Õigluse ja järjekindlal argumentatsioonil põhineva väitlemise vaatevinklist on riigikaitse täna keerulises situatsioonis. Kui headel aegadel tuli tänu SKP kasvule ja kulutuste jäigale sidumisele SKPga raha võrreldes algse plaaniga kõvasti juurde, ei olnud põhjust protsendi põhist käsitlust julgeolekust kahtluse alla seada. Räägiti küll protsendi tõstmisest, kuid muu jäi selgelt tahaplaanile.
Nüüd, kus majandusel läheb kehvemini on seatud senine lähenemine kahtluse alla.
Ega siinkohal ei jäägi muud üle, kui et tsiteerida poolteist aastat vana artiklit ja mõtet sealt: „Kahe protsendi juttu aastate kaupa üha uuesti ja uuesti korrates oleme eneselegi ootamatult langenud iseenda loodud retoorika lõksu.“
Eks iseenda loodud lõksudesse langejaid on teisigi – alates neist kes, suure suu ja kõlava häälega lubasid küll 2,5% ja enamgi. Nüüd oleks hea võimalus oma lubadusi elluviia.
Kui täna avalikustatud majandusprognoosi võrrelda 2019. aasta suvise majandusprognoosiga peaks 2% tingimustes (juhul, kui sellest jäigalt kinnihoida) riigikaitsekulutused vähenema järgmiselt:
2021 – 50 mln
2022 – 48 mln
2023 – 40 mln
Kaugemat tulevikku pole erilist mõtet vaadata, see jõuab veel muutuda eelolevate aastate jooksul kord ühele, kord teisel poole. Õigupoolest pole isegi mõtet vaadata 2022. ja 2023. aastat. Ka need veel muutuvad.
Protsendi põhise käsitluse heitlikkuse illustreerimiseks võrdleme korraks kahte asja:
1. praegu kehtiva 10-aasta plaani alusprognoosi (
https://www.rahandusministeerium.ee/sys ... download=1)
2. ja tänast äsjailmunud majandusprognoosi.
Tulemus on, et isegi peale ülalviidatavat kärbet oleks algse prognoosi järgi riigikaitse sektor endiselt 82 miljoniga plussis. Nõnda palju on vahepealsete aastate jooksul majandus kiiremini kasvanud.
Ääremärkus: eelnevaga ei taha ma öelda, et riigikaitse kulutused ei peaks olema kõrgemad. Vaatasin vaid probleemi olemuse ühte tahku ja senise argumentatsiooni ettekardetud vildakust.
Suurem kärpimine iseenesest pole riigikaitsel midagi uut. Kogu situatsioon on juba ühekorra läbielatud aastal 2009, seda eelmise majanduskriisi tuultes.
2009. aasta valikute tulemusi lapiti veel seitse aastat hiljem, püüdes taastada vahepeal pea nullini kahanenud laovarusid ja leida lahendusi personali juurdekasvu tagamiseks.
Väiksemas mõõtkavas tuleb meelde veel vähemalt 2-3 korda, kui algselt planeeritud kulutused tuli kärpekirve all koomale tõmmata. Kõigil juhtudel ilmnes mõju alles mitme aasta pärast.