www.militaar.net

Manurhin kirjutas:Miks lapsi ei sünni? Sest tänases Eestis on lapsed luksuskaup, mida saavad omale lubada vaid need, kel sissetulek hea ja tulevik muretu.

Viiskümmend kirjutas:Sinna (hädapresidendi ja halastusvalimiste) faasi oleme me jõudnud ju EKRE kaasabil.

Borja kirjutas: Olemata ise EKRE liige (ega ka selge pooldaja) pean vajalikuks lisada, et igasugune printsiibitult pidetu tatipritsimine EKRE aadressil(-foorumi kasutamine EKRE-vastaseks propagandaks) ei omanud ei varem ega oma ka edaspidi siin foorumis kohta.

Illike kirjutas:

Borja kirjutas: Olemata ise EKRE liige (ega ka selge pooldaja) pean vajalikuks lisada, et igasugune printsiibitult pidetu tatipritsimine EKRE aadressil(-foorumi kasutamine EKRE-vastaseks propagandaks) ei omanud ei varem ega oma ka edaspidi siin foorumis kohta.

Andes endale aru oma teo tagajärgedest, küsin kas siis on aktsepteeritud igasugune EKRE propaganda? Sest nendes igasugu ...uudistes aetakse ikka päris suurt jama.

Manurhin kirjutas:Kanal 2 eileõhtuses Reporteris räägiti Kaljulaiust juba kui inimesest, kes esmaspäeval presidendiks saab. Just nimelt, sellises kindlas kõneviisis öeldi, mitte ei räägitud inimesest, kes presidendiks kandideerib või kes selleks VÕIB saada. Ja seda öeldi ikka mitmeid kordi. Jääb mulje, et nüüd käib mingi kiirkorras meedias üleshaipimine. Igatahes 101 toetajat tal riigikogus pole ja ma ei imestaks, kui sellise agressiivselt pealetükkiva meediakampaania tulemus on lõpuks sama nagu Kaljuranna puhul. Sügavalt kahtlen, kas pikalt Brüsselis ja Luxemburgis elanud inimesest ikka õiget rahvapresidenti saaks, kuigi eilses ETV Foorumis Tsahkna (oli vist tema?) mainis, et riigikogu valib presidenti lõpuks siiski ju rahvale. Valituks osutumise korral tuleks tal siis alustada Eesti maa ja rahva tundmaõppimisest. Kas õpib siinset rahvast ja elu mõistma inimene, kes siiamaani on teeninud 17000€ KUUS? See on supermarketi kassapidaja kolme AASTA (sic!) palk! Õpetajal kulub sama raha teenimiseks ca. 2 aastat, perearst saab samapalju kätte umbes aastaga. Ühe keskmise Eesti neljalapselise pere kogu kuusissetulek küündib ehk kusagil 1/10 sellest, pahatihti sellenigi mitte. Kas täissöönu õpib näljast mõistma? Või soovitab täiesti siiralt sinisilmses naiivsuses leivapuuduse üle kurtjatel asendada leiva puudumise korral vorstivõileivas leivakäär singiviiluga?
Kurb, kui Eesti peaks taas ühe Ilvese-laadse dekoratiivpresidendi saama, kes kummitemplina kiidab heaks iga lolluse, mis riigikogust väljakuulutamiseks ette lükatakse. Hea, kui vähemalt välismaal Eesti presidendi sitavõitu elu kurtmas ei käiks, oma rahvale häbikõnesid ei peaks ja tuima näoga mingit ärmajokki ei teeks. Nätsu nätsutamine mind isiklikult ei häirikski, pistku pingviinide paraadil minupärast kasvõi "Belomorkanal" suunurka tossama.
Arvestades seda, et Kaljulaid on suhteliselt noor inimene ja presidendiamet pole eluaegne, siis ilmselt erilist Eesti huvide Brüsselis esindajat ja "lapsehoidjat" riigikogule ja valitsusele (ja lapsministritele ) temast ei saaks. Seda väga pragmaatilistel põhjustel - ei saa ju Brüsselis liiga jõuliselt Eesti huve esindama hakata kui pärast presidendiaja lõppemist seal mõnd sooja ja kõrgepalgalist kohakest tahaks. Ka Toompeal ja ministeeriumides poleks kasulik liialt lammutama hakata, kui hiljem ehk siin mõnes riigiametis juhtivale kohale saada tahaks. Viimane saab muidugi suuresti sõltuma järgmise riigikogu valimise tulemustest.
Selles osas, tegelikult, oleks võibolla just reformierakonnale kõige kasulikum olukord, et ka seekord riigikogus president valimata jääks ja asi erakorraliste rk. valimistega lõpeks. EKRE-le oleks kasulikum valimistega mitte väga kiirustada, et ref-i valed ja valearvestused rahvale rohkem selgeks saaks ja nende toetus seeläbi mõnevõrra veel langeda jõuaks (ja EKRE enda oma vastavalt tõusta).
Kaljulaius kui presidendikandidaadis näen ma siiski ka üht positiivset omadust: selle info põhjal, mis temast praeguseks teada on, ei ole tal ilmselt mingeid valgustkartvaid pabereid kusagil Venemaa kinnistes arhiivides, mis ta Kremli poolt kergesti šantažeeritavaks võiks muuta. Aga natuke pikem taustauuring kuluks sellegipoolest ära. Muu maailma ees oleks ikka jube piinlik, kui pärast kõike seda valimisfarssi kiiruga, hädatapukorras presidendiks tegemist peaks midagi kasvõi näiteks Panama paberitest välja tulema...
P.S. Kaljulaiu pagulaslembusest on siin teemas juba juttu olnud ja seda pole mul mõtet pikemalt kordama hakata. Igaüks teab niigi, mitme Euroopa riigi õuele moslemid ja neegrid õnne toonud on.

Poliitikud valetavad meilgi. Aga erinevalt USA-st teevad nad Eestis seda pigem rumalusest kui teadlikult.

Me elame faktidejärgses maailmas, kus inimesed usuvad meelepäraseid valesid ja poliitikud räägivad võitmiseks mida tahes. Sellisele järeldusele on jõudnud paljud ingliskeelse maailma arvamusliidrid ja sealt on see seisukoht kiiresti Eestisse jõudnud. Ka meil on ilmunud arvamusavaldusi faktidejärgse maailma kohta.

Õnneks ei käi see Eesti kohta. Eestlased elavad faktipõhises maailmas, tõde on eestlastele tähtis. Natuke on küll segadust tõe ja isikliku arvamuse eristamisel, aga ei midagi traagilist. Jah, Eestis on inimesi, kes arvavad, et nende elukogemus kehtib ka kõigi teiste kohta ja nende isiklik arvamus ongi tõde. Neid pole õnneks palju, kuigi nad on tihti valjuhäälsed.

Enamik eestlasi peab tõde oluliseks ja on valmis vähemalt natuke pingutama, et saada tõest pilti küsimustest, mis on neile tähtsad. Tõe tähtsusest on kerge aru saada: ainult asjadest võimalikult täpset infot omades on võimalik langetada otsuseid, mis on inimese seisukohalt kõige paremad.

Kommunismi mõju

Eestlased peavad tõde tähtsaks, sest 20. sajandil kannatas Eesti palju kommunismi tõttu, mis põhines valedel eeldustel inimkäitumise kohta. Kui kommunism ei suutnud oma lubadustele truuks jääda, hakkasid kommunistid valetama.

Tõenäoliselt just kommunismi pärandi tõttu on eestlased tõsisele maailmavaatelisele arutelule üllatavalt avatud. Kommunismi mittetoimimine polnud sugugi ilmselge, sajandi alguses oli palju tõsimeelseid kommuniste ka Eestis. Ebaõnnestumine selgus alles siis, kui seda üritati ellu rakendada ja see nurjus kõikjal, tuues kaasa vaid kannatusi. Kui kommunismi ebaõnnestumine oli juba selge, said hoogu juurde katsed selgitada, miks kommunism läbi kukkus.

See debatt toimus Eestis hoogsalt juba 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel, kusjuures arutelu vastu tundsid peale eliidi huvi ka tavainimesed.
Eestis loevad poliitikud faktikontrolli lugusid hoolikalt ja enamasti ei korda samu valesid.

Muutuv aeg tõi uusi teemasid, aga säilis eestlaste huvi selle vastu, miks maailm on selline, nagu ta on. Näiteks praegu, kui olulised teemad on migratsioonikriis ja kooseluseadus, osalevad ka paljud tavalised inimesed Facebookis tõsistes aruteludes nii migratsiooni põhjuste kui ka homoseksuaalsuse üle. Ka paljud neis küsimustes vastandlikel seisukohtadel olevad inimesed on enamasti valmis teise poole argumenti arutama, püüdes seda siiralt mõista. USA-le omast põhimõttelist pimedat eitamist kohtab Eestis harva.

Moraaliküsimused ei puuduta

Peamiselt takistab diskussiooni pigem see, et tänapäeva poliitika on üsna tehnokraatlik ja põhineb erialateadmistel, mida tavainimestel pole ja mida pole ka võimalik tavateadmiste alusel tuletada. Näiteks on majandusteadlaste seas üsna lai konsensus, et vabakaubandus on põhimõtteliselt hea ja teeb kõiki osalisi rikkamaks, aga see läheb vastuollu inimeste igapäevakogemusega, kus sama töökoha või sama elukaaslase puhul peab emb-kumb soovija ilma jääma. Vabakaubanduse kasulikkust mõistavad enamasti üksnes inimesed, kes on selle põhimõtet kasvõi natuke koolis õppinud. Üldjuhul õpitakse seda ainult ülikoolis.

Kui nüüd mõnele Twitteri avangardi liikmele tundub, et eestlased ei kuula üldse sallivust toetavaid argumente, siis selle põhjus on, et eestlased on moraalsete argumentide vastu üsna tundetud. Eestlasi huvitab esmajoones enda ja oma lähedaste, mitte kaugete maade elanike heaolu.

Samal ajal huvitavad eestlasi väga praktilised argumendid millegi poolt või vastu. Eestlased on vägagi avatud kõigile argumentidele, mis ütlevad, et miski on praktiliselt kasulik või kahjulik. Seejuures on tõde väga tähtis. Näiteks migratsiooni majanduslikku kasulikkust või kahjulikkust on võimalik uurida ja mõlema argumendi toeks fakte leida. Kui mõne propagandisti väide läheb vastuollu mõne inimese tõestamata väitega, siis on eestlastest publik tihti valmis tõde tunnistama ka siis, kui see on nende esialgse seisukohaga vastuolus.

Hea näide on Eesti poliitikute reaktsioon faktikontrollile. USA-s on faktikontroll levinud, aga paljuski ebamõjus meetod poliitikute kontrollimiseks, sest poliitikud jätkavad populaarsete valede levitamist.

Eestis loevad poliitikud faktikontrolli lugusid hoolikalt ja enamasti ei korda samu valesid. EKRE esimees Mart Helme uuris minult hiljuti riigikogu koridoris, miks ma teen nii tihti faktikontrolli tema, aga mitte teiste presidendikandidaatide sõnade kohta. Aus vastus on, et tema puhul on lihtsalt kõige rohkem materjali.

Faktidele truu

Tüüpiline Eesti poliitik väldib sedalaadi väiteid, mida on võimalik näiteks statistikaameti andmete põhjal ümber lükata. Selle tulemusel on nende jutt tihti natuke õõnsavõitu ja retooriline. Faktitihedaid intervjuusid ja kõnesid on julgenud pidada ainult hea ettevalmistusega ja väga hea faktimäluga inimesed nagu Andrus Ansip, sest poliitikud teavad, et isegi süütu eksimus võib neid kaua jälitada.

EKRE poliitikute vääratused ei tulene pigem teadlikust valetamisest, vaid siirast teadmatusest. EKRE riigikogu fraktsioonis pole ühtegi tõsise varasema poliitikakogemusega isikut. Ka nende juhtide teadmised paljudest poliitikavaldkondadest on tihti auklikud. Erakonna programm on põlve otsas kokku kirjutatud. Paljud nende vead tulevad seetõttu siirast teadmatusest, kuigi osa on ka ideoloogiliselt motiveeritud hinnangud. Võib eeldada, et professionaalsuse suurenedes hakkavad ka EKRE liikmed aja jooksul oma seisukohti kaitstes vähem ilmseid faktivigu tegema. Loodetavasti säilib nii neil kui ka teistel Eesti inimestel siiras huvi selle vastu, milline maailm on ja miks ta on selliseks kujunenud.

Vastutustunde puudus

Eestlased peavad tõde tähtsaks, aga vastutustundega on kehvemad lood. Kui rahvahääletusele saaks panna ettepaneku suurendada riigi kulutusi miljardi euro võrra, langetades samal ajal miljardi jagu makse, saavutaks selline ettepanek ülekaaluka võidu. Kui riigieelarve tegijad üritaksid pärast hääletust rahval kuuehõlmast haarata ja küsida, kuidas on see nende arvates võimalik, raputaks rahvas lihtsalt pead ja ütleks, et rahvas on oma sõna öelnud ja neid ei huvita, kuidas eliit rahva soovid teoks teeb.

Kaheparteisüsteemi mõju

USA ja Suurbritannia faktijärgse maailma oluline põhjus on kaheparteisüsteem. Süsteem surub kogu poliitika kahte parteisse ja tekitab nii paratamatu lõhestumise. Inimene, kellele ei meeldi vabariiklased, lihtsalt peab toetama demokraate, tal pole teist valikut. Demokraate vihkav inimene omakorda talub pea iga vabariiklaste rumalust, sest tal pole teist valikut. Teistsuguse valimissüsteemi korral poleks poliitika nii dualistlik. Eesti riigikogus on kogu aeg viis-kuus parteid, nii et Keskerakonna vihkaja ei pea valima Reformierakonda, tal on ka teisi valikuid.

Rikaste privileeg

Faktijärgne maailm on rikaste, ajaloost hellitatud riikide privileeg. Suurbritanniast ja USA-st paremini on ajaloos läinud vähestel riikidel. Valijad võivad seal uskumatu kaose tekitada, aga ikka on olemas hulk tegusaid ametkondi, mis jama ära klaarivad. Kehvemates riikides on tõde olulisem. Pärast Venezuela agooniasse vajumist vähenes kohe Ladina-Ameerika valijate huvi vasakpopulistlike ideede vastu. Ladinaameeriklased ei saa endale lubada utopistlikke projekte, sest neil pole kedagi, kes neid pärast jamast päästaks.

Borja kirjutas:
Olemata ise EKRE liige (ega ka selge pooldaja) pean vajalikuks lisada, et igasugune printsiibitult pidetu tatipritsimine EKRE aadressil(-foorumi kasutamine EKRE-vastaseks propagandaks) ei omanud ei varem ega oma ka edaspidi siin foorumis kohta.

Nii lihtne see ongi.