www.militaar.net

Soolapeekon rohke sibulaga panni peal pruuniks ja siis kaussi. Toore kartuli õhukesed viilakad omakorda krõbedaks praadida, peki ja sibula segu panni peale tagasi, musta pipart, natuke kaane all haudumist ja ongi...

Che Latino kirjutas:Soolapeekon rohke sibulaga panni peal pruuniks ja siis kaussi. Toore kartuli õhukesed viilakad omakorda krõbedaks praadida, peki ja sibula segu panni peale tagasi, musta pipart, natuke kaane all haudumist ja ongi...

Nüüd ajasite küll ila tilkuma nagu Pavlovi koeral. Krt kus mu pann on? Aga kas peekoni peab peeneks hakkima või praadima viiludena?

Ma olen selliste pooletikutoosisuuruste õhukeste viilakatena praadinud. Ja hakitud sibul kõigepealt pannile!

azza rsk!

jah

Ma praen vahel ka korraga. Kartulitega koos siis.
Ja teine lemmik on ahjukartulid selle soolapeekoniga.
Korraga ahju. Peekonid võib alguses või vahepeal tõsta kartulite peale mõneks ajaks.

Seda, et kui tahate head praekartulit sinna kõrvale toota... sellist mis pudruks ei lähe ja iga viil ilus krõbe ja pruun saab olema, siis...

Toores kartul viilutada nii ca 3..4mm paksusteks ratasteks.
Viilutatud kartul panna potti ja kallata peale külm vesi.
Potile kaan peale ja loksutada mehiselt.
Väljapestud tärklis koos veega kraanikausist alla.
Soovitavalt korrata.
Ma kui viitsin, siis kordan seda kuniks vesi jääb praktiliselt puhas ilma tärklise häguta.
Siis on õige aeg need kartuliviilud pannile panna.
Mina panen ka ohtralt sibularattaid ja praen koos.

Peamiselt siis kui enne sai pannil praetud seda peekonit, siis jääb sinna paras rasv kartulite jaoks ette juba.
Kui ei jää või ei ole, siis vanal ajal ma kasutasin searasva praadimiseks... aga seesamune vanadus, veresooned, vererõhud ning muu tervis ja värgid... ja nüüd ma praen oliiviõliga.

* Tegelikult on see siin tervistkahjustav TEEMA.

Aitüma kõigile!

Mina olen lihtne inimene ja mõtted on mul ka lihtsad. Mumeelest kõlbab hermani ostetud pekk viina kõrvale hammustada. Punkt.

Legendid räägivad, et Ukrainas, Lvovi linnas olevat pekirestoran ja seal saab seitsmekäigulise lõuna mis on pekist tehtud. Eks seal menüüs on lihtsamaid suupisteid ka, aga pekist valmistatud magustoidu tahaks küll enne surma ära proovida. Võib-olla on see midagi mannakreemi taolist.... või nagu napoleonikook?
Kunagi tuleks minna.... Täpsemalt järele mõeldes olen sinna juba mitu korda minema hakanud, aga pole kunagi kohale jõudnud.

vanahalb kirjutas:Eks seal menüüs on lihtsamaid suupisteid ka, aga pekist valmistatud magustoidu tahaks küll enne surma ära proovida. Võib-olla on see midagi mannakreemi taolist.... või nagu napoleonikook?

Vanasti tehti pekikõrnetest küpsiseid. Peale seatappu sulatati pekitükkidest rasv välja, mis pandi purkidesse edaspidiseks toiduvalmistamiseks ja järele jäid pekikõrned ehk siis sellised krõbedad kuldpruunid tükikesed. Need hõõruti peeneks, lisati suhkrut, mune, jahu ja vormiti väikesed pätsikesed ning küpsetati. Ise pole teinud/söönud, aga ema rääkis enda lapsepõlve ajast. Võib-olla ka seal restoranis on pekist valmistatud küpsetis magustoiduks.

Mina krõbistan neid kõrneid kodus jahuks hõõrumata. Praetud muna kõrvale näiteks (mitte segi ajada inglise hommikusöögi peekoniviiluga).

Ei saand kohe muidu kui pidin sibula ja kartuliga soolapeekonile pitsi viina peale võtma. Uhh kui hää! Aitähh väärt retsepti eest.

Ja seda nimetate siin viimsepäevavarudeks... Söövad siin head ja paremat nii, et Pavlovi koer pani oma külje maha, joostes Eestimaa poole, keel ripakil, nagu akf Sam Beaver mainis. Samas, nii kaua, kuni jakstakse, tuleb vastase eest hea ja parem ära süüa... Et vastane nälga jääks või lepiks viletsamaga. Mõned liha mittesisaldavad konservid võiks neile jätta küll. Peab vaatama, millal oma konservitesti läbi teha saab. Suured 525gr kahjuks. Ühe peab ohvriks tooma.
Ukraina panniidee on hea. Peab ka pilgu peale heitma, et ehk meeldib ka ja saab endalegi korralik malmpann koju ostetud.

Kas seal magasiinis ka sellist korralikku küpsetupotti oli pakkuda , ma endale ostsin ühe päris hea prantsuse oma küll kusagilt

https://biol.com.ua/shop/chugunnaya-pos ... -kryshkoj/

Väike näide siis ka viimsepäevavarudest: Pildi kvaliteet on jube kehv, aga mul on vabandus ka - panin just elus esimest korda kuhugi pildi üles.

Eelmise lehe Karhu jätkuks.

OT: Jänes ostab karukannikakonservi, kalpsab koju, limpsab keelt ja võtab avaja. Aga purk on tühi. Kähku poodi tagasi ja müüjale turja. See vabandab ja ütleb: "Oi, teile sattus vist augu koht." OT lõpp.

Selline asi siis:kannatab leiva peale määrida ja ka kartulit praadida. Maitsel pole ka väga viga.
Maksimarketis müüa, kas mujal ka pole õrna aimugi.

Meil on ju ka olemas veel üks "tore moesuund", milles ei saa otseselt "feminiseerunud haridussüsteemi" süüdistada. Nimelt "juurikanärijad" ehk taimetoitlased üritavad viimasel ajal järjest tõsisemalt koolide ja lasteaedade toitlustusteemadesse sekkuda ja seda mitte ainult suhkru ja E-ainete vähendamise osas, vaid "lõppagenda" on sügavam st lapsed peaksid lõpetama selle "hirmsa karnivoorluse" ja hakkama ka juurikanärijaks. Lobitöö toimib täiesti, vist on isegi kodulehed olemas jne jne.

See on jah tõsi, et Tallinna lasteasutuste toitlustushangetes "ilma teinud" odavpakkuja Dussmann on Eesti Ekspressi andmetel hakanud tegema sellist ausat äri, et menüüst lendavad välja väärtuslikud koostisosad, mis asendatakse piltlikult öeldes odavsodiga ja kuna taolise süsivesikuralli tulemusena ei anna nõutud kalorid välja, siis kihutatakse tuima näoga suhtkrut igale poole - supi, kastme, salati jne sisse. Samad tegelased on kohtu all ka selle regionaalhaigla juhtkonnaga Bierfestil käimise eest. Sellest ärme räägigi, et nõuka ajast pärinevad soovitused (2/3 kaloritest olgu süsivesikutest) on ammuilma aegunud (selle tunnistuseks rahvastiku mühinal kasvav vööümbermõõt ja diabeedi epideemia).

Aga Dussmann mõistagi ei riku midagi - nimelt sotsiaalministeeriumi tehtud normatiivid toidu süsivesikute, valgu jne sisalduse kohta on "soovituslikud", st taolistele mitte kohustuslikud. kohustuslikud on vaid normid toitainete sisalduse ja kalorsuse kohta. Kui nüüd asjatundja natuke loominguliselt tegutseb, on tulemuseks gurmee, kus päevasöök võib sisaldada nt 200 grammi lisatud valget suhkrut.

Laste toidus see "hirmus karnivoorlus" tähendab enamasti makaronides sisalduvat pisukest hakkliha (tead isegi kuidas tehakse), "kalapihve", mis sisaldavad umbes pool kala (ülejäänud tainas) jne.
Agressiivne veganlus iseenesest on iseenesest ju analoogne usulahk nagu jehhoovatunnistajad, isegi oma Vahitorn on neil olemas, kus nad oma pooltõdesid kuulutavad.

Probleem mõistagi saab alguse ülimalt väikesest koolitoidu rahast, Tallinnas maksab linn juurde sellele "pearahale", aga väiksemates kohtades ei maksa keegi. Ja "toitlustusteenuse ostmine" tähendab sellisel juhul, et selle 1,30 sisse läheb ka toitlustusfirma kulu ka kasum, mitte ainult toiduained, nagu siis, kui asutus ise toitlustas (köögi muud kulud läksid asutuse eelarvest). Umbes sama fenomeni võib märgata siis, kui võrrelda kaitsejõudude kõige kehvamat toitlustust Kaitseliidu koolis (mida teeb üks väike OÜ) ja toitlustust väljaõppekeskustes. Kuna "pearaha" on sama, siis mõistagi väljaõppekeskustes on kõik see värk poole suurem ja parem.