Planšett on läbipaistvast pleksiklaasist suur tahvel, mille esimesele poolele
on kantud näiteks lääne euroopa kujutis.
Eespool istuvad igasugused tähtsad ninad ja jälgivad mängu.
Planšeti taga on rauast korrused (nagu tellingud vastu majaseina).
Seal jooksevad vaesed planšetistid, kes kirjutavad pleksiklaasile peegelpildis andmeid.
Igal planšetistil on oma sektor, kuhu ta kõrvaklappidest tuleva infi joonistab.
(Andmed on näiteks lennukite ja rakettide mark, kõrgus, kiirus jne.)
Ühesõnaga ürgaegne suur monitor.
Planšetisti elu... ripud nagu ahv mingitel tellingutel, oled kogu aeg ohvitseride
vaateväljas ja pead aru saama tšurkast radisti kiirkõnest.
Ühte eestlast tunnen.
Plokk A suures saalis oli 1 (üks) planšett, nagu jooniselt näha.
Ainult ta oli läbi mõlema korruse.
Veekardina otstarvet ei tea, võin ainult spekuleerida teemal, kuidas põleb pleksiklaas.
Saalides olid päevavalguslambid, nõuka ajale iseloomulikult iga üks ise värvi.
Mõni sinakas, mõni kollane, valge, roheline jne.
Kui praegu on kasutusel kolm-neli valgusvärvi temperatuuri(valge, kollane jne, antakse Kelvinites)
ja ca kolme sorti Ra indekst ehk värviedastust,
siis vene ajal oli värve terve tähestik (üks jubedam kui teine)
ja värviedastusest polnud keegi kuulnudki.
Sellegi poolest olime või sees, sest meie vaba aeg ja ööbimine olid maa peal.
Reservkomandopunktis Keila-Joal (tegelikult küll rohkem Väänas)
elati, magati maa all. Üks utšepka kaaslane poos ennast kiiresti üles.
