Möödunud nädalal toimus Kaitseministeeriumis ümarlaud, mis oli pühendatud Kesk- ja Ida sõjaväeringkonna ootamatu kontrollõppuse tulemuste analüüsile. Kutsutud olid sõjaväeeksperdid ja ajakirjanikud, see tähendab vaid inimesed, kes profsionaalselt valgustavad relvajõudude elu ja tegevist.Nende inimeste hulgas oli ka ridade autor
Meile kõigile jagati laiali bukletid, kus olid väga üksikasjaliselt lahatud laiali kõik arvandmed õppustes ja kontrollis osalenud väeuksuste ja jõu kohta. Mõned numbritest on juba kajastamist leidnud (160 000 isikkoosseisu, 5000 ühikut soomustehnikat, 130 lennukit ja helikopterit, 70 laeva, 12 000 lahingumasinat ja autot), kuid koondiste(armeede, diviiside ja brigaadide, nii üldvägede kui ka õhujõudude ) üksikasjalik loetelu polnud siiani kordagi esitletud. Neid aga oli samuti pretsedenditult palju- 59. Neid üles lugeda pole siinkohal võimalik, ütlen ainult, et taolist avameelsust pole ma sõjaväelaste poolt oma paljuaastase ajakirjanikustaaži juures veel kohanud. Ja ka jutuajamised ümarlaua taga polnud minu suurimaks imestuseks mitte bravuursed, kuigi võinuks olla- president ja ülemjuhataja hindasid vägede tegevust õppustel "enam kui rahuldavaks- vaid tõeliselt kriitiliseks, õppuste käigus ilmnenud probleeme ja puudusi tõstatavaks.
Esimene puudus, millele kaitseminister Šoigu tähelepanu koondas- "tulistame jätkuvalt halvasti!". Põhjuseid on mitu. Üks neist on selles, et lahinglaskmisi teevad tankistid reeglina õppetankidest. Neid on pataljoni peale 3-4. Tankidirektriss on brigaadipolügoonil iga viimase urkeni teada, nagu ka kõik sihikuseaded. Milliselt kauguselt ja kuidas tulistada. Teada on ka kõik märklauad. Olles oma kinnistatud tanki sihiku taga ja veel võõras ümbruses kaotavad inimesed pea. Siit ka lubamatud möödapanekud. Teine põhjus- tankistid tulistavad üldse vähe. Kui lääne armeedes tulistatakse iga ekipaaži poolt aastas 160 mürsku, siis meil on normiks 18. "Tuleb meie näitajat kasvõi viis korda suurendada!" teatas Šoigu, "selleks on meil kõik võimalused olemas."
Kuigi kaasaegset moona ei jätku. paradoks: lähitulevikus nõutakse tööstuslike meetoditega hävitada 12 miljonit ühikut mürskusid ja laenguid, jämedas joones pole aga tulistada millegagi. Probleem on selles, et hävitamisele minev moon on juba niigi pikendatud kasutustärminiga, riskida inimeste eludega sellise moona kasutamisel pole vähimatki võimalust. Tööstus aga jääb armeearsenalide varustamise tempodes maha.
Tõsi küll. kaitseministri asetäitja Juri Borissov märkis, et alates sellest aastast ja edasi suurendavad sõjaväelased moona ostmist igal aastal 3 miljardi rubla võrra võrreldes 2011 aastaga.
Veel üks valupunkt- side kvaliteet. Mitte ilmaasjata ei nimetata sidet armee närvikavaks. Ja kuigi selle efektiivsuse tõstmise vajalikusest räägiti, kui mu mälu ei peta, avalikult juba peale 2008 aasta augustisündmusi Lõuna-Osseetias, ei möödu viimasel ajal ühtegi õppust ilma etteheideteta sideväelaste aadressil. Side aga- see pole mitte ainult raadio ja telefon, vaid ka vägede ning ka relvastuse juhtimissüsteemid, nagu ka relvastuse omad. Pole sidet- puuduvad täpsed sihtimis- ja luureandmed vaenlasest, puudub võimalus anda talle purustav löök, juhtida piloodita lennuvahendeid, saada hädavajalikke andmeid elektroonilise kaugluurelennuki pardalt..."Kaotatud on kaks aastat," teatas minister, "kui raha oli, kuid ei tehtud seda, mis tulnuks teha. Side efektiivsus on ka praegu 18% piirimail."
Lonkab ka sõjatehnika seisukord. Seda eriti Ida sõjaväeringkonnas. See, et ta on äärmiselt vana, võis märgata ka telereportaažidest. Kuid numbrid- vaid 17% lahingumasinatest ringkonnas võib lugeda uuteks. Ülejäänud 83% on teadagi millised. Enamgi veel, juhivad neid suutes osas ajateenistujad sõdurid. Lisaks veel kevadised kutsealused, s.t. need, kes objektiivsetel asjaoludel pole jõudnud tehnikat omandada. Seetõttu toimusid tehnika rikkes sõjaväeülemate tunnistusel suures osas isikoosseisu süül. Ligi3-4% tehnikast ja soomukitest omasid rikkeid otse põllul, kus need ka kõrvaldati. Seda kusjjuures tingimustes, kus rem.roodud kui klass likvideeriti veel endise sõjaväe juhtkonna poolt. Tänasel päeval neid taastatakse. Enamgi veel- nagu märkis kaitseminister Sergei Šoigu, kuuluvad läbivaatamisele ka ajateenistuse sõdurite ja seersantite ametikategooriad. Ning määrata kindlaks need ametipostid, millised täidetakse ainult lepinguliste sõjaväelastega.
Vägedesse tuleb väga kallis ja keerukas tehnika, ajateenistuja kätte seda usaldada ei saa kuidagi. Sestap tuleb ka üle vaadata lepinguliste palkamise plaanid ja ametikohtade struktuurid, millistel hakkavad teenima eranditult lepingulised. Aastaks 2017 saab neid olema mitte 425 tuhat, vaid võibolla rohkem, võibolla vähem, teatas Šoigu. Täpselt sama kehtib ka 300 000 ajateenistuja kohta. Täpne number selgub pärast kõigi sel aastal läbi viidud õppuste üksikasjalikku analüüsi.
Ja veel üks ministri otsus, mis on esile kutsunud kõige rohkem kriitikanooli. Lennuväebaaside võrgu laiendamisest. "Otsus mitme suure lennuväebaasi loomisest" (mis samuti võeti vastu kaitseministeeriumi eelmise juhtkonna poolt) võib majanduslikust seisukohast olla ju õige. Kuid võimalike ohtude tõrjumise seisukohast mitte!" teatas Sergei Šoigu. Ja nüüd taastatakse ja moderniseeritakse need lennuväljad, eriti Siberis ja Kaug-Idas, mis suleti või olid muudetud tagavara või valvelennuväljadeks. Enamgi veel- nagu rõhutas Kindralstaabi ülem, armeekindral Valeri Gerassimov, saab iga lennuväepolk omama enda lennuvälja. Tõsi küll, kerkib üles küsimus selle polgu ja lennuvälja õhutõrjest. Kas muutub iga polk ühtlasi ka õhutõrje polguks? Ja mida see eelarvele maksma hakkab?? Oluline on, et sõjaväe juhtkond kõneleks kõigist oma probleemidest ühiskonnaga avalikult (ausalt ja avatult ajakirjanikega, meie kaudu aga kogu ühiskonnaga). See tähendab, et töö vigade kallal jätkub, et ootamatud õppused toimuvad ka edaspidi mitte selleks, et, nagu mõnedele tundub, musklitega mängida, vaid selleks, et selgitada välja ja kõrvaldada puuduseid vägede ettevalmistuses.
http://nvo.ng.ru/forces/2013-08-02/1_task.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...