Tänapäeval tahavad ka veidi tavalisemad mitteeluhooned generaatoreid. Kui ehitada näiteks hoone, mile sügavus on üle 20 meetri, siis loomulik suitsueemaldus akende kaudu ei pruugi toimuda, maja seest tulekahju suitsu eemaldamiseks on vajalik suitsueemaldusventilaator, mis soovib tagatud elektritoidet. Kuna mitme elektrisisendiga hooneid on vähe, siis tekib kohe kusagile hoonesse generaator. Samamoodi on suuremates hoonetes sprinklerkustutus, mis omakorda vajab kas diiselpumpa või generaatorit. Kuna uues hoones on iga ruutmeeter arvel, siis proovitakse generaator tulu mitteandvale pinnale sokutada. Näiteks Tartu Eedeni keskusel on 150 kVA generaator laadimisalal Anne kanali pool õues. Otseselt vihma või lume sees ei ole, aga ilmselt elektrikütet ja hooldust vajab rohkem.Kui enamuse koduste elektriseadmete toitmiseks piisab käsitsi teisaldatavast 3kW (ca 30kg) generaatorist, kas tasub siis kulutada kümneid tuhandeid 30kW 1/2 tonni kaaluva varutoiteallika soetamiseks?
Kui on tegu katkematu tootmisprotsessi või farmi elektrivarustusega, siis on kulutus õigustatud.
30kW valmis lahendused on ju olemas aga meie talves vajaksid need eraldi generaatoriruumi (maksab) ja muid lisasid, mis tõstavad soetusmaksumust ja ekspluatatsioonikulusid.
Ka generaatori katsetamine pole lihtne. Riigi Kinnisvara AS on oma juhendi "Tehnilised nõuded mitteeluhoonetele" viimastesse variantidesse lisanud nõuded varutoitegeneraatori testkoormuskilbile (2016. aasta variandis veel vastav punkt puudus). Olen aru saanud, et reservgeneraatori tühjalt tiksumine tolle töövõimet ei näita (ning ajab mootori tahma täis), edukaks katsetamiseks peab generaatoril koormus taga olema. Hoolikad generaatorikatsetajad veavad siis kohale sobiliku võimsusega soojapuhuri ning generaator katsetamise nimel toidab seda. Kui aga katsetamise käigus ootamatult võrguelekter kaob, siis RKAS nõuetele vastav testkoormuskilp lülitab kohe generaatori garanteeritud toidet nõudvatele tarbijatele ümber.
