Täna on minu jaoks üsna märgiline päev – aasta ja üheksa kuud tagasi tegin esimese antud projekti käsitleva postingu. Ja täna võin öelda, et hetkeseisuga on kõik kümme mudelit valmis. Ei, mitte lõplikult – valmis on nad vaid tehnilise poole pealt, loodan et varsti saan värvimisega alustada.
Eelmine posting lõppes lubadusega trossid valmis teha ja siis tornid ette võtta, olgu trosside puhul seekord mingit intriigi ei tekkinud, kõikide mudelite juures läks käiku millimeetrine terastross ja komplektis olevad „valatud“ kousid, kuna neid ei saanud enam läbi poritiiva kandurite toppida, siis oli paigaldamine samuti veidi lihtsam. Talrepiteks kasutasin samuti komplektis olevaid toorikuid, ainult konksud vahetasin välja.
Paar üldistavat klõpsu; kõigepealt talrep
Ja siis kousside standartne kinnitus seeklitesse:
Ning edasi – tornid. Paras tegemine oli, eks seepärast nii kaua läkski. Sel korral panen kõik 9 torni siia järjest ritta koos mõne kommentaariga ja võimaliku värviskeemiga samuti.
Kõigepealt siis 1940 aasta aprillist juulini valmistatud variant:
Painutatud kerega torn, kahuri mask kinnitus kuue poldiga, maski esiosa alt lahtine, maski esiosal tavaline kooniline kuuekandiline polt, tagumise kuulipiduja ambrasuur poolkera kujuline. Sellega oli üksjagu tegemist, aga nüüd on lausa mõned üle. Paras jama oli ka torni lael ventilaatori teisaldamine ja periskoopide ümber olevate ringsoonte täitmine, aga tehtud need said. No ja maski kinnitus – fotod ei ole just eriti õnnestunud selles mõttes, et maski fikseerimise tapid on vaevu aimatavad, aga nende tegemine oli paras väljakutse. Seda tüüpi mudeli värvimine saab olema kõige igavam – üleni roheline, kuigi jah, väidetakse, et sellel fotol olevat masina tagaosal näha pisikest valget kolmnurka:
Järgmine – 1940 aasta septembris – oktoobris valmistatud variant:
Siin läks vaja doonorit gužoonidega torni näol, kuna keevitatud kerega torni ei paku ükski plasti tootja. Pildil on näha ponnistuste tulemus, et midagi ligilähedast saada. Kahuri mask kinnitub viie poldiga, maski esiosa on alt kinnine ja esiosal laiutanud polt on kadunud. Ventilaatori asukoht oli õige, aga selle rebord tuli kirurgiliselt eemaldada. Tagumise kuulipritsi ambrasuur on samasugune, nagu eelmisel variandil. Torni laele ilmusid külgmistest periskoopidest tahapoole käepidemed, mis hõlbustasid masinale ronimist, ent olid rohkem mõeldud mootori kohal paikneva luugi avatud asendisse fikseerimiseks. Selleks oli luugi küljes konksuga tross. Antud tüübi jaoks on sobivad dekaalid olemas, prototüüp:
See peaks olema Stalini nimelise Motoriseerimise ja Mehhaniseerimise Sõjalise Akadeemia juurde kuulunud tankipolgu masin. Fotod olevat tehtud 1941 aasta 25 juunil Moskva lähistel. Antud juhtumil on kõik olemas – dekaal peaaegu kümnesse, ehkki torni külgedel on loosungi esimene sõna erinevas šriftis. Asi on selles, et samal lehel on veel teist sorti loosung, mis algab sama sõnaga ja on õige kujundusega. Nii et probleeme pole.
Ajaloolistel fotodel on üsna levinud variant, kus keevitatud torni külge on monteeritud juba F-32 kahur. Ent siinkohal peitis mu entusiasm end nii hästi ära, et ma ei suutnudki teda üles leida. Nii et jäi vahele. Kuigi selle versiooni jaoks on päris hea ja lihtne värviskeem – suur valge kolmnurk mõlemal pool. Aga nojah, jääb ära.
Edasi – 1941 aasta juuni, gužoonide abil koostatud torn:
Suhteliselt väheseid ümbertegemisi nõudnud variant, kahur on uue maskiga, sest L-11 võeti juba tükk aega tagasi tootmisest maha ja mindi üle F-32 kasutamisele. Tagumine kuulipilduja on juba tüüpilises kera-ambrasuuris, torni lael koliti toosama käepide külgmistest periskoopidest ettepoole. Värviskeemiga on variante – mitmevärviline kamo:
Või siis Nr 13:
Järgmine variant – 1941 aasta juuli – jurakate poltide abil roppu rauda külge kruvitud:
Samuti suht „vähese verega“ saavutatud tulemus, muidugi oleks võinud ju poldipead erinevate nurkade alla „keerata“, aga tundsin, et jõudu ei jätku... Kõik ülejäänud detailid samad, mis eelmisel tornil, käepidemed tuli ülespüoole kikki keerata, piltidel on see näha, muidu ei saanud konksu külge haakida. Värviskeemiga on lugu suht nutune – kuna valmistasin kohe alguses mudelile spets. tugevdatud ilma aukudeta tugirattad, siis jäin värviskeemi mõttes hätta – no ei leia. Lõpuks leidsin midagi, mis peaks poolvägisi kõlbama - No 135:
Näha, et ka kerel on lisasoomus olemas ja tugirattaid ei paista, ühesõnaga – peab sobima, kindlasti on seal pori sees just täpselt sellised rattad olemas.
Edasi - 1941 aasta augustist oktoobrini vamistatud Leningradi Kirovi tehase viimane variant, torn on juba sealse tehase no 371 toodang:
See oli algusest peale omamoodi kombineerimine, kuna mitmelt doonorilt üle jäänud detailid tekitasid üksjagu huvitavaid mõtteid, mis said varsti ka lõpliku kuju. Ainus probleem oli torniga – no ei tahtnud hakata veel üht KV mudelit selle pärast ostma ja retsima, eriti kuna seda täpselt õiget keegi ei toodagi. Lõpuks tõin utiili määratud karpide seast ühe vana Eastern Expressi KV torni ja läkski lahti. Tööd oli üksjagu – kõik nurgad teravaks ajada, gužoonid paika keevitada, pöördering installida, vaateavad, ühesõnaga igav ei hakanud. Aga värviskeemiga on raskusi – kuna masinal on lisapaagid, siis sellise komplektatsiooni juures ei ole ma veel ühtki tähisega isendit kohanud. Võimalik et tuleb tavaline 4BO. Või lasen mõne sobiva fantaasia lendu...
Järgmine – 1941 november – detsember, Tšeljabinski Kirovi tehases valmistatud torn:
See on siis esimene ZIS-5 kahuriga varustatud torn, edaspidi relvastati valdav enamus KV-1 tanke selliste pauguraudadega. Siin oli kõige rohkem tööd torni külgedelt ja laelt tohutult krobelise faktuuri eemaldamisega, päris siledaks ei saanudki, aga mõni kriim ja pinnadefekt oli tol ajal suht tavaline nähtus. Kuigi Tamiya mudel on suhteliselt kesise teostusega, siis on sel ka boonus olemas – pesueht tankist luugist välja vatamas:
Sai luugi sisekülge Aberi etsiga turgutada ja muidugi tankisti ilme – et „no krt, mul tegelt suht siiber sellest kõigest“... Teeb mudeli juba enne värvimist elavamaks, iseasi, kui palju ma oskan sellist inimlikkust edasi anda. Mudeliga on kaasas vägev dekaal – „ Za Stalina“, aga et hetkel on võimalus midagi huvitavamat saada, siis esialgu üritan Priidu abiga sellise loosungi poole kiigata:
Sel juhul tuleb muidugi talvekamo ette võtta, aga eks julge hundi rind ongi valge värviga koos...
Edasi juba 1942 aasta, märtsi toodang – valatud torn:
Selle mudeli karbil ilutseb info, et tegu on kerget tüüpi valatud torniga, mis ei ole õige. Tegelikult on see just rasket tüüpi, mille lagi on tapitud, tegu on keskmise seeria isendiga, sest kõige tagumine tapp on juba ära ratsitud. Rasket tüüpi torni tunnusteks on massiivne tugevdusvõru tagumise kuulipritsi ambrasuuri ümber ja alt veidi laienev „seelik“ külgedel. Hiljem hakati KV tankide kaalu vähendama – transmissiooni ähvardas töölepingu lõpetada ja sellega seoses läbisid ka tornid kerge salenduskuuri.
Üritasin torni pinnale veidi robustsemat välimust anda, aga eks esimene krunt näitab ära, et kas on piisavalt kole. Värviskeemidest on valida näiteks number 219:
Või siis „Vassili Tšapajev“:
Kuigi see viimane on minu jaoks suht ulme – kas ma millegi sellisega hakkama saaksin, no ei tea.. Variante oleks rohkem, aga et valisin torni laele teiseks periskoobiks „kuldnokapuuri“, siis see seab tugevad piirangud.
Järgmine – 1942 aprill - see on Leningradi tehase No 371 Tšeljabinski analoog, kuigi veidi teistsuguste tehnoloogiliste lahendustega. Samamoodi lihtsustatud konstruktsioon, aga nii torni lagi, kui ka tagaosa on tapitud. No ja muidugi „kuldnokapuur“, mis ka sel juhul värviskeemi otsimse keeruliseks teeb. Aga midagi ikka leiab, nagu näiteks:
Kuigi kohe tekib küsimus, et mis värvi see nummer on? Punane? Väheusutav, sest rohelise peal paistab see nii vähe välja, et lahinguvälja tolmu ja suitsu sees kaotab asi mõtte. Võimalik, et valge nummer on päikesega või kerge põlenguga ära päevitanud?
Või siis hoopis selline – „kuldnokapuur“ on täiesti aimatav:
Ning viimane – 1942 juunis – augustis valmistatud variant:
Suhteliselt sileda pinnaga valatud torn, Trumpeteri karbil on selle kohta kirjutatud, et tegu on rasket tüüpi torniga, mis on järjekordne valeinfo, aga mis sa hing teed. Nad kas vahetasid kogemata kirjad ära või arvasid, et tootmise käigus pidi soomus aina paksemaks ja paksemaks muutuma. Torni lagi on juba ilma tappideta ja kuulipritsi ümber ei ole võru. Üritasin pinnale õige veidi faktuuri anda, aga eks pärast paistab, milline jääb. Antud isendi jaoks oli samuti raske midagi sobivat leida, nii et pean „veerandiga“ leppima:
Ongi kõik, edasi üritan kogu selle kenaduse ka värvi alla saada. Muidugi on võimalik, et kui leian veel mõne sobiva tankisti, siis saab see kohemaid teenistusse kutsutud, sest luugid on seni veel kinni liimimata...
Ahjaa, grupipilt samuti:
Järgmise korrani!
