DL4 kirjutas: ↑22 Jaan, 2025 20:05
"Praegu seda otsust ei ole, aga sellega tegeletakse ja kui see otsus tuleb, siis antakse teada. Hetkel me ei ole kedagi tagasi saatnud, aga me ei välista seda, et kui inimene ei ole valmis ajateenistuse läbimiseks – kas füüsiliselt, tervise pärast või keeleoskuse pärast –, me anname lisaaega selleks, et valmistuda ajateenistuse läbimiseks. Ja ta tuleb järgmisel aastal tagasi ja on paremini valmis oma kohustust riigi ees täitma," selgitas Põder.
.
https://www.err.ee/1609583455/kaitsevag ... elenoudeid
Mis siis saab, kui peale ajapikendust keeleoskus paranenud ei ole? Muidugi eestikeelsele õppele üleminek seda probleemi tulevikus leevendab.
Siit vaatab minu arvates vastu üks pisut sügavam ja keerulisem teema, kui mõningate kutsealuste kehv eesti keele oskus. Võib iseenesest täiesti aru saada Kaitseväe huvist, et Kaitseväes teenistust alustaksid vaid need kutsealused, kelle keeleoskus, füüsiline võimekus ja ilmselt ka motivatsioon oleksid võimalikult kõrged – et oleks võimalik ilma igasuguse „järeleaitamiseta“ kohe alustada täismahviga väljaõpet ning sõita seda rallit tõesti vaid nendega, kes on nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ja motiveeritud.
Küll aga kardan, et see lahendus „anname kehva keeleoskusega, haigetele ja nõrkadele ajapikendust seni, kuna nad oma keeleoskuse/tervise/füüsilise võimekuse korda saavad“ ei hakka reaalses elus eriti hästi tööle, sest kes tegelikult ise eriti motiveeritud pole, see ei hakka ilmselt kasutama ka seda aastast ajapikendust, et oma keeleoskus või füüsiline võimekus rea peale saada – vastasel korral oleksid nad seda ise juba varakult teinud. Nii võib selline ajapikendus muutuda lihtsalt üheks mooduseks, kuidas madalama motivatsiooniga kutsealused teenistusse astumist pidevalt edasi saavad lükata, kuni saabub 28. eluaasta või riik loobub neid pidevalt taga ajamast (sest inimestele kutsete saatmine, nende täitmise tagamine ja sanktsioneerimine maksab kah pidevalt aega ja raha tegelikult). Isegi kui noor inimene võtab kätte ja reaalselt püüab selle „lisa-aasta“ jooksul oma keeleoskust või füüsilist vormi parandada, siis praktika viitab minu teada selgelt, et mida rohkem ajapikendusi inimesele anda, seda enam väheneb võimalus ta tegelikult teenistusse saada, sest aja jooksul hakkavad tekkima igasugused täiendavad „elulised arengud“, mis hakkavad paratamatult takistama inimese motivatsiooni teenistusse astuda – alustatakse ülikooliõpingutega (ajapikendus 3 aastat), leitakse tasuv töökoht, võetakse esimesed laenud, saadakse esimesed lapsed jne.
St siit võime ühel hetkel välja jõuda olukorrani, kus ajateenistusse lähevadki esmajoones selleks motiveeritud ja seetõttu ka parema füüsilise ettevalmistusega ajateenijad, aga siis ei saa me ühel hetkel enam rääkida „üldisest ajateenistuskohustusest“, vaid senisest veelgi selektiivsemast, ja ühel hetkel faktiliselt juba vabatahtlikust teenistusest. Mis iseenesest ei pruugi ka probleem olla, kui Kaitsevägi peaks olema valmis leppima senisest vähemate, kuid samas „kvaliteetsemate“ kutsealustega. Tuleb lihtsalt aru saada, mis ühe või teise valiku laiem mõju saab olema.
Ehk teisisõnu seisneb see küsimus ühel hetkel selles, et kas me eos arvestama sellega, et ajateenistusse tuleb (esmajoones selleks, et tagada selle riikliku kohustuse võimalikult võrdne rakendamine) paratamatult inimesi, kelle keeleoskus, tervis, füüsis ja motivatsioon pole võibolla parimal võimalikul tasemel, ja püüame nende probleemidega tegeleda teenistuse esimestel kuudel; või arvestamegi sellega, et ajateenijate tase on kõikuv ning sellega tuleb paratamatult arvestada (kui alternatiiviks oleks nt paremad indiviidid, kuid kokkuvõttes märksa väiksemad või vähem reservüksusi). Või siis hakkame liikuma mingi selektiivsema ja vabatahtlikuma teenistusmudeli suunas, kus veelgi karmima käega kui seni roogime välja umbkeelsed, puuduliku motivatsiooniga ja kesise füüsisega isendid – kuid saame seeläbi kvaliteetsema väe. Sellise variandi puhul tasuks minu arvates tõsiselt kaaluda n-ö Norra mudelit, kus enda arvele võtmine ja mingi esmase selektsiooni läbimine on võrdselt kohustuslik kõigile täiesealiseks saavatele poistele ja tüdrukutele, kuid teenistusse võetakse esmajoones ise selleks soovi avaldavad (ja nõutele enam-vähem vastavad) kutsealused, ja puudujäägid määratakse siis juba kohustuslikus korras nendega, kes ise väga ei taha, aga muude näitajate poolest sobivad.
Lõpetuseks – mitte, et kõiki asju peaks Soome pealt õppima, aga nende Kaitsevägi saab „kuidagimoodi“ hakkama sellega, et õpetada välja u 60-70% meeste aastakäigust, kuigi ma ei usu, et Soome noorte tervis ja füüsiline võimekus oleks kuidagi hüppeliselt parem meie omast. Meie oleme täna seal kuskil 50% kandis. Kusjuures Soome süsteem viitab viimasel ajal, et nad soovivad seda protsenti veel suurendada (mis ei saa minu arvates toimuda muul moel, kui seniseid standardeid alandades).