Aleksandr Djomuškin
Djomuškin ütles RIA Novostile, et Pokrovi kolooniat ehk IK-2 peetakse Venemaa kõige karmimaks kolooniaks ja seda teavad pea kõik süüdimõistetud. Djomuškin kandis karistust koloonia eriblokis. Talle määrati 2,5-aastane vanglakaristus ekstremismi eest. Vabanes ta ennetähtaegselt 2019. aasta veebruaris Vladimiri oblasti Petuški kohtu otsusega ekstremismiparagrahvi osalise dekriminaliseerimise tõttu. „On mõned kohad, kuhu Venemaal sattuda ei tohi. Lisaks Karjalale, Krasnojarskile ja Omskile [...] on ainult üks koloonia, see on Vladimiri oma. [...] Seal on väga keerulised vangishoidmise tingimused,” lausus Djomuškin.
Djomuškin on kindel, et FSIN-i töötajad ei hakka Navalnõi vastu vägivalda kasutama, aga panevad ta tugevdatud kontrolli sektorisse A. Seal pole süüdimõistetul liikumisvabadust, käed on selja taga, pea langetatud, võib ainult istuda või seista, teiste süüdimõistetutega rääkimine on keelatud. „Seal ei ole kambreid, vaid on barakid 60-100 inimesele. Kaheksa tundi seisad, kaheksa tundi istud, seitse ja pool tundi magad, käid kiiresti kolm korda sööklas. Öörahu on kell kümme, äratus kell pool kuus, kell kuus peab olema juba voodi tehtud, pead olema riides, seisma valvel ja ootama äratussireeni,” rääkis Djomuškin.
Djomuškini sõnul on toitlustus suhteliselt hea. „Inimesed räägivad, et neil on seal spordiväljak, on kirik. [...] Aga millelegi sellisele Navalnõi ligi ei pääse. Mingites kirikutes ta käima ei hakka, mingeid spordiväljakuid ja raamatukogusid ta külastama ei hakka, seal on kõik keelatud. [...] Ainult režiimirühmas, kui ta sinna üle viiakse, avanevad tal võimalused midagi teha, kirjutada kiri või lugeda,” ütles Djomuškin. Djomuškini sõnul on töötamine IK-2-s võimalik, aga ainult mõõduka kontrolli sektoris. Tema sõnul on koloonias kokku vaid sada töökohta 700-800-le süüdimõistetule. „Kui tal lubatakse teisel aastal kord või kaks nädalas 15 minutiks kirikus käia, on see tema ainus virgutus,” kinnitas Djomuškin.
Advokaat Maria Eismont
„See on väga režiimne koloonia, punane (allub Venemaa Föderaalse Karistuste Täideviimise Teenistuse – FSIN töötajatele - toim.), erepunane, milles on kõik suunatud sellele, et inimene tunneks enda täielikku sõltuvust administratsioonist, praktiliselt ei olnud vaba aega,” rääkis Otkrõtõje Mediale Konstantin Kotovi advokaat Maria Eismont. „Kotoviga oli süüdimõistetutest lubatud aasta jooksul suhelda ühel kahel inimesel. Advokaadil oli sinna alati keeruline saada, mitte üheski koloonias ei ole ma oodanud 5-6 tundi, et mind sisse lastaks, mitte kuskil peale Pokrovi. Seal tehakse poliitiliste vangide isoleerimiseks kõik,” ütles Eismont.
Eismonti andmetel ei juhi koloonia ülem Aleksandr Muhhanov asutust väga kaua. „2019. aastal oli ta veel kohusetäitja, aga ma tean arvukatest vestlustest, et eelmise ülema ajal inimesi julmalt peksti, sõna otseses mõttes peksti vaeseomaks, mõnitati neid füüsiliselt. Muhhanovi ajal, nagu mina aru saan, on selline kohutav füüsiline vägivald lõppenud.”
Konstantin Kotov
„Ma veetsin selles koloonias veidi vähem kui poolteist aastat, vabanesin 2020. aasta 16. detsembril,” lisas Kotov ise. „Alguses satud niinimetatud karantiinirühma, selles koloonias kasutatakse seda selleks, et inimest maha suruda. Aetakse iga ilmaga välja platsile, õpid tervitama. Nähes koloonia töötajat, pead sa end esitlema: süüdimõistetu see ja see, sündinud sel ja sel aastal, karistuse algus, karistuse lõpp. Praktiliselt kogu päev õpid sellel platsil tervitama.”
Kotovi sõnul annab operatiivtöötaja kõigile värskelt kolooniasse saabunutele kätte luua ning süüdimõistetu peab videokaamera ees ütlema, et ei jaga vargakombeid ja on nõus töötama territooriumi heakorrastamisel.
Vägivallaga tema enda kallal Kotov kokku ei puutunud. Tema enda arvates toetuse tõttu vabadusest ja advokaatide pidevate külastuste tõttu, aga talle on teada, et piinamist ja peksmisi koloonias praktiseeritakse. „Ma tean, et seal pekstakse vastu taldu: inimene pannakse ruumi, keeratakse tabureti küljest lahti jalg ja hakatakse peksma vastu taldu. Seda teevad ka süüdimõistetud, kes teevad administratsiooniga koostööd. Ma olen kuulnud ka seksuaalvägivallaga ähvardamisest teiste süüdimõistetute suhtes,” rääkis Kotov.
„Mind hirmutati sellega, et ma ei vabane tingimisi ennetähtaegselt. Kogu seal viibimise aja jooksul tehti mulle kuus noomitust, mingi kohus mind tingimisi ennetähtaegselt ei vabastanud. Võidakse niimoodi survet avaldada: ei täida režiimi, kirjutame sulle noomituse mille eest iganes, näiteks nööp on lahti, ei tervitanud töötajat – see kõik on alus noomituseks ja see on tõsine survestamisinstrument.”
„Seal on kahekordsed barakid kahekordsete vooditega. Kokku koloonias väga palju inimesi ei ole. Arvan, et on umbes 400 inimest. Süüa antakse normaalselt, dušš on rühmas olemas, aga see on päevniku jaoks, ülejäänud süüdimõistetud käivad kord nädalas saunas,” kirjeldas Kotov olmet.
Kotovi sõnul toimub tööstustsoonis õmblustootmine, on puidutöötlemine, värvimistsehh ja koostetsehh. „Seal on kaks tööstustsooni, aga mina sinna ei sattunudki, sest olin invaliidide rühmas, kus on inimesed, kes ei saa tervisliku seisundi tõttu töötada, ja mind pandi ka miskipärast sinna. Nii palju, kui mina tean, rikutakse ka seal (tööstustsoonis - toim.) tõsiselt inimõigusi: ei pruugita täielikult välja maksta väljateenitud raha või töötad üldse ilma töölepinguta,” kinnitas Kotov.
„Tund hommikul ja tund õhtul kulub rivistusele. Süüdimõistetud seisavad platsil rühmakaupa ja ootavad, millal tuleb töötaja ja kõik üle loeb. Territooriumi heakorratöö toimub üks-kaks korda nädalas: pühid neid teeradu. Talvel koristad lund, suvel kastad lilli. Ja kogu ülejäänud aja vaatad televiisorit. Me vaatasime pidevalt televiisorit – föderaalseid kanaleid, muusikakanaleid, terve päev istub rühm organiseeritult toas ja vaatab päevnike järelevalve all televiisorit, isegi kui ei taha, sisuliselt sunniviisiliselt,” meenutas Kotov. „Isiklikku aega jääb ööpäevas umbes tund. Võib raamatut lugeda, võib kirjale vastata. Sellises režiimis elasin ma üsna palju kuid. Loomulikult on see psühholoogiliselt raske, pluss minuga ei rääkinud administratsiooni käsul süüdimõistetutest keegi.”
Pokrovi koloonia
Pokrovi koloonia ehk Venemaa Föderaalse Karistuste Täideviimise Teenistuse (FSIN) Vladimiri oblastivalitsuse föderaalne karistusasutus Paranduslik Koloonia nr 2 on üldrežiimiga koloonia Vladimiri oblasti Pokrovi linnas. Varem asus selles kohas ravi ja töö profülaktoorium nr 2, mis asutati Nõukogude Liidu siseministeeriumi käsul 1974. aastal. Paranduslik koloonia nr 2 asutati selle alusel reorganiseerimise teel 1994. aastal. Esimene süüdimõistetu võeti vastu 1996. aasta augustis.