Afganistani missiooni raamat näitab ausalt meie sõjamehe vaadet olnule
05. november 2015 00:10
Tuuli Jõesaar
Eesti Päevaleht
Martin Kukk Afganistani missioonil.
Foto: Kaitsevägi
Estcoy-12 kompaniiülem major Martin Kukk analüüsib raamatus suurt pilti Afganistanis toimunust.
See oli ainult aja küsimus, millal ilmub esimene raamat meie meeste sõjast Afganistanis. Ja muidugi oli küsimus ka selles, kes selle kirjutab. See võinuks olla sõjas karme vigastusi või hingehaavu saanud lihtsõdur, kes pärast kaitseväest lahkumist oma kurbuse ja kibeduse midagi kartmata välja valab. See võinuks olla teoreetik-politoloog, kes kirjutab pikalt-laialt, miks sõtta mindi ja miks sealt lahkuti, vahele pikkides mõningaid intervjuukatkeid päris sõduritega. Ja see võinuks olla heroiline kohvilauaraamat, mille lühikesed tekstijupid kõlksutavad pateetilisi lauseid.
Kaitseväelasi on tavaliselt raske nende harjumuspärasest keskkonnast välja tuua, kuid major Martin Kukk valis ajakirjanikuga kohtumiseks hipsterite söögikoha Kamahouse ega teinud väljagi sellest, et mundris kaitseväelane püüdis seal ohtralt pilke.
Foto: Hendrik Osula
Meie esimese Afganistani-raamatu, homme ilmuva „Kuus kuud kuumust” kirjutas aga hoopis tegevkaitseväelane, Estcoy-12 kompaniiülem major Martin Kukk. See tähendab, et ta tõesti teab, millest räägib. Temal on ülevaade nii sellest, mis toimub rühma tasandil, kui ka sellest, mida ootab ja tahab saavutada pataljoniülem. Ta näeb piisavalt, et osata analüüsida suurt pilti. See on suurepärane eeldus suurepärasele sõjaraamatule. Teine aspekt on muidugi see, et major Kukk on tegevkaitseväelane ja jätkab sellena. Ta sai ju äsja vahipataljoni ülemaks. Seega tekib küsimus: kas ja kui palju kriitikat saab tegevväelane endale lubada?
Tsensuuri ei olnud
Major Kukk ütleb kindlalt, et tsensuuri ei olnud. Ta kirjutas nii, nagu tahtis ja tundis. Ja tahtis ta seda raamatut kirjutada vähemalt osalt sellepärast, et astuda vastu netikommentaatorite tattipritsivale kildkonnale, mis ajaleheartiklite all väidab, et Eesti missioonisõdurid on tuimad ja rahaahned mõrtsukad. „Kommentaare ikka loetakse. See on ju inimlik, et tahetakse teada, mida sinust ja su tööst mõeldakse,” ütleb major Kukk. Ja see asjatundmatu jama, mis netikommentaarides sõdurite kohta kirjas, ajas kompaniiülemal kopsu üle maksa. „Raamatus on palju asju koos, aga see oli esialgu tõesti midagi kaitsekõne sarnast,” lausub ta.
„Kuus kuud kuumust” on sõjamehe raamat. Selles pole pikka analüüsi Afganistani rahvus- ja kultuuriküsimustest ega sõja põhjuste lahkamist. Raamat räägib ühe Eesti kompanii tegevusest kuue kuu jooksul sõjas, kus üks pool peab järgima kõige rangemaid reegleid ja teine pool ei järgi ühtegi reeglit. Major Kukk annab raamatus väga hea ülevaate sellest, kuidas sellist võitlust peetakse. Ta ei kasuta sündmuste kirjeldamiseks üleliia emotsioone, kuid faktid räägivad enda eest. Estcoy-12 tegutses väga ohtlikul alal, kus oli pea pidevalt kontakti oht, kuid sellest veelgi rohkem kummitas IED-de (improviseeritud lõhkekehad) oht. „Jah, need olid kõige hirmsamad. Kui surveplaadiga IED puhul saad loota, et leiad selle üles ja neutraliseerid, või on maapind selle peal nii kõvaks muutunud, et see ei lõhke, või astud üksnes nurga peale või libistad jala sellest üle, siis kaabliga IED puhul tead, et keegi jälgib sind ja vajutab just õigel hetkel nuppu ning lõhkekeha plahvatab igal juhul,” ütleb ta. Seda, kuidas mehed sellise peaaegu pideva psüühilise survega toime tulid, major Kukk oma raamatus pikalt ei käsitle. Ainult niipalju, et naljad võimaliku jalgadest ilmajäämise teemal lõppesid pärast seda, kui üks kaaslastest tõepoolest mõlemad jalad kaotas. Ja see ütleb palju. Kui Eesti sõdur enam musta huumorit ei tee, on asi väga tõsine. Samuti ei peatu major Kukk traumajärgse stressi ega psühholoogilise abi teemal.
Napp ja taktitundega
Estcoy-12 kaotas ühe mehe – tulevahetuses hukkus kapral Agris Hutrof – ja teine mees kaotas IED-plahvatuses jalad. Need sündmused, mis on Eestist meie missioonisõdurite tegevust meedia vahendusel jälginud tsivilistide jaoks kõige olulisemad, on Kukk kirja pannud taktitundeliselt ja küllaltki napilt. See ei tähenda, et need poleks teda puudutanud. „Ma arvan nii, et kui suuremates sõdades langes tuhandeid mehi, siis nende ülematel võis olla isegi kergem, sest seal pole nn nägusid taga. Kui kaotad ühe või kaks meest, on raskem. Sa tead ja tunned neid. See jääb paratamatult hinge,” ütleb Kukk.
Sõja traagiline pool on raamatus „Kuus kuud kuumust” siiski tagaplaanile jäetud. Ennekõike on raamat ääretult asjalik ja kohati ka väga naljakas. Koostööd ANA ja ANP-ga ehk Afganistani rahvusarmee ja Afganistani politseiga puudutavad peatükid ongi põhiosas koomilised, kuigi see on muidugi ainult pealispind. Afgaani politseinike kanepilembus, kohalike sõdurite saamatus ja viitsimatus on lugedes väga naljakad, kuid nendega koos töötamine oli tegelikult muidugi ahastamapanev. Seda möönab ka major Kukk, vastates küsimusele, kas ta on meelega Afganistani relva- ja julgeolekujõude kujutanud üksnes koomiliselt. „Nad olidki seda! Kuigi, muidugi, vahel ajas pigem nutma ka,” möönab major Kukk.
Praegu on major Kukk vahipataljoni ülem ja sõtta tagasi minna ei soovi. „Kas ma tahan uuesti minna? Miks ma peaksin tahtma sõtta minna? Kui on vaja, siis ma lähen, aga ma ei taha,” ütleb ta.
„Kuus kuud kuumust” sõtta minekust
On ütlematagi selge, et suurem osa kompaniist läks missioonile täiesti vabatahtlikult selleks, et korralik summa raha teenida. Oli ka neid, kes tahtsid end sõdurina proovile panna, otsides kogemusi lahinguväljalt.
Ülemana teenivaid kaitseväelasi motiveeris missioonile minema väljakutse allüksust juhtida. Mingi osa Estcoy-12 isikkoosseisust ei oleks osanud aga iial arvata, et Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompaniis (STK) teenides peavad nad kõrbevormid selga tõmbama ja Afganistani lendama.
Pidevad välismissioonid olid Scoutspataljoni sõdurid ära kurnanud, mistõttu otsisid paljud võimalust liituda kaitseväe teiste väeosadega. Mõned rakendasid venitamistaktikat, liikudes pataljonis missioonile minevast kompaniist mõnda teise üle, tihti näiteks just STK-sse, et Kesk-Aasiasse sattumist vältida. Teatud osa pääses Afganistani minemast tänu Euroopa Liidu kiirreageerimisjõudude Põhjala Lahingugrupi staabikaitserühmale, mis tuli samuti minu kompanii isikkoosseisuga mehitada.
Tulles tagasi selja taga seisva sõduri märkuse juurde, tekib nii mõnelgi küsimus: miks oli lennujaamas Estcoy rivis selliseid, kes tegelikult seal viibida ei soovinud. Vastused on minu arvates järgmised. Vaatamata mitmest missioonist tekkinud väsimusele, on paljud Scoutspataljoni liikmed oma hingelt ja olemuselt ikkagi sõjamehed, kes pataljoni ja oma elukutse jaoks elades suunduvad järjekordsele sõjalisele operatsioonile. Üheks tähtsaks põhjuseks, miks sõdur missiooni kasuks otsustab, on n-ö üksuse ühtsustunne ehk teisisõnu „kambaefekt”. Pooljagu, jagu, rühm või kompanii on tihti niivõrd ühtseks kasvanud, et isik lihtsalt ei suuda – vaatamata sellele, et teda ähvardavad tulevikus eluohtlikud situatsioonid – oma kaaslasi jätta.
RAAMAT
„Kuus kuud kuumust Estcoy-12 Afganistanis”
Martin Kukk
216 lk + pildipoogen, kõva köide
Tänapäev 2015
ja taliib istub "tsikli roolis", aga need on tõesti pisiasjad. Tegijal juhtub 
Tuleb huvitav lugemine, kui praeguse kiirülevaatega on üle vaadatud.