Politseil on järjest sagedamini probleeme sellega, et väljakutsele reageerides selgub, et tegemist pole klassikalise politsei sekkumist vajava olukorraga, vaid pigem on üks osalisi vaimse tervise murega kimpus. Probleem teravneb siis, kui meditsiiniasutused hindavad isiku vaimse tervise piisavalt heaks, et haiglasse teda asjatundjate järelevalve alla ei võeta.
Politseid justkui ei peakski otseselt huvitama kellegi vaimne tervis. Samas näeb Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares, et keegi teine probleemiga aktiivselt ei tegele ning seetõttu langeb nendele inimestele abi otsimise koorem just patrullpolitseinikele ja uurijatele. Kui politsei nende lugudega täna ei tegeleks ega probleemi tõstataks, siis juba kasvõi homme oleksid need inimesed politsei juures tagasi, kuid siis juba millegi hullema tõttu. Näiteks oleksid nad kellelegi midagi teinud või ise kellegi ohvriks langenud. „Ja see on fakt, et varem või hiljem nii juhtub,“ nentis Vares.
Küll märkis Vares, et tänu sellele, et politsei teab osa inimesi ja nendega kaasnevaid probleeme juba varasemast ajast, saavad nad halvemat mingilgi viisil ennetada, kui isik teiste juhtumite kaudu piltile tuleb. „Meie jaoks hakkab häirekell juba siis lööma, kui näeme, et varem keeruliste mõtetega inimene näiteks kauplusevargusega vahele jääb. See näitab, et inimene on hädas ja allakäigutrepil,“ selgitas ta. Vähim, mida politsei sellistes olukordades teha saab, on patrull välja saata ja kontrollida, millises seisus inimene on. Kindlasti tehakse seda, kui olukorda peetakse kriitiliseks ja asjaga on kiire. Üldjuhul kontrollivad olukorda piirkonnapolitseinikud ja -uurijad ning hindavad kohapeal, kas on vaja kiirabi kaasata.
Üheks selliseks näiteks tõi Vares juhtumi, kus Lasnamäel ründas noor naine teist inimest noaga. Naine on küll süüdiv, kuid sellel hetkel oli ta ebaadekvaatses seisus. Praegu on ta kohtu all ja esimene aste on oma sõna öelnud. Ekspertiis tuvastas, et juhtunu oli tegelikult tema senise pöörase elukäigu loomulik tulemus. Keeruliselt käitus ta juba seitsmeaastaselt, oma roll oli selles ka kodusel olukorral. Hilisemas eas on ta sageli tarvitanud kanepit ja kanget alkoholi. „Tõsi, sellele tütarlapsele oli varemgi psühhiaatrilist abi otsitud ja ka saadud, kuid keerulist käitumist ja alkoholiprobleeme see kahjuks ei lõpetanud,“ nentis Vares.
Mõne aasta eest märkasid inimesed Tallinnas Solarise keskuse juures justkui tardunult keset tänavat seisvat meest ja helistasid häirekeskusse. Väljakutsele reageerisid nii politsei kui ka kiirabi. Tuvastati, et inimene on vaimselt keerulises seisus, kuid teda polnud võimalik kuhugi n-ö ära anda. Lõpuks otsustati, et mees viiakse tema elukohta, Mahtra tänava sotsiaalmajja. Ent see oli viga, sest järgmisel hommikul leiti sellest hoonest laip. Seesama mees oli teisele elanikule üle saja noahaava tekitanud.
Viimasel ajal on Varese sõnul liiga tihti tulnud ette olukordi, kus meditsiinitöötajatelt negatiivse otsuse saanud ehk haiglaravile mitte kvalifitseerunud isikuga jääbki patrull üksi tegelema, sest näeb siiski, et temaga pole kõik hästi ja ta vajab abi. Lihtsalt koju viia teda ju ei saa, sest ta käitub ebaadekvaatselt. Seega, mida teha? Paraku polegi justkui midagi teha. Kui selline isik kuritegu toime pannud ei ole, siis teda kahtlustatavana kinni ei saa pidada. Kui ta joobes ei ole, siis ei saa teda ka kainestusmajja viia. „Seetõttu oleme viimasel ajal kasutanud korrakaitseseaduse paragrahv 46 alusel kinni pidamist, ehk kui isik on ohtlik iseendale ja teistele, siis viiakse ta kinnipidamiskeskusse. Seal on mingisugunegi järelevalve, inimene rahuneb maha, ja kui ta on hommikul sellest seisundist välja tulnud, läheb ta koju,“ rääkis Vares. Ta lisas, et mõnikord on politsei inimese siiski uuesti haiglasse viinud ja isik lõpuks sinna vastu võetud.
Varesel on tuua näiteid ka olukordadest, kus justkui on vajalikku abi saadud, ent ilma regulaarsete arsti visiitideta on asi võtnud pöörde halvema poole. Sügisel oli kaks eraldiseisvat juhtumit – üks Murastes, teine Koplis –, kus perepoeg tungis oma lähedastele noaga kallale. Vares märkis, et ilmselt „tänu“ neile rünnakutele said need täiskasvanud mehed alles nüüd õige diagnoosi.
Tänavu 2. juuli varahommikul teatas pealtnägija, et Tallinnas ühe poe ees on üks tundmatu noor naine, nimetagem teda Katriniks, kes ähvardab möödujaid nugadega ega lase inimesi kauplusse. Kohale saabunud patrull pidas Katrini kinni ja toimetas ta psühhiaatriakliinikusse, kuid seal teda sisse ei võetud. Patrull sai aru, et Katrin pole täie mõistuse juures, kuid midagi muud temaga teha polnud ja naine viidi koju. Kusjuures, patrullil kulus juhtumile seitse tundi ja 11 minutit ehk üle poole oma tööaega tegelesid nad sellega, et saada Katrinile abi. Samal ajal jäi nii mõnelegi teisele väljakutsele reageerimata, sest õhukeseks lihvitud politseil on patrullide arv piiratud.
Kaks päeva hiljem, 4. juulil, teatas üks autojuht, et Koppelmaa kandis keset tiheda liiklusega maanteed kõnnib palja ülakehaga noorem naine Pärnu poole, käed risti rinnal. Kohale saabunud patrull ja kiirabi toimetasid naise psühhiaatriakliinikusse. Tal oli diagnoositud isiksusehäire, kuid haigla oli ta vabastanud. Tegu oli sellesama Katriniga. Kui asja positiivsest küljest vaadata – seekord kulus patrullil juhtumiga tegelemiseks vähem aega, täpsemalt kaks tundi ja 36 minutit.
Nagu öeldud, saab joobes, agressiivse ja ebaadekvaatse isiku kainestusmajja viia ja sinna viiakse ka selliseid alaealisi. Seejuures on tingimus, et kohe, kui inimene kaineks saab, tuleb ta vabastada. See põhimõte aga võib negatiivseks osutuda, kui inimene viiakse kainenema võrdlemisi vara, näiteks kell 19 õhtul, või kui tegemist on noorega, kelle organism töötab alkoholi kiiremini läbi, ja tihti polegi võimalik inimest hommikuni kainestusmajas hoida.
„Aga kelle sa siis talle järele kutsud, kui saad aru, et teda pole endiselt võimalik ka koju viia, kuigi ta on kaine? Kodu tal tihti pole või pole ta sinna oodatud. Ka turvakodu sellist probleemset noort pigem ei taha, kuna siis ei suuda nad tagada teiste laste julgeolekut,“ nentis Vares.
Eesti psühhiaatrite seltsi juhatuse esimees Anne Kleinberg selgitas, et psühhiaatrid ravivad jätkuvaid psüühikahäireid ja järgivad väga selgeid põhimõtteid. Valvearst töötab kiiresti, sest otsustab kindlate kriteeriumite järgi. „Kui mis iganes ainest põhjustatud joobes ehk intoksikatsioonis ehk mürgistuses inimene vajab ravi, siis seda tehakse erakorralise meditsiini osakonnas (EMO). Kui joobes inimene ravi ei vaja, aga ei saa oma seisundi tõttu ühiskonna reeglite järgimisega hakkama, siis viibib ta kainenemiseni kainestusmajas, aga mitte raviasutuses,“ kirjeldas Kleinberg haiglate põhimõtteid. Ta selgitas, et psühhiaatriahaiglas ilmselgelt ravitakse psüühikahäiretega inimesi, ka väga rahutuid ja endale ohtlikke, kuid inimeselt vabaduse võtmine ja tema tahtest olenematu ravi on lubatud ainult väga selgetel näidustustel. „Alkoholi- või narkootikumijoobes inimesega ei saa sõlmida teadvast nõusolekust lähtuvat ravilepingut ega hinnata tema psüühilist seisundit, langetamaks tema suhtes tahtest olenematu ravi otsust,“ märkis Kleinberg.
Teisisõnu, inimese haiglasse vastu võtmiseks peab ta enne kaineks saama ning siis saab politsei tema kohta korduvat hindamist paluda. „Joobe ehk intoksikatsiooni möödudes saab inimest korrektselt hinnata ja pakkuda talle seda abi, mida tema psüühika vajab – algab näiteks psühhoosi, depressiooni või alkoholsõltuvuse ravi. Tulemusrikas ravi ja seeläbi saabuv muutus tervises eeldab sisulist ravikoostööd. See ei saa alata joobes,“ rõhutas Kleinberg.
Teemat laiendades leidis Vares, et sellisesse kohta võiksid saada omadega puntras inimesi tuua ka näiteks nende lähedased või sõbrad ehk see võiks olla justkui vaimse tervise EMO. Anne Kleinbergi sõnul mõistavad psühhiaatrid, et politseil on joobes ja rahutute inimestega keeruline, aga ta rõhutas, et erakorraline või vältimatu psühhiaatriline abi ei ole kainestusmaja analoog. Seejuures nõustus ta Varese välja käidud ideega, et keerulises olukorras inimestele võiks olla olemas mingi eraldi asutus.
https://www.delfi.ee/artikkel/120340734 ... hoolitseda
