www.militaar.net

OK mõtlesin kah mis oleks siis reaalsed variandid olnud ehk siis kuidas si*ast saia teha:

1) parim kaitse on rünnak - Eesti oleks pidanud kuulutama välisluure andmete põhjal Venemaale sõja ning alustama sõjategevust ASAP
2) kaitsma oleks pidanud sadamaid et oleks saanud suurema kambaga minema tõmmata - a'la liitlaste taganemine Prantsusmaalt II MS - Dunqerque ? Või oli see Dieppe - ajan vist sassi -ühesõnaga kõik jõud oleks pidanud mobiliseeritama Tallinna alla
3) Baaside leping alla kirjutada - Vene väed sisse lasta - hajutada tähelepanu ning - baasid ära võtta - eeldaks varjatud jõudude olemasolu
4) Saata Venemaale partisanid totaalse terroriga -ok uitmõte ning absurd
5) sissisõda kirveste ja vibude ja ambudega mnjah ...

Ega palju variante poleks olnud aga lasta ennast ära painutada pärast seda kui iseseisvus nii raskelt kätte tuli on ikka nutune küll ...

Ainus loogiline variant oleks olnud et Pätsu valitsus oleks välja karjunud - asi on kahtlane tõmmake kõik minema ...
Tõde on see et meie naabrit ei saa usaldada ja nad on suurriik ...

Ja nagunii oleks Eesti jäetud üksinda ning sama tõde kehtib ka hetkel - kui ikka tahetakse Eesti ära võtta siis võetakse nagu naksti - NATO ning EL vaevalt siin paugutama hakkavad kui reaalseks sõjaks läheb ...

Diplomaatia on ilus aga kel jõud sel õigus kehtib ka 21 sajandil ...

Kuna me oleme n.ö. puhverriik pole meil siin midagi plõksida ....

Eesti kaitsevägi oli ümberrelvastamisel- kõik maailma armeed on mingis osas kogu aeg ümberrelvastamisel ja ümberformeerimisel, sõjavägi on nagu Tallinna linn- ei saa iial valmis.

Eesti kaitseväe ümberrelvastamisel oli üks väike omapära. Kuna selleks oli pidevalt puudus finantsidest, siis toimus see viimane ümberrelvastamine nii, et kõigepealt müüdi vanad relvad maha. Hispaaniasse, kust kodusõja tõttu saadi korralik hind neist. Ning siis osteti uued asemele. Ning see "ümberrelvastamisel" tähendas tegelikult seda, et enamust tellitud varustust ei oldud kätte saadud.

Ehk teisiti öelda - kohati oli sõjavägi relvadeta.

Artikkel Eesti kaitsejõududest oli ka ajakirjas Aja Pulss.Kahjuks ei mäleta enam tolle ajakirja aastanumbrtit,oletan et oli mingi 87 või 88 aasta oma.

nublu, julgen Sulle jälle vastu vaielda, major Ernst Tiiveli arvates, usun, et Sa tead, kes see mees oli, teistele, kes ei tea selgituseks, et mees oli 1934. aastast oli Tiivel Sõjaväe Varustusvalitsuse relvastusosakonna ülem ja 1939. aastast ühtlasi sõjaväe tehnilise ala juhataja ning Sõjaväe Tehnikanõukogu esimees.
Ametiga seoses oli Tiivel Sõjanõukogu liige. 1941. a. pääses ta sakslaste juurde ja oli Eesti väeosade Kindralinspektuuri tehnikaosakonna ülem. 1944. a. pääses major Tiivel perega Rootsi ja sealt 1953. a. Kanadasse.
Nii, et siis üks väga väheseid Eesti Vabariigi sõjaväe juhtkonda kuuluvaid sõjaväelasi, kel õnnestus sõda üle elada.
Tsiteerin teda
Samal ajal õnnestus meil soodsa konjunktuuri tõttu realiseerida osa vananenud ja täiesti üleliigset relvvarustust soodsatel tingimustel. See müük andis riigieelarve korras saadud summadele tugeva lisa juurde. Meie müüsime üleliigset varustutust umbes 15 miljoni krooni eest. See oli umbes võrdne meie kogu sõjaministeeriumi üheaastase korralise eelarvega. On väidetud, et meie ei saanud N.Venele vastu hakata sellepärast, et sõjaministeerium müüs sõjaväe relvad ja laskemoona ära. See ei vasta tõele. Tahaksin siinkohal allakriipsutada seda, et selle vananenud relvavarustuste müügiga meie sõjaväe tulejõud mitte kõige vähemalgi määral ei vähenenud. Sõjaväele ettenähtud mobilisatsiooni tagavarad jäid puutumata.

Vähemalt lennuväe kohapealt on Nublul õigus, siin müüdi küll lennukid maha ja ei jõutud uusi kätte saada!

sellekoha pealt on nublul tõesti õigus, aga väga palju on Eesti, selles süüdi, et ise venitas relvade ostmisega ja pipardas palju. Seda sellises olukorras, nagu 39a. Mingid Inglise lennukid oli võimalus Eestil osta, kuid Eesti keeldus tahtis paremaid. Soome ostis need ise ära, mis Eestile ei kõlvanud. Sammuti ei üritanud Eesti teha äri Itaaliaga, kes isegi Soome talvesõjaajal sommidele lennukeid müüs. Tõenäoliselt oleksid olnud nad huvitatud ka Eestile müüma. Pappi meil ju oli piisavalt, julgen isegi väita päris palju, nii väikese riigi kohta.
Ärme unusta ka Ungarit, kes Poola kraamiga midagi pihta ei osanud hakkata ja seda Sommidele maha parseldas. Seal hulgas ka õhutõrjerelvi ja tankitõrjekahureid.

Lennuvägi polnud tol ajal siiski veel mitte nii oluline.Tõsisem probleem oli ikka puudulik tankitõrje.

Mina olen veendunud, et nii tankitõrje, õhutõrje, kui ka lennuväe probleem, oleks hea tahtmise puhul olnud lahendatav. Ilmekas näide jälle Soome.

Tiivelil oli kindlasti õigus selles osas, et mahamüüdud relvad olid vanad ning nendest saadi hea hind. Isegi uskumatult hea hind. Kui seda (või tegelikult neid - relvi müüdi mitme partiina) tehingut poleks olnud, siis oleks Eesti sõjaväe seis 1939-40 olnud veelgi nutusem.

Aga praktiline seis oli selline, et relvatehingu tulemusena oli lennuvägi praktiliselt lahinglennukiteta, õhutõrje sai kätte vaid ühe patarei jagu 37 mm kahureid, 75 mm ja 20 mm tarneaeg oli nii hiline, et nende kättesaamise ajaks ei eksisteerinud enam Eesti Vabariiki. Püstolite ning püstolkuulipildujate tehing läks pea-aegu õnnelikult - püstolid saadi kätte, kuid Suomi püstolkuulipildujad enam väeosadesse ei jõudnud. Või kui, siis vähesel hulgal. 1941. a. jagati neid juba hävituspataljonidele...

Kätte jäid saamata ka tellitud haubitsad. Vanad olid aga Hispaaniasse juba läinud...

Kätte saadi üsna palju autosi, mis aitas kaasa sõjaväe mehhaniseerimisele. Väike kogus tankitõrje kahureid, millega õnnestus relvastada vastavad kompaniid ning üldse luua tankitõrje (kuid mis oli reaalseks tankitõrjeks siiski häbematult väike kogus).

Kõige hullemast kriisist aitas üle saada nn Grimaud relvapartii - Poolast ostetud relvad, mida siis eelnimetatud relvakaupmees oli ilmselt samuti kavatsenud müüa Hispaaniasse, kuid sealse kodusõja lõppemise tõttu ei saanud seda enam teha. Nii jäid relvad Eestisse "korrastamisele" kuni omanik üritas uut ostjat leida ning transporti organiseerida (räägiti Hiinast). Kuid Teise Maailmasõja puhkemisel Eesti arrestis need relvad ning võttis osa neist ka kasutusele. Sealt saadi 2 patarei jagu 40 mm õhutõrjekahureid, samuti juba vanu I M-s aegseid haubitsaid, kuid vähemalt õnnestus oma haubitsapatareid uuesti relvastada ning mõned isegi juurde formeerida, ning veel ühte-teist (mida praegu lihtsalt ei suuda meelde tuletada).

Need relvad jõuti aga relvastusse võtta juba peale N Liiduga baaside lepingu sõlmimist.

Mis puutub aga tehingute "hilinemisse" - varem tellimiseks polnud raha. Kui aga (pisut ebaeetiliste tehingute tulemusena ) raha tekkis, siis oli Euroopas sõjaoht juba õhus ning kõigi relvatarnijate uste taha olid tekkinud juba järjekorrad. Kohe kätte oleks võinud saada ainult samasugust kola, millest ise just oli lahti saadud...

See, et soomlastele Talvesõja ajal lahkelt relvi tarniti - see oli pigem erand kui reegel. Kui Eesti oleks ehk 1939. a. ka keeldunud paktist ning sattunud agressiooni ohvriks - ilmselt oleks ka meile see erand tehtud. Ainult et kui palju me siis neist relvadest kätte oleks jõudnud saada ning relvastusse võtta...

Ja kui neist Itaalia hävituslennukeist juba jutuks tuli, siis need olid just üheks näiteks relvadest, mida soomlased sõja jooksul kätte ei saanud. Kuna Saksamaa ei lasknud neid läbi oma territooriumi transportida. Kuni need laeva peale pandi ning meritsi Rootsi saadeti - sõda sai juba otsa.

nublu, nüüd panin mina, või Sina puusse, pean üle kontrollima oma info. Aga mälu järgi oli seis Itaaliaga selline, et mingid lennukid Saksamaa konfiskeeris, ülejäänud jõutsid meritsi ilusti kohale ja õigeks ajaks. Kaasas sõnum Mussolinilt, et alati saab juurde, kui tahate

Nojah, nagu ikka on tõde kusagil vahepeal

Said vähemasti osa kätte enne sõja lõppemist. Osa peale sõja lõppu.

Kas see aga oli "õigeks ajaks"

In October 1939 Finland was forced to order 25 Fiat G.50 planes to Finnish air force, because it was then the only fighter type which could get instantly. In January 1940 10 more planes was ordered. Germany didn't gave permission to transport the planes through it's territory because of the political reasons, thats why the planes reached in Finland at the end of February and in the beginning of March 1940.

LeLv 26 formed "Osasto Nieminen" in February 1940 at Utti equipped with new Fiat G.50 fighters. Soon it moved to Haukkajärvi lake's ice near Utti because intruding Russian planes. During the Winter war Finnish Fiat G.50 pilots gained 13 air victories.

Point ei ole selles minu jaoks, kas õigeks ajaks või mitte, mina püüan pöörata ümber fakti, nagu Eesti allaandmine oli ainuõige ja, et meil ei olnud absoluutselt mitte mingit muud võimalust. Seda väidavad Eestis väga paljud, seda õpetatakse ka koolides, õigustatakse allaandmist, mis oli äärmiselt vale ja Eestile kahjulik otsus.
Kui Eesti oleks tellinud Itaaliast lennukid 39a. aug, näiteks, kas oleks need siis õigeks ajaks siia jõudnud.

Siin tekib jälle küsimus, et mis oleks olnud eesti jaoks "õige aeg"

Enne baaside lepingu ultimaatumit? Ehk siis 1939. a. oktoobriks? Vähe tõenäoline.

Soomlased tellisid oma Fiat'id 23. oktoobril 1939. Seda ka seepärast, et itaallased lubasid lennukid kohe kätte toimetada. Ühtegi teist lennukit poleks olnud võimalik sellistel tingimustel sel hetkel Euroopast osta. (Ja soomlased ise nimetavad neid Fiat'e üheks peamiseks pretendendiks oma õhujõudude kõige halvema hävituslennuki tiitlile )

Kaks lennukit saadigi pea kohe kätte - 18. detsembril 1939. Kuna need õnnestus läbi Saksamaa raudteetranspordiga kohale toimetada. Siis sakslased enam raudteevedu ei lubanud ning ülejäänud lennukid saadeti teele laevadega.

Need pandi kokku Rootsis ning sealt lennati edasi Soome. Juba mainitud LeLv 26 sai oma lennukid kätte 11 veebruaril. Kahjuks ei oska öelda, kui palju neid oli. Kuid kuni sõja lõpuni jõuti tellitud 35-st kätte saada 26 lennukit.

Kui nüüd võtta võrdluseks Eesti olukord - kui eestlased esitaks tellimuse 1. augustil 1939, siis parimal juhul oleks tõesti olnud võimalik oktoobri alguses esimesed lennukid kätte saada.

Sellel on aga mitu suurt AGA:
- kas eestlased oleks juba 1. augustil taibanud kohe tormata lennukeid tellima, Spitfire'ite tarne tühistati märksa hiljem;
- kas itaallased oleks ka Eestile nõustunud neid müüma "lennukid kohe kätte" tingimusel (sisuliselt võeti enda lennuväele tellitud lennukid ning anti need ära)
- kas sakslased oleks võimaldanud raudteevedu (mida nad aga soomlastele ju ei võimaldanud)

Kui oleks läinud tarneteks mere teel, siis oleks tulnud 2 uut tegurit
- kas vene laevastik ei oleks Eesti rannikut juba blokeerinud (aga tegelikult olid nad selleks ju teatavasti valmis)
- kui laevastik on ranniku blokeerinud, siis oleks tulnud leida sõbralik riik kes laseb lennukid enda juures kokku panna ning sealt kohale toimetada (nagu Rootsi seda võimaldas soomlaste tellitud lennukite puhul), kas aga selline oleks leitud...

Ma ei väida ka seda, et Eesti allaandmine oli see ainõige variant. Kuid mida rohkem tolleaegseid sündmusi uurin seda kindlamaks kujuneb veendumus, et otsust ei tehtud kergekäeliselt ning tolleaegseid riigijuhte "riigi äraandmises" ei ole ka õige süüdistada.

Poliitiline ning sõjaline olukord lihtsalt oli tol hetkel kujunenud selliseks, et Eesti ees olid ainult halvad ning väga halvad valikud. Ning tänase tarkuse otsast väita, et mõni neist oleks mingit moodi Eesti saatuse jaoks oluliselt paremaks osutunud, on minu meelest puhas spekulatsioon.

nublu. spekulatsioon on see muidugi, sellele ei vaidle ma vastu, aga arvestades, et Eesti on meie kodumaa on see väga huvitav spekulatsioon.

Enne baaside lepingu ultimaatumit? Ehk siis 1939. a. oktoobriks? Vähe tõenäoline

Väga palju on Eestit süüdistatud ka selles, et vastupidiselt Soomele, ei üritanud Eest N-Liidu nõudmistega viivitada. Umbes nii, siis, et oleks pidanud viivtama ja samal ajal oma riigi relvastust täiendama.
Eesti ja Soome tolle aegset poliitikat võrreldes ongi see imelik, et seal, kus Eesti viivtas, Soome kiirustas ja seal, ku Soome kiirustas, Eesti viivitas. Pealegi, kas mitte Soomele ei esitatud ka territorjaalseid nõudmisi 39a. okt. Sõda toimus aga 40a. lõpus.

kas eestlased oleks juba 1. augustil taibanud kohe tormata lennukeid tellima, Spitfire'ite tarne tühistati märksa hiljem

Spitfire'ite kättesaamise aeg oli teada, teada oli ka see, et sõda ukse ees, mida veel passida arvestades Eesti lennuväe olukorda.

kas itaallased oleks ka Eestile nõustunud neid müüma "lennukid kohe kätte" tingimusel (sisuliselt võeti enda lennuväele tellitud lennukid ning anti need ära)

Vot selle kohta ei oska öelda peab rohkem teemat uurima. Suure raha himus, oleks ehk suur osa kohe kätte antud.

kas sakslased oleks võimaldanud raudteevedu (mida nad aga soomlastele ju ei võimaldanud)

Noh Sommid olid, siis asjad väga teravaks läinud N-Liiduga, kui Sakslased tarne ära keelasid, Eesti oleks, ehk kraami varem, enne sõda kätte saanud.

kas vene laevastik ei oleks Eesti rannikut juba blokeerinud (aga tegelikult olid nad selleks ju teatavasti valmis)

Sellest ma ei saa hästi aru , sulg oleks idee järgi pidanud ju venelast kinni hoidma ja Läänemeri oleks pidanud vaba olema.