www.militaar.net

kurgkurgX kirjutas: ↑03 Okt, 2024 19:11 angaaris oli midagi plahvatusohtlikku ja videol see plahvatab.

https://x.com/inexorable_ua/status/1841875055195623512

Vene väed on Toretskis jõudnud Tsentralnaja ja Majakovskaja ristmikule, see koht eraldab Toretski linnas paneelmajadest koosnevat elurajooni tööstuspiirkonnast. See lõik on venelastele väga keeruline, sest Vene armeel kukuvad linnalahingud halvasti välja. Aga tööstuspiirkonnas on neil linnalahingut pidada veel raskem kui elurajoonides. Ja Toretski tööstuspiirkond pole selles mõttes klassikaline, et seal asub üks tehas teise kõrval, see on kaevanduslinnale omane tööstuspiirkond. Seal on palju šlakimägesid, mis tähendab, et seal on palju kõrgendikke, samuti palju kunstlikke veetakistusi, nt tiike ja kanaleid. See pole lihtne, lahingud Toretski pärast kestavad vähemalt selle aasta lõpuni.

Pokrovski ja Kurahove suunal katsuvad okupandid praegu kasvatada nende kontrollitavat ala Vovtša jõe parem- ja vasakkaldal ning tugevdavad oma vasakut tiiba. Selõdove on praegu Vene armeel kui kont kurgus, sest see segab Pokrovski linna peale liikumist. Selõdoves on Ukraina armee kindlustatud rajoon ja venelased proovivad sealt juba mitmendat nädalat läbi minna, seni edutult.

Selõdoves on hästi rajatud kindlustused, nende puhul on arvestatud pinnareljeefi eripäraga. Selõdove on ka kaevanduslinn, mille keskmeks on suur 40 meetri kõrgune šlakimägi, kuid millest on vaja mööda sõita kaks kilomeetrit enne seda, kui Selõdovesse jõuad. Vene armee mehhaniseeritud kolonn peab mööduma sellest šlakimäest ja see on hea positsioon venelaste pihta tule andmiseks. Põhja pool Selidovesse murdmine on venelaste jaoks enesetapp. Lõuna poolt on see lihtsam, sest venelased hõivasid hiljuti Ukrainski küla ja sealt läbi murda on lihtsam. Aga linna jõudmine tähendab seda, et nad peavad ohverdama palju mehi ja tehnikat. Kuid kui olukorda kainelt hinnata, siis võivad nad oktoobri vältel Selõdovesse välja jõuda. Mitte päris vallutada, aga tungida selle äärealadele ja ennast neil positsioonidel kindlustada.

Teie nimetatud suunad erinevad kõigist teistest rindeosadest selle poolest, et sinna on kogutud kogu Vene armee mehhaniseeritud komponent: seal kasutatakse ühtmoodi palju nii elavjõudu kui ka sõjatehnikat. Teistes rindeosades katsub Vene armee tehnikaga ökonoomselt ringi käia, sest tekivad probleemid sõjatehnika tootmise ja taastamisega, aga laobaasidest võetud Nõukogude relvad on otsakorral. Suvel proovisid nad üldse tehnikat hoida ja rünnakuid eranditult elavjõuga teha. Aga nendel suundadel kasutavad nad praegu palju sõjatehnikat.

Ma rääkisin, et Vene armee on jõudnud kriitilisse punkti ja 2025. aastal võib tekkida suur kriis, sest Venemaa ei suuda oma armeed enam tehnikaga varustada. Kuid tehnilise komponendi puudumist võivad nad 2025. aastal kompenseerida jalaväekomponendiga ja kasutada maksimaalselt palju elavjõudu. Iga tehnikaühikut, mis neil puudu jääb, katsuvad nad ilmselt kompenseerida elavjõuga, et jätkata sõjategevust. Ja 2025. aastal saabub murdepunkt, kui Venemaa ei suuda enam isegi inimestega asendada seda tehnikat, mille nad rindel kaotavad, ja nende mobilisatsioonisüsteem ei pea enam survele vastu. Ja siis selgub, et inimressurssi, mida Venemaal alati lõputuks peeti, ei jätku.

The 72nd Brigade left Vuhledar battered, with heavy losses.
Before that, the Russians had already reached the areas through which the brigade would retreat and set up firing positions in garages behind the cemetery.
The 72nd’s withdrawal was brutal. Vehicles, armored carriers were hit and burned. After days of agony in the besieged city before that, the soldiers were drained. By the dawn of retreat, not all had the strength to move to try break through
Some stayed behind, committing themselves to death to cover the retreat
-
Now, the 72nd, driven from its den, risks annihilation in the open fields under artillery and FPV drones. The Russians’ control from Vuhledar’s heights stretches 15 kilometers, nearly to Kurakhove

123. eraldiseisva TrO brigaadi 186. eraldi pataljoni pataljoniülem lasi end maha.

Ta tegi seda pärast seda, kui tema pataljon lahkus Ugledari lähedal asuvatest positsioonidest, mis tõi kaasa linna lõpliku kaotuse
Umbes 100 TRO 123. brigaadi võitlejat keeldusid käsku täitmast ja lahkusid oma positsioonidelt Donetski oblastis. Nad väitsid, et neil ei olnud piisavalt väljaõpet ja relvi

Ulfhednar kirjutas: ↑07 Okt, 2024 19:57 Vuhledarist:
Ühe pataljoni 350 võitlejast sai välja 30.
95% kaotused.

"Meil polnud lihtsalt kellegagi ega millegagi võidelda," rääkis Ugledarist lahkumisest 72. brigaadi pataljoni staabi esindaja.

Pärast kaheaastast Ugledari kaitsmist tõmbusid Ukraina sõjaväelased linnast tagasi. Täna teatas Khortytsia vägede operatiiv-strateegiline rühm ametlikult: "Pikaajaliste lahingute tõttu palju kaotusi kandnud vaenlane ei lõpetanud Vugledari vallutamist. Püüdes linna iga hinna eest oma kontrolli alla võtta, õnnestus tal suunata reservid külgrünnakuteks, mis ammendasid Ukraina relvajõudude üksuste kaitsevõime. Vaenlase tegevuse tagajärjel tekkis oht linna piiramisele. Kõrgem väejuhatus on andnud loa manööverdamiseks Ugledarist üksuste väljaviimiseks isikkoosseisu ja lahingutehnika säilitamise eesmärgil, võttes positsiooni edasiseks tegevuseks.

"Investigation.Info" rääkis ühe sõduriga Ukraina relvajõudude 72. brigaadi ühe pataljoni staabis, mis kaitseb seda suunda ja eelkõige Vugledari alates augustist 2022 ilma rotatsioonideta. Sõduri nimi on turvakaalutlustel muudetud.

«Enne brigaadi ümberpaigutamist Donetski oblastisse oli meil absoluutselt lahinguvalmis üksus ja täisvarustuses staap. Kuid kaheaastase võitluse jooksul ilma rotatsioonide ja puhkamiseta muutusime ebaefektiivseks üksuseks, brigaad pühiti minema,“ ütleb Victor, kes töötab Ukraina relvajõudude 72. brigaadi ühe pataljoni staabis.

«Selle kahe aasta jooksul, mil oleme Ugledarski suunal olnud – ainult ühe korra saime minu pataljonis täielikult varustada vaid ühe kompanii – kogu pataljonist. Kord kolme kuu jooksul saime 25 uut töötajat, enamik neist olid "vanaisad" 50+. Nad olid halvasti "õpikutes" koolitatud, takmed ( taktikaline meditsiin, — toim ), nad ei teadnud üldse, kuidas ja mis on granaadiheitja-kuulipilduja. Tuletoetus oli null, meil oli aega neid nädalaga siin kohapeal koolitada, me treenisime neid, aga saage aru, seda on väga vähe aega."

Küsimusele, miks ei olnud võimalik hoida mäe otsas seisnud ja kaitseks väga soodsa positsiooniga linna, mida tema brigaad ja teised üksused pidasid kaks aastat, selgitab Viktor: "Mis on nüüd käskiv kõrgus, kui vaenlase luuredroonid ripuvad sinu kohal 24/7. Ja suurtükiväes on tal eelis, suurtükiväge meil praktiliselt ei olnud, see pole nii nagu 23. aasta talvel, kui 155. brigaadi lahti kerisime (2023. aasta veebruaris hävitas 72. brigaad mitu Vene tankide kolonni ja tegi tegelikult teovõimetuks Vene Föderatsiooni merejalaväelaste 155. brigaadi, mis ründas Vugledari kõrval asuvat Pavlivkat, — toim). Siis olime suurtükiväge täis, nüüd - ei, neil on õhus pariteet, kuna fpv droone on rohkem. Samuti hakkasid venelased eemalt kaevandama kõiki esiserva juurdepääsuteid. Jah, nende jalavägi on pätid, kuid eelis on vahendites ja arvus. Meil lihtsalt polnud kellegagi ega millegagi võidelda."
Viktor nimetab numbreid, kui palju inimesi tal pataljoni jäänud on. 350 inimesest jäi ühte rühma alles 30 inimest. See oli 14-18 inimest koos mehaanikute, autojuhtide ja viimati jalaväelastega esiserva hoidnud üksuses - 2-3 kilomeetrit.

«Ütlesime korduvalt, et üksus on võimetu, meile anti vahel jõude, aga need kustutati kiiresti ebaadekvaatselt lõigatud ülesannete tõttu, näiteks «kaotatud positsioonide taastamise», ja me ei suutnud enam hoida neid, millel hetkel seisime," ütleb sõdur.

Küsimusele, kas Vene pealetungi Vugledarile oli võimalik juba viimastel kuudel kuidagi ohjeldada, vastab Viktor, et jah, "kui oleksime vähemalt 2-3 kuud tagasi välja vahetatud, aga oleneb, kes ja millise kvaliteediga jalavägi seal oleks olnud, kas ta ei kardaks esiservast kinni hoida."

"Investigation.Info" palus 72. kaitseväebrigaadi pressiteenistuselt kommentaari nende Ugledarist lahkumise asjaolude kohta, kuid ametlikult pole nad seda infot veel kommenteerinud.

Ugledaris elas enne täiemahulist sissetungi umbes 15 000 inimest. Linn hävis juba 2023. aastal. Mõni päev enne Ugledari tabamist jäi sinna elama veidi üle 100 elaniku. Donetski sõjaväelis-tsiviilvalitsuse teatel suudeti kõik lapsed evakueerida.