Reigo kirjutas:Kellele on tõesti kasulik, et Eestis üritatakse NATOst teha pigem usutunnistuse küsimust, asja millesse tuleb pimesi uskuda?
NATO eesmärk ei ole, et meie siin peame temasse piiritult uskuma, vaid vastupidi, Venemaa peab temasse uskuma.
Kui NATO-sse ei usuta, siis jookseb enamus mobiliseeritud kaitseväest varsti pärast sõja algust laiali (kui üldse kokku tulebki). Juba ainuüksi sellepärast tuleb inimesi panna sellesse piiritult uskuma. Siin militaar.netil on muidugi iselaadne seltskond, kes naljalt laiali ei jookse. Aga sellest üksi jääks vist väheseks...
Kui aga NATO tõepoolest appi ei tule, siis on ausalt öeldes juba ükskõik, kas keegi pani siin kedagi midagi uskuma või ei pannud või kas keegi midagi uskus või ei uskunud.
Mis puutub Venemaa olukorrahinnangutesse, siis vaevalt, et venelaste arvates on ainsaks võimalikuks probleemiks Eesti vallutamisel see, et NATO-l võib olla plaan, kuidas siia vägesid saata. Heidutusena mõjuvad ka teised faktorid. Juba see risk, et NATO-ga võib tulla mingi jama, peaks venelasi mõtlema panema. Kui Venemaa Eestit ründab, siis peab sellel olema nii hea põhjus, et kaalub konfliktiohu NATO-ga üles. Jutt mingite plaanide näilisest olemasolust või mitteolemasolust on antud juhul keskendumine tesisejärgulistele asjadele.
Ehk teisisõnu. Maksab see, kas Venemaa usub või ei usu, et NATO reageerib jõuliselt. Jõuline reaktsioon ei pruugi olla konkreetselt siia vägede paiskamine, vaid mitmesugused teistsugused jõuvõtted.
Teine asi on, kui puhkema peaks suuremat sorti sõda NATO ja Venemaa vahel. Siis ei pruugi strateegilistel kaalutlustel NATO jaoks olla otstarbekas Eestisse väegrupi saatmine. Eesti saatus võidakse sellisel juhul otsustatada mujal, heal juhul aidatakse Eesti kaitseväge evakueerida.
Kolmas asi on, kui NATO peaks mingil viisil kokku kukkuma ehk enam mitte funktsioneerima. See võiks venelasi muidugi ahvatleda igasugustele sõjakäikudele. Selle vastu oleks ainus võimalik (ehkki ilmselt mitte kindel) rohi tugev kaitsevägi.
Ei pea antud juhul silmas kedagi konkreetselt, aga NATO-s avalik kahtlemine on (parimal juhul
) mõttetu paniköörlus, mis midagi positiivset kaasa ei too, küll aga negatiivset. Salaja - palun väga.
Tundub, et jõudsime asja ivani.
Aga enne veel, kes õieti kahtleb NATOs? Kas need, kes nõuavad konkreetselt plaani Eesti kaitsmiseks, või need, kes kuulutavad selle nõude mõttetuks paniköörluseks?
Inimesed, kes nõuavad NATOlt plaani, selle sooviga automaatselt ka tunnistavad, et NATOl on võime ja peaks olema tahe Eestit kaitsta.
Inimesed, kes tahavad sellise nõude summutada, automaatselt eeldavad, et võibolla seda võimet ja tahet ei ole. Muidu poleks ju mahavaikimisel mingit mõtet.
Kuid asja juurde. Siin toodud loogika järgi on põhimõtteliselt kaks võimalust: praegune olukord ja nö maailmalõpu stsenaarium.
Praegune olukord on selline, kus Eesti on sõjalise ründe eest kaitstud lihtsalt NATO olemasoluga. Maailmalõpu stsenaarium on suur sõda Venemaa ja NATO vahel või siis NATO kokkukukkumine.
Sellisest loogikast tuleneb automaatselt järeldus, et praegu pole meil vaja midagi teha, sest NATO liikmelisus kaitseb iseenesest. Maailmalõpu stsenaariumi korral pole meil aga enam võimalik midagi teha, sest siis on liikvel nii suured jõud, et meie ei määra midagi.
Ainus tegevusliin on seega oma jõu piires aidata kaasa, et praegune olukord maailmas püsiks. Sellest siis kogu see poliitika, mida KaMin on püüdnud ellu viia - kõik need välismissioonid, mille jaoks tõesti ei ole vaja enamat kui palgaarmeed.
Iseenesest on selline loogika ka õige, aga ainult kuni teatud punktini. Kui jäägitult toetuda ühele tugevusele, siis saab sellest lõpuks nõrkus.
Mis oli Eesti järeldus Venemaa kallaletungist Gruusiale? Kui Gruusia oleks saanud MAPi, siis poleks seda juhtunud. Järelikult, kui Eesti ei oleks mõned aastad varem NATOsse saanud, siis oleks see vabalt võinud olla ka meie.
Iseenesest õige järeldus. Kuid see järeldus ei ütle midagi tuleviku kohta.
Moskva ei saavutanud oma eesmärke Gruusias. Üks põhjus oli Lääne reageering. Mida Venemaa sellest järeldas? Kas ta sai niivõrd valusalt vastu näppe, et loobub agressiivsest poliitikast? Või vastupidi, suunab oma agressiivsuse mõnda teise suunda, kus Lääs saaks paremini aru, kus on Venemaa huvisfäärid?
Üks põhilisi "NATO-uskujate" argumente on, et NATO ei saa Eestit hätta jätta, sest see tähendaks organisatsiooni tõsiseltvõetavuse lõppu. Aga kui see ongi Moskva eesmärk?
Selles kontekstis ei ole Eesti praegune kaitsepoliitika (Läti oma muidugi veel rohkem) isegi enam mitte nõrkus, vaid lausa meelitus Moskvale ründamiseks. Kergejalaväega väikeriik, kes peab endavastast rünnakut sisuliselt võimatuks, ja kelle kaitsmiseks NATO poolt tuleb plaani puudumise tõttu jooksu pealt improviseerida.
Kas selline Venemaa rünnak oleks lääne poolt vaadates selge hullumeelsus? Oleks küll. Aga sama hullumeelne poliitika on olnud kogu Putini valitsusajal. Gruusia ründamine oli samasugune hullumeelsus. Läänes ei uskunud vist keegi, et selline asi on võimalik. Aga midagi, tehti ära ja tänaseks Moskvale takkakiitjate hulk hoopis suurenenud.
) tõesti Põhja-Korea...