhul oleksid kõik juba ammu sõja unustanud, taastanud Ukraina piirid endisel kujul, sealhulgas Krimmi.“
„Kas mehi on raske kamandada?“
„Kõike juhtub, vahel tuleb ka häält tõsta. Võib-olla kellegi uhkus ei luba naisterahvale alluda, kes lisaks on ka temast noorem. Võib-olla väljendaks ka nördimust, kuid seda ainult rahuajal.“
„Sinu alluvad med.brigaadist vahetuvad tihti?“
„Peale puhkust otsustab mõni mitte sõtta naasta, mõnda ei lase abikaasa, kellelgi jäi laps ilma emata. Ma saan neist inimestest aru.“
„Kui palju haavatuid võitlejaid sa lahinguväljalt oled välja toonud?“
„Poolteistsada, võib-olla pisut rohkem. Alguses jäid näod meelde, nüüd enam mitte. Kõikide meie allüksuse poolt päästetute hulka on veel raskem öelda. Praegu on situatsioon teravnenud, haavatuid on rohkem, koormus suureneb. Töötame peaaegu kogu Donetski oblastis.
Seoses ilmade jahenemisega saavad paljud külma. Selletõttu on vaja erinevaid ravimeid, sealhulgas südamerohtusid. Vatti ja vesinikperoksiidi oli alati piisavalt, aga ainult nendega inimesi ei ravi. Seepärast on praegu üks prioriteete – korraldada varustamise süsteem. Otsustati avaldada nimekiri vajaminevatest medikamentidest, seda jagatakse sotsmeedias ja Paremsektori oblastistaapides.
Väga vajalikud on soojad esemed, talveriietus, kuna poistel ilmnevad juba „kaevikuhaiguse“ tundemärgid. Veel vajatakse tekke ja madratseid, diiselgeneraatoreid, buržuikasid, toiduaineid.“
„Kaitseministeeriumi andmetel õnnestus heategevusest koguda vahendeid 150 miljonit grivna eest. Kas vabatahtlike pataljonidele nendest annetustest midagi eraldatakse?“
„Sellele abiga võivad arvestada ainult need üksused, mis alluvad otse Kaitseministeeriumile. Paremsektori vabatahtlik korpus tegutseb pigem nagu partisanisalk. Vabatahtlikud koordineerivad oma tegevust ATO staabiga, rohkem kellelegi ei allu. Arvatavasti selles peitubki saladus, miks vabatahtlike seas on kõige vähem hukkunuid.
Lahingutegevuse alguses me üritasime sõjaväelastega koostööd teha. Nad ei mõistnud, kuidas saab ekstreemsetes tingimustes nii kiiresti reageerida kui meie. Tuli ette, et raskelt haavatud ootasid mitu ööpäeva, et neid oleks tagalasse toimetatud. Varsti tegin ma enda jaoks järelduse: ma ei jää ootama juhtkonna heakskiitu selle kohta, kas haavatuid välja viia või mitte. Isegi kui me teame, et seal on tulevahtus, ikkagi murrame läbi.
Me ei täida komandöride arutuid käske, kes asuvad sadade kilomeetrite kaugusel eesliinist ja ei valda olukorda. Meid kamandab inimene, kes koos meie kõigiga läheb lahingusse. Tohutut rolli mängisid vabatahtlikud pataljonid sõja alguses Ida-Ukrainas, kui armee oli praktiliselt demoraliseeritud.
Kuigi, vaieldamatult, oli meil viletsam varustus kui sõjaväeosadel, keda riik tsentraalselt varustab. Vabatahtliku Ukraina korpuse võitlejad toetuvad volontääridele, heategevusele. Taolist sõjalist formeeringut juriidiliselt ju ei eksisteeri, sellepärast riik ka midagi ei eralda.
Räpaste kätega inimesed rikastuvad meie probleemide arvel. Ilmuvad erinevad kontonumbrid, kuhu korjatakse raha justkui pataljonide jaoks. Kuid meil on ainult üks ametlik arve! Üldiselt arvan, et vabatahtlikud pataljonid on vaja legaliseerida, et me saaksime riigilt vähemalt mingit ametlikku toetust. Situatsioon võib muutuda, kui vabatahtlikud üksused läbivad atesteerimise.“
Tüdruk tunnistab, et sõjas ei luba ta endale luua kellegagi lähedasi suhteid.
„Kui hakkad pidevalt mõtlema oma armastatust, kisub see eemale põhitööst,“ selgitab Jana. „Jumala eest, kui temaga midagi juhtuks, oled sa kauaks rivist väljas. Aga mind ootavad haavatud. Seepärast on parem kõik suhted lükata rahuaega.“
„Kuidas õnnestub lahendada isikliku hügieeni küsimus?“
„Saun sõjas on pidupäev iga võitleja jaoks. Mind päästavad niisked salvrätikud. Väga tihti asendavad need nii dušši kui vanni. Jõuavad kätte külmad – teine naise probleem sõjas. Katsun öökülmadesse kiinduda, teist väljapääsu pole. Kui on buržuika – on hea, kui ei – külmun koos teistega.“
„Kas sa oled haavata saanud?“
„Seni on jumal hoidnud. Intuitiivselt tunnen, kui snaiper mind jahib, kuid jätkan oma tööd. Olen juba õppinud teda tüssama, põiklema. Tavaliselt ei vea uustulnukatel - näiteks üks võitleja minu meditsiiniüksusest sai haavata oma esimeses lahingus. „Arstiks õppimisele ikka mõtled veel?“
„Loomulikult! See on minu teine unistus. Esimene – et sõda lõppeks. Oleme siin kuni võiduni, mul lihtsalt pole teist valikut. Kui täna mitte peatada vaenlast siin, Donetski oblastis, siis homme võib ta olla minu koduses Rovnos.“