70
22.MK kaks ülejäänut diviisi (19.TD ja 215.MD) dislotseerusid enne sõda Rovnos. Pärast öist marssi jõudsid nad 23.juuni hommikuks Lutski-Kivertsõ rajooni. Vastavalt Edelarinde juhatuse otsusele pidi 22.MK koostöös 135.laskurdiviisi ja 1.tankitõrje suurtükibrigaadiga (TTSB) andma vaenlasele vastulöögi Vladimir-Volõnski juures 24.juuni hommikul.
Edasine sündmuste käik pole päris selge. Moskalenko mälestustest selgub, et 1.TTSB pidas 23. ja 24.juunil Lutski suunas pealetungivate vaenlase tankidega lahingut ILMA mingi koostööta 22.mehkorpuse väeosadega. 24.juuni hommikul hoidis brigaad rinnet Tortšini juures (25 km Lutskist läänes).
Teisest küljest väidab Vladimirski monograafia, et „19.TD ei olnud 24.juuni hommikuks veel jõudnud rünnaku lähtepiirkonda ja seetõttu viidi 24.juuni hommikul kella 4-ks määratud vasturünnak üle hilisemale ajale... 24.juunil kella 13-ks põhjapool Šelvuvi asuvasse metsa jõudnud 19.TD-i koosseisus oli ainult 45 korras T-26 tanki ja 12 soomusautot... 24.juunil kell 14.00 ründas 19.TD koostöös 135.laskurdiviisiga vaenlast Paseka-Voinitsõ suunal (aga see on 25 km idapool 1.TTSB kaitserindest Tortšini juures. – M.S) ...24.juunil kell 17 ründas vaenlane tankide toetusel jälle 135.LD ja 19.TD väeosi... Kahetunnise lahingu tulemusena kaotas 19.TD suurema osa oma tankidest, aga 135.LD ja 1.TTSB tunduva osa oma isikkoosseisust ja suurtükiväe materjalosast. Selle tulemusena hakkasid need taganema 12-16 km läänepool Lutskit asuvale kaitseliinile...“
Nende kahe lahingukirjelduse omavahel kokkusidumine pole kerge. Autor kaldub ennem uskuma Moskalenkot, kes oli nii elav tunnistaja kui ka nende lahingute peategelane. Tõenäoliselt tegutsesid 1.TTSB ja 19.TD eraldi, kusjuures 19.TD ja 135.LD löögigrupp võis 24.juunil Voinitsõ rajoonis kohtuda ainult osade saksa 14.TD jõududega, kuna 14.TD peajõud püüdsid sel ajal läbi murda Moskalenko brigaadi kaitsest Lutski juures, mis asub tunduvalt lääne pool Voinitsõt.
Ainus, milles pole kahtlust, on Voinitsõ juures toimunud kohtumislahingu traagiline tulemus. Anname sõna marssal Rokossovskile:
„...25.juuni õhtul saabus meie korpuse Klevani (90 km Voinitsõst idas. – M.S) juures asuvasse KP-sse jala 19.TD komandör... kindralmajor Sementšenko oli üsna halvas meeleolus, kinniseotud parema käelabaga. Ta teatas meile, et tema diviis on täielikult purustatud... Varsti saabus siia ka ühe selle korpuse polgu komissar, kes teatas kindral Kondruševi hukkumisest ja sellest, et kogu korpus on purustatud. Diviisikomandöri ja polgukomissari löödud toon ja allaandmismeeleolud sundisid mind üsna järsul toonil soovitama, et nad lõpetaksid jalamaid korpuse hukkumise kuulujuttude levitamise...“
Kahjuks polnud need „kuulujutud“ alusetud. Niimoodi kirjeldab Moskalenko 22.MK jäänustega kohtumist, mis sündis 25.juuni päeval:
„...ootamatult sööstsid sillale 27.laskurdiviisi ja 22.MK tagalaosad ja hoburakenditega suurtükiväeosad. Paanikasse sattunud mitusada inimest püüdsid üksteist segades idakaldale läbi murda. Nende hobused murdsid liiprite vahel jalgu, vankrid ja suurtükid kuhjusid ühte hunnikusse. Tekkis suur ummik. Ja siis avasid veel sakslased suurtükitule silla pihta. Algas kujuteldamatu segadus...“
Asjade seisukorra üle 19.TD-s annab veenva tunnistuse see fakt, et sellel tankidiviisil kulus rännakule Lutskist Voinitsõni (50 km) poolteist päeva, kusjuures kohale jõudis 163-st tankist ainult 45 tükki! Lahingus Voinitsõ juures hukkusid diviisi kõigi kolme polgu komandörid. Tõenäoliselt kanti selliseid kaotusi seetõttu, et saksa tanke (mille seas oli mõningane arv 50-mm kahuriga Pz-III-sid) rünnati kergete kuulivastase soomusega T-26-ga julgelt, kuid organiseerimatult otse peale, ilma manööverdamata.
Veelgi „saladuslikumad“ sündmused toimusid 215.motoriseeritud diviisiga. Siin ei maksa end sõnast „motoriseeritud“ segadusse viia lasta. Jah, sakslastel kujutas motoriseeritud diviis endast tavalist jalaväediviisi, mis paigutati prantsuse, belgia või tšehhi päritolu trofeeveoautodele – ja kus polnud ühtegi tanki. Aga 215.MD koosseisus oli 133.tankipolk, kus oli enne sõda 129 BT tanki (s.o natuke vähem kui saksa 14.TD-s, kus oli ainult 149 tanki).
Ehkki diviis sai 23.juuni hommikul käsu rünnata Vladimir-Volõnski suunal koos 19.TD-ga, suundus see „punase paketi“ käsku täites Koveli juurde. Alles 25.juuni hommikul (s.o juba peale 19.TD hävingut) kohtus 215.MD Vladimir-Volõnski põhjapoolses äärelinnas ida suunas liikuva saksa 298.jalaväediviisiga.
Enne rünnakut Vladimir-Volõnskile anti 215.MD-le juurde veel üks tankipolk 41.TD koosseisust. Sellest hoolimata (nagu Vladimirski kirjutab) tegutses 215.MD 25.juuni lahingus nagu jalaväeosa, „ilma tankipolguta“ (???). Leidub väiteid selle kohta, et 215.MD tankipolk jäi maha seetõttu, et tal „lõppes kogu kütus otsa“ – kusjuures vahemaa Rovno-Lutsk-Kovel-Vladimir-Volõnski marsuudil on 190 km mööda maanteed. Ning 5.Armee ladudes oli kütust 33 (kolmekümne kolme) tankimiskorra jaoks!
Kohtumislahing saksa jalaväediviisiga lõppes sellega, et (nagu Vladimirski kirjutab) juba järgmisel päeval, 26.juunil, „koondus 215.MD Sofianovski rajooni 50 km Kovelist ida pool“. Teiste sõnadega – diviis purustati ja paisati lahingukohast 80 km loode poole (selleks marsiks jätkus, nagu alati, kütust küll). 133.tankipolgu koosseisus olnud 129 BT tanki lihtsalt kadusid, autoril ei õnnestunud allikatest leida nende kohta mingit märget. Tõsi küll, Vladimirski andmetel oli 215.MD-s juuni lõpus veel 15 tanki, kuid need olid T-26-d, mis tõenäoliselt liitusid diviisiga mõnest teisest purustatud väeosast.
Ja see ongi kogu 22.MK lühikese ajaloo kokkuvõte. Komandöri hukkumine, juhtimise kaotamine ning „soomusrusika“ lagunemine üksikuteks osadeks, väheste rivvijäänud tankistide hukkumine lahingus Voinitsõ juures, kus esimesse ja viimasesse rünnakusse vaenlase vastu läks korpuse 712 tankist ainult 45 lahingumasinat. Koondpataljon...
Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?
71
Samasugused ajuvabad sündmused toimusid ka Radehhovi suunal, kus 15.MK pidi andma vastulöögi nõukogude territooriumi sügavusse liikuvale Wehrmachti 11.tankidiviisile.
15.MK koosseisus oli kolm diviisi: 10.TD, 37.TD ja 212.MD. Enne sõda asusid need vastavalt Zolotševi, Kremenetsi ja Brodõ rajoonis.
Nagu me juba ülalpool mainisime, „ei olnud punaarmeelastega täielikult komplekteeritud 212.MD-s üldsegi autosid isikkooseisu veoks“. Diviisi jaoks ettenähtud rahvamajandusest mobiliseeritav autotransport ei jõudnudki kohale, selle tulemusena muutus 212.MD tavaliseks jalaväeks, mis hobukoosseisu puudumise tõttu oli veelgi väiksema manööverdusvõimega. See asjaolu koos sooviga kindlustada korpuse tagala kaitse müütiliste „saksa dessantide“ vastu viis selleni, et 212.MD „kaitses“ kuni 1941.aasta juuni lõpuni Brodõt ja ei võtnud osa korpuse vastulöögist.
Kuidas siis tegutsesid korpuse kaks tankidiviisi? Igas nõukogude tankidiviisis oli kaks tanki-, üks motoriseeritud ja üks haubitsapolk. Selles suhtes polnud erand ka 37.tankidiviis, kuid tema 37.motoriseeri-tud polk oli samuti ilma autotranspordita ja „ei saanud lahingutegevuse alguses diviisiga koos tegutseda“.
Sel moel jäi 15.MK veel enne esimese lasu tegemist peaaegu ilma jalaväeta (23-26 juuni lahingu-tegevusest võttis osa ainult 10.TD motoriseeritud polk) ja ka ilma suurema osata ettenähtud suurtükiväest. Lisaks üldisele Punaarmee suurtükiväeosade hädale - suurtükivedukite ja veoautode puudusele – konstateeritakse 15.MK 10.TD komandöri aruandes selliseid fakte, mida ei saa nimetada muuks kui otseseks kahjurluseks:
„...kolmel esimesel lahingupäeval oli 10.TD 19. ja 20.tankipolkudes ainult 96 soomustläbistavat mürsku polgu kohta (eeskirja kohaselt kuulus lahingukomplekti 114 kuni 188 mürsku ühe tanki kohta – M.S) ja mitte ühtegi soomustläbistavat mürsku 76-mm kahurite jaoks (s.o diviisi peamine löögijõud – KV ja T-34 tankid – ei saanud lihtsalt vaenlase tankidega sõdida! – M.S)... 37.TD suurtükiväepolgus oli 12 haubitsat ilma panoraamsihikuta (s.o tulistada said, kuid tabada mitte kuidagi – M.S)... Polgusuurtükivägi oli peaaegu kõik rikkes (mismoodi?!? – M.S)... Õhutõrjesuurtükiväel oli väga vähe mürske... Kogu operatsiooniperioodi jooksul ei saanud 10.TD õhutõrjekahurite jaoks kusagilt mitte ühtegi mürsku“ (maailma parimad õhutõrjesüsteemid, mis pidid ennesõjaaegsete plaanide järgi katma nõukogude tankikolonnide võidukat marssi, muutusid liigeks koormaks, mis jäetigi seetõttu taganemisteedele maha).
Selliste faktide foonil võtad juba rahulikult teateid, et „kogu lahingutegevuse perioodil ei toetanud meie lennuvägi diviisi õhust. Isegi õhuluure andmeid ei saanud diviis kordagi...“ Ja seejuures oli Edelarinde õhujõud vaenlase lennuväe suhtes mitmekordses ülekaalus!
Kui loed sellist teksti, siis tekib tahtmine nõustuda kommunistlike ajaloolaste väitega, et Punaarmee ei olnud sõjaks valmis. Tõsi küll, nemad põhjendasid seda alati väitega, et „ajalugu jättis meile vähe aega“. Autor aga arvab, et ajalugu jättis neile (kommunistidele) liigagi palju aega. Nii palju, et seda jätkus praktiliselt kõigi haritud sõjaväespetsialistide ülesotsimiseks ja hävitamiseks, aga rinde ja tagala juhtimine usaldati andetutele ja harimatutele karjeristidele, kes asudes saja kilomeetri kaugusel piirist, ei varustanud tankiste isegi hädavajalike soomustläbistavate mürskudega...
15.MK lahingutegevus algas 22.juunil kell 9 h 50 min, kui 10.TD eelsalk koosseisus 20.tankipolgu 3.pataljon ja 10.motolaskurpolgu 2.pataljon suundusid piiri poole marsruudil Sokoluvka-Toporuv-Radehhov. Õhtul, kella 22 paiku, kohtusid need vaenlase jõududega koosseisus „kaks jalaväepataljoni koos tankitõrjesuurtükkidega“ (tõenäoliselt olid need Wehrmachti 57.jalaväediviisi eelväeosad, mis murdsid nõukogude vägede kaitse läbi Sokali-Tšervonogradi juures).
„Lahingu tulemusena hävitati kuus vaenlase tankitõrjesuurtükki ja kuni rühm jalaväge. meie kaotused olid kaks tanki. 22.6 õhtuks hõivas eelsalk Radehhovi...“ See oli 10.tankidiviisi (ja kogu 15.MK) esimene ja kahjuks ka viimane edu. Edasised sündmused hargnesid sellisel moel.
22.juunil kell 18.00 alustasid Radehhovi-Lopatini suunas liikumist 15.MK peajõud. Neile anti vägagi otsustav lahinguülesanne: „hävitada vaenlase Sokali grupeering, mitte lasta tal taganeda Bugi jõe läänekaldale“ (s.o sel ajal oli nõukogude väejuhatus mures selle pärast, et mitte lasta agressoril oma territooriumile tagasi põgeneda).
See käsk täideti järgmisel moel:
„- 10.TD 19.tankipolk, mis liikus ilma teedeta soostunud maastikul, jäi sohu kinni Koptõ-Olesko rajoonis (umbes 15 km marsi alguskohast. – M.S) ja ei jõudnud tähtajaks ettenähtud piirkonda...“
- 10.TD 20.tankipolk ja 10.motolaskurpolk jõudsid alles 23.juunil kell 15 Radehhovi juurde (see on 55
km 10.TD sõjaeelsest asukohast Zolotševi juures. – M.S). Diviisi suurtükipolk oli sel ajal alles rännakul...
- 37.TD, millel oli ülesanne koonduda kella 18-ks Oplutsko rajooni ja olla valmis alustama rünnakut
Lopatini suunas (marsruudi pikkus 65 km Kremenetsi juurest. – M.S), sai 23.juunil 1941.a kell 14.00 kohalesaabunud 15.Mk komandörilt kindralmajor Karpezolt käsu hävitada vaenlase tankid Adamõ rajoonis... Hiljem selgus, et vaenlase tanke Adamõ juures ei olnud... Keerates diviisi Adamõ peale ja mitte leides sealt vastast, jätkas 37.TD komandör seejärel esialgse ülesande - koondada diviis Oplutsko juurde - täitmist, kuid hilines seejuures 5-6 tundi...“
Kuni 10. ja 37.tankidiviisi väeosad ekslesid mööda metsi ja soid, kohtus saksa 11.TD 23.juunil kell 5 h ja 15 min Radehhovi äärelinnas sellesama 10.TD eelsalgaga, kes hõivas Radehhovi 22.juuni õhtul. Toimus raske ebavõrdne lahing, kus Wehrmachti tankidiviisiga võitles mitte terve 15.MK või üks selle diviisidest, vaid ainult kaks pataljoni. „Eelsalk hoidis tema poolt hõivatud piirkonda enda käes kuni 13.30-ni, siis hakkas neil laskemoon lõppema ja nad oli sunnitud taganema Maidan Starõi joonele. Lahingu tulemused: hävitati 20 vaenlase tanki, 16 tankitõrjekahurit ja kuni rühm jalaväge. Kaotused: BT tanke – 20 tükki, T-34 – 6 tükki, surnuid 7 inimest, haavatud 11 inimest...“
Lõpuks jõudsid kella kolme paiku päeval lahingukohale 10.TD kaks polku. „10.TD 20.tankipolgu ja motolaskurpolgu rünnak ebaõnnestus suurtükitoetuse puudumise ja vaenlase ülekaalu tõttu, kes asus pealegi soodsal positsioonil, Radehhov jäi vaenlase kätte. Hävitati viis vaenlase tanki ja 12 tankitõrjekahurit...“
See 23.juunil toimunud veider lahing, kus nõukogude tankistid olid sunnitud kriimustama vaenlase tankide soomust kildmürskudega, osutus ainsaks Radehhovi suunal toimunud suureks tankilahinguks. Pärast seda asus kumbki pool tegelema oma asjadega.
Sakslased tundsid tugevnevat survet 1.Tankigrupi lõunatiival ja liikusid Radehhovist edasi Berestetškosse, kus nad juba 23.juuni õhtul hõivasid Stõri jõel väga tähtsad ületuskohad, sealt aga omakorda maanteed mööda edasi Dubnosse. Kohtamata tõsist vastupanu, hõivas 11.TD Ikve jõe sillad ja vallutas 25.juuni õhtul Dubno – suure maanteesõlme, mis sidus Lutskit, Rovnot, Lvovi ja Ternopoli.
Nende järel viidi avanevasse läbimurdekohta veel üks 1.TG tankidiviis (16.TD), mis jõudis 25.juuni õhtuks eelväeosadega Dubno-Ternopoli maanteele Kremenetsi rajoonis (130 km riigipiirist idas).
Radehhov-Berestetško-Lopatini vööndis asendas tankidiviise saksa jalavägi (57.JD ja 75.JD), mis kasutas ära 15.MK juhatuse venitamist ja võttis kiiresti kaitse sisse väikeste metsajõgede Radostavka, Slonovka, Sõtenka, Pljaševka kallastel.
Samasugused ajuvabad sündmused toimusid ka Radehhovi suunal, kus 15.MK pidi andma vastulöögi nõukogude territooriumi sügavusse liikuvale Wehrmachti 11.tankidiviisile.
15.MK koosseisus oli kolm diviisi: 10.TD, 37.TD ja 212.MD. Enne sõda asusid need vastavalt Zolotševi, Kremenetsi ja Brodõ rajoonis.
Nagu me juba ülalpool mainisime, „ei olnud punaarmeelastega täielikult komplekteeritud 212.MD-s üldsegi autosid isikkooseisu veoks“. Diviisi jaoks ettenähtud rahvamajandusest mobiliseeritav autotransport ei jõudnudki kohale, selle tulemusena muutus 212.MD tavaliseks jalaväeks, mis hobukoosseisu puudumise tõttu oli veelgi väiksema manööverdusvõimega. See asjaolu koos sooviga kindlustada korpuse tagala kaitse müütiliste „saksa dessantide“ vastu viis selleni, et 212.MD „kaitses“ kuni 1941.aasta juuni lõpuni Brodõt ja ei võtnud osa korpuse vastulöögist.
Kuidas siis tegutsesid korpuse kaks tankidiviisi? Igas nõukogude tankidiviisis oli kaks tanki-, üks motoriseeritud ja üks haubitsapolk. Selles suhtes polnud erand ka 37.tankidiviis, kuid tema 37.motoriseeri-tud polk oli samuti ilma autotranspordita ja „ei saanud lahingutegevuse alguses diviisiga koos tegutseda“.
Sel moel jäi 15.MK veel enne esimese lasu tegemist peaaegu ilma jalaväeta (23-26 juuni lahingu-tegevusest võttis osa ainult 10.TD motoriseeritud polk) ja ka ilma suurema osata ettenähtud suurtükiväest. Lisaks üldisele Punaarmee suurtükiväeosade hädale - suurtükivedukite ja veoautode puudusele – konstateeritakse 15.MK 10.TD komandöri aruandes selliseid fakte, mida ei saa nimetada muuks kui otseseks kahjurluseks:
„...kolmel esimesel lahingupäeval oli 10.TD 19. ja 20.tankipolkudes ainult 96 soomustläbistavat mürsku polgu kohta (eeskirja kohaselt kuulus lahingukomplekti 114 kuni 188 mürsku ühe tanki kohta – M.S) ja mitte ühtegi soomustläbistavat mürsku 76-mm kahurite jaoks (s.o diviisi peamine löögijõud – KV ja T-34 tankid – ei saanud lihtsalt vaenlase tankidega sõdida! – M.S)... 37.TD suurtükiväepolgus oli 12 haubitsat ilma panoraamsihikuta (s.o tulistada said, kuid tabada mitte kuidagi – M.S)... Polgusuurtükivägi oli peaaegu kõik rikkes (mismoodi?!? – M.S)... Õhutõrjesuurtükiväel oli väga vähe mürske... Kogu operatsiooniperioodi jooksul ei saanud 10.TD õhutõrjekahurite jaoks kusagilt mitte ühtegi mürsku“ (maailma parimad õhutõrjesüsteemid, mis pidid ennesõjaaegsete plaanide järgi katma nõukogude tankikolonnide võidukat marssi, muutusid liigeks koormaks, mis jäetigi seetõttu taganemisteedele maha).
Selliste faktide foonil võtad juba rahulikult teateid, et „kogu lahingutegevuse perioodil ei toetanud meie lennuvägi diviisi õhust. Isegi õhuluure andmeid ei saanud diviis kordagi...“ Ja seejuures oli Edelarinde õhujõud vaenlase lennuväe suhtes mitmekordses ülekaalus!
Kui loed sellist teksti, siis tekib tahtmine nõustuda kommunistlike ajaloolaste väitega, et Punaarmee ei olnud sõjaks valmis. Tõsi küll, nemad põhjendasid seda alati väitega, et „ajalugu jättis meile vähe aega“. Autor aga arvab, et ajalugu jättis neile (kommunistidele) liigagi palju aega. Nii palju, et seda jätkus praktiliselt kõigi haritud sõjaväespetsialistide ülesotsimiseks ja hävitamiseks, aga rinde ja tagala juhtimine usaldati andetutele ja harimatutele karjeristidele, kes asudes saja kilomeetri kaugusel piirist, ei varustanud tankiste isegi hädavajalike soomustläbistavate mürskudega...
15.MK lahingutegevus algas 22.juunil kell 9 h 50 min, kui 10.TD eelsalk koosseisus 20.tankipolgu 3.pataljon ja 10.motolaskurpolgu 2.pataljon suundusid piiri poole marsruudil Sokoluvka-Toporuv-Radehhov. Õhtul, kella 22 paiku, kohtusid need vaenlase jõududega koosseisus „kaks jalaväepataljoni koos tankitõrjesuurtükkidega“ (tõenäoliselt olid need Wehrmachti 57.jalaväediviisi eelväeosad, mis murdsid nõukogude vägede kaitse läbi Sokali-Tšervonogradi juures).
„Lahingu tulemusena hävitati kuus vaenlase tankitõrjesuurtükki ja kuni rühm jalaväge. meie kaotused olid kaks tanki. 22.6 õhtuks hõivas eelsalk Radehhovi...“ See oli 10.tankidiviisi (ja kogu 15.MK) esimene ja kahjuks ka viimane edu. Edasised sündmused hargnesid sellisel moel.
22.juunil kell 18.00 alustasid Radehhovi-Lopatini suunas liikumist 15.MK peajõud. Neile anti vägagi otsustav lahinguülesanne: „hävitada vaenlase Sokali grupeering, mitte lasta tal taganeda Bugi jõe läänekaldale“ (s.o sel ajal oli nõukogude väejuhatus mures selle pärast, et mitte lasta agressoril oma territooriumile tagasi põgeneda).
See käsk täideti järgmisel moel:
„- 10.TD 19.tankipolk, mis liikus ilma teedeta soostunud maastikul, jäi sohu kinni Koptõ-Olesko rajoonis (umbes 15 km marsi alguskohast. – M.S) ja ei jõudnud tähtajaks ettenähtud piirkonda...“
- 10.TD 20.tankipolk ja 10.motolaskurpolk jõudsid alles 23.juunil kell 15 Radehhovi juurde (see on 55
km 10.TD sõjaeelsest asukohast Zolotševi juures. – M.S). Diviisi suurtükipolk oli sel ajal alles rännakul...
- 37.TD, millel oli ülesanne koonduda kella 18-ks Oplutsko rajooni ja olla valmis alustama rünnakut
Lopatini suunas (marsruudi pikkus 65 km Kremenetsi juurest. – M.S), sai 23.juunil 1941.a kell 14.00 kohalesaabunud 15.Mk komandörilt kindralmajor Karpezolt käsu hävitada vaenlase tankid Adamõ rajoonis... Hiljem selgus, et vaenlase tanke Adamõ juures ei olnud... Keerates diviisi Adamõ peale ja mitte leides sealt vastast, jätkas 37.TD komandör seejärel esialgse ülesande - koondada diviis Oplutsko juurde - täitmist, kuid hilines seejuures 5-6 tundi...“
Kuni 10. ja 37.tankidiviisi väeosad ekslesid mööda metsi ja soid, kohtus saksa 11.TD 23.juunil kell 5 h ja 15 min Radehhovi äärelinnas sellesama 10.TD eelsalgaga, kes hõivas Radehhovi 22.juuni õhtul. Toimus raske ebavõrdne lahing, kus Wehrmachti tankidiviisiga võitles mitte terve 15.MK või üks selle diviisidest, vaid ainult kaks pataljoni. „Eelsalk hoidis tema poolt hõivatud piirkonda enda käes kuni 13.30-ni, siis hakkas neil laskemoon lõppema ja nad oli sunnitud taganema Maidan Starõi joonele. Lahingu tulemused: hävitati 20 vaenlase tanki, 16 tankitõrjekahurit ja kuni rühm jalaväge. Kaotused: BT tanke – 20 tükki, T-34 – 6 tükki, surnuid 7 inimest, haavatud 11 inimest...“
Lõpuks jõudsid kella kolme paiku päeval lahingukohale 10.TD kaks polku. „10.TD 20.tankipolgu ja motolaskurpolgu rünnak ebaõnnestus suurtükitoetuse puudumise ja vaenlase ülekaalu tõttu, kes asus pealegi soodsal positsioonil, Radehhov jäi vaenlase kätte. Hävitati viis vaenlase tanki ja 12 tankitõrjekahurit...“
See 23.juunil toimunud veider lahing, kus nõukogude tankistid olid sunnitud kriimustama vaenlase tankide soomust kildmürskudega, osutus ainsaks Radehhovi suunal toimunud suureks tankilahinguks. Pärast seda asus kumbki pool tegelema oma asjadega.
Sakslased tundsid tugevnevat survet 1.Tankigrupi lõunatiival ja liikusid Radehhovist edasi Berestetškosse, kus nad juba 23.juuni õhtul hõivasid Stõri jõel väga tähtsad ületuskohad, sealt aga omakorda maanteed mööda edasi Dubnosse. Kohtamata tõsist vastupanu, hõivas 11.TD Ikve jõe sillad ja vallutas 25.juuni õhtul Dubno – suure maanteesõlme, mis sidus Lutskit, Rovnot, Lvovi ja Ternopoli.
Nende järel viidi avanevasse läbimurdekohta veel üks 1.TG tankidiviis (16.TD), mis jõudis 25.juuni õhtuks eelväeosadega Dubno-Ternopoli maanteele Kremenetsi rajoonis (130 km riigipiirist idas).
Radehhov-Berestetško-Lopatini vööndis asendas tankidiviise saksa jalavägi (57.JD ja 75.JD), mis kasutas ära 15.MK juhatuse venitamist ja võttis kiiresti kaitse sisse väikeste metsajõgede Radostavka, Slonovka, Sõtenka, Pljaševka kallastel.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
72
Samal ajal aga sooritasid 15.Mk väeosad (nagu poksija, kes teeb mõned tantsusammud enne löögi andmist) mingit kaootilist liikumist kolmnurgas Radehhov-Brodõ-Busk. Kui võrdlus poksiga tundub lugejale liiga kergemeelne ja sõja traagiliste sündmustega mittesobiv, siis võib võrrelda 15.MK juhatuse tegevust ümberpiiratud hundiga, kes kihutab siia-sinna, kuid ei söanda ületada jahimeeste poolt tõmmatud lipuliini.
Kõige põhjalikumatele lugejatele tooma ära ka selle „Browni liikumise“ lühendatud dokumentaalse kirjelduse:
„...15.MK komandör andis 24.6.41.a lahingukäsu Nr.04, kus käskis katta Radehhovi suunda ja löögiga Sokoluvka-Brodõ suunas hävitada Brodõsse läbimurdnud vaenlase motomehhaniseeritud väeosad. 10.TD-le anti käsk pärast tema väljavahetamist 37.TD väeosade poolt suunduda Smolno-Ponukovitse rajooni ja olla valmis löögiks Radzivilluvi suunas. Rännakul olles sai diviisikomandör kell 17 Buski juures koprusekomandöri käsu minna tagasi endisesse koondumisrajooni – Holojuvist lõunasse jäävasse metsa. Pöörates tagasi, jõudis diviis 25.6.41.a koidikul Holojuvi rajooni ja võttis sisse kaitse lõuna poole Holojuvi jääval liinil. 37.TD-le tehti ülesandeks katta 10.TD taganemist Šiškovitse-Toporuv-Tšanõzi-Adamõ liinil kuni kella 20.00-ni 24.6.41.a, pärast seda ületada Suri jõgi Monastõreki-Ruda Brodzka juures ja jõuda lääne pool Ljasovit asuvasse metsa, olles valmis andma lööki Lešnjuvi suunas (s.o itta – M.S). Kella kaheks jõudis diviis Radostavka jõe lõunakaldale, kus ta sai käsu asuda kaitsele ja olla valmis minema kell 13.00 25.6.41.a pealetungile Ohladuvi-Radehhovi suunas... Kell 23 jõudis diviis korpusekomandöri käsku täites peajõudude kolonnidega kanali ülepääsude juurde (nii on tekstis. – M.S) ida pool Turzet. Siin saadi kätte korpusekomandöri käsk jääda paigale ja hoides saavutatud rindejoont, valmistada ette löök Holojuvile...
25.6.41.a kell 8.30 tehti korpusele ülesandeks võtta sisse rünnaku lähteasend vaenlase mobiilse grupi purustamiseks Sokali rajoonis (jälle läände. – M.S). 15.MK komandör andis 10.TD-le käsu liikuda Toporuv-Holojuvi rajooni ja olla valmis rünnakuks Radehhovile... 37.TD sai ülesandeks valmistada ette ülepääsud Radostavka jõel ja olla valmis rünnakuks Ohladuv-Radehhovi suunas...
26.6.41.a kell 8.00 saabus 37.TD komandopunkti 15.MK staabiülem, kes tegi rindejuhataja korralduse alusel ülesandeks liikuda Sereti jõe idakaldale Založtse-Novest ida pool... 37.TD väeosad alustasid taganemist, organiseerides tugeva katte tagalast. 26.6.41.a kell 12.00 saadi diviisi komandopunktis kätte korpusekomandöri uus käsk – pöörata diviis viivitamatult tagasi... ja olla valmis pealetungiks Berestetško suunas. Selle käsu alusel tegi 37.TD 180 kraadise pöörde ja liikus uuestu Radostavka jõe äärde...“ Jne.
Kui tõlkida see tekst normaalsesse keelde, siis tähendab see seda, et 10. ja 37.tankidiviis, aetuna taga rindestaabi käskudest, vahetasid üksteist pidevalt välja erinevatel kaitsejoontel, valmistusid kord pealetungiks Radehhovile, kord Berestetškole, kord mitteeksisteeriva vaenlase ründamiseks, kes olevat Brodõsse „läbi murdnud“, kord jälle hoopiski Ternopolisse taganemiseks...
Tõe huvides tuleb märkida, et perioodiliselt katkes keskmise astme komandöridel kannatus ja nad hakkasid ilmutama 1917.aastal ära muudetud „erainitsiatiivi“:
„...26.juunil kell 10 ründas 19.tankipolk polgukomandöri alampolkovnik Prolejevi algatusel vaenlast kagu pool Radehhovit asetsevate kõrgustike rajoonis. Denbinõ Ohladovski rajoonis võeti polk vastu organiseeritud tankitõrjekahurite tulega. Rünnaku tulemusena hävitati kuni 70 tankitõrjekahurit, 18 tanki ja kuni pataljon jalaväge. Polgu kaotused olid: 9 KV tanki ja 5 BT tanki...
...vaenlase suurte luurerühmade vastu tegutsemiseks eraldati 20.tankipolgu komandöri poolt 15 tanki, seejärel aga sooritati vasturünnak 20.tankipolgu ja motolaskurpolgu jõududega 10.haubitsapolgu kahe patarei toetusel... Meie tankide ilmumisel ei võtnud vaenlane lahingut vastu ja taganes kõrgendikeliini taha, kus vaenlase poolt oli organiseeritud tugev tankitõrjekaitse. Lahingu tulemusena... loeti kokku 56 lömastatud või purukslastud tankitõrjekahurit ja viis hävitatud vaenlase tanki. Meie kaotused: 4 KV tanki ja 7 BT tanki, lahingust ei tulnud tagasi neli tankiekipaaži, nende seas ka salga ülem major Govor...“
Kogu see segadus lõppes 26.juuni õhtul kell kuus stseeniga, mis oleks justkui pärit mõnest õudusfilmist.
Pöördume uuesti tagasi Bagramjani memuaaride juurde: „...vaenlase lennuvägi avastas 15.MK komando-punkti. Ränga pommitamise tagajärjel kandis staap suuri kaotusi“.
15.MK lahingutegevuse aruandes on seda sündmust kirjeldatud palju täpsemalt: „18 vaenlase lennukit pommitasid rängalt komandopunkti... Pommitamine kestis 50 minutit, selle tulemusena said kaks punaarmeelast haavata ja üks surma“.
18 lennukit, 50 minutit pommitamist ja pihta said ainult 3 inimest?
Selle rünnaku tulemusena sai surma korpuse komandör kindralmajor Ignati Ivanovitš Karpezo. Kaasteenijad matsid kindrali maha sealsamas Toporuvi juures asuvasse metsa.
Ja siis jõudis korpuse komandopunkti Ivan Vassiljevitš Lutai, komandöri asetäitja poliitalal, lihtsamalt öeldes – korpuse komissar. Saabus kohale, kuulas ära ettekande komandöri hukkumisest – ja käskis värske haua lahti kaevata.
Rindemehest kirjanik V.V.Karpov, NLKP KK liige, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär, annab oma tuntud (Võidu Marssali Žukovi ülistamisele pühendunud) raamatus komissari käitumisele sellise seletuse: Ivan Vassiljevitš kaotas mure tõttu enesevalitsuse ja hakkas haua kohal rabelema nagu hüsteeriline preili...
Seda on raske uskuda. Meie komissaridel oli nii elulugu kui ka kasvatus liiga karm selleks, et neid sellistena ette kujutada. Tõenäoliselt paistis Lutaile miski asi kahtlane ja ta otsustas (ennem nagaan käes, kui pisarad silmis) isiklikult korpusekomandöri surma põhjustes selgust saada.
Haud kaevati lahti – ja Karpezo oli elus, tõsi küll, ilma teadvuseta, raskelt põrutada saanud.
Lutai poolt ilmutatud valvsus ja sihikindlus päästsid kindrali elu, kuid päästa 15.MK-d hävingust, kuhu see tagasihoidmatult libises, ei õnnestunud kellelgi.
Sel ajal kui 15.MK eksles lühikeste hüpetega nõiutud kolmnurgas Radehhov-Brodõ-Busk ja 4.MK sooritas edasi-tagasi liikumisi marsruudil Lvov-Javorov-Lvov, liikus meie kolmas „vägilane“ – kindral Rjabõševi 8.MK – tulevase tankilahingu rajooni laia siksakiga nagu mäesuusataja ülisuurslaalomis.
Enne sõda oli 8.MK 26.Armee koosseisus, millel tuli ennesõjaaegsete plaanide kohaselt tungida peale Sambor-Žešuv-Tarnuvi suunal. Juba 22.juuni hommikul kell 10 saabus armeestaabist käsk, mille kohaselt aeti korpus häirekorras jalule ning päeva lõpuks jõudis ta üle Sambori vahetult piirijõe Sani juurde.
Sel toimuski major Sõtniku juhitud eeltankisalga esimene lahing saksa jalaväega. Popeli memuaarides on seda kirjeldatud niimoodi:
„...jooksvad hallikasrohelised kujud kadusid „kolmekümneneljade“ ja KV-de roomikute alla. Terveksjäänud sööstsid jõkke ja püüdsid end ujudes päästa. Kuid tankikuulipildujad viisid tapatalgu lõpule...“
Samal ajal aga sooritasid 15.Mk väeosad (nagu poksija, kes teeb mõned tantsusammud enne löögi andmist) mingit kaootilist liikumist kolmnurgas Radehhov-Brodõ-Busk. Kui võrdlus poksiga tundub lugejale liiga kergemeelne ja sõja traagiliste sündmustega mittesobiv, siis võib võrrelda 15.MK juhatuse tegevust ümberpiiratud hundiga, kes kihutab siia-sinna, kuid ei söanda ületada jahimeeste poolt tõmmatud lipuliini.
Kõige põhjalikumatele lugejatele tooma ära ka selle „Browni liikumise“ lühendatud dokumentaalse kirjelduse:
„...15.MK komandör andis 24.6.41.a lahingukäsu Nr.04, kus käskis katta Radehhovi suunda ja löögiga Sokoluvka-Brodõ suunas hävitada Brodõsse läbimurdnud vaenlase motomehhaniseeritud väeosad. 10.TD-le anti käsk pärast tema väljavahetamist 37.TD väeosade poolt suunduda Smolno-Ponukovitse rajooni ja olla valmis löögiks Radzivilluvi suunas. Rännakul olles sai diviisikomandör kell 17 Buski juures koprusekomandöri käsu minna tagasi endisesse koondumisrajooni – Holojuvist lõunasse jäävasse metsa. Pöörates tagasi, jõudis diviis 25.6.41.a koidikul Holojuvi rajooni ja võttis sisse kaitse lõuna poole Holojuvi jääval liinil. 37.TD-le tehti ülesandeks katta 10.TD taganemist Šiškovitse-Toporuv-Tšanõzi-Adamõ liinil kuni kella 20.00-ni 24.6.41.a, pärast seda ületada Suri jõgi Monastõreki-Ruda Brodzka juures ja jõuda lääne pool Ljasovit asuvasse metsa, olles valmis andma lööki Lešnjuvi suunas (s.o itta – M.S). Kella kaheks jõudis diviis Radostavka jõe lõunakaldale, kus ta sai käsu asuda kaitsele ja olla valmis minema kell 13.00 25.6.41.a pealetungile Ohladuvi-Radehhovi suunas... Kell 23 jõudis diviis korpusekomandöri käsku täites peajõudude kolonnidega kanali ülepääsude juurde (nii on tekstis. – M.S) ida pool Turzet. Siin saadi kätte korpusekomandöri käsk jääda paigale ja hoides saavutatud rindejoont, valmistada ette löök Holojuvile...
25.6.41.a kell 8.30 tehti korpusele ülesandeks võtta sisse rünnaku lähteasend vaenlase mobiilse grupi purustamiseks Sokali rajoonis (jälle läände. – M.S). 15.MK komandör andis 10.TD-le käsu liikuda Toporuv-Holojuvi rajooni ja olla valmis rünnakuks Radehhovile... 37.TD sai ülesandeks valmistada ette ülepääsud Radostavka jõel ja olla valmis rünnakuks Ohladuv-Radehhovi suunas...
26.6.41.a kell 8.00 saabus 37.TD komandopunkti 15.MK staabiülem, kes tegi rindejuhataja korralduse alusel ülesandeks liikuda Sereti jõe idakaldale Založtse-Novest ida pool... 37.TD väeosad alustasid taganemist, organiseerides tugeva katte tagalast. 26.6.41.a kell 12.00 saadi diviisi komandopunktis kätte korpusekomandöri uus käsk – pöörata diviis viivitamatult tagasi... ja olla valmis pealetungiks Berestetško suunas. Selle käsu alusel tegi 37.TD 180 kraadise pöörde ja liikus uuestu Radostavka jõe äärde...“ Jne.
Kui tõlkida see tekst normaalsesse keelde, siis tähendab see seda, et 10. ja 37.tankidiviis, aetuna taga rindestaabi käskudest, vahetasid üksteist pidevalt välja erinevatel kaitsejoontel, valmistusid kord pealetungiks Radehhovile, kord Berestetškole, kord mitteeksisteeriva vaenlase ründamiseks, kes olevat Brodõsse „läbi murdnud“, kord jälle hoopiski Ternopolisse taganemiseks...
Tõe huvides tuleb märkida, et perioodiliselt katkes keskmise astme komandöridel kannatus ja nad hakkasid ilmutama 1917.aastal ära muudetud „erainitsiatiivi“:
„...26.juunil kell 10 ründas 19.tankipolk polgukomandöri alampolkovnik Prolejevi algatusel vaenlast kagu pool Radehhovit asetsevate kõrgustike rajoonis. Denbinõ Ohladovski rajoonis võeti polk vastu organiseeritud tankitõrjekahurite tulega. Rünnaku tulemusena hävitati kuni 70 tankitõrjekahurit, 18 tanki ja kuni pataljon jalaväge. Polgu kaotused olid: 9 KV tanki ja 5 BT tanki...
...vaenlase suurte luurerühmade vastu tegutsemiseks eraldati 20.tankipolgu komandöri poolt 15 tanki, seejärel aga sooritati vasturünnak 20.tankipolgu ja motolaskurpolgu jõududega 10.haubitsapolgu kahe patarei toetusel... Meie tankide ilmumisel ei võtnud vaenlane lahingut vastu ja taganes kõrgendikeliini taha, kus vaenlase poolt oli organiseeritud tugev tankitõrjekaitse. Lahingu tulemusena... loeti kokku 56 lömastatud või purukslastud tankitõrjekahurit ja viis hävitatud vaenlase tanki. Meie kaotused: 4 KV tanki ja 7 BT tanki, lahingust ei tulnud tagasi neli tankiekipaaži, nende seas ka salga ülem major Govor...“
Kogu see segadus lõppes 26.juuni õhtul kell kuus stseeniga, mis oleks justkui pärit mõnest õudusfilmist.
Pöördume uuesti tagasi Bagramjani memuaaride juurde: „...vaenlase lennuvägi avastas 15.MK komando-punkti. Ränga pommitamise tagajärjel kandis staap suuri kaotusi“.
15.MK lahingutegevuse aruandes on seda sündmust kirjeldatud palju täpsemalt: „18 vaenlase lennukit pommitasid rängalt komandopunkti... Pommitamine kestis 50 minutit, selle tulemusena said kaks punaarmeelast haavata ja üks surma“.
18 lennukit, 50 minutit pommitamist ja pihta said ainult 3 inimest?
Selle rünnaku tulemusena sai surma korpuse komandör kindralmajor Ignati Ivanovitš Karpezo. Kaasteenijad matsid kindrali maha sealsamas Toporuvi juures asuvasse metsa.
Ja siis jõudis korpuse komandopunkti Ivan Vassiljevitš Lutai, komandöri asetäitja poliitalal, lihtsamalt öeldes – korpuse komissar. Saabus kohale, kuulas ära ettekande komandöri hukkumisest – ja käskis värske haua lahti kaevata.
Rindemehest kirjanik V.V.Karpov, NLKP KK liige, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär, annab oma tuntud (Võidu Marssali Žukovi ülistamisele pühendunud) raamatus komissari käitumisele sellise seletuse: Ivan Vassiljevitš kaotas mure tõttu enesevalitsuse ja hakkas haua kohal rabelema nagu hüsteeriline preili...
Seda on raske uskuda. Meie komissaridel oli nii elulugu kui ka kasvatus liiga karm selleks, et neid sellistena ette kujutada. Tõenäoliselt paistis Lutaile miski asi kahtlane ja ta otsustas (ennem nagaan käes, kui pisarad silmis) isiklikult korpusekomandöri surma põhjustes selgust saada.
Haud kaevati lahti – ja Karpezo oli elus, tõsi küll, ilma teadvuseta, raskelt põrutada saanud.
Lutai poolt ilmutatud valvsus ja sihikindlus päästsid kindrali elu, kuid päästa 15.MK-d hävingust, kuhu see tagasihoidmatult libises, ei õnnestunud kellelgi.
Sel ajal kui 15.MK eksles lühikeste hüpetega nõiutud kolmnurgas Radehhov-Brodõ-Busk ja 4.MK sooritas edasi-tagasi liikumisi marsruudil Lvov-Javorov-Lvov, liikus meie kolmas „vägilane“ – kindral Rjabõševi 8.MK – tulevase tankilahingu rajooni laia siksakiga nagu mäesuusataja ülisuurslaalomis.
Enne sõda oli 8.MK 26.Armee koosseisus, millel tuli ennesõjaaegsete plaanide kohaselt tungida peale Sambor-Žešuv-Tarnuvi suunal. Juba 22.juuni hommikul kell 10 saabus armeestaabist käsk, mille kohaselt aeti korpus häirekorras jalule ning päeva lõpuks jõudis ta üle Sambori vahetult piirijõe Sani juurde.
Sel toimuski major Sõtniku juhitud eeltankisalga esimene lahing saksa jalaväega. Popeli memuaarides on seda kirjeldatud niimoodi:
„...jooksvad hallikasrohelised kujud kadusid „kolmekümneneljade“ ja KV-de roomikute alla. Terveksjäänud sööstsid jõkke ja püüdsid end ujudes päästa. Kuid tankikuulipildujad viisid tapatalgu lõpule...“
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
73
Edu arendada korpusel ei lastud. 22.juuni õhtul kell 22.40 saabus uus käsk – 23.juunil kell 12-ks peab 8.MK (mis oli juba läbinud 80 km Drogobõtšist lääne poole Sani äärde) olema koondunud Kurovitšei rajooni (25 km ida pool Lvovi, taganemine piirist 120 km kaugusele) 6.Armee juhataja Muzõtšenko käsutusse. Tankikolonnid liikusid tagasi, sooritades suure haagi üle 150 km pikkusel marsruudil Sambor-Drogobõtš-Strõi-Lvov.
Edasine sündmuste käik pole päris selge. Bagramjan kirjutab oma memuaarides, et peale nõupidamist Edelarinde staabis, kus võeti vastu otsus koondada 4.MK ja 8.MK Brodõ rajooni, sõitis Žukov 23.juunil „koos rindestaabi esindajatega kindralleitnant Rjabõševi 8.MK-sse, et kohapeal tutvuda tema vägede seisukorraga ja kiirendada nende liikumist Lvovi rajoonist Brodõsse“. Kuid ei Rjabõšev ega Popel ei maini oma mälestustes ühegi sõnaga seda Kindralstaabi ülema visiiti. Ent peamine pole muidugi visiitides, vaid selles, et 8.MK saadeti hoopis teise suunda.
23.juuni keskpäeval, kui tankidiviiside peajõud asusid umbes Nikolajevka jõe ääres (38 km Lvovist edelas) ja 7.MD oli juba jõudnud Lvovi eeslinna, käskis Muzõtšenko 8.mehkorpusel pöörata läände ja koonduda 23.juunil kella 19-ks Javorovist lõunas asuvasse metsa (s.o samasse rajooni, kuhu Muzõtšenko suunas rindejuhatuse käske eirates ka 4.MK peajõud). Tohutud mitmekilomeetrised tankide, veoautode ja soomusautode kolonnid olid sunnitud teist korda ööpäeva jooksul pöörama peaaegu 180 kraadi ringi ja liikuma piiri äärde.
Sooritades kurnava öise rännaku ja läbides veel 80-90 km, jõudis 8.MK Javorovi juurde. Seal anti korpuse komandörile üle pakett rindejuhataja uue käsuga (põhimõtteliselt vana käsu kordus): pöörata jällegi korpus ringi ja liikuda 24.juuni õhtuks Brodõ rajooni.
Sel korral ei õnnestunud Lvovis olevate ummikute ja tänavalahingute tõttu veel ühte forsseeritud marssi õigeks tähtajaks sooritada: 24.juuni õhtuks koondusid korpuse peajõud Buskis, aga 34.TD, mis ei hakanud Lvovi tänavalabürinti trügima, jõudis üle Žolkievi (Nesterovi) Bugi jõeni Kamenka-Bugski juures. Selleks ajaks oli Kamenka juba sakslaste eelvägede poolt hõivatud ja linnast tuli lahingutega läbi murda.
Ka see pole päris selge, millal siis täpselt 8.MK jõudis rünnaku lähterajooni. Rjabõšev kirjutab, et „25.juuni päeva teisel poolel koondusid korpuse väeosad Brodõst loodesse jäävasse rajooni“. Aga Bagramjani memuaaridest saame me teada, et 26.juunil kell 4 hommikul „saadi ettekanne kindral Rjabõševilt. Korpusekomandör teatas, et tema 34.TD jõuab Radzivilovi juurde, 12.TD - Brodõsse, aga 7.MD on ikka veel Buskis, Lääne-Bugi ääres...“
Ainus, milles pole kahtlust, on see, et 8.MK Drogobõtšist Brodõsse ümberdislotseerumise käigus (145 km linnulennult) pidi soomustehnika omal käigul läbima ligi 450 km, sajad tonnid kütust oli muudetud siniseks suitsuks, aga masinate juhid olid kolme öise marsiga viimase piirini kurnatud.
Veidi organiseeritumalt toimus teise ešeloni mehkorpuste – Rokossovski 9.MK ja Feklenko 19.MK – edasiliikumine.
Rokossovski hõivas sõja esimestel tundidel omal algatusel ringkonna autobaasi Šepetovkas ja paigutas sealt „eksproprieeritud“ veoautodesse oma 131.motoriseeritud diviisi. Tänu sellele omavolile suutis 131.MD (vaatamata rahvamajandusest autode mobilisatsiooni läbikukkumisele) jõuda juba 23.juunil Lutskisse, jõudes marsil ette mõlemast 9.MK tankidiviisist. Pärast seda võttis 5.Armee juhataja selle diviisi mehkorpuse koosseisust ära („seda tehti üle korpusekomandöri pea“, märgib Rokossovski selle kohta vihaselt oma memuaarides) ja asetas selle Stõri jõe joonele kaitsesse.
See oli kahtlemata õige otsus, ehkki see vähendas veelgi niigi alakomplekteeritud 9.MK lahinguvõimet ning seda tehti õigeaegselt. 131.MD päästis tol korral olukorra ja hoidis ära 5.Armee rinde läbimurdmise, mis oleks 25.juunil peaaegu sündinud tänu 22.MK ja 31.LK purustamisele. 24.juunil jõudsid 9.MK tankidiviisid koondumisrajooni ja astusid lahingusse Wehrmachti 13.TD eelväeosadega, mis püüdsid läbi murda Lutsk-Rovno maanteele Klevani rajoonis (40 km Lutskist idas). Nagu Rokossovski kirjutab, „ründas 20.TD 24.juuni koidikul eesliikuva polguga käigult sakslaste 13.TD motoriseeritud väeosi, mis olid Olõki juures öises puhkepeatuses, tekitas neile suurt kahju, võttis vange ja palju trofeesid... Edasi lõi diviis terve päeva edukalt tagasi kohalejõudvate vaenlase tankiüksuste rünnakuid...“ See edu oli seda enam muljetavaldav, kui meenutada, et 20.TD-s oli enne lahingute algust kõigest 36 (kolmkümmend kuus) tanki, millest 30 olid juba 1934.aastal tootmisest mahavõetud BT-5 kergetankid.
19.MK komandöril kindralmajor N.V.Feklenkol vedas vähem: Žitomiris ja Berditševis polnud "omanikuta" autobaase ja ka eesseisev liikumismarsruut oli 19.MK-l 100 km pikem kui Rokossovski korpusel.
Sellest hoolimata jõudis 19.MK juba 25.juuni hommikul ettenähtud koondumisrajooni, olles oma äärmiselt kulunud õppe-lahingupargi T-26-tel läbinud üle 200 km. Marsi kõrge tempo saavutati komandöri oskusliku ja initsiatiivse tegutsemisega. Faktiliselt tegi Feklenko seda, mida kõrgem väejuhatus oleks pidanud tegema kõigi Punaarmee mehkorpustega – vähendama ülemäära suureks paisutatud mehhaniseeritud koondiste arvu ja selle arvelt viima allesjäänud väeosade komplekteerituse ettenähtud normideni.
Nagu Vladimirski kirjutab, „jaotati enne rännakule asumist iga 19.MK tankidiviis kahte ossa – mobiilseks ja jala käivaks. Mobiilsesse ešeloni lülitati kõik korrasolevad tankid, mis koondati tankipolku (üks koondtankipolk diviisi kohta), samuti ka motoriseeritud polgu isikkoosseis ja diviisi eriväeosad, mida saadi vedada olemasoleva transpordiga.
Jalaväeešeloni lülitati kogu diviisi ülejäänud koosseis, millele ei jätkunud transpordivahendeid, rikkisolevad tankid aga jäeti maha Novograd-Volõnskis asuvasse remondibaasi... 213.MD, mis liikus autotranspordi vähesuse tõttu kombineeritud marsiga, jõudis 25.juuni hommikuks Polonnoje rajooni“ (s.o ta jäi ligi 150 km korpuse peajõududest maha ja sõdis edaspidi kindral Lukini 16.Armee koosseisus Šepetovka juures, 19.MK lahingutegevuses ta enam ei osalenud). Sel moel jäi ka 19.MK (nagu ka Rokossovski korpus) ilma motoriseeritud jalaväeta, mis vähendas veelgi ta niigi kasinat lahinguvõimet.
19.MK astus esimesena kõigist Edelarinde mehkorpustest Dubno juures algavasse tankilahingusse.
Ööl vastu 26.juunit jõudsid 40. ja 43.tankidiviiside eelväeosad Dubno äärelinnadesse, kus algaski kohtumislahing saksa 11.TD motojalaväe ja tankidega, seejärel ka kiirkorras sellesse piirkonda paisatud vaenlase 13.TD, 299.JD ja 111.JD jõududega.
Andes au kindral Feklenko initsiatiivile ja otsustavusele, peame meeles ka seda fakti, et tänu Edelarinde kogu side- ja juhtimissüsteemi lagunemisele ei saanud 19.MK komandör nelja päeva jooksul mingeid käske kõrgemalt väejuhatuselt. Pole veel teada, milline oleks olukord siis olnud, kui ta (nagu näiteks 8.MK komandör Rjabõšev) oleks saanud ööpäeva jooksul kolm erinevat käsku...
Edu arendada korpusel ei lastud. 22.juuni õhtul kell 22.40 saabus uus käsk – 23.juunil kell 12-ks peab 8.MK (mis oli juba läbinud 80 km Drogobõtšist lääne poole Sani äärde) olema koondunud Kurovitšei rajooni (25 km ida pool Lvovi, taganemine piirist 120 km kaugusele) 6.Armee juhataja Muzõtšenko käsutusse. Tankikolonnid liikusid tagasi, sooritades suure haagi üle 150 km pikkusel marsruudil Sambor-Drogobõtš-Strõi-Lvov.
Edasine sündmuste käik pole päris selge. Bagramjan kirjutab oma memuaarides, et peale nõupidamist Edelarinde staabis, kus võeti vastu otsus koondada 4.MK ja 8.MK Brodõ rajooni, sõitis Žukov 23.juunil „koos rindestaabi esindajatega kindralleitnant Rjabõševi 8.MK-sse, et kohapeal tutvuda tema vägede seisukorraga ja kiirendada nende liikumist Lvovi rajoonist Brodõsse“. Kuid ei Rjabõšev ega Popel ei maini oma mälestustes ühegi sõnaga seda Kindralstaabi ülema visiiti. Ent peamine pole muidugi visiitides, vaid selles, et 8.MK saadeti hoopis teise suunda.
23.juuni keskpäeval, kui tankidiviiside peajõud asusid umbes Nikolajevka jõe ääres (38 km Lvovist edelas) ja 7.MD oli juba jõudnud Lvovi eeslinna, käskis Muzõtšenko 8.mehkorpusel pöörata läände ja koonduda 23.juunil kella 19-ks Javorovist lõunas asuvasse metsa (s.o samasse rajooni, kuhu Muzõtšenko suunas rindejuhatuse käske eirates ka 4.MK peajõud). Tohutud mitmekilomeetrised tankide, veoautode ja soomusautode kolonnid olid sunnitud teist korda ööpäeva jooksul pöörama peaaegu 180 kraadi ringi ja liikuma piiri äärde.
Sooritades kurnava öise rännaku ja läbides veel 80-90 km, jõudis 8.MK Javorovi juurde. Seal anti korpuse komandörile üle pakett rindejuhataja uue käsuga (põhimõtteliselt vana käsu kordus): pöörata jällegi korpus ringi ja liikuda 24.juuni õhtuks Brodõ rajooni.
Sel korral ei õnnestunud Lvovis olevate ummikute ja tänavalahingute tõttu veel ühte forsseeritud marssi õigeks tähtajaks sooritada: 24.juuni õhtuks koondusid korpuse peajõud Buskis, aga 34.TD, mis ei hakanud Lvovi tänavalabürinti trügima, jõudis üle Žolkievi (Nesterovi) Bugi jõeni Kamenka-Bugski juures. Selleks ajaks oli Kamenka juba sakslaste eelvägede poolt hõivatud ja linnast tuli lahingutega läbi murda.
Ka see pole päris selge, millal siis täpselt 8.MK jõudis rünnaku lähterajooni. Rjabõšev kirjutab, et „25.juuni päeva teisel poolel koondusid korpuse väeosad Brodõst loodesse jäävasse rajooni“. Aga Bagramjani memuaaridest saame me teada, et 26.juunil kell 4 hommikul „saadi ettekanne kindral Rjabõševilt. Korpusekomandör teatas, et tema 34.TD jõuab Radzivilovi juurde, 12.TD - Brodõsse, aga 7.MD on ikka veel Buskis, Lääne-Bugi ääres...“
Ainus, milles pole kahtlust, on see, et 8.MK Drogobõtšist Brodõsse ümberdislotseerumise käigus (145 km linnulennult) pidi soomustehnika omal käigul läbima ligi 450 km, sajad tonnid kütust oli muudetud siniseks suitsuks, aga masinate juhid olid kolme öise marsiga viimase piirini kurnatud.
Veidi organiseeritumalt toimus teise ešeloni mehkorpuste – Rokossovski 9.MK ja Feklenko 19.MK – edasiliikumine.
Rokossovski hõivas sõja esimestel tundidel omal algatusel ringkonna autobaasi Šepetovkas ja paigutas sealt „eksproprieeritud“ veoautodesse oma 131.motoriseeritud diviisi. Tänu sellele omavolile suutis 131.MD (vaatamata rahvamajandusest autode mobilisatsiooni läbikukkumisele) jõuda juba 23.juunil Lutskisse, jõudes marsil ette mõlemast 9.MK tankidiviisist. Pärast seda võttis 5.Armee juhataja selle diviisi mehkorpuse koosseisust ära („seda tehti üle korpusekomandöri pea“, märgib Rokossovski selle kohta vihaselt oma memuaarides) ja asetas selle Stõri jõe joonele kaitsesse.
See oli kahtlemata õige otsus, ehkki see vähendas veelgi niigi alakomplekteeritud 9.MK lahinguvõimet ning seda tehti õigeaegselt. 131.MD päästis tol korral olukorra ja hoidis ära 5.Armee rinde läbimurdmise, mis oleks 25.juunil peaaegu sündinud tänu 22.MK ja 31.LK purustamisele. 24.juunil jõudsid 9.MK tankidiviisid koondumisrajooni ja astusid lahingusse Wehrmachti 13.TD eelväeosadega, mis püüdsid läbi murda Lutsk-Rovno maanteele Klevani rajoonis (40 km Lutskist idas). Nagu Rokossovski kirjutab, „ründas 20.TD 24.juuni koidikul eesliikuva polguga käigult sakslaste 13.TD motoriseeritud väeosi, mis olid Olõki juures öises puhkepeatuses, tekitas neile suurt kahju, võttis vange ja palju trofeesid... Edasi lõi diviis terve päeva edukalt tagasi kohalejõudvate vaenlase tankiüksuste rünnakuid...“ See edu oli seda enam muljetavaldav, kui meenutada, et 20.TD-s oli enne lahingute algust kõigest 36 (kolmkümmend kuus) tanki, millest 30 olid juba 1934.aastal tootmisest mahavõetud BT-5 kergetankid.
19.MK komandöril kindralmajor N.V.Feklenkol vedas vähem: Žitomiris ja Berditševis polnud "omanikuta" autobaase ja ka eesseisev liikumismarsruut oli 19.MK-l 100 km pikem kui Rokossovski korpusel.
Sellest hoolimata jõudis 19.MK juba 25.juuni hommikul ettenähtud koondumisrajooni, olles oma äärmiselt kulunud õppe-lahingupargi T-26-tel läbinud üle 200 km. Marsi kõrge tempo saavutati komandöri oskusliku ja initsiatiivse tegutsemisega. Faktiliselt tegi Feklenko seda, mida kõrgem väejuhatus oleks pidanud tegema kõigi Punaarmee mehkorpustega – vähendama ülemäära suureks paisutatud mehhaniseeritud koondiste arvu ja selle arvelt viima allesjäänud väeosade komplekteerituse ettenähtud normideni.
Nagu Vladimirski kirjutab, „jaotati enne rännakule asumist iga 19.MK tankidiviis kahte ossa – mobiilseks ja jala käivaks. Mobiilsesse ešeloni lülitati kõik korrasolevad tankid, mis koondati tankipolku (üks koondtankipolk diviisi kohta), samuti ka motoriseeritud polgu isikkoosseis ja diviisi eriväeosad, mida saadi vedada olemasoleva transpordiga.
Jalaväeešeloni lülitati kogu diviisi ülejäänud koosseis, millele ei jätkunud transpordivahendeid, rikkisolevad tankid aga jäeti maha Novograd-Volõnskis asuvasse remondibaasi... 213.MD, mis liikus autotranspordi vähesuse tõttu kombineeritud marsiga, jõudis 25.juuni hommikuks Polonnoje rajooni“ (s.o ta jäi ligi 150 km korpuse peajõududest maha ja sõdis edaspidi kindral Lukini 16.Armee koosseisus Šepetovka juures, 19.MK lahingutegevuses ta enam ei osalenud). Sel moel jäi ka 19.MK (nagu ka Rokossovski korpus) ilma motoriseeritud jalaväeta, mis vähendas veelgi ta niigi kasinat lahinguvõimet.
19.MK astus esimesena kõigist Edelarinde mehkorpustest Dubno juures algavasse tankilahingusse.
Ööl vastu 26.juunit jõudsid 40. ja 43.tankidiviiside eelväeosad Dubno äärelinnadesse, kus algaski kohtumislahing saksa 11.TD motojalaväe ja tankidega, seejärel ka kiirkorras sellesse piirkonda paisatud vaenlase 13.TD, 299.JD ja 111.JD jõududega.
Andes au kindral Feklenko initsiatiivile ja otsustavusele, peame meeles ka seda fakti, et tänu Edelarinde kogu side- ja juhtimissüsteemi lagunemisele ei saanud 19.MK komandör nelja päeva jooksul mingeid käske kõrgemalt väejuhatuselt. Pole veel teada, milline oleks olukord siis olnud, kui ta (nagu näiteks 8.MK komandör Rjabõšev) oleks saanud ööpäeva jooksul kolm erinevat käsku...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
74
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... kikadu.pdf
Tankikadu
Kõigest ülalkirjutatust järeldub, et Edelarinde 16-st tankidiviisist ja 8-st motoriseeritud diviisist võtsid sõja esimesel neljal päeval aktiivsest lahingutegevusest osa vaid kaks tanki-(10. ja 19.) ja kaks motorisee-ritud (215. ja 131.) diviisi.
See, et suurem osa rinde tankijõududest ei olnud sõja esimestel päevadel lahingutega, ei olekski olnud suur pahe – kui seda pausi oleks kasutatud väeosade täielikuks mobiliseerimiseks, isikkooseisu ja materjalosaga täiendamiseks.
Kui oleks... Nüüd lõpuks jõuame me ühe 1941.aasta juuni peamise „saladuse“ juurde. Loomulikult ei käi jutt sellest, miks Stalin „magas sõja maha“, vaid hoopis sellest, et nii nõukogude lennu- kui ka tankiväeosi haaras saladuslik sõjatehnika „mittearvestuslik kadu“.
Nagu uni või hommikune udu haihtus võimas 4.MK, mis ei astunudki lahingusse vastase peajõududega. Kui korpuse jäänused jõudsid 12.juulil 1941.a. põgenedes Dnepri idakaldale, siis selgus, et rivis oli 101-st KV tankist vaid 6, 313-st T-34 tankist oli alles ainult 39, 565-st kergetankist jõudis Prilukisse kõigest 23 BT tanki.
Loomulikult, mingi osa kergeid tanke võidi kaotada Lvovi tänavalahingutes. Kindlasti kanti kaotusi ka kokkupõrgetes saksa jalaväega 23-26 juunil Nemirov-Javorovi rajoonis. Olemasolevad dokumendid ja muud materjalid lubavad oletada, et mõnikümmend 4.MK tanki osalesid komdiv Sokolovi grupi koosseisus lahingutes Berditševi juures (7-15 juuli). Kuid kõik need täpsustused ei seleta kuidagi üheksasaja tanki saladuslikku kadumist. Kusjuures suurem osa sellest kaost toimus juba sõja esimese 5-10 päeva jooksul. Näiteks oli 32.TD 63.tankipolgu 150-st tankist 3.juulil alles vaid 32 lahingukorras tanki.
Võib arvata, et üks ringkonna paremaid tankidiviise oli 4.MK kooseisus olev 8.tankidiviis. Selline oletus põhineb juba sellel, kuidas see diviis relvastatud oli: 50 KV, 140 T-34, 68 kolmetornilist T-28, 31 BT-7 ja 36 T-26 tanki. Uusimaid tanke oli 8.TD-s rohkem kui Põhja- ja Looderinde neljas mehkorpuses kokku.
Aga nii kirjeldab N.K.Popel 8.TD komandöri:
„...vaatan teda ja imetlen – millegagi pole loodus tema suhtes kokku hoidnud: ei ilu, ei mõistuse, ei vahvuse, ei võluvuse suhtes... Punaarmeelased räägivad legende tema kangelastegudest Hispaanias ja Soomes. Fotšenkol on juba neli ordenit... Komandörid püüavad lennult iga tema sõna. Ülemused seavad teda nõupidamistel teistele eeskujuks. Ja see pole odav kuulsus. Fotšenko on andunud armeeteenistusele...“
Nüüd jääb meil ainult üle avada 15.MK aruanne ja lugeda, missuguses koosseisus saabus see eeskujulik diviis vasturünnaku lähtepiirkonda Berestetško juures:
„...15.MK tugevdamiseks antud 8.TD-i koosseisus oli ainult koondtankipolk 65 tankiga...“
65 tanki 325-st. Ja seejuures see diviis praktiliselt ei osalenud 4.MK koosseisus olles suurtes lahingutes. Sellest, kuhu siis kadusid neli tanki igast viiest 8.TD koosseisus olnud tankist, ajalugu vaikib...
Nagu me juba märkisime, ei osalenud ka 22.MK 41.tankidiviis sõja esimesel nädalal lahingutes, kuid sellest hoolimata oli 415 tankist (31 KV, 384 T-26) 29.juuniks järel kõigest 106 T-26 tanki ja 16 KV-d. Seitsme päevaga oli jäljetult kadunud 293 tanki! Ülalpool me juba kirjutasime, et 19.TD 163-st tankist jõudis Voinitsõ lahingukohani kõigest 45 tanki. Jäljetult kadus sellesama 22.MK 215.MD tankipolk.
Täpseid andmeid 8.MK mittelahinguliste kaotuste suurusest autoril ei ole. Olemasolevad allikad annavad väga erinevaid hinnanguid. Näiteks on tuntud rinnete mehkorpuste tegevuse ülevaates, mille koostas Punaarmee auto-tankivägede peavalitsus juba pärast mehkorpuste laialisaatmist, kirjas, et 8.MK „jättis marsside ajal teedele kuni 50 % olemasolevast materjalosast“.
8.MK komandör Rjabõšev kirjutab oma memuaarides, et „ kuni 500 km pikkuste marsside ajal... kaotas korpus peaaegu pooled vananenud konstruktsiooniga tankidest“, mis juba ei klapi kokku eelmise väitega. Edasi toob Rjabõšev andmed kaotatud ja rivis olevate tankide kohta, mis lubavad teha järelduse, et isegi pärast pealetungi esimese päeva (26.juuni) lahinguid ja kaotusi, oli korpuses ikkagi veel rivis üle kuuesaja tanki (sealhulgas 110 KV ja T-34), mis moodustab mitte poole, vaid kaks kolmandikku korpuse esialgsest koosseisust.
Ja lõpuks on ka N.K.Popeli memuaarides kirjas, et 25.juunil, Brodõ juures asuvasse rünnaku lähtepiirkonda koondudes, oli korpuses alles umbes seitsesada tanki.
Konkreetse ettekujutuse sellest, kuidas see „tankikadu“ toimus, annab internetilehel „Punaarmee mehkorpused“ avaldatud unikaalne dokument. See on 8.MK 34.TD-i koosseisu kuulunud raskete viietorniste T-35 tankide täielik nimekiri, kus on ära toodud nende rivist väljalangemise aeg, koht ja põhjus.
Meenutame lugejale, et need tankid (mis olid 1941.aasta suveks vaieldamatult vananenud) kujutasid endast väga võimsa relvastuse ja nõrga kuulivastase soomuse kombinatsiooni. Iga saksa tankitõrjekahur läbistas garanteeritult selle kolme meetri kõrguse koletise küljesoomuse. Tundub, et lahingulised kaotused oleksid pidanud seda tüüpi tankide seas olema eriti suured. Aga tegelikkuses on ainult kuuel tankil 47-st (13 %) kaotuse põhjusena näidatud „purustatud lahingus 30.juunil“ (see oli 8.MK viimane lahing Dubno juures, millest me räägime pikemalt veidi hiljem). Kuhu siis kõik ülejäänud jäid?
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... kikadu.pdf
Tankikadu
Kõigest ülalkirjutatust järeldub, et Edelarinde 16-st tankidiviisist ja 8-st motoriseeritud diviisist võtsid sõja esimesel neljal päeval aktiivsest lahingutegevusest osa vaid kaks tanki-(10. ja 19.) ja kaks motorisee-ritud (215. ja 131.) diviisi.
See, et suurem osa rinde tankijõududest ei olnud sõja esimestel päevadel lahingutega, ei olekski olnud suur pahe – kui seda pausi oleks kasutatud väeosade täielikuks mobiliseerimiseks, isikkooseisu ja materjalosaga täiendamiseks.
Kui oleks... Nüüd lõpuks jõuame me ühe 1941.aasta juuni peamise „saladuse“ juurde. Loomulikult ei käi jutt sellest, miks Stalin „magas sõja maha“, vaid hoopis sellest, et nii nõukogude lennu- kui ka tankiväeosi haaras saladuslik sõjatehnika „mittearvestuslik kadu“.
Nagu uni või hommikune udu haihtus võimas 4.MK, mis ei astunudki lahingusse vastase peajõududega. Kui korpuse jäänused jõudsid 12.juulil 1941.a. põgenedes Dnepri idakaldale, siis selgus, et rivis oli 101-st KV tankist vaid 6, 313-st T-34 tankist oli alles ainult 39, 565-st kergetankist jõudis Prilukisse kõigest 23 BT tanki.
Loomulikult, mingi osa kergeid tanke võidi kaotada Lvovi tänavalahingutes. Kindlasti kanti kaotusi ka kokkupõrgetes saksa jalaväega 23-26 juunil Nemirov-Javorovi rajoonis. Olemasolevad dokumendid ja muud materjalid lubavad oletada, et mõnikümmend 4.MK tanki osalesid komdiv Sokolovi grupi koosseisus lahingutes Berditševi juures (7-15 juuli). Kuid kõik need täpsustused ei seleta kuidagi üheksasaja tanki saladuslikku kadumist. Kusjuures suurem osa sellest kaost toimus juba sõja esimese 5-10 päeva jooksul. Näiteks oli 32.TD 63.tankipolgu 150-st tankist 3.juulil alles vaid 32 lahingukorras tanki.
Võib arvata, et üks ringkonna paremaid tankidiviise oli 4.MK kooseisus olev 8.tankidiviis. Selline oletus põhineb juba sellel, kuidas see diviis relvastatud oli: 50 KV, 140 T-34, 68 kolmetornilist T-28, 31 BT-7 ja 36 T-26 tanki. Uusimaid tanke oli 8.TD-s rohkem kui Põhja- ja Looderinde neljas mehkorpuses kokku.
Aga nii kirjeldab N.K.Popel 8.TD komandöri:
„...vaatan teda ja imetlen – millegagi pole loodus tema suhtes kokku hoidnud: ei ilu, ei mõistuse, ei vahvuse, ei võluvuse suhtes... Punaarmeelased räägivad legende tema kangelastegudest Hispaanias ja Soomes. Fotšenkol on juba neli ordenit... Komandörid püüavad lennult iga tema sõna. Ülemused seavad teda nõupidamistel teistele eeskujuks. Ja see pole odav kuulsus. Fotšenko on andunud armeeteenistusele...“
Nüüd jääb meil ainult üle avada 15.MK aruanne ja lugeda, missuguses koosseisus saabus see eeskujulik diviis vasturünnaku lähtepiirkonda Berestetško juures:
„...15.MK tugevdamiseks antud 8.TD-i koosseisus oli ainult koondtankipolk 65 tankiga...“
65 tanki 325-st. Ja seejuures see diviis praktiliselt ei osalenud 4.MK koosseisus olles suurtes lahingutes. Sellest, kuhu siis kadusid neli tanki igast viiest 8.TD koosseisus olnud tankist, ajalugu vaikib...
Nagu me juba märkisime, ei osalenud ka 22.MK 41.tankidiviis sõja esimesel nädalal lahingutes, kuid sellest hoolimata oli 415 tankist (31 KV, 384 T-26) 29.juuniks järel kõigest 106 T-26 tanki ja 16 KV-d. Seitsme päevaga oli jäljetult kadunud 293 tanki! Ülalpool me juba kirjutasime, et 19.TD 163-st tankist jõudis Voinitsõ lahingukohani kõigest 45 tanki. Jäljetult kadus sellesama 22.MK 215.MD tankipolk.
Täpseid andmeid 8.MK mittelahinguliste kaotuste suurusest autoril ei ole. Olemasolevad allikad annavad väga erinevaid hinnanguid. Näiteks on tuntud rinnete mehkorpuste tegevuse ülevaates, mille koostas Punaarmee auto-tankivägede peavalitsus juba pärast mehkorpuste laialisaatmist, kirjas, et 8.MK „jättis marsside ajal teedele kuni 50 % olemasolevast materjalosast“.
8.MK komandör Rjabõšev kirjutab oma memuaarides, et „ kuni 500 km pikkuste marsside ajal... kaotas korpus peaaegu pooled vananenud konstruktsiooniga tankidest“, mis juba ei klapi kokku eelmise väitega. Edasi toob Rjabõšev andmed kaotatud ja rivis olevate tankide kohta, mis lubavad teha järelduse, et isegi pärast pealetungi esimese päeva (26.juuni) lahinguid ja kaotusi, oli korpuses ikkagi veel rivis üle kuuesaja tanki (sealhulgas 110 KV ja T-34), mis moodustab mitte poole, vaid kaks kolmandikku korpuse esialgsest koosseisust.
Ja lõpuks on ka N.K.Popeli memuaarides kirjas, et 25.juunil, Brodõ juures asuvasse rünnaku lähtepiirkonda koondudes, oli korpuses alles umbes seitsesada tanki.
Konkreetse ettekujutuse sellest, kuidas see „tankikadu“ toimus, annab internetilehel „Punaarmee mehkorpused“ avaldatud unikaalne dokument. See on 8.MK 34.TD-i koosseisu kuulunud raskete viietorniste T-35 tankide täielik nimekiri, kus on ära toodud nende rivist väljalangemise aeg, koht ja põhjus.
Meenutame lugejale, et need tankid (mis olid 1941.aasta suveks vaieldamatult vananenud) kujutasid endast väga võimsa relvastuse ja nõrga kuulivastase soomuse kombinatsiooni. Iga saksa tankitõrjekahur läbistas garanteeritult selle kolme meetri kõrguse koletise küljesoomuse. Tundub, et lahingulised kaotused oleksid pidanud seda tüüpi tankide seas olema eriti suured. Aga tegelikkuses on ainult kuuel tankil 47-st (13 %) kaotuse põhjusena näidatud „purustatud lahingus 30.juunil“ (see oli 8.MK viimane lahing Dubno juures, millest me räägime pikemalt veidi hiljem). Kuhu siis kõik ülejäänud jäid?
Viimati muutis Troll, 18 Mär, 2008 14:34, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
75
Üks tank oli „teadmata kadunud“, kaks tükki jäid soosse kinni, kaks kukkusid sillalt jõkke. Ülejäänud 36 tanki (77 %) kaotati igasuguste tehniliste rikete tõttu. Näiteks jäeti tank Nr. 715/62 ekipaaži poolt Lvovi maha „ventilaatori ajami rikke“ tõttu, kusjuures dokumendis on ajaks märgitud 29.juuni s.o viis päeva pärast seda, kui 34.TD lahkus sellest rajoonist ja suundus Brodõ poole. Tank Nr.234/42 jäeti maha Lvovi põhjapoolsesse äärelinna „siduri läbipõlemise tõttu“ ja sündis see (dokumendi väitel) 3.juulil s.o neli päeva pärast seda, kui sakslased olid Lvovi hõivanud!
Üldse ei taha selles dokumendis „ajalugu“ ja „geograafia“ kuidagi klappida. Vähemalt 12 tanki puhul on selle kaotamise kohaks näidatud piirkonnad, kust tankidiviis lahkus juba mitu päeva varem. Peamiseks tehniliseks rikkeks, mis põhjustas 22 tanki mahajätmise, on näidatud käigukasti ja transmissiooni rikked („friktsiooni läbipõlemine“), mis ühtmoodi võib juhtuda nii tehnika kulumise kui ka tankijuhi halva töö tõttu (kogemata või meelega).
Kaks viimast tanki läksid rikki 9.juulil Volotšinski rajoonis (50 km Ternopolist idas) ja sellega olidki T-35 „lahinguteed“ igaveseks lõppenud.
Teistest paremini on dokumenteeritud 15.MK häving – meie käsutuses on kolm lahingutegevuse aruannet (nii korpuse kohta tervikuna kui ka kummagi tema koosseisus olnud tankidiviisi kohta).
Nendest dokumentidest saame me teada, et 10.TD-s oli 22.juuni hommikul 363 tanki. Neist oli tehniliselt korras ja asusid marsile 318 tanki ehk 88 % üldarvust. Sulgudes märgime, et see on tolle aja tehnika kohta vägagi korralik näitaja. Näiteks oli Wehrmachtis 1.juuni 1941.a seisuga lahingukorras tanke 92 % tankide üldarvust.
Lahingus Radehhovi juures (23.juunil) ja ka teistes aruandes märgitud 24-26 juunil 1941.aastal toimunud lahingutes kaotas diviis 53 tanki. Küsimus esimese klassi õpilasele - kui palju oleks pidanud tanke diviisis alles olema?
Polkovnik Jermolajevi (kes asendas korpuse juhtimisel põrutada saanud kindral Karpezot) poolt allakirjutatud 15.MK lahingutegevuse aruandest võime lugeda: "...26.6.41.a päeva lõpuks oli korpuse väeosades: 10.tankidiviisis: KV – 10 tk, T-34 – 5 tk, T-28 – 4 tk, BT-7 – 20 tk...“ Tervest diviisist oli järel ainult 39 tanki (???)
Tunnistan, et kui ma seda teksti esimest korda lugesin, siis ma eriti ei üllatunudki – trükiviga, juhtub... Kuid ei, edasi tuuakse aruandes ka tankide üldarv terves korpuses. Kõik klapib, ei mingeid trükivigu: 10.TD oli veel enne peamisi sündmusi muutunud kõvasti pihtasaanud tankipataljoniks.
Väga üksikasjalik 10.TD aruanne lubab need „mittearvestuslikud kaod“ konkretiseerida:
- KV: oli 63, kaotati lahingus - 13, jääk – 10, „teadmata kadunud“ – 40
- T-34: oli 37, kaotati lahingus – 6, jääk – 5, „teadmata kadunud“ – 26
- T-28: oli 44, kaotati lahingus – 0, jääk – 4, „teadmata kadunud“ – 40
- BT-7: oli 147, kaotati lahingus – 32, jääk – 20, „teadmata kadunud“ – 95
- T-26: oli 27, kaotati lahingus – 0, jääk – 0, „teadmata kadunud“ – 27
Väike täpsustus: 22.juuni õhtul kaotati lahingus Radehhovi juures veel kaks tanki, mille tüüpi ei ole dokumentides täpsustatud.
Kokkuvõtteks: viie päevaga kadus teadmata kuhu 228 tanki (sealhulgas 40 KV ja 26 T-34), mis olid enne lahingute algust täiesti korras (see on väga oluline täpsustus).
Siinkohal peab autor vajalikuks katkestada Edelarinde mehkorpuste „tankikao“ kirjelduse ja esitada lugejale ühe selgituse.
Iga üksiku tankikomandöri, polgukomandöri või diviisikomandöri isikliku vastutuse suuruse iga mahajäetud tanki eest peab selgitama sõjatribunal. Selle raamatu autor ei ole sõjaväeprokurör, tal ei ole sõjaväeprokuröri volitusi ja ta ei pretendeerigi sellele rollile. Kuid ükski kohusetundlik sõjaajaloolane ei tohi ignoreerida ja seda enam lugejate eest varjata tegelikkuses asetleidnud massilist nähtust. Kui kolm neljandikku (täpsemalt 72 %) 22.juunil lahingukorras olnud 10.tankidiviisi tankidest kaovad viie päevaga teadmata kuhu, siis tähendab see ainult seda, et tegelikkuses ei olnud olemas mingit tankidiviisi! Oli relvastatud inimeste juhitamatu mass, mis kiiremas korras muutus relvastamata inimeste massiks ja seejärel nukralt tolmustel teedel liikuvateks pikkadeks vangikolonnideks.
Umbusklik lugeja arvab tõenäoliselt, et me oleme spetsiaalselt „välja kaevanud“ kõige viletsama diviisi ja nüüd „spekuleerime üksikutel puudustel“. Kahjuks mitte. 10.TD oli üks paremaist – vähemalt oli ta ainus tankidiviis, mille edukat tegutsemist Lääne-Ukrainas toimunud tankilahingus mainisid kiitvalt klassikalise 12-köitelise „Teise Maailmasõja ajaloo“ autorid: „...Radehhovi juures toimunud lahingus paistsid silma 10.TD-i võitlejad... Paljusid võitlejaid, komandöre ja poliittöötajaid autasustati ordenite ja medalitega...“
Alguses olid 15.MK 37.TD mittelahingulised kaotused palju väiksemad, ehkki ka tema kihutas nagu 10.tankidiviiski kolm päeva Radehhovi ümbruses metsas ringi. 37.tankidiviisi koosseisus oli enne sõda 316 tanki, retkele läksid neist 285 masinat (90 %). Neist oli 26.juuni õhtuks rivis 211 tanki (26 T-34, 177 BT-7, 8 T-26).
Kuid kahjuks peame etteruttavalt ütlema, et ka 37.TD tabas kiiresti sama saatus: juba 8.juuliks oli 211-st tankist rivisse jäänud 14 tanki (2 T-34 ja 12 BT-d) – ning seejuures tuleb meeles pidada, et 37.TD komandöri ettekande järgi kaotas 37.TD 28.juuni lahingus (see oli ka selle diviisi ainuke lahing) mitte üle 20 tanki.
Mis see siis oli?
Üks tank oli „teadmata kadunud“, kaks tükki jäid soosse kinni, kaks kukkusid sillalt jõkke. Ülejäänud 36 tanki (77 %) kaotati igasuguste tehniliste rikete tõttu. Näiteks jäeti tank Nr. 715/62 ekipaaži poolt Lvovi maha „ventilaatori ajami rikke“ tõttu, kusjuures dokumendis on ajaks märgitud 29.juuni s.o viis päeva pärast seda, kui 34.TD lahkus sellest rajoonist ja suundus Brodõ poole. Tank Nr.234/42 jäeti maha Lvovi põhjapoolsesse äärelinna „siduri läbipõlemise tõttu“ ja sündis see (dokumendi väitel) 3.juulil s.o neli päeva pärast seda, kui sakslased olid Lvovi hõivanud!
Üldse ei taha selles dokumendis „ajalugu“ ja „geograafia“ kuidagi klappida. Vähemalt 12 tanki puhul on selle kaotamise kohaks näidatud piirkonnad, kust tankidiviis lahkus juba mitu päeva varem. Peamiseks tehniliseks rikkeks, mis põhjustas 22 tanki mahajätmise, on näidatud käigukasti ja transmissiooni rikked („friktsiooni läbipõlemine“), mis ühtmoodi võib juhtuda nii tehnika kulumise kui ka tankijuhi halva töö tõttu (kogemata või meelega).
Kaks viimast tanki läksid rikki 9.juulil Volotšinski rajoonis (50 km Ternopolist idas) ja sellega olidki T-35 „lahinguteed“ igaveseks lõppenud.
Teistest paremini on dokumenteeritud 15.MK häving – meie käsutuses on kolm lahingutegevuse aruannet (nii korpuse kohta tervikuna kui ka kummagi tema koosseisus olnud tankidiviisi kohta).
Nendest dokumentidest saame me teada, et 10.TD-s oli 22.juuni hommikul 363 tanki. Neist oli tehniliselt korras ja asusid marsile 318 tanki ehk 88 % üldarvust. Sulgudes märgime, et see on tolle aja tehnika kohta vägagi korralik näitaja. Näiteks oli Wehrmachtis 1.juuni 1941.a seisuga lahingukorras tanke 92 % tankide üldarvust.
Lahingus Radehhovi juures (23.juunil) ja ka teistes aruandes märgitud 24-26 juunil 1941.aastal toimunud lahingutes kaotas diviis 53 tanki. Küsimus esimese klassi õpilasele - kui palju oleks pidanud tanke diviisis alles olema?
Polkovnik Jermolajevi (kes asendas korpuse juhtimisel põrutada saanud kindral Karpezot) poolt allakirjutatud 15.MK lahingutegevuse aruandest võime lugeda: "...26.6.41.a päeva lõpuks oli korpuse väeosades: 10.tankidiviisis: KV – 10 tk, T-34 – 5 tk, T-28 – 4 tk, BT-7 – 20 tk...“ Tervest diviisist oli järel ainult 39 tanki (???)
Tunnistan, et kui ma seda teksti esimest korda lugesin, siis ma eriti ei üllatunudki – trükiviga, juhtub... Kuid ei, edasi tuuakse aruandes ka tankide üldarv terves korpuses. Kõik klapib, ei mingeid trükivigu: 10.TD oli veel enne peamisi sündmusi muutunud kõvasti pihtasaanud tankipataljoniks.
Väga üksikasjalik 10.TD aruanne lubab need „mittearvestuslikud kaod“ konkretiseerida:
- KV: oli 63, kaotati lahingus - 13, jääk – 10, „teadmata kadunud“ – 40
- T-34: oli 37, kaotati lahingus – 6, jääk – 5, „teadmata kadunud“ – 26
- T-28: oli 44, kaotati lahingus – 0, jääk – 4, „teadmata kadunud“ – 40
- BT-7: oli 147, kaotati lahingus – 32, jääk – 20, „teadmata kadunud“ – 95
- T-26: oli 27, kaotati lahingus – 0, jääk – 0, „teadmata kadunud“ – 27
Väike täpsustus: 22.juuni õhtul kaotati lahingus Radehhovi juures veel kaks tanki, mille tüüpi ei ole dokumentides täpsustatud.
Kokkuvõtteks: viie päevaga kadus teadmata kuhu 228 tanki (sealhulgas 40 KV ja 26 T-34), mis olid enne lahingute algust täiesti korras (see on väga oluline täpsustus).
Siinkohal peab autor vajalikuks katkestada Edelarinde mehkorpuste „tankikao“ kirjelduse ja esitada lugejale ühe selgituse.
Iga üksiku tankikomandöri, polgukomandöri või diviisikomandöri isikliku vastutuse suuruse iga mahajäetud tanki eest peab selgitama sõjatribunal. Selle raamatu autor ei ole sõjaväeprokurör, tal ei ole sõjaväeprokuröri volitusi ja ta ei pretendeerigi sellele rollile. Kuid ükski kohusetundlik sõjaajaloolane ei tohi ignoreerida ja seda enam lugejate eest varjata tegelikkuses asetleidnud massilist nähtust. Kui kolm neljandikku (täpsemalt 72 %) 22.juunil lahingukorras olnud 10.tankidiviisi tankidest kaovad viie päevaga teadmata kuhu, siis tähendab see ainult seda, et tegelikkuses ei olnud olemas mingit tankidiviisi! Oli relvastatud inimeste juhitamatu mass, mis kiiremas korras muutus relvastamata inimeste massiks ja seejärel nukralt tolmustel teedel liikuvateks pikkadeks vangikolonnideks.
Umbusklik lugeja arvab tõenäoliselt, et me oleme spetsiaalselt „välja kaevanud“ kõige viletsama diviisi ja nüüd „spekuleerime üksikutel puudustel“. Kahjuks mitte. 10.TD oli üks paremaist – vähemalt oli ta ainus tankidiviis, mille edukat tegutsemist Lääne-Ukrainas toimunud tankilahingus mainisid kiitvalt klassikalise 12-köitelise „Teise Maailmasõja ajaloo“ autorid: „...Radehhovi juures toimunud lahingus paistsid silma 10.TD-i võitlejad... Paljusid võitlejaid, komandöre ja poliittöötajaid autasustati ordenite ja medalitega...“
Alguses olid 15.MK 37.TD mittelahingulised kaotused palju väiksemad, ehkki ka tema kihutas nagu 10.tankidiviiski kolm päeva Radehhovi ümbruses metsas ringi. 37.tankidiviisi koosseisus oli enne sõda 316 tanki, retkele läksid neist 285 masinat (90 %). Neist oli 26.juuni õhtuks rivis 211 tanki (26 T-34, 177 BT-7, 8 T-26).
Kuid kahjuks peame etteruttavalt ütlema, et ka 37.TD tabas kiiresti sama saatus: juba 8.juuliks oli 211-st tankist rivisse jäänud 14 tanki (2 T-34 ja 12 BT-d) – ning seejuures tuleb meeles pidada, et 37.TD komandöri ettekande järgi kaotas 37.TD 28.juuni lahingus (see oli ka selle diviisi ainuke lahing) mitte üle 20 tanki.
Mis see siis oli?
Viimati muutis Troll, 18 Mär, 2008 22:36, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
76
Ma armastan nõukogude „ajaloolasi“ nende meelekindluse ja leidlikkuse eest. Me ei jõudnud veel küsimustki esitada, kui neil oli juba vastus valmis: „...nõukogude tankid ei olnud töökindlad, nad olid primitiivsed, kulunud, lõppenud motoressursiga, ühe sõnaga – teraskirstud“.
Selline „selgitus“ paistab tõenäolisena ehk nüüdisaegsele „venemaalasele“, kes on harjunud sellega, et isegi stepslid ja juhtmed ostab Venemaa „kõrgeltarenenud“ Malaisiast või Singapurist. Kuid mitte alati polnud me selline mahajäänud „küla“, mitte alati...
1933.aasta mais külastas grupp saksa ohvitsere kindral Bokkelbergi juhtimisel (Punaarmee ja Reihswehri pikaajalise koostöö raames) mitmeid nõukogude tööstusettevõtteid. Nagu meil kombeks on, fikseeriti iga nende omavahelises vestluses lausutud sõna ja ka nende koostatud ettekanded kopeeriti. Selle tulemusena saadi teada, millist muljet avaldas sakslastele kõik Nõukogude Venemaal nähtu:
„...lennukitehas Nr.1 (endine Duke) – suurepäraselt sisustatud tehas... Bobrikas asuv keemiakombinaat – ülimoodne ettevõte... Aleksandrovskis asuv lennukimootorite tehas – kaasaegne tehas, hea juhtkond... üldine järeldus: kõik hiljuti ehitatud tööstusettevõtted jätavad väga hea mulje... koostöö nõukogude sõjatööstusega on sõjalis-tehnilistel kaalutlustel äärmiselt soovitav...“
Harkovi traktoritehase külastamise ajal ütles „tootmismahust, tsehhide tohutu suurtest territooriumidest ja uusimatest ameerika seadmetest vapustatud“ Bokkelberg sõna-sõnalt järgmist: „Ma soovin, et mul oleks selline magnet, mis võimaldaks mul kogu selle tehase ühe hoobiga Saksamaale tõmmata“.
Ei leia dokumentaalset kinnitust ka muinasjutud meie lahingutehnika äärmisest kulumusest enne sõda. Vastupidi, sõjatoodangu tohutud mahud lubasid tankiparki väga operatiivselt uuendada.
Avame „Ettekanne 10.tankidiviisi lahingutegevuse kohta võitluses saksa fašismiga“ ja loeme:
„...KV ja T-34 tankid olid eranditult uued ja olid lahingutegevuse alguseks töötanud kõigest 10 mototundi (olid läbinud sissesõidu)...
T-28 tankidel oli keskmine käiguvaru kuni 75 mototundi.
BT-7 tankidel oli keskmine käiguvaru 40 kuni 100 mototundi...
T-26 tankidel olid suuremas osas heas tehnilises seisukorras ja olid keskmiselt töötanud 75 mototundi“ (plaanipärase remondini ettenähtud 150-st mototunnist).
Teiste sõnadega öeldes oli isegi kõige kulunumatel 10.TD tankidel käiguvaru 40 mototundi, mis oleks BT jaoks vägagi tagasihoidlikul marsikiirusel 20 km/h lubanud läbida 800 km pikkuse vahemaa. Sellise motoressursiga oleksid nad saanud sõita Brodõst Ljublinini ja tagasi. Kaks korda.
Avame viimase sõjaeelse „Aruanne lahingumasinate arvukuse ja tehnilise seisukorra kohta 1.juuni 1941.a seisuga“ ja loeme, et Kiievi ESRK 5465-st tankist olid täiesti uued 1124 tanki, veel 3664 tanki (67 %) loeti „täiesti korrasolevateks ja kasutamiskõlblikeks“ ja ainult 677 tanki ( 12 %) vajasid keskmist või kapitaal-remonti.
Vähe sellest, samas 10.TD lahingutegevuse aruandest võime lugeda, et:
„...diivisi võitlejad ja komandörid räägivad meie tankidest kui väga töökindlatest ja usaldusväärsetest masinatest“.
Võitlejad ja komandörid muidugi liialdasid. Nõukogude tankide valmistamise kvaliteet oli veel kaugel ideaalist. Ameerika insenerid Aberdeeni katsepolügoonil, kes katsetasid 1942.aasta lõpus meie tanke KV ja T-34, märkisid nende üldtuntud väärtusi: „...tanki T-34 korpuse kuju on teadolevatest tankidest parim... tankikahur F-34 on väga hea, lihtne, töökindel ja lihtne kasutada... sihik on parim maailmas, see pole võrreldav ühegi Ameerikas olemasoleva või konstrueeritavaga... diiselmootor on hea ja kerge... mõlemad tankide ületavad tõuse paremini kui ükskõik milline ameerika tank... raadiosaatjad on kompaktsed ja nende asukoht tankis on väga õnnestunud...“, kuid seejuures olid nad väga skeptilised nende imetankide valmistamiskvaliteedi suhtes:
„...torni pööramismootor sädeleb hirmsasti, mille tagajärjel põlevad läbi pööramiskiiruse regulaatori takistid, murduvad hammasrataste hambad... Roomikulülide sõrmed on väga halvasti karastatud ja on tehtud väga halvast terasest, seetõttu kuluvad need väga kiiresti ja roomik rebeneb sageli... õhupuhastaja ei puhasta üldse mootorisse sattuvat õhku, silindritesse sattuv tolm kulutab need kiiresti läbi... käigukasti hammasrataste keemiline analüüs näitas, et nende termiline töötlus on olnud väga halb ja ei vasta mingitele ameerika samasuguste mehhanismide standarditele... väga halb mehhaaniline töötlus ja viletsad terasesordid...“
Loomulikult oleksid ameerika inseneride kriitilised märkused olnud palju veenvamad, kui ameerika tankid (aga ainuüksi „Shermaneid M4A2“ tarniti lendliisi raames Nõukogude Liitu üle 4000 tk) oleksid olnud nõukogude tankistide poolt palavalt armastatud. On vaja meeles pidada ka seda, et ameeriklased uurisid T-34 sõjaaegse väljalaske versiooni (see aga tähendas vähekvalifitseeritud naiste ja alaealiste tööjõudu, teravat legeeritud terasesortide puudust, tuhandeid „ratsettepanekuid“, mis olid suunatud tootmise maksimaalsele lihtsustamisele ja toodangu suurendamisele).
Kuid kõige tähtsam polnud selles. Peamine on see, et ei enne 1941.aasta suve ega ka hiljem ei märgitud kusagil sellist nõukogude tankide massilist „kadumist“.
Ma armastan nõukogude „ajaloolasi“ nende meelekindluse ja leidlikkuse eest. Me ei jõudnud veel küsimustki esitada, kui neil oli juba vastus valmis: „...nõukogude tankid ei olnud töökindlad, nad olid primitiivsed, kulunud, lõppenud motoressursiga, ühe sõnaga – teraskirstud“.
Selline „selgitus“ paistab tõenäolisena ehk nüüdisaegsele „venemaalasele“, kes on harjunud sellega, et isegi stepslid ja juhtmed ostab Venemaa „kõrgeltarenenud“ Malaisiast või Singapurist. Kuid mitte alati polnud me selline mahajäänud „küla“, mitte alati...
1933.aasta mais külastas grupp saksa ohvitsere kindral Bokkelbergi juhtimisel (Punaarmee ja Reihswehri pikaajalise koostöö raames) mitmeid nõukogude tööstusettevõtteid. Nagu meil kombeks on, fikseeriti iga nende omavahelises vestluses lausutud sõna ja ka nende koostatud ettekanded kopeeriti. Selle tulemusena saadi teada, millist muljet avaldas sakslastele kõik Nõukogude Venemaal nähtu:
„...lennukitehas Nr.1 (endine Duke) – suurepäraselt sisustatud tehas... Bobrikas asuv keemiakombinaat – ülimoodne ettevõte... Aleksandrovskis asuv lennukimootorite tehas – kaasaegne tehas, hea juhtkond... üldine järeldus: kõik hiljuti ehitatud tööstusettevõtted jätavad väga hea mulje... koostöö nõukogude sõjatööstusega on sõjalis-tehnilistel kaalutlustel äärmiselt soovitav...“
Harkovi traktoritehase külastamise ajal ütles „tootmismahust, tsehhide tohutu suurtest territooriumidest ja uusimatest ameerika seadmetest vapustatud“ Bokkelberg sõna-sõnalt järgmist: „Ma soovin, et mul oleks selline magnet, mis võimaldaks mul kogu selle tehase ühe hoobiga Saksamaale tõmmata“.
Ei leia dokumentaalset kinnitust ka muinasjutud meie lahingutehnika äärmisest kulumusest enne sõda. Vastupidi, sõjatoodangu tohutud mahud lubasid tankiparki väga operatiivselt uuendada.
Avame „Ettekanne 10.tankidiviisi lahingutegevuse kohta võitluses saksa fašismiga“ ja loeme:
„...KV ja T-34 tankid olid eranditult uued ja olid lahingutegevuse alguseks töötanud kõigest 10 mototundi (olid läbinud sissesõidu)...
T-28 tankidel oli keskmine käiguvaru kuni 75 mototundi.
BT-7 tankidel oli keskmine käiguvaru 40 kuni 100 mototundi...
T-26 tankidel olid suuremas osas heas tehnilises seisukorras ja olid keskmiselt töötanud 75 mototundi“ (plaanipärase remondini ettenähtud 150-st mototunnist).
Teiste sõnadega öeldes oli isegi kõige kulunumatel 10.TD tankidel käiguvaru 40 mototundi, mis oleks BT jaoks vägagi tagasihoidlikul marsikiirusel 20 km/h lubanud läbida 800 km pikkuse vahemaa. Sellise motoressursiga oleksid nad saanud sõita Brodõst Ljublinini ja tagasi. Kaks korda.
Avame viimase sõjaeelse „Aruanne lahingumasinate arvukuse ja tehnilise seisukorra kohta 1.juuni 1941.a seisuga“ ja loeme, et Kiievi ESRK 5465-st tankist olid täiesti uued 1124 tanki, veel 3664 tanki (67 %) loeti „täiesti korrasolevateks ja kasutamiskõlblikeks“ ja ainult 677 tanki ( 12 %) vajasid keskmist või kapitaal-remonti.
Vähe sellest, samas 10.TD lahingutegevuse aruandest võime lugeda, et:
„...diivisi võitlejad ja komandörid räägivad meie tankidest kui väga töökindlatest ja usaldusväärsetest masinatest“.
Võitlejad ja komandörid muidugi liialdasid. Nõukogude tankide valmistamise kvaliteet oli veel kaugel ideaalist. Ameerika insenerid Aberdeeni katsepolügoonil, kes katsetasid 1942.aasta lõpus meie tanke KV ja T-34, märkisid nende üldtuntud väärtusi: „...tanki T-34 korpuse kuju on teadolevatest tankidest parim... tankikahur F-34 on väga hea, lihtne, töökindel ja lihtne kasutada... sihik on parim maailmas, see pole võrreldav ühegi Ameerikas olemasoleva või konstrueeritavaga... diiselmootor on hea ja kerge... mõlemad tankide ületavad tõuse paremini kui ükskõik milline ameerika tank... raadiosaatjad on kompaktsed ja nende asukoht tankis on väga õnnestunud...“, kuid seejuures olid nad väga skeptilised nende imetankide valmistamiskvaliteedi suhtes:
„...torni pööramismootor sädeleb hirmsasti, mille tagajärjel põlevad läbi pööramiskiiruse regulaatori takistid, murduvad hammasrataste hambad... Roomikulülide sõrmed on väga halvasti karastatud ja on tehtud väga halvast terasest, seetõttu kuluvad need väga kiiresti ja roomik rebeneb sageli... õhupuhastaja ei puhasta üldse mootorisse sattuvat õhku, silindritesse sattuv tolm kulutab need kiiresti läbi... käigukasti hammasrataste keemiline analüüs näitas, et nende termiline töötlus on olnud väga halb ja ei vasta mingitele ameerika samasuguste mehhanismide standarditele... väga halb mehhaaniline töötlus ja viletsad terasesordid...“
Loomulikult oleksid ameerika inseneride kriitilised märkused olnud palju veenvamad, kui ameerika tankid (aga ainuüksi „Shermaneid M4A2“ tarniti lendliisi raames Nõukogude Liitu üle 4000 tk) oleksid olnud nõukogude tankistide poolt palavalt armastatud. On vaja meeles pidada ka seda, et ameeriklased uurisid T-34 sõjaaegse väljalaske versiooni (see aga tähendas vähekvalifitseeritud naiste ja alaealiste tööjõudu, teravat legeeritud terasesortide puudust, tuhandeid „ratsettepanekuid“, mis olid suunatud tootmise maksimaalsele lihtsustamisele ja toodangu suurendamisele).
Kuid kõige tähtsam polnud selles. Peamine on see, et ei enne 1941.aasta suve ega ka hiljem ei märgitud kusagil sellist nõukogude tankide massilist „kadumist“.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
77
Esimeseks BT tankide lahingulise kasutamise episoodiks oli Hispaania sõda. Näiteks 1937.aastal sooritasid Aragoni rindele suunduvad BT-d 500-kilomeetrise rännaku maanteel (ratastel, kuna maastik ja ilmaolud lubasid seda) ilma eriliste riketeta. Poolteist aastat hiljem, 1939.aasta suvel, sooritasid 6.tankibrigaadi BT-d 800-kilomeetrise marsi Halhin-Golile, seekord roomikutel ja samuti peaaegu ilma riketeta.
1945.aasta augustis osalesid 1. ja 2.Kaug-Ida rinde BT tankid nn „Mandžuuria strateegilises operatsioonis“. Siis tuli tankibrigaadidel läbida 800 km üle Suur-Hingaani mäeaheliku – ja vanad BT-d (kõige uuemad nendest olid välja lastud viis aastat tagasi) pidasid vastu ka sellele katsumusele. Isegi kui oletada, et tankid lihtsalt seisid konserveerituna kõik need viis aastat, ka siis oleks nende tehniline seisukord saanud ainult halveneda: kummist osad oleksid muutunud rabedaks, tihendid jäigaks, korrosioon oleks kontakte „söönud“ jne...
Tanki T-34 ajalugu (nagu seda on kirjeldatud kõigi raamatutes) algas sellest, et 1940.a märtsis läbisid kaks esimest katsetanki omal käigul 3000 km pikkuse vahemaa Harkov – Moskva – Minsk – Kiiev – Harkov. Tegid seda kevadise teedelagunemise ajal, külavaheteedel (salastamise huvides oli maanteede kasutamine ja isegi sildade ületamine päevasel ajal keelatud). Jah, selline marss ei olnud tehnikale kerge – põlesid läbi peafriktsiooni kettad, avastati käigukasti hammasrataste kulumine, põlesid läbi pidurid. Lõpuks määrati remontidevaheliseks läbisõiduks mitte tehnilises ülesandes ettenähtud 3000 km, vaid kõigest 1000 km.
1943.aasta jaanuarituisus läbisid nõukogude tankibrigaadid „Doni“ pealetungioperatsiooni käigus üle 300 km mööda Doni-taguseid lummetuisanuid steppe ja purustasid saksa armeegrupi „A“ suured jõud, mis olid 1942.a suvel läbi murdnud Mozdoki ja Groznõi naftarajoonideni. 1945.aasta mais läbisid 3. ja 4.Kaardiväe tankiarmee tankid 400 km Berliinist Prahasse. Mägisel-metsasel maa-alal, viie päevaga ja seejuures ilma oluliste tehniliste riketeta.
Legendaarne T-34 läbis kogu sõja, paljudes maailma riikides oli ta relvastuses kuni 60-ndate aastate keskkohani. Ja mitte keegi ei kaevanud kunagi selle üle, et see oleks lagunenud 60 kilomeetri läbimisel (vahemaa Brodõst Radehhovini). Soome armees kasutati mõnda trofee suurtükivedukit „Komsomolets“ kuni 1961.aastani! Ilma tagavaraosadeta, ilma kasutamisinstruktsioonideta, keset Soome soid ja lumist maastikku. Vähem tähendusrikas pole ka raskete suurtükivedukite (suurepärase nimega) „Komintern“ kaotuste statistika. Enne sõda toodeti ja anti tööstuse poolt vägedesse 1712 masinat. Sõja esimeste kuude paaniline „ümberbaseerumine“ viis selleni, et 1.septembriks 1941.a oli rivisse jäänud ainult 624 vedukit. Aga seejärel kaotati sõja lõpuni vaid... 56 masinat!
Autori arvates on 1941.aasta juunis juhtunud sõjatehnika massilise rivist väljalangemise saladuse lahenduse võtit siiski võimalik leida, kusjuures sellestsamast 15.MK 10.TD komandöri aruandest. Loeme:
„...800-st rännakule kaasavõetud ratasmasinast kaotati: 210 masinat lahingutegevuse tõttu, 34 masinat jäi koos juhtidega vaenlase piiramisrõngasse tehniliste rikete ja kütusepuuduse tõttu., 2 masinat hävitati avariiliste autode kogumispunktis... 6 masinat jäi takistustel kinni... 41 masinat jäeti maha väeosa taganemisel tehniliste rikete tõttu...“
„Mis puutuvad siia ratasmasinad?“ – küsib mõni kannatamatu lugeja. Ärme kiirustame. Hakkame arutama, võrdlema ja mõtlema.
Sissejäänud ja rikkiläinud veoautode koguarv ei ületanud 10 % üldarvust. Mis ülikindlad ja suure läbivusega autod need siis olid? Vastame – 503 „GAZ-AA“ ja 297 – „ZIS-5“.
Austatud lugeja, kas te teate, mis asi see on – „polutorka“ GAZ-AA? Ei, te ei tea seda. Esisild oli ühe raamiga risti asetseva vedruga, tagasild ripub kahel poolvedrul, kardaanivõll on ilma kardaanita, karburaator on ilma õhupuhastajata (lihtsalt auk ja kõik, nagu tolmuimeja). Hirmsal 40 km/h kiirusel sai autot sirgel teel hoida ainult sügav rattavagu teekattes. Pärast kahte-kolme sõitu kolhoosiaidast linna elevaatorisse läks „polutorka“ juht sügava rahuldustundega täidetud ülesande pärast autoga remonti: oli vaja pingutada väntvõlli babiitlaagreid, pesta „tolmuimejast“ karburaatorit ja muud sellist.
Ja vaat sellised masinad läbisid peaaegu ilma riketeta minimaalselt 500 km (aruandes on nimetatud isegi 3000 km) riigipiirist Dneprini – aga peaaegu kõik tankid läksid samal marsruudil rikki või jäid soosse kinni? Kuidas need kaks asja ühildada? Kas tõesti olid armetud „polutorkad“ töökindlamad, parema läbivusega ja paremini õhurünnakute eest kaitstud kui soomustatud roomikmasinad, millest osasid (BT, T-34) võis manööverdusomaduste poolest lugeda maailma parimateks?
„Hakkab jälle pihta – kaevas kuskilt mingi numbrikese välja, klammerdus selle külge ja loob nüüd üksiku fakti põhjal terve teooria“. Niimoodi mõtleb arvatavasti nii mõnigi lugeja. Kriitika on tunnistatud õigeks. Vaatame seepärast ka üldist pilti. Selleks pöördume jälle ametliku allika poole – paljukordselt tsiteeritud Venemaa Kindralstaabi monograafia „Grif sekretnosti snjat“ poole.
Selle töö koostajad on teinud väga põhjalikku tööd. Neljateistkümnel leheküljel on üles loetud relvastuse ja sõjatehnika kaotused sõjaaastate lõikes. Tankid eraldi, suurtükid eraldi, 122 mm haubitsad eraldi 152 mm haubitsatest jne. Kusjuures kaotused pole näidatud ainult absoluutarvudes, vaid ka protsentides „ressursist“ s.o antud perioodi alguses vägedes olnud tehnika ja vahepeal saabunud (sõjatööstusest, lendliisist, remondist) tehnika üldsummast.
Niisiis, 1941.aasta teisel poolaastal on kaotuste protsendid kohutavalt suured. 73 % tanke, 70 % tankitõrjesuurtükke, 60 % haubitsaid, 65 % käsikuulipildujaid, 61 % miinipildujaid... Kuigi tundub, et mis saab miinipildujas katki minna? Toru on toru... Kuid sellel mustal foonil välgatab ereda valguskiirena autode kaotuste arv – ainult 33,3 % 1941.aasta kuue kuu jooksul!
Imede ime! Primitiivsed „polutorkad“ ja ZIS-d osutusid miinipildujast kaks korda töökindlamaks? Vineerkabiinid osutusid tugevamateks tankide soomuskorpustest? Ja ka bensiini jätkus?
Auto pole ju hobune ja seda enam punaarmeelane – kui palju sa talle ka teadlikusele ei rõhu, ilma kütuseta ta kohalt liikuma ei hakka...
Vastus on silmnähtav, ehkki ebameeldiv: demoraliseeritud, paanikast haaratud massile on tankid ja suurtükid, kuulipildujad-miinipildujad ainult koormaks. Vähe sellest, et tankid roomavad aeglaselt – juba oma kohalolekuga sunnivad nad sõdima. Vaat sellepärast kiirustatigi neist lahti saama. Aga veoautot – isegi kõige nõrgemat ja viletsamat – hoiti. Sest see sobis palju paremini selleks, et sellega tagalasse „ümberbaseeruda“ ja ka viigipuu endaga kaasa rabada. Just selles, „inimlikus faktoris“, aga mitte „hammasrataste hammaste halvas karastamises“ näeb autor 1941.aasta suvel juhtunud Punaarmee massilise „tankikao“ peamist põhjust.
Esimeseks BT tankide lahingulise kasutamise episoodiks oli Hispaania sõda. Näiteks 1937.aastal sooritasid Aragoni rindele suunduvad BT-d 500-kilomeetrise rännaku maanteel (ratastel, kuna maastik ja ilmaolud lubasid seda) ilma eriliste riketeta. Poolteist aastat hiljem, 1939.aasta suvel, sooritasid 6.tankibrigaadi BT-d 800-kilomeetrise marsi Halhin-Golile, seekord roomikutel ja samuti peaaegu ilma riketeta.
1945.aasta augustis osalesid 1. ja 2.Kaug-Ida rinde BT tankid nn „Mandžuuria strateegilises operatsioonis“. Siis tuli tankibrigaadidel läbida 800 km üle Suur-Hingaani mäeaheliku – ja vanad BT-d (kõige uuemad nendest olid välja lastud viis aastat tagasi) pidasid vastu ka sellele katsumusele. Isegi kui oletada, et tankid lihtsalt seisid konserveerituna kõik need viis aastat, ka siis oleks nende tehniline seisukord saanud ainult halveneda: kummist osad oleksid muutunud rabedaks, tihendid jäigaks, korrosioon oleks kontakte „söönud“ jne...
Tanki T-34 ajalugu (nagu seda on kirjeldatud kõigi raamatutes) algas sellest, et 1940.a märtsis läbisid kaks esimest katsetanki omal käigul 3000 km pikkuse vahemaa Harkov – Moskva – Minsk – Kiiev – Harkov. Tegid seda kevadise teedelagunemise ajal, külavaheteedel (salastamise huvides oli maanteede kasutamine ja isegi sildade ületamine päevasel ajal keelatud). Jah, selline marss ei olnud tehnikale kerge – põlesid läbi peafriktsiooni kettad, avastati käigukasti hammasrataste kulumine, põlesid läbi pidurid. Lõpuks määrati remontidevaheliseks läbisõiduks mitte tehnilises ülesandes ettenähtud 3000 km, vaid kõigest 1000 km.
1943.aasta jaanuarituisus läbisid nõukogude tankibrigaadid „Doni“ pealetungioperatsiooni käigus üle 300 km mööda Doni-taguseid lummetuisanuid steppe ja purustasid saksa armeegrupi „A“ suured jõud, mis olid 1942.a suvel läbi murdnud Mozdoki ja Groznõi naftarajoonideni. 1945.aasta mais läbisid 3. ja 4.Kaardiväe tankiarmee tankid 400 km Berliinist Prahasse. Mägisel-metsasel maa-alal, viie päevaga ja seejuures ilma oluliste tehniliste riketeta.
Legendaarne T-34 läbis kogu sõja, paljudes maailma riikides oli ta relvastuses kuni 60-ndate aastate keskkohani. Ja mitte keegi ei kaevanud kunagi selle üle, et see oleks lagunenud 60 kilomeetri läbimisel (vahemaa Brodõst Radehhovini). Soome armees kasutati mõnda trofee suurtükivedukit „Komsomolets“ kuni 1961.aastani! Ilma tagavaraosadeta, ilma kasutamisinstruktsioonideta, keset Soome soid ja lumist maastikku. Vähem tähendusrikas pole ka raskete suurtükivedukite (suurepärase nimega) „Komintern“ kaotuste statistika. Enne sõda toodeti ja anti tööstuse poolt vägedesse 1712 masinat. Sõja esimeste kuude paaniline „ümberbaseerumine“ viis selleni, et 1.septembriks 1941.a oli rivisse jäänud ainult 624 vedukit. Aga seejärel kaotati sõja lõpuni vaid... 56 masinat!
Autori arvates on 1941.aasta juunis juhtunud sõjatehnika massilise rivist väljalangemise saladuse lahenduse võtit siiski võimalik leida, kusjuures sellestsamast 15.MK 10.TD komandöri aruandest. Loeme:
„...800-st rännakule kaasavõetud ratasmasinast kaotati: 210 masinat lahingutegevuse tõttu, 34 masinat jäi koos juhtidega vaenlase piiramisrõngasse tehniliste rikete ja kütusepuuduse tõttu., 2 masinat hävitati avariiliste autode kogumispunktis... 6 masinat jäi takistustel kinni... 41 masinat jäeti maha väeosa taganemisel tehniliste rikete tõttu...“
„Mis puutuvad siia ratasmasinad?“ – küsib mõni kannatamatu lugeja. Ärme kiirustame. Hakkame arutama, võrdlema ja mõtlema.
Sissejäänud ja rikkiläinud veoautode koguarv ei ületanud 10 % üldarvust. Mis ülikindlad ja suure läbivusega autod need siis olid? Vastame – 503 „GAZ-AA“ ja 297 – „ZIS-5“.
Austatud lugeja, kas te teate, mis asi see on – „polutorka“ GAZ-AA? Ei, te ei tea seda. Esisild oli ühe raamiga risti asetseva vedruga, tagasild ripub kahel poolvedrul, kardaanivõll on ilma kardaanita, karburaator on ilma õhupuhastajata (lihtsalt auk ja kõik, nagu tolmuimeja). Hirmsal 40 km/h kiirusel sai autot sirgel teel hoida ainult sügav rattavagu teekattes. Pärast kahte-kolme sõitu kolhoosiaidast linna elevaatorisse läks „polutorka“ juht sügava rahuldustundega täidetud ülesande pärast autoga remonti: oli vaja pingutada väntvõlli babiitlaagreid, pesta „tolmuimejast“ karburaatorit ja muud sellist.
Ja vaat sellised masinad läbisid peaaegu ilma riketeta minimaalselt 500 km (aruandes on nimetatud isegi 3000 km) riigipiirist Dneprini – aga peaaegu kõik tankid läksid samal marsruudil rikki või jäid soosse kinni? Kuidas need kaks asja ühildada? Kas tõesti olid armetud „polutorkad“ töökindlamad, parema läbivusega ja paremini õhurünnakute eest kaitstud kui soomustatud roomikmasinad, millest osasid (BT, T-34) võis manööverdusomaduste poolest lugeda maailma parimateks?
„Hakkab jälle pihta – kaevas kuskilt mingi numbrikese välja, klammerdus selle külge ja loob nüüd üksiku fakti põhjal terve teooria“. Niimoodi mõtleb arvatavasti nii mõnigi lugeja. Kriitika on tunnistatud õigeks. Vaatame seepärast ka üldist pilti. Selleks pöördume jälle ametliku allika poole – paljukordselt tsiteeritud Venemaa Kindralstaabi monograafia „Grif sekretnosti snjat“ poole.
Selle töö koostajad on teinud väga põhjalikku tööd. Neljateistkümnel leheküljel on üles loetud relvastuse ja sõjatehnika kaotused sõjaaastate lõikes. Tankid eraldi, suurtükid eraldi, 122 mm haubitsad eraldi 152 mm haubitsatest jne. Kusjuures kaotused pole näidatud ainult absoluutarvudes, vaid ka protsentides „ressursist“ s.o antud perioodi alguses vägedes olnud tehnika ja vahepeal saabunud (sõjatööstusest, lendliisist, remondist) tehnika üldsummast.
Niisiis, 1941.aasta teisel poolaastal on kaotuste protsendid kohutavalt suured. 73 % tanke, 70 % tankitõrjesuurtükke, 60 % haubitsaid, 65 % käsikuulipildujaid, 61 % miinipildujaid... Kuigi tundub, et mis saab miinipildujas katki minna? Toru on toru... Kuid sellel mustal foonil välgatab ereda valguskiirena autode kaotuste arv – ainult 33,3 % 1941.aasta kuue kuu jooksul!
Imede ime! Primitiivsed „polutorkad“ ja ZIS-d osutusid miinipildujast kaks korda töökindlamaks? Vineerkabiinid osutusid tugevamateks tankide soomuskorpustest? Ja ka bensiini jätkus?
Auto pole ju hobune ja seda enam punaarmeelane – kui palju sa talle ka teadlikusele ei rõhu, ilma kütuseta ta kohalt liikuma ei hakka...
Vastus on silmnähtav, ehkki ebameeldiv: demoraliseeritud, paanikast haaratud massile on tankid ja suurtükid, kuulipildujad-miinipildujad ainult koormaks. Vähe sellest, et tankid roomavad aeglaselt – juba oma kohalolekuga sunnivad nad sõdima. Vaat sellepärast kiirustatigi neist lahti saama. Aga veoautot – isegi kõige nõrgemat ja viletsamat – hoiti. Sest see sobis palju paremini selleks, et sellega tagalasse „ümberbaseeruda“ ja ka viigipuu endaga kaasa rabada. Just selles, „inimlikus faktoris“, aga mitte „hammasrataste hammaste halvas karastamises“ näeb autor 1941.aasta suvel juhtunud Punaarmee massilise „tankikao“ peamist põhjust.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
On õige küll. Peasidur on mootori ja käigukasti vahel. Kasutatakse kohaltvõtmisel ja käiguvahetusel. Külgsidurid on peaülekande reduktori ja vedavate tähikute vahel. Kasutatakse pööramisel.Troll kirjutas: Selle kohta paluks veel arvamusi, kas on sidur õige? Tekstis esineb "Glavnaja friktsija" ja veel mingi "bortovaja friktsija"
).-
kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1065
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline