www.militaar.net

Raketiallveelaevaga kõige kriitilisem side on rakettide väljalaskmise käsu andmine. See on ühepoolne side - maismaalt või õhust laevale. USA-s on kahel pool ookeani ääres (ranniku põhjapoolses otsas) pikalaine saatejaamad. Kui aga on oht, et vastane need purustada jõuab (ikkagi antennimasid ju), siis on olemas ka sidevõimalused nii spetsjomm allveelaevade juhtimiseks mõeldud lennuki kui ka üldiste "viimsepäevalennukitega". Neil lastakse siis tagant välja pikk tross, mis ongi antenn. Mulle jäi koolist meelde, et mida pikem lainepikkus, seda pikem antenn.

Kas see pikalaine side mitte seepärast ei tule läbi õhu, et see peegeldub atmosfääris ja suudab seepärast levida maakera kumeruse taha?

Allveelaevade kui peamise tuumarelvakanduri nõrgim lüli seisneb selles, et nad ei pruugi käsku kätte saada. Võib olla keerukas olukord merel ja laev on kuskil põhjas redutamas, pole võimalik antenni välja lasta jne. Ja teatud põhjusel ei saa allveelaev ka vastata, et Yes, Sir.

90ndatel tehti üks action film, Crimson Tide, vaadake, seal natuke näidatakse neid külma sõja raketiprotseduure ja sideteemasid. Neid tuleb ehk soolaga natuke võtta, ikkagi mängufilm.

Aga see allveelaevadega side ebakindluse teema on ka üks põhjus, miks Minutemanid siiani alles on. Seal saab nimelt enamvähem kindlalt tagada, et need MHK 5 minutit peale käsku ka lendu läevad, mitte pole vaja lennukit kuskile merele saata allveelaevaga sidet looma. Ehk see allveelaeva värk on perfektne ennetava löögi relvana (siis on ette teada, millal sidet oodata), kuid vastulöögiga pole enam asi nii kindel just seepärast, et kui laeval pole vajalikul hetkel antenn väljas (ja järgmine side on tunni aja pärast), siis saadki oma käsu anda alles siis, kui tuumasõda juba läbi on.

Ameeriklased ise ütlevad Minutemanide kohta, et "most responsive leg of nuclear triad". Allveelaeva ei pruugi kätte saada ja lennukitega läheb tunde aega enne kui nad kuskile jõuavad (neist lõviosa baseerub ju USA-s), hea kui nad vastase löögi alt ära lennata jõuavad.

Tuletaks meelde, millest kogu see vaidlus algas. Üks mees väitis, et allveelaevade raketid saavutasid esimese löögi andmiseks piisava täpsuse tänu GPS navigatsioonile. Mina väidan, et ei Minuteman, ega Trident II ei kasuta GPS navigatsiooni. Ja lisan siinkohal nüüd veel, et samuti ei kasuta GPS navigatsiooni ameeriklaste tuumaallveelaevad.

Mina olen siia teemasse korduvalt postitanud viiteid, kuidas ikkagi Mitemani ja Tridenti juhtimine toimub. Sina postitad siia mingeid oma teoooriaid, kuidas jänkid saaksid GPSi sinu arust kasutada, aga ühtei viidet oma väidete kinnitamiseks ei esita.

Vaata, jänkide tuumaallveelaevad ei kruiisi lihtsalt mööda ookeani ringi ja siis mingil hetkel võtavad baasiga ühendust ja mingil hetkel ei võta. Tuumaallveelaevastikul on oma kindel vahtide süsteem. Laias laastus 0,25:0,25:0,25:0,25.

Veerand laevastikust on alati lahinguvalves. St igal allveelaeval on oma sektor kuskil ookeanis, kus ta liigub. See "saba" on tal väljas, ja ootab käsku.

Veerand laevastikust on teel oma positsioonidele ning teine veerand teel koju. Ning siis viimane veerand on sadamas, kus eelmise vahi meeskond annab laeva üle ja uus võtab vastu, toimub vajalik hooldus ja varustuse täiendamine, muud protseduurid jne. Ja siis läheb jälle merele.

Kui laev on lahingpositsioonil, oma "saba" väljas ja saab käsu, siis ta ei roni mingil juhul kuhugi pinnalähedale, et mingit sondi hakata välja laskma. Pardaarvutist söödetakse laeva arvatav asukoht ja kurss ja kiirus raketi juhtimismoodulisse. Sihtmärgi parameetrid olid suure tõenäosusega juba enne seal olemas. Ja raketid lähevad teele.

Ka positsioonile liikuvad laevad ei kooserda kusagil pinnalähedl ega eputa oma poidega. Et neid enne sihtrajooni jõudmist ei avastataks. Kui laev on tagasiteel, siis ehk võetakse vähe lebomalt ja meeskond saab ka koju naistele kirju saata, et millal vastu tulla.

Ja see laeva asukoha info seal laeva pardaarvutis on pärit just laeva inertsiaalnavigatsioonisüsteemist. Võimaluse korral muidugi seda tee peal täpsustatakse näiteks kontrollitud ja teatud põhjareljeefi järskude muutuste abil. Et kas jookseb selle pardaarvuti infoga kokku.

Ja samuti täpsustab Trident II oma asukohta ja kurssi selle astronavigatsioonisüsteemi abil. Kindlal ajahetkel vaadatakse mingit kindlat tähte ja kontrollitakse, et see oleks just seal, kus see peab olema. Kui ei ole, siis korrigeeritakse kurssi.

Ja veelkord - jänkid arvestavad, et tuumasõja korral GPSi enam ei ole. Seepärast nad oma tuumaarsenali arendamisel GPSi kasutamise võimalusega ei arvestagi.

Kriku kirjutas: ↑07 Sept, 2023 9:35 Vabandust, ei lugenud. Ma kukkusin esimese 2 lausega laua alla.

Vastav madalsageduslik sidepunkt Vileikas on üks põhjus, miks venelased kramplikult siiani Valgevenes istuda tahavad

Ja lisan siinkohal nüüd veel, et samuti ei kasuta GPS navigatsiooni ameeriklaste tuumaallveelaevad.

Misasi siis see on??
https://www.n2yo.com/satellites/?c=24
https://www.darpa.mil/about-us/timeline ... -satellite


Sulaselges inglise keeles kirjutavad:

The system was primarily used by the US Navy to provide accurate location information to ballistic missile submarines, and was also used as a general navigation system by the Navy, as well as hydrographic and geodetic surveying.

No miks sa ise ei guugelda?

https://en.wikipedia.org/wiki/Transit_(satellite)

The radio navigation system was primarily used by the U.S. Navy to provide accurate location information to its Polaris ballistic missile submarines, and it was also used as a navigation system by the Navy's surface ships, as well as for hydrographic survey and geodetic surveying.

Polaris oli veel enne Trident I.

Kasutati Lafayette klassi allveelaevadel

Since no computer small enough to fit through a submarine's hatch existed (in 1958), a new computer was designed, named the AN/UYK-1 (TRW-130).[16] It was built with rounded corners to fit through the hatch and was about five feet tall and sealed to be waterproof.

/snip-snip/
During a satellite pass, a GE receiver would receive the orbital parameters and encrypted messages from the satellite, as well as measure the Doppler-shifted frequency at intervals and provide this data to the AN/UYK-1 computer. The computer would also receive from the ship's inertial navigation system (SINS) a reading of latitude and longitude. Using this information the AN/UYK-1 ran a least squares algorithm and provided a location reading in about fifteen minutes.

Anna mõni viide kuidas Ohio klassi allveelaevad GPSi signaali kasutavad...

Jääb veel üle küsida, et miks need satellidid siis tänini ringi lendavad, esimeselt lingit saadavas tabelis klikkides saad vaadata reaalajas, kus see praegu on)?

Ahjaa, selline Pentagoni dokument ka:
https://apps.dtic.mil/sti/tr/pdf/ADA386504.pdf
Lk 2, teksti paremas osas räägitakse midagi GPS vastuvõtjast ja selle sisendi kasutamisest navigatsioonisüsteemist.

Ma igaks juhuks ka viitan, et strateegiliste relvasüsteemide tehnilised detailid pole päriselt see, mida Pentagon wikipedia fanboydele aktuaalsete relvade kohta jagab, mõistetavalt on need asjad rangelt salajased ja spekuleerida võib vaid teadaoleva põhjal - ning Pentagoni avaldatu võib mõnikord olla ka Kremlile mõeldud valeinformatsioon.

Linke sa endiselt ei kliki?

The Transit system was made obsolete by the Global Positioning System (GPS), and ceased navigation service in 1996.
/snip-snip/
After 1996, the satellites were kept in use for the Navy Ionospheric Monitoring System (NIMS).

Mis tähendab, et USA allveelaevastik läks üle ka GPS peale, mitte loobus imelikel põhjustel satelliitnavigatsioonist (mis pole päriselt GPS) ja pöördus tagasi 60ndatesse.

Mis aga tuumasõda puudutab, et maalähedasel orbiidil tiirlevad USA mereväe navigatsiooni satelliidid on sada korda haavatavamad EMP efektidele (kui ka satelliidivastasele rünnakule) kui 20 000 km kaugusel olevad geostatsionaarsed satellidid.

Kapten Trumm kirjutas: ↑07 Sept, 2023 14:14 Mis tähendab, et USA allveelaevastik läks üle ka GPS peale, mitte loobus imelikel põhjustel satelliitnavigatsioonist (mis pole päriselt GPS) ja pöördus tagasi 60ndatesse.

Palun esita oma väite kohta ka mõni viide. Kusagil pole öeldud, et USA allveelaevastik oleks GPSi kasutusele võtnud. Samuti pole mingit viidet selle kohta, et Ohio klassi laevad (mis tulid ju ka välja enne Transiti kasutusest mahavõttu) kunagi oleks Transitit kasutanud.

Kasutati Lafayette klassi laevadel. Mis olid relvastatud Polaris rakettidega.

Lihtsalt - asjad arenevad ning vargsus sai olulisemaks. Ning arvutusvõimekus suurenes ning inertsiaalnavigatsioon muutus täpsemaks. jne...

Miski artikkel uuest Ohio klassi INS süsteemi upgradest, räägitakse ka vanast süsteemist:
https://www.militaryaerospace.com/senso ... laser-gyro

Poi kasutamise miinus on see, et selleks peab allveelaeva kinni pidama. Sügavus vast niipalju ei loe, too kaabel võib ju päris pikk olla. Mitteametlikult võid ju oma Garmini veekindlas kestas nööriga pinnale saata ja tagasi tõmmates vaadata kus parasjagu lebad Ning ma ei usu, et keegi sidepoid oranžiks värvib ja tulukese vilkuma paneb. Mul vend oli GRU vägedes elektronluure peal laeval ja rääkis, et USA allveelaevad saatsid teadmata kellaajal teadmata sagedusel eelnevalt salvestatud sõnumi, mis oli sellise kiirendusega, et võttis vaid mõned sekundid. Üks nende tüüp oli suutnud juhuslikult selle kinni püüda ja sai nädala puhkust. Aga võib-olla loras niisama.

Kapten Trumm kirjutas: ↑07 Sept, 2023 14:14 Mis aga tuumasõda puudutab, et maalähedasel orbiidil tiirlevad USA mereväe navigatsiooni satelliidid on sada korda haavatavamad EMP efektidele (kui ka satelliidivastasele rünnakule) kui 20 000 km kaugusel olevad geostatsionaarsed satellidid.

Eee, siin on sul ka need asjad vähe sassi läinud. 20 000 km kõrgus ei ole geostatsionaarne orbiit. see on nn keskmine orbiit, (jääb vahemikku 2000 km kuni 35 780 km.

Ja 35 780 km on seepärast nii täpselt antud, sest see on geostatsionaarne orbiit

Ja GPS satelliidid liiguvad jah seal 20 000 km peal, ja need ei ole geostatsionaarsed.

Some kirjutas: ↑07 Sept, 2023 14:30 Miski artikkel uuest Ohio klassi INS süsteemi upgradest, räägitakse ka vanast süsteemist:
https://www.militaryaerospace.com/senso ... laser-gyro

Poi kasutamise miinus on see, et selleks peab allveelaeva kinni pidama. Sügavus vast niipalju ei loe, too kaabel võib ju päris pikk olla. Mitteametlikult võid ju oma Garmini veekindlas kestas nööriga pinnale saata ja tagasi tõmmates vaadata kus parasjagu lebad Ning ma ei usu, et keegi sidepoid oranžiks värvib ja tulukese vilkuma paneb. Mul vend oli GRU vägedes elektronluure peal laeval ja rääkis, et USA allveelaevad saatsid teadmata kellaajal teadmata sagedusel eelnevalt salvestatud sõnumi, mis oli sellise kiirendusega, et võttis vaid mõned sekundid. Üks nende tüüp oli suutnud juhuslikult selle kinni püüda ja sai nädala puhkust. Aga võib-olla loras niisama.

Edit: Paistab, et perioodiliselt kasutavad allveelaevad ka GPSi:
https://www.usni.org/magazines/proceedi ... 20position.
Submarines typically use inertial navigation systems, such as ring laser gyroscopes (RLGs), in conjunction with inputs from an electronic speed log, fathometer-generated seafloor topography, and periodic GPS position updates when the boat comes to periscope depth to accurately determine the ship’s position.

toomas tyrk kirjutas: ↑07 Sept, 2023 12:51
Vaata, jänkide tuumaallveelaevad ei kruiisi lihtsalt mööda ookeani ringi ja siis mingil hetkel võtavad baasiga ühendust ja mingil hetkel ei võta. Tuumaallveelaevastikul on oma kindel vahtide süsteem. Laias laastus 0,25:0,25:0,25:0,25.

Veerand laevastikust on alati lahinguvalves. St igal allveelaeval on oma sektor kuskil ookeanis, kus ta liigub. See "saba" on tal väljas, ja ootab käsku.

Täiesti ebaõige info. USA ballistiliste rakettide allveelaevadest, mida on kokku 14 tükki, on alalises lahinguvalves 10 tükki. Sedavõrd suur lahinguvalmidus on saavutatud sellega, et igal allveelaeval on püsivalt kaks meeskonda - sinine ja kuldne. Ja arusaadavalt on USA laevad palju töökindlamad vene omadest, mis peale igat retke laevaremonditehases seisid. Mismoodi toimub nende roteerimine ja millal antakse üle vastutus vahetuseks saabuvale laevale, ei ole teada, kuid Trident II ulatub sihtmärkideni ka USA ranniku lähedalt, küllap on nad lahinguvalves koduni välja.

Veerand laevastikust on teel oma positsioonidele ning teine veerand teel koju. Ning siis viimane veerand on sadamas, kus eelmise vahi meeskond annab laeva üle ja uus võtab vastu, toimub vajalik hooldus ja varustuse täiendamine, muud protseduurid jne. Ja siis läheb jälle merele.

Ei ole õige. Lahinguvalmidust peetakse ilmselt ülal kuni USA rannikuni jõudmiseni. "Ilmselt" seepärast, et rutiin pole täpselt teada ja teada on niipalju kui Pentagon peab võimalikuks avaldada.

Kui laev on lahingpositsioonil, oma "saba" väljas ja saab käsu, siis ta ei roni mingil juhul kuhugi pinnalähedale, et mingit sondi hakata välja laskma. Pardaarvutist söödetakse laeva arvatav asukoht ja kurss ja kiirus raketi juhtimismoodulisse. Sihtmärgi parameetrid olid suure tõenäosusega juba enne seal olemas. Ja raketid lähevad teele.

Võtaks vaevaks kasvõi mõne USA allveelaevu puudutava filmi ära vaadata. Siis pole vaja sellist jama toota. Rakettide laskmise sügavus on tavaliselt 150 jalga (drill "make your depth one-five-zero feet") kiilust mõõdetuna ehk alus on sel hetkel umbes 40-50 m sügavusel. Hetk enne laskmist lastakse antennid välja ja tehakse asukoha täpsustus (sama GPS järgi) ning peale seda lastakse. Arusaam, et rakette lastakse kuskilt "sügavusest" pole õige. Rakette lastakse veepinna lähedal olles. Kogu protsess on väga mürarikas ja sel hetkel on olukord väga ohtlik.

Ka positsioonile liikuvad laevad ei kooserda kusagil pinnalähedl ega eputa oma poidega. Et neid enne sihtrajooni jõudmist ei avastataks. Kui laev on tagasiteel, siis ehk võetakse vähe lebomalt ja meeskond saab ka koju naistele kirju saata, et millal vastu tulla.

Kuna lahinguvalve algab üsna pea peale sadamast väljumist ning kestab tagasipöördumiseni, siis ei eksisteeri mingit lebomat aega. Küll aga rahuajal peetakse kord ööpäevas satisidet veepinna lähedal ja siis võib igamees ühe maili saata, ei toimu mingit eetris mölisemist, vaid kogu asi pakitakse kokku ja mõnesekundise signaaliga lähetatakse sati kaudu minema. Seda merelt leida on üsna keerukas. Probleem on peamiselt selles, et suurema mahuga infot saab allveelaevale saata lühikese lainepikkusega ja selleks peab antenni välja tõstma. Pikalaine süsteem võimaldab vaid edastada SMS laadse sisu ja mahuga infot.

Ja see laeva asukoha info seal laeva pardaarvutis on pärit just laeva inertsiaalnavigatsioonisüsteemist. Võimaluse korral muidugi seda tee peal täpsustatakse näiteks kontrollitud ja teatud põhjareljeefi järskude muutuste abil. Et kas jookseb selle pardaarvuti infoga kokku.

GPS kasutamine polegi tavaoludes kesk ookeani tarvilik. Kuna ruumi on laialt, ei oma 1 km navigatsiooniviga suuremat tähtsust, kitsastes kohtades saab kasutada põhjalogi ja sonarit. Täpsus muutub kriitiliseks hetkel, kui laev saab stardikäsu ja tõuseb veepinna lähedale rakettide laskmiseks. Rakett muide on õhukesest plekist asi, mida saab lasta piiratud sügavusest, mitte päris igalt poolt.

Ja samuti täpsustab Trident II oma asukohta ja kurssi selle astronavigatsioonisüsteemi abil. Kindlal ajahetkel vaadatakse mingit kindlat tähte ja kontrollitakse, et see oleks just seal, kus see peab olema. Kui ei ole, siis korrigeeritakse kurssi.

Astronavigatsiooni täpsus pole piisav INS vea korrigeerimiseks. Pigem on see dubleerimise mõttes, sest INS on keerukas peenmehhaaniline vidin, mis võib näiteks tõrkuda. Ja kui allveelaev saabub stardikohta ja ei täpsusta oma koordinaate enne laskmist, on tema asukoht määratud umbes 1 km täpsusastmega. 5000 km lennuga lisandub sinna teine 1-2 km ebatäpsust ja tulemuseks võib olla tabamuse ebatäpsus kilomeetrites. Seepärast oligi vajalik see satelliitnavigatsioon vanasti.

Ja veelkord - jänkid arvestavad, et tuumasõja korral GPSi enam ei ole. Seepärast nad oma tuumaarsenali arendamisel GPSi kasutamise võimalusega ei arvestagi.

GPS satelliidid asuvad Maast 15-20 000 km kaugusel, erinevalt nendest varasematest mereväe satelliitidest mõnisada km Maast. Seega GPS süsteem on palju raskemini haavatav tuumasõja efektidest (nt EMP) ja teda on palju raskem hävitada ka satitõrje vahenditega.

Krt ma ei usu elu sees et praegusel ajal allveelaeva täpsus kilomeeter on. Pakuks et oluliselt täpsem.

Merepõhjad on kaardistatud, arvutusvõimsust on nii et tapab jne jne jne. Ilmselt ka Maa magnetväli on väga täpselt teada ja kõiksugused gravitatsioonilised kõikumised.

Some kirjutas: ↑07 Sept, 2023 14:38 Poi kasutamise miinus on see, et selleks peab allveelaeva kinni pidama. Sügavus vast niipalju ei loe, too kaabel võib ju päris pikk olla. Mitteametlikult võid ju oma Garmini veekindlas kestas nööriga pinnale saata ja tagasi tõmmates vaadata kus parasjagu lebad Ning ma ei usu, et keegi sidepoid oranžiks värvib ja tulukese vilkuma paneb. Mul vend oli GRU vägedes elektronluure peal laeval ja rääkis, et USA allveelaevad saatsid teadmata kellaajal teadmata sagedusel eelnevalt salvestatud sõnumi, mis oli sellise kiirendusega, et võttis vaid mõned sekundid. Üks nende tüüp oli suutnud juhuslikult selle kinni püüda ja sai nädala puhkust. Aga võib-olla loras niisama.

Ballistiliste rakettide stardiprotsess toimub nagunii paigal seisvalt laevalt. Hõljub seal veepinna all 50 meetrit. Ise ma arvan, et siis laevad oma antenni ka välja. Seda sõidu ajal järgi vedada tihti tähendab müra tootmist (kui poi pahinal mööda veepinda tuleb), mida võib vastase allveelaev kuulda.

Edit: Paistab, et perioodiliselt kasutavad allveelaevad ka GPSi:
https://www.usni.org/magazines/proceedi ... 20position.
Submarines typically use inertial navigation systems, such as ring laser gyroscopes (RLGs), in conjunction with inputs from an electronic speed log, fathometer-generated seafloor topography, and periodic GPS position updates when the boat comes to periscope depth to accurately determine the ship’s position.

Seal on keerukas kompleksne süsteem, mis kasutab mitmeid allikaid, GPS puhul on kindlasti vajalik millegagi kontrollida, et ega seda ei spoofita. Ja kui GPS pole, siis ei saa ju jätta laskmata, eks siis on täpsus viletsam.