www.militaar.net

tympsa kirjutas: Osseetia ja Abhaasia okupeerimist näitas Vene propaganda kui suurt võitu, kuid mida siis tegelikult võideti ? Võideti 2 üsna väheolulist maakillukest ja kaotati terve Gruusia kui oma liitlane ja vasall.Krimmi annekteerimist näidati Venes samuti kui suurt võitu, kuid mida tegelikult suures plaanis võideti ?Jah, üsna oluline maalapike strateegiliselt tähtsas Musta mere osas, kuid kaotati terve tohutusuur Ukraina, mis on määratult suurema tähtsusega ! Ja kaotati alatiseks, seda enam tagasi ei saa .Kus see võit siin siis on ?

Küsimus, milline võiks olla Venemaa järgmine sõjaline samm Ukrainas, tekitab praegu unetuid öid nii Kiievis kui loodetavasti ka NATOs ja Washingtonis, kirjutab julgeolekuanalüütik Eerik-Niiles Kross (IRL). Ta pakub välja kolm põhivarianti, kuidas sündmused edasi areneda võivad.

enemaa veebruaris alanud agressiooni Ukraina vastu saab põhiliselt Moskvast lähtuva retoorika alusel jagada nelja etappi. Kõiki neid etappe iseloomustab Venemaa osaluse eitamine vähemasti aktiivsetes etappides ja tegelike eesmärkide hägustamine tegevuse ja retoorika täieliku lahutamise kaudu. Sellel, mida Venemaa ütleb, pole vähematki seost sellega, mida ta teeb.

Kõigepealt vallutati ja annekteeriti Krimm, tegemist oli klassikalise erioperatsiooniga, kus Venemaa invasiooni eitati kuni Krimmi piduliku annekteerimis­tseremooniani ja siis jagati osalenud vägedele ordeneid.

Järgnes eskalatsioonietapp Ida-Ukrainas, kus loodi imporditud eriüksuslaste gruppide toel separatistlik võrgustik, haarati kümneid linnu kolmes Ida-Ukraina oblastis, loodi iga hinna eest muljet Ukraina keskvõimu võimetusest ja loodeti nurjata presidendivalimised. Selle operatsiooni­etapi põhielement oli otsese sõjalise jõuga ähvardamine. Ukraina piiri taha koondati umbes 40 000 sõdurit ja rohkesti tehnikat, Vene tankid sõitsid mööda piiritaguseid maanteid, helikopterid rivistusid ja lendasid ringi. Nii Kiiev kui lääs hoidsid Vene invasiooni ootuses hinge kinni.

Kuni presidendivalimisteni kestis täielik fantoomsõda. Venemaa justkui ähvardas vägedega piiri taga ja maailm anus Moskvat mitte ründama, samas kui Vene eriüksused viisid Luganskis ja mujal läbi sõjalisi operatsiooni.

Presidendivalimiste eel alustas Moskva veel keerulisemat mängu. Diplomaatias vahetati käiku ning hakati rääkima läbirääkimistest ja pingeleevendusest. Moskva andis lootust, et tunnustab presidendivalimiste tulemusi, vägesid hakati piiri ääres­t ära viima. Ilmselt nägi Kreml, et valimisi läbi kukutada ei õnnestu ja ilma avaliku sissetungita ei suuda separatistid ka spetsnaz’i abita kogu hõivatud territooriumi hoida.

Seesugusel näilisel pingeleevendusel oli kaks tegelikku eesmärki: esiteks hakkas Kiiev näitama esimesi sõjalisi edusamme separatistide vastu. Moskva ei saanud olla ka vaikimisi kaotustega seostatud. Moskva nõustumised läbirääkimiste ja «diplomaatilise lahendusega» pidid panema lääneriigid avaldama survet Kiievile sõjaline tegevus lõpetada. Ses osas on Kreml ka teatavat edu saavutanud. Lääne niigi vähene otsustavus sanktsioonide kehtestamisel on sootuks raugenud ja nii Berliin kui Brüssel räägivad Kiievile, et tarvis on läbi rääkida. Arusaamatu küll, kellega täpselt.

Samas on Venemaa intensiivistanud konventsionaalse relvaabi andmist kaotusi kandvatele separatistidele. Mõne nädala eest algas sõja kolmas etapp, kus Venemaa ühest küljest nõuab Kiievi terrorismivastase operatsiooni lõpetamist, räägib tsiviilohvritest ja murest kuritarvituste üle, samal ajal saadab iga päev üle piiri uusi soomukeid, tanke ja raskerelvastust, kasutab moodsaid tankitõrjerelvi ja reaktiivraketiheitjaid Grad. See relvastus kuulub n-ö pärissõja arsenali.

Praeguseks on ilmne, et põhilisi eesmärke ei ole Moskva senise taktikaga saavutanud. Separatistide käest on ära võetud suur osa territooriumi, Kiievi valitsus on pigem tugevnenud ja stabiliseerunud, üha raskemaks läheb varjata Moskva otsest sõjalist tegevust Ukraina territooriumil. Separatistide endi käes võiks ehk olla miinipildujaid, kuid Grade lihtsalt ei kasuta keegi muu kui Vene armee.

Algamas on sõja uus etapp, sest Venemaa peab kas taanduma või minema rünnakule. On selge, et senise tegevuse jätkudes saavutavad ukrainlased peagi olukorra, kus kontrollitakse enam-vähem kogu territooriumi ja lahendada jääb Donetskisse tõmbunud separatistide küsimus. Suurlinnas tsiviilelanikkonna sekka peitunud võitlejad on loomulikult tõsine probleem, ent on oma olemuselt lokaalne, ja kui Ukraina väed linna sissepääse kontrollida suudavad, hakkab aeg töötama keskvalitsuse kasuks.

Praegu on Venemaa ilmselgelt mures nii Kiievi pealetungi edukuse kui oma fantoomsõja läbikukkumise pärast. Viimane ei ole ka kaugeltki nii varjatud kui seda loodeti. Venemaa sekkumine on nii kaugelenähtav, et peatselt ei saa isegi Brüssel enam teeselda selle mittemärkamist.

On usutav, et umbes aprillis, kui ukrainlased suutsid esimest korda mobilisatsiooniga edu saavutada ja hakkasid läänest võitlusvõimelisemaid väeosi ida poole Dneprit saatma, otsustati Moskvas loobuda kiirest rünnakust üle piiri. Sinna koondunud 40 000 meest ei olnud enam piisav. Seejärel alanud näilist pingeleevendust ja vägede tagasitõmbamist tuleks seetõttu pidada pigem ümbergrupeerumiseks kui taandumiseks.

Oleks äärmisel naiivne arvata, et Moskva on pärast kuudepikkust erinevate operatsiooniversioonide katsetamist äkki loobunud oma strateegilisest eesmärgist ehk Ukraina kontrolli alla saamisest. Üsna kindlasti kaalutakse uusi sõjalisi tegevusvariante.

Putin on seni suutnud pidevalt üllatada nii oma sammude ajastuse kui suuna osas. Ainus, mida julgen kindlalt ennustada, on, et järgmise sõjalise sammu ta kindlasti astub. Küsimus, milline see võiks olla, tekitab praegu unetuid öid nii Kiievis kui loodetavasti ka NATOs ja Washingtonis. Võiks ka ennustada, et järgmise sammuga tuleb Venemaa sõjaliselt vähemasti osaliselt n-ö kapist välja.

Põhivariante võiks pakkuda kolm. Esiteks võiks venelased tuua praegu piiridele alles jäänud väed sisse rahuvalvajatena. (Moskva viimaste päevade üliterav retoorika väidetava Ukrainast Venemaale ühte elumajja lennanud raketi osas kõlab vägagi sobiva ettekäändena.) On selge, et nendest vägedest ei piisa Ida-Ukraina hõivamiseks, kuid sissetung lööks segi ukrainlaste ofensiivi ja annaks separatistidele, kes hakkavad jääma kahes põhilises keskuses ukrainlaste haardesse, oluliselt hingamisruumi. Samuti oleksid ukrainlased sunnitud ilmselt põhjast vägesid juurde tooma, mis omakorda jätaks selle suuna väga haavatavaks. Kui ukrainlaste edu jätkub senises tempos, on paari nädala pärast sellise operatsiooni teostamiseks liiga hilja. Seega, kui venelased tõepoolest Luganski ja Donetski oblastisse sisse tungivad, teevad nad seda lähemate päevade jooksul.

Teine võimalik samm, mis iseenesest on võimalik ka kombinatsioonis eelnevaga, oleks Ida-Ukraina kohal nn lennukeeluala kehtestamine. Nimelt on Ukraina lennuvägi viimastel nädalatel separatistide vastu kõige tõhusamat tööd teinud. Moskva poolametlik retoorika on sagenevalt soovitanud ka «strateegilisi lööke». Lennukeeluala tähendaks, et Venemaa muudab Ukraina lennuväe tegutsemisvõimetuks. Selleks on vaja raketi- ja pommirünnakuid Ukraina lennuväljade ja lennuväe baaside vastu lääne pool Dneprit.

Niisugune rünnak oleks retoorikas põhjendatav «enesekaitsega» ja «tsiviilelanikkonna kaitsega». Samuti saaks Putin luua paralleeli NATO Serbia-vastase operatsiooniga (mida Moskva alalõpmata meenutab) ja väita, et me «kaitseme ennast nii nagu Iisrael».

Ukraina lennuväevastane operatsioon aeglustaks oluliselt Kiievi separatistide vastast ofensiivi, kuid raske on näha, et see tooks kaasa sõjalise pöörde ilma Vene maavägede sekkumise või Vene lennuväe kasutamiseta ka Ukraina üksuste ja logistika vastu.

Kolmas võimalus on kõige murettekitavam. Miskipärast on jäänud peaaegu tähelepanuta Putini 27. juuni käskkiri. Sellega kuulutas ta 60 päevaks välja armee ja sisevägede reservväelaste mobilisatsiooni. Mobilisatsioonikäskkiri sisaldab ka kahte salajast punkti, mille sisu ei ole avalikult teada. Et see käskkiri ei oleks seotud sündmustega Ukrainas, on peaaegu võimatu kujutleda. Analüütikute väitel peaks Moskva selle mobilisatsiooniga saama relvile umbes 200 armee, spetsnaz’i ja õhudessandi manööverpataljoni, mis on kolm korda rohkem, kui oli koondatud Ukraina piiridele märtsi lõpuks. See jõud peaks kokku saadama augusti lõpuks ehk enne NATO Walesi tippkohtumist. Pehmelt öeldes jääb arusaamatuks, miks lääs taas usub, et Moskva otsib kriisile diplomaatilist lahendust, kui samal ajal käib suuremat sorti mobilisatsioon.

Isegi kui Putin seda väge ei kasutaks, oleks tegemist Ukraina seisukohalt fataalse ähvardusega.

Kokkuvõtteks: kuigi nii lääne poliitikud kui meedia on Ukraina kriisist väsinud, peaksime silmad murelikult lahti hoidma. See sõda ei ole veel kaugeltki läbi.

kaur3 kirjutas:Kahe Vene dessantniku hukkumise libauudisega on veidrad lood. Paistab, et uurimiskomitees on mingi ümbrik liiga vara lahti tehtud

http://twower.livejournal.com/1371408.html

võhik kirjutas: Igaks juhuks teen eeltoodud lahinguteadete kohta ühe täpsustuse (ka ise lugesin seda uudist vene keeles ja esmalt ka mõtlesin - et Donetski all...ehk siis Donetski linna all). Võibolla mõeldakse tegelikult originaalis Donetski oblasti all (või lõpus või... vot ei tea vene keel omapära).

Tegevus tegelikult käib Donetski oblasti piirialadel - kurikuulsast Šneznojest lõunas. Seal ka siis Saur-Mogila - Saur.Mogilast lõunasse ja itta - siis lahingutegevus - koheselt sealsamas on ka Marinivka (kuidas ta eesti keeles õige on ei tea) piiripunkt. Eks siin bojevikud tõmbavad U. vägede kotisuud kinni.

Magasin kirjutas:Lugesin läbi praktiliselt kogu selle teema-ajaloo (päris kõike ei jõudnud, kuna materjal on mahukas). Sattusin siia, kuna facebookis ilmuv "Uudised Ukrainast" viskas propagandakopa ette. Ei viitsinud enam ajusid pesta.

Sellega seoses tekkis küsimus, et miks kasutaja denis23 ära blokeeriti? Ehkki ilmselgelt on tegemist vene-keelse inimesega, olid tema sõnavõtud huvitavad. Kuna tõemonopoli pole siit ilmselt kellelgi, siis minul isiklikult oli huvitav lugeda vene tausta (ja ilmselt ka eelistustega) inimese pilti sellest konfliktist.

Suurem osa siin üliaktiivselt kommenteerivaid inimesi tugineb peaaegu eksklusiivselt kanalitele, mille sõltumatus on pehmelt öeldes küsitav. Mind isiklikult huvitab pigem just tõde ja reaalne tegelikkus. Demokraatia-meelsust või Eesti-meelsust pole vaja mulle agressiivselt müüa - ma olen ürini eestimeelne. Seda enam tahaks ma teada taustu, et mida ja miks kus mõeldakse.

Kohati topitakse siia linke "Eesti teadlastelt", kes "seletavad Putini tegusid" või midaiganes. See on täielik, totaalne bs. Putin, Janukovitsh, Jushsthenko ringkond, Tõmoshenko, Kutshma - tegemist on omavahel vanade tuttavate ja kolleegidega - varastamise sektoris. Me räägime ärist (ukraina moodi), mitte poliitikast. (Muidugi pole nad - eriti Ukraina-poolsed tegelased - sõbrad kogu aeg - arusaadav ka, ukraina pool on ju ainult üks ots gaasitorust, tahtjaid aga palju).
Ka imik saab ju aru, et tüli, mille taustal praegu Venemaa ja läänemaailm mõjuvaldkonna pärast võitlevad - sai alguse rahast (eeskätt gaasi ümber liikuvast) - ja tüli käib selle ümber suures osas ka praegu. Ja ma ei räägi siin riiklikest rahalistest huvidest, vaid eelpoolnimetatud eraisikute + nende ärikaaskondade/oligarhide/tankistide/niiditõmbajate jne ärihuvidest. Sinna alla liigituvad ka nii Ukraina-Venemaa parteid kui muud nondega seotud juriidilised kehad, mille abil tihti varastatud rahast osaliselt hallatakse ja isegi "investeeritakse" - poliitika kaudu. Tänud siinkohal Keskerakonnale ja Elmar Sepale eraldi, kes näitas Jüri Vilmsi sihtkapitali abil kõigile, kuidas käib musta raha pesemine erakonnakassasse ja mujale.)

Ukrainas on varastatud viimased 1000 aastat. Varastamine on Ukrainas lausa rahvuslik kunst. Kes on pisutki viitsinud lugeda Ukraina kirjandust või viibinud Ukrainas - peaks kursis olema. See on isegi hullem kui Venemaal. Kui ei usu, küsige tuttavatelt paiksetelt ukrainlastelt. Establishmendi varastamine ei tekita Ukrainas mingit emotsiooni ega protesti - see on loomulik nende jaoks. Ja kuna Ukraina on Venemaaga seotud sadu ja sadu aastaid - siis on olnud olemas nii põhjus varastamiseks kui ka üpris toekas varasalv.

Oleks väga tore kui siin ei blokeeritaks ka denis23-suguseid tegelasi, hoolimata sellest kui nende nö ideoloogiline retoorika ei kattu selle demokraatiabullshitiga, mille kattevarjus Ukrainas toimetatakse. Seni kuni nad Eesti-riigi-vastast juttu ei aja - ei tohiks nagu olla põhjust siin kedagi suukorvistada, muidu muutub asi pisut hüsteeriliseks. Või ei?

Ma annan endale täiesti aru, et keskmisel eestlasel on nö avalikus retoorikas kasulik rääkida demokraatiast ja Euroopast Ukrainas, kuna kaugemas perspektiivis mida vähem on Venemaal jõudu ja agressiivsust, seda suurem on Eesti julgeolek. Kuid see ei tähenda automaatselt, nagu oleks pilt euroopalikust, demokraatlikust Ukrainast ka tegelikkus. Mind huvitaks vahelduseks tegelikkus. Olen ma õigesse kohta sattunud?

kaugeltuuriv kirjutas:http://www.glavnoe.ua/news/n184102,uudis nagu esmapilgul ikka tundub,selline rutiine tulistamistest.Lugege aga lõppu-tulistamine toimus reaktiivsüsteemist Grad,rasketest miinipildujatest ja 122-mm liikurhaubitsast Gvozdika.Tulistamine toimus VENE RIIGIPIIRI POOLT.ATO VASTASID TULISTAMISELE TULEGA.
KAS MA SAAN VALESTI ARU VÕI ON MU VENE KEEL NATUKE ROOSTES AGA SELLE UUDISE JÄRGI TULISTASID UKRAINA ÜKSUSED VASTU JA SIHTMÄRGIKS OLI SIIS VENE PIIRIALAL OLEVAD TULISTAJAD?