Postitatud: 18 Jaan, 2011 23:31
Õnneks või kahjuks ei ole tegutsemine täiemahulises konventsionaalses konfliktis ainukene stsenaarium, milleks Eesti riigikaitse valmistuma peab. Sellele „täiemahulisele konventsionaalsele“ võib eelneda (või hoopis selle asemel rakenduda) mitmeid „pehmemaid“ ja „segasemaid“ stsenaariumeid, kus võime väiksemaid üksusi kiirelt transportida, otsingu- ja päästelende teostada, õhuvaatlust ja seiret teostada, MEDEVAC-i teostada võib olla olulise või isegi otsustava tähtsusega. Selles mõttes tuleneb vajadus täiendavate ja korralike kopterite järele ohustsenaariumitest, mitte mõne üksiku õhuväelase või ametniku märjast ja assümeetrilisest unenäost.
Lisaks sellele on vaja korralikult tagada rahuajal SAR võime õhuturbehävitajatele ning seejuures pole ei piirivalvurid ise ega ka Kunnas julgenud miskipärast kuskil otsesõnu öelda, et Piirivalve Lennusalga praegune või tulevane kopterite arv (ja nende kopterite tehniline võimekus ja reageerimisajad) oleksid igati piisavad ja liitlasi rahuldavad. Kui Piirivalve lennusalgal tekib taas selline olukord nagu novembris, kus kõik kolm kopterit olid korraga remondis või polnud veel täielikku tegutsemisvõimekust saavutanud, siis võime end ühel päeval leida olukorrast, kus liitlased enam meie õhupiiri ei turva – piloodi heaolu ja turvatunnet silmas pidades. Ja mis me siis teeme? Hakkame oma iseseisvat võimet nullist välja arendama? Palju see veel kopteritega võrreldes maksab?
Mis puudutab tegutsemist täiemahulise sõjalise konflikti korral, siis siin paneb Kunnas Jugoslaavia 1999. aasta õhukampaaniat näiteks tuues väga peent demagoogiat. Nimelt - tollal oli tegemist puhtalt õhukampaaniaga ning NATO transpordikopteritel puudus seetõttu igasugune vajadus üldse Serbia territooriumi kohale õhukaitsetsoonidesse oma nina toppida. Serbia ja Kosovo territooriumil ei viidudki ju läbi tollal selliseid maavägede või ühendoperatsioone, mis oleksid tinginud transpordikopterite kaasamise.
Teiseks ei olegi ju keegi nii loll, et hakkab täiemahulise konflikti korral nõrgalt relvastatud kopteritega vastase territooriumi või eesliini üksuste kohale ronima. Relvastamata kopter ongi mõeldud kasutamiseks eelkõige oma territooriumi kohal või oma eesliini läheduses. Helikopterile kujutavad kõige suuremat ohtu taktikalised õhutõrjerelvad, mida aga ei saa olla meie enda tagalas. Aga hävituslennuki või kuskilt Pihkva tagant kaugmaa-õhutõrjesüsteemiga on madalal või ülimadalal „oma“ territooriumi kohal lendavat kopterit juba suhteliselt keeruline alla kõmmutada.
Täiesti valed on ka Kunnase väited, justkui oleks kopterihange kohe algamas ning seeläbi jääksid maavägi ja Kaitseliit järgmistel aastatel vaeslaste ossa. Esiteks ei toimu seda hanget ilmselt läbima kolme-nelja aasta jooksul. Teiseks – kui vaadata kogu kaitseväe hankeplaane 10-aastases perspektiivis (sest igasugused vähegi suuremad hanked ajatatakse niikuinii tavaliselt vähemalt 3-4 aasta peale), siis on vaeslasteks isegi kopterihanke puhul Õhuvägi ja Merevägi ning lõviosa rahast läheb endiselt Maaväele, Kaitseliidule, samuti maaväe üksuste laskemoonavarudele jms.
Samuti ei ole sellel kopterivõimel midagi ühist võimalike välismissioonidega. Keegi ei hakka saatma kuskile Afganistani ühteainsat üsna kallist helikopterit. Eesti pilootide väljaõpe välismaal toimubki selleks, et 1. saata mõned Eesti piloodid missioonidele teiste riikide koptereid piloteerima; 2. ja seeläbi saada maailmatasemel väljaõppe ja lennukogemusega piloote meie enda võime jaoks.
Omaette küsimus on aga tõepoolest see, kas on vaja kahte paralleelset ja sarnast võimet arendada korraga nii Sise- kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Igati mõistlik oleks need võimed kokku koondada. Arvestades Siseministeeriumi kroonilist rahapuudust (päästjate palgatõusuks ei leita sellist „ülisuurt“ summat nagu 20 miljonit krooni) ei tundu see kopterivõime ülalhoidmine piirivalves eriti perspektiivne olevat ning oleks mõistlik kogu see kupatus ühte kohta koondada. Õhuväkke.
Lisaks sellele on vaja korralikult tagada rahuajal SAR võime õhuturbehävitajatele ning seejuures pole ei piirivalvurid ise ega ka Kunnas julgenud miskipärast kuskil otsesõnu öelda, et Piirivalve Lennusalga praegune või tulevane kopterite arv (ja nende kopterite tehniline võimekus ja reageerimisajad) oleksid igati piisavad ja liitlasi rahuldavad. Kui Piirivalve lennusalgal tekib taas selline olukord nagu novembris, kus kõik kolm kopterit olid korraga remondis või polnud veel täielikku tegutsemisvõimekust saavutanud, siis võime end ühel päeval leida olukorrast, kus liitlased enam meie õhupiiri ei turva – piloodi heaolu ja turvatunnet silmas pidades. Ja mis me siis teeme? Hakkame oma iseseisvat võimet nullist välja arendama? Palju see veel kopteritega võrreldes maksab?
Mis puudutab tegutsemist täiemahulise sõjalise konflikti korral, siis siin paneb Kunnas Jugoslaavia 1999. aasta õhukampaaniat näiteks tuues väga peent demagoogiat. Nimelt - tollal oli tegemist puhtalt õhukampaaniaga ning NATO transpordikopteritel puudus seetõttu igasugune vajadus üldse Serbia territooriumi kohale õhukaitsetsoonidesse oma nina toppida. Serbia ja Kosovo territooriumil ei viidudki ju läbi tollal selliseid maavägede või ühendoperatsioone, mis oleksid tinginud transpordikopterite kaasamise.
Teiseks ei olegi ju keegi nii loll, et hakkab täiemahulise konflikti korral nõrgalt relvastatud kopteritega vastase territooriumi või eesliini üksuste kohale ronima. Relvastamata kopter ongi mõeldud kasutamiseks eelkõige oma territooriumi kohal või oma eesliini läheduses. Helikopterile kujutavad kõige suuremat ohtu taktikalised õhutõrjerelvad, mida aga ei saa olla meie enda tagalas. Aga hävituslennuki või kuskilt Pihkva tagant kaugmaa-õhutõrjesüsteemiga on madalal või ülimadalal „oma“ territooriumi kohal lendavat kopterit juba suhteliselt keeruline alla kõmmutada.
Täiesti valed on ka Kunnase väited, justkui oleks kopterihange kohe algamas ning seeläbi jääksid maavägi ja Kaitseliit järgmistel aastatel vaeslaste ossa. Esiteks ei toimu seda hanget ilmselt läbima kolme-nelja aasta jooksul. Teiseks – kui vaadata kogu kaitseväe hankeplaane 10-aastases perspektiivis (sest igasugused vähegi suuremad hanked ajatatakse niikuinii tavaliselt vähemalt 3-4 aasta peale), siis on vaeslasteks isegi kopterihanke puhul Õhuvägi ja Merevägi ning lõviosa rahast läheb endiselt Maaväele, Kaitseliidule, samuti maaväe üksuste laskemoonavarudele jms.
Samuti ei ole sellel kopterivõimel midagi ühist võimalike välismissioonidega. Keegi ei hakka saatma kuskile Afganistani ühteainsat üsna kallist helikopterit. Eesti pilootide väljaõpe välismaal toimubki selleks, et 1. saata mõned Eesti piloodid missioonidele teiste riikide koptereid piloteerima; 2. ja seeläbi saada maailmatasemel väljaõppe ja lennukogemusega piloote meie enda võime jaoks.
Omaette küsimus on aga tõepoolest see, kas on vaja kahte paralleelset ja sarnast võimet arendada korraga nii Sise- kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Igati mõistlik oleks need võimed kokku koondada. Arvestades Siseministeeriumi kroonilist rahapuudust (päästjate palgatõusuks ei leita sellist „ülisuurt“ summat nagu 20 miljonit krooni) ei tundu see kopterivõime ülalhoidmine piirivalves eriti perspektiivne olevat ning oleks mõistlik kogu see kupatus ühte kohta koondada. Õhuväkke.
