2korda2 kirjutas:Meil saab piirangute kraesse kirjutada väga koleda mõõdiku - laste enetappude ja -katsete arvud. Need on kahel viimasel aastal tõusnud varasemaga võrreldes kordades. Oskab keegi pakkuda piirangutest tõenäolisemat põhjust? Mina ei oska. Seega minu silmis piirangud kindlasti põhjustavad ka suremust. See võib olla küll kogustatistikast väike osa (justkui müra) aga on olemas. Kui piirangute tõttu samal ajal 2 korda rohkem vanainimesi ei kuku end libedal surnuks, siis üldstatistika näitab surmade langust. Ometi jäävad osade laste elud elamata.
Kinldasti on piirangutel siin oma roll. Kuid pandeemia-ajal on kindlasti kogu ühiskonna üldine ärevusfoon kõrgem, kui tavaliselt.
Eriti alguses, kui keegi ei teadnud veel haigusest ja probleemi sügavusest midagi. Kardeti ju ühiskondlikku ja majandulikku kollapsit. Ajal kui kuhjati vetsupaberit ja turistikonserve enda kodusahvritesse. Lisame siia juurde veel koduõppe / trennide keelamise ning sotsiaalse kängumise, siis loomulikult lapsed on ühed suurimad pandeemia-aegsed kannatajad.
Kuigi haigus ise nendega kõige leebemalt ümber käib.
Seetõttu peab olema piirangutega ikka eriti ettevatlik kõige suhtes, mis just lapsi puudutab. Ja see on ka põhjus, miks ma praeguse valitsuse püüdlus koole iga hinna eest lahti hoida väärib kiitust.
Ja samamoodi mõjuvad ühiskondlikud piirangud ka teistele ühiskonnagruppidele. Oma väiksemate muredega ei tahtnud isegi oma perearsti III laine ajal tüüdata. Kuid kindlasti jäi nii mõnelgi teisel ravitav raske haigus õigel ajal diagnoosimata või puusavalude käes vanainimesed pidid kuid operatsiooniootuses piinlema.
Selliseid kahjusid on palju ja neid ei olegi võimalik üheselt mõõta.
Ehk natuke resümeerides - pandeemia ise põhjustabki palju lisasurmasid. S.h haigus ise, piirangud, ühiskondlik stressifoon jne jne. Me võimegi vaidlema jääda, kumb oleks parem ja "tervislikum" - kas ühiskonda karmide sanktsioonidega sulgeda ja ohjes hoida (nn lapsehoidjaefekt peaks osadel tekitama kindlustunnet, et oleme kindlalt juhitud) või võimalikult vähe piiranguid (tekitab suhtelise muretuse ja ei lase paanikal maad võtta, elu läheb edasi).
----
Peale omikron-lainet ja saadud õppetunde redefineerivad riigid oma koroona- ja testimispoliitika s.h Eesti. Ühiskonnad on jõudnud (või jõudmas murdepunkti).
Enam ei tohiks keegi vastu vaielda, et omikron on leebem kui eelmised variandid (ei kahjusta kopse, on ülemiste hingamisteede haigus). Haiglaravi (eriti intensiivravi) vajadus on oluliselt väiksem.
Teistpidi on omikron niivõrd nakkav, et kehtivatel piirangutel on väga väike või olematu mõju nakatumisele. Ja suur nakkuvus panem riigi toimepidevuse oluliselt suurema pinge alla, sest haigete hulk võib olla samaaegselt pretsedenditult suur.
Ühiskonnad ei ole enam ennast nõus isoleerima (eriti leebema omikron-tüve valguses) ning rahulolematus status quo'ga ühiskondades kasvab.
Valitsused on suure surve all piirangute lõpetamiseks enne, kui pandeemia on oma lõpu leidnud.
Kõige jätkusuutlikum ongi selle viirusega "koos elamine" selgeks õppida.
Valitsus ei pea enam igaühe enese eest otsustama, kas minna teatrisse, reisima vms.
Igaüks kehtestab endale ise "piirangud", mis tema enda riskihinnangu, tervisliku seisundi jms parasjagu kooskõlas on. Loomulikult on siin kohta erisustele tööandjate/asutuste tasemel (nt kui KV riskihinnang toob välja, et ainult vaktsineeritud saavad seal toimetada, siis nii ongi).