Leo KUNNASe dokumentaalromaan "Sõda 2023"

[Roamless]

Sai ka raamat läbi loetud, eriti huvitasid need nn situatsiooni kokkuvõtted. Näiteks Taaveti puhul on Trumm jätnud mainimata (võib-olla targu), et tegu on venelaste ideaalstsenaariumiga ehk kõik sujub nagu õlitatult, ei teki ühtegi probleemi (va Kunnase kaitstud Tallinn) ja kõik strateegilised eesmärgid saavutatakse mängleva kerglusega (ehk isegi Norras NATO üksuste vastane tegevus) rääkimata Poolast ja Balti riikidest. Mis tegelikult on ebareaalne, vähemalt Poolas ja Norras oleks reaalsusele kandideerivas ulmeromaanis ikka mingeid takistusi tekkinud, ei olnud ka sakslaste Blitzkrieg ainult üks suur edulugu, said ka nemad seal piisavalt tagasilööke.

[strateegiline sõdur]

Koljati versioonist ka, mis minu jaoks oli huvitavam kui Taavet. Ilukirjanduslikus plaanis küll kahjuks nõrgem kui raamatu teine pool. Liigne superkangelase roll hakkas ka minule silma. "Positiivne" stsenaarium Taavet oli sündmuste jada, ilma suurte ja keeruliste valikuteta. Süsteem töötas ja võit tuli.

Koljati huvitavus seisnes eelkõige just üksikindiviidi moraalsete valikute ja kohustuste kategoorias. Suur ja oluline küsimus, et kas ja mis vastutus on nii poliitikutel kui sõjaväelaselt ja igal üksikinimesle oma valikute ees? Raamatu lõpuks oli surnud üle 2000 Eesti eest võidelnut ja üle 11 000 tsiviilinimese. Eestist lahkunud oli üle 200 000 inimese. Kas ja kust läheb sõjaväelase vastutus? Nii rahu kui sõja ajal.

Eelmise vabariigi lõpus tehti valik mitte võidelda. Tulemus oli laiaslaastus samasugune. Sel korral oli valikuks lootusetus olukorras võitlus. Juurdlen selle üle, et kas ja mis tingimustel tuleb tunnistada enda kaotust ning lõpetada otsene sõjategevus ning ohvrite lisandumine. Valida edasiseks võitluseks näiteks muud meetodid või on lahing Eesti eest lõppenud alles siis kui kuuli saab viimane põlvepikkune poisike.

Kuhu tõmmata piir, kui üldse, kust edasi ei ole enam rahvuse seisukohast mõtet. Kas Tallinna hävitamine koos nt 444 085 tapetuga (elanike arv Tallinnas) oleks aksepteeritav kaotus eeldusel, et Eesti jääb vabaks?

Et asja lihtsustada võib juurelda ka selle üle, et millal tunnistada foorumiarutelus kaotust, kaotusest õppida, valida alternatiivne elik uus lähenemine, selmet tuimalt oma joru edasi ajada.

[Martin Peeter]

Lugesin ka läbi. "Koljati" algus oli päris hea lugemine sellest, mis juhtub siis, kui meid "püksid rebadel" tabatakse. Ehkki paljud momendid kuulusid fantastika alla. Kogu loo eeldus, milleks on maailmasõja alguse - pealetung Gruusiast Narvikini - totaalne mahamagamine ja pea kõigi liitlaste poolt seal hulgas. "Taavetit" polnud nagu mõtet kirjutada - nii lollilt venelased orki ei jookse: isegi siis, kui on enam vähem selge, et ameeriklased tulevad appi, ei pea me ise pooltki nii kõvad mehed olema (kui raamatud kirjas), et neil igasugune isu midagi proovida üle läheks.
"Püksid rebadel" tabamise kohta on meil oleksoloogias eraldi teema ning võiksime sinna kribada nats realistlikumaid stsenaariume.
Aga hea, ladus lugemine.

[kuido20]

Katkend

http://ekspress.delfi.ee/lisalood/katke ... d=76691530

[Martin Herem]

Ütlesin piirivalvuritele, et Sõpruse sild on sama oluline nagu Roki tunnel grusiinidele: kui seda ei õnnestu õigel ajal õhku lasta, võib kogu sõda persse minna.

- kas keegi peale minu arvab veel, et see on vale väide?

[andrus]

Lisaks Sõpruse sillale tuleb vist ka Kagu-Eesti õhku lasta. Punaarmeel kogemus olemas, kuidas sealtkaudu Eestit vallutada.
Kunnas ise kirjeldab ka, kuidas tankid Eestis võimsalt liiguvad: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 61#p457961

[Some]

Ütlesin piirivalvuritele, et Sõpruse sild on sama oluline nagu Roki tunnel grusiinidele: kui seda ei õnnestu õigel ajal õhku lasta, võib kogu sõda persse minna.

- kas keegi peale minu arvab veel, et see on vale väide?

Äkitse oli tegu teadliku motivatsiooni tõstmisega peategelase poolt? Pole raamatut lugenud aga kas seal tõesti tuldi ainult ühest suunast?

[Kapten Trumm]

Koljati huvitavus seisnes eelkõige just üksikindiviidi moraalsete valikute ja kohustuste kategoorias. Suur ja oluline küsimus, et kas ja mis vastutus on nii poliitikutel kui sõjaväelaselt ja igal üksikinimesle oma valikute ees? Raamatu lõpuks oli surnud üle 2000 Eesti eest võidelnut ja üle 11 000 tsiviilinimese. Eestist lahkunud oli üle 200 000 inimese. Kas ja kust läheb sõjaväelase vastutus? Nii rahu kui sõja ajal.

Vägesi tuleb ikka juhtima ju panna poliitikud ja ametnikud. Ainult neil on sotsiaalset närvi aru saada, millal sõdida ja millal mitte.
Selleks, et sõjaväelased ja kaitseliitlased omaalgatuslikult ei hakkaks sõdima, on vajalik vastavad otsustusõigused ära monopoliseerida poliitilise tasandi kätte.
Muidu kultuuriväärtused ja rahvus hävivad.
Seda nimetatakse tsiviilkontrolliks.

[Kapten Trumm]

Lisaks Sõpruse sillale tuleb vist ka Kagu-Eesti õhku lasta. Punaarmeel kogemus olemas, kuidas sealtkaudu Eestit vallutada.
Kunnas ise kirjeldab ka, kuidas tankid Eestis võimsalt liiguvad: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 61#p457961

Põhja-Eesti kaitsmise problemaatikast (ja selle kontekstis Narva kaitsmise võtmetähtsusest) on Koljati alguses juttu, suvatse lugeda.
Kui aru ei saa, jääb soovitada vaid õhku laskmist

[Kapten Trumm]

See on ilmselt ksf Trummi võtmeväide

ka mulle tundub nii.

Sellisena kergelt ümberlükatav. Kui linnakutesse tuleb ikkagi tulla, siis "satutakse löögi alla". Kui linnakutesse tulema ei pea, siis ju vahet pole - "löögi alla ei satu", pole ahvatlev sihtmärk ja siis pole ju ka seda isikliku varustust kodus vaja hoida. Igal juhul on taoline lahendus palju kallim. Ja utreerides nüüd Trummi mõttekäiku - igasugune tegevus, mille tegemine võtab aega üle 5 min määrab üksuse koheselt surmale, sest kohe järgneb löök.

Seega ainuke hukukindel üksus on see, mis on kogu aeg positsioonidel valmis ja hajutatud. Mis on tegelikult tõsi.

Masendav, masendav, masendav.......
Lisaks mustvalge elu konstrueerimine.
Lihtne küsimus, kummal juhul on riskid ja hukk tõenäolisem:
-linnakusse sisenetakse lühiajaliselt, sisenemise hetkel seljas isiklik varustus ja relv moonaga
-linnakus viibitakse terve päev, sisenetakse tsiviilriietes ja väljutakse kolonnina

Löök võib tulla nii ennetavalt linnaku pihta kui ka reaktsioonina mobilisatsiooni algusele.
Viimane võib mingil määral olla vastasel poolt õigustuseks ("andsime ennetava löögi" NATO vägede kogunemisele VF piiri läheduses").

[Kapten Trumm]

Kodus hoitav isiklik varustus annab formeerimisel ajalist võitu ainult siis, kui kutse saanud mobiliseeritav on sel ajal ise ka kodus. Või selle lähedal.
VastaSel juhul tuleb tal kõigepealt koju sõita, seal varustus selga ajada, ja siis kogunemiskohta sõita. Mis omakorda viivitab formeerimist ning annab vastasele võimaluse see vahepeal sodiks pommitada.

Ei vasta tõele.
Eeldusel, et reservist asub samas haldusüksuses, kus on tema kodu ja kogunemispunkt, tekib olukord "vormis, varustuses ja relvaga" palju kiiremini kui samadel eeldusel käed taskus kogunemispunkti minnes. Formeerimisel tekivad varustuse väljastamisel järjekorrad ja passimised. Pool tundi koju sõita, seal riietuda ja asjad võtta käib märksa kiiremini.

Seda muidugi ka eeldusel, et mingid Loodearmee mehed pole vahepeal näiteks punkti ligidale paar kuulipildujapesa ning täpsuslaskurit paigutanud. Käed taskus tulles on sellisel juhul shansid suht olematud, varustuses ja relvis tulles märksa paremad. Eriti tore oleks muidugi, kui enne jõutakse kuskil teha mingi rühmatasemel reorg ja anda esmane käsk kätte, et tegevus juhul x on......

Kui aga vastane jõuab formeerimiskohta löögi anda, siis esimesel juhul ollaksegi palja tagumendiga ning vastupanu osutamise võimalus olematu, teisel juhul on juba võimalik mõelda sissivõitlusele, tegevusele asulas jne.

Ma ei saa siia kahjuks näiteid laduda, mis juhtunud on, kuid nt suurõppuse ajal võrdsetel alustel (kutsed aegsasti käes) on minu poolt pakutud lahendi korral üksuse kogunemine tunduvalt kiirem. Kohe kordades kiirem. Kindlasti on mänginud rolli ka see, et see "varustus kodus" üksus on paremini harjutatud selleks, kuna kogunemine koos formeerimisega on 3-4 korda aastas, mitte kord 3-5 aasta tagant. Harjutamisega tekib kogemus ja vilumus.

Kodusoleva varustusega tekib "pole suurt vahet" olukord üksnes siis, kui vastane annab löögi kogunemispunktile selles (tõsi, hulga kitsamas) ajalises aknas, kui üksus sees parasjagu on. Siis pole tõesti vahet, mis varustuses seal rusude alla jääd. Kui kogunemispunkti antakse ennetav löök, siis on kodusoleva varustusega üksusel väike eelis (saab juba midagi teha). Selge eelis on kodus oleva varustusega üksusel siis, kui vastane üritab maismaarünnakuga formeerimist segada või on garnisoni nt hõivanud. Sellisel juhul on käed taskus tulles kõige targem koju tagasi minna, sest paljakäsi millegi üritamine toob kaasa rohkelt ohvreid.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Ütlesin piirivalvuritele, et Sõpruse sild on sama oluline nagu Roki tunnel grusiinidele: kui seda ei õnnestu õigel ajal õhku lasta, võib kogu sõda persse minna.

- kas keegi peale minu arvab veel, et see on vale väide?

Äkitse oli tegu teadliku motivatsiooni tõstmisega peategelase poolt? Pole raamatut lugenud aga kas seal tõesti tuldi ainult ühest suunast?

Nõus Some´ga

To Martin - äkki ei ole(gi) vaja üksikut (ja mitmeti mõistetavat) lausejuppi sedasi kontekstist välja rebida?

Lisaks Sõpruse sillale tuleb vist ka Kagu-Eesti õhku lasta..

..loll jutt suhu tagasi

[toomas tyrk]

Kodus hoitav isiklik varustus annab formeerimisel ajalist võitu ainult siis, kui kutse saanud mobiliseeritav on sel ajal ise ka kodus. Või selle lähedal.
VastaSel juhul tuleb tal kõigepealt koju sõita, seal varustus selga ajada, ja siis kogunemiskohta sõita. Mis omakorda viivitab formeerimist ning annab vastasele võimaluse see vahepeal sodiks pommitada.

Ei vasta tõele.
Eeldusel, et reservist asub samas haldusüksuses, kus on tema kodu ja kogunemispunkt, tekib olukord "vormis, varustuses ja relvaga" palju kiiremini kui samadel eeldusel käed taskus kogunemispunkti minnes. Formeerimisel tekivad varustuse väljastamisel järjekorrad ja passimised. Pool tundi koju sõita, seal riietuda ja asjad võtta käib märksa kiiremini.

Seda muidugi ka eeldusel, et mingid Loodearmee mehed pole vahepeal näiteks punkti ligidale paar kuulipildujapesa ning täpsuslaskurit paigutanud. Käed taskus tulles on sellisel juhul shansid suht olematud, varustuses ja relvis tulles märksa paremad. Eriti tore oleks muidugi, kui enne jõutakse kuskil teha mingi rühmatasemel reorg ja anda esmane käsk kätte, et tegevus juhul x on......

Ega ikka ei jõua küll poole tunniga. Ka samas haldusüksuses. Kõigil mobiliseeritavatel ei ole autot p... all. Aktiivsemal vanusegrupil (viimase paari aasta eest ajateenistuse läbinud) võib isegi öelda, et enamusel ei ole. Ühe kaupa, laetud relvaga ja tsingiga seljakotis linnapeal liikuvad mobiliseeritavad on aga huvipakkuv saak igasugu "mitteviisakatele inimestele".

[Kapten Trumm]

Ei vasta jällegi tõele. Igal õppekogunemisel on massiivne probleem reservväelaste autode parkimisega olnud, mistõttu on lausa kutsetele hakatud trükkima, et ÄRGE TULGE autoga, pole parkimisruumi.

Mis neid mitte viisakaid inimesi puudutab, siis võib-olla tuleks natuke revideerida seadust, andes relvaga reservistile analoogsed (enesekaitsest suuremad) õigused vahtkondlasega kasutada surmavat jõudu enda kaitseks (ja mõistagi teavitada sellest ka laiemat publikut). Iisraelis (oh milline ebasobiv näide, eks) näide võite Haifa rannas näha küllalt vaatepilte, kus hulk sõdureid, ka tüdrukuid, on pannud topeltsalvega automaadid püramiidiks ja võtab seal kõrval päikest. Seal arvatakse, et see on lisaturvalisus, sest rannas mingeid Breiviku aktsioone teha pole kuigi arukas ettevõtmine (saad pikemata tina vastu). Samamoodi tuiavad seal sõdurid automaat seljas rahvarohketes kohtades. Võib-olla on seal vahe lihtsalt selles, et see on elu loomulik osa ning poliitiline/armeejuhtkond ei värise vastutuse pärast?

[toomas tyrk]

ühe kaupa ....

Miks sa pidevalt ignoreerid seda osa jutust, mis sulle ei sobi?

Ja autodega on probleeme. Kompanii on miski 120 meest? Mitu autot siis sinna kompanii kogunemiskohta tegelikult on tulnud? Isegi 20 korral on ilmsed parkimisprobleemid.