Re: Vene-Ukraina sõda II osa
Postitatud: 17 Dets, 2024 14:12
Pokrovkskist kagus on palju väiksem kõrguste vahe:
https://en-gb.topographic-map.com/map-w ... 52&zoom=12
Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
Sündmuste areng ja osapoolte põhjendused:
Selidovo - Pokrovskoe suund 29.11.24
Siin jätkub Pokrovskist lõuna pool vastase kaitse üsna edukas läbisurumine. Meie üksused mitte ainult ei sisenenud ja ei pressinud eelmisel päeval end Lõssovka lõunaossa, vaid jõudsid peaaegu Ševtšenko jõeni.
Jah, seda pole võimalik kiiresti võtta (kuna ida pool on palju tööd). Ja üldiselt pole tõsiasi, et me ta selle tegevuse ajal vabastame. Kuid me peame meeles pidama, et Ševtšenko on juba Pokrovski lõunapoolne eeslinn. Ja tema kaotus oleks Ukraina relvajõudude jaoks suur probleem.
Selidovo - Pokrovskoe suund 01.12.24: Ševtšenko, Novopustynka, Ukrainka...
Vaenlane märgib meie järsult suurenenud survet Ševtšenko ja Puškino asula vahelisel alal.
Meil on jäänud esimeseni minna vähem kui kilomeeter ja teisest oleme vaenlase juba välja löönud ning liigume edasi Pokrovski-Kurakhovo maanteele, milleni on meil jäänud alla 3 km.
Meie üksused alustasid võitlust ka Novopustynka eest (järgmine küla Soljonaja jõe ääres pärast Žultõt). Üldiselt on rünnak siin väga laial rindel. See muudab Ukraina relvajõudude üksustel selles piirkonnas oma positsioonide hoidmise keeruliseks.
Vaenlane märgib siin meie ülekaalukat üleolekut tulejõus ja vägedes. Ja ta ootab ainult olukorra edasist halvenemist.
Selidovo - Pokrovskoe suund 02.12.24: lahingud Novopustynka ja Ševtšenko eest...
Meie ründeüksused üritavad jätkuvalt Novopustynka küla kontrolli alla võtta. Üritasime ka Žoltoje külast põhja poole minna piki raudteed. Sihtmärk – Ševtšenko. Kui neil õnnestub see kontrolli alla saada, võib see olla suurepärane alus Pokrovskist läänest edasiseks möödaminekuks.
VF opinfPokrovski suunas suutsid Vene ründeüksused siseneda Pokrovski lähedal asuva Ševtšenko küla äärealale ja saada seal jalad alla.
Märkigem, et Vene väed peavad Ševtšenkot ilmselt oluliseks baasiks vägede koondamise jaoks ja Pokrovskist edasiseks möödaminekuks edelast ja seejärel läänest. Samal ajal soovib Vene väejuhatus ilmselt lahendada ründeüksuste logistika probleemi - Vene relvajõudude kaugus Selidovost on juba väga suur ja plaanis on vallutada suur Ševtšenko küla, millel on muu hulgas ja kapitaalsemad ja tugevamad ehitised, mis võib selle probleemi lahendada.
UKR opinf 07.12.2024Selidovsko-Pokrovskoe suund 06.12.24: lahingud Pokrovskist lõuna pool...
Eile oli kogu meie ja vaenlase tähelepanu suunatud Novopustynka-Novotroitskoje-Ševtšenko kolmnurgale, kus meie üksused rebisid erilise visadusega läbi vaenlase kaitse. Päeva lõpuks õnnestus meil Novopustynka täielikult hõivata ja alustada võitlust Novotroitskis. Nii õnnestus meil sisse seada logistika nendele meie üksustele, kes eelmisel päeval Shevchenko asula esimestesse onnidesse sisenesid ja on nüüd saanud seal jalad alla.
Liiguti ka mööda raudteed sellest külast lõunasse, et sinna idast jõuda ja seeläbi eeldused selle pealetungiks luua.
Lahingud on siin kestnud hommikust saati.
UKR opinf 14.12.2024Pokrovskoe suund:
Võitlus ei lõpe, vaenlane pingutab oma eesmärgi saavutamiseks, seekord ilma suitsupausideta! Just hiljuti algasid lahingud Novotroitskoje pärast ja me oleme sealt juba lahkunud! Vaenlane liigub edasi ka nende jaoks staatilises Ševtšenko külas ja nad on juba 3 tänavat kätte saanud, võitlus veel käib! Vahepeal hakkasid Dnepr-Pokrovski maantee ääres tööle pidorite õhupommitajad, nüüd on siin väga ohtlik sõita. Ohutuid marsruute on veel, kuid sõjalise varustamise võtmetähtsusega strateegiline marsruut hakkab järk-järgult vastaste kontrolli alla minema.
Edit: Noppisin kiiruga valed "Ševtšenkod" välja. Loodetavasti said kõik valed Ševtšenkod välja ja õiged jäid alles.Pokrovskoe suund:
Meie kasakad üritasid vasturünnakut Peschanoye'st mööda metsi Ševtšenko suunas. See maksis palju meie sõdurite elusid, palju oli haavatuid ja hukkunuid. Murdsime sisse Ševtšenkosse ja meid aeti sealt kohe uuesti välja, seejärel alustas Venemaa oma pealetungi ja jõudis Peschanoye äärelinna. Siinne vaenlane on väga hästi ette valmistatud, kasutades lennundust, suurtükiväge ja droone, teda pole enam võimalik tõrjuda.
Meie reservide siia toomine pidurdab anastajaid veidi, nüüd ei saa neil kerge olema! Lõunas jõudis vaenlane läbi madaliku Slavjanka küla äärealale ja püüdis end seal kindlustada. Vastaste ühine eesmärk on jõuda Andrejevka piirkonda ja seeläbi hävitada meie Kurakhovski garnison.
OT(?)
Sellist asja pole varem täiemahulise sõja ajal olnud. Ukraina rindeüksuste komandörid on viimaste kuude jooksul hakanud julgelt avalikult oma nime all kritiseerima seda, kuidas sõda peetakse. Esitama ettepanekuid, kuidas tuleks muuta armee juhtimist ning milliseid vigu tehakse Vene armee lakkamatute rünnakute tõrjumisel. Paljud ohvitserid kirjutavad sotsiaalmeedias varjamatult, kuidas nad on pettunud selles, mis Ukraina ühiskonnas laiemalt toimub.
Ukraina armee ühe tugevama ja suurema üksuse, 93. mehhaniseeritud brigaadi staabiülem polkovnik Oleksandr Slipko pole erand. Postimees rääkis temaga märtsi lõpus ja uuesti nädal aega tagasi. Üheksa kuuga oli 34-aastane Slipko muutunud tunduvalt pessimistlikumaks ja iroonilisemaks. Kui kevadel valis ta rindel toimuva kirjeldamiseks hoolega sõnu, siis nüüd oli ta kohati väga otsekohene ega varjanud emotsioone.
Kevadel ei näinud Slipko ohtu, et Vene armee suudab Donetski oblastis läbi murda. Nüüd näeb ta sellist ohtu. «Oht on selles, et me avaldame liiga nõrka vastupanu teatud lõikudel. Sellepärast nad liiguvadki [edasi],» ütles Slipko. Polkovnik tõi näite, kuidas Vene üksused praegu tegutsevad. Üks nende brigaadi pataljon viidi kaitsma ühte kindlat suunda Pokrovski linna ees. «Nad stabiliseerisid seal kohe olukorra, vaenlane kaotas palju [mehi],» rääkis Slipko. «Nad said aru, et sealt pole mõtet minna, läksid kõrvalt ja surusid sealt läbi. Nad otsivad nõrku kohti.»
93. brigaad on viimased kaks aastat järjest osalenud lahingutes. Kogu täiemahulise sõja jooksul on neid täiendamiseks rindelt tagasi tõmmatud vaid korra, kuuks ajaks. Slipko ütles algul, et tema mehed peavad vastu nii kaua, kuni on vaja, aga lisas kohe juurde: «Ma arvan, et 2025. aasta lõpp on maksimum, milleni me välja veame.» Ta pidas silmas sõdivat Ukraina armeed tervikuna. «Armeesse ju keegi ei tule,» põhjendas ta. «Meie riigis sõdivad ainult need, keda see puudutab. […] Selline tunne, et võidelda ja Ukrainat kaitsta on vaja ainult meile.» Brigaadi koosseisust on alles jäänud umbes 30 protsenti, jalaväeüksustes on sõdureid veelgi vähem. Inimeste puudus on endiselt suurim probleem, ütles Slipko.
https://maailm.postimees.ee/8158140/pos ... eame-vastuHiljuti võeti Ukrainas vastu seadus, mille järgi senised väejooksikud ei saa mingit karistust, kui nad tulevad ise armeesse tagasi hiljemalt 1. jaanuariks. Slipko sõnul annab see hoopis vastupidise efekti. «Mõelge ise. Ma vot lähen täna omavoliliselt minema ja tulen tagasi 31. detsembril. Ja mulle ei saa selle eest midagi teha,» rääkis ta. «Sõdurid ju näevad seda, et praegu tõused lihtsalt püsti, lähed minema ja midagi sinuga ei juhtu.»
https://forte.delfi.ee/artikkel/1203444 ... ob-see-eduNeil on pidevalt uusi taktikaid, kuid suures plaanis need ei tööta. Iga kord, kui taktika muutub, on see loomulikult üllatus ja sellele otsitakse kohe vastumeetmeid. Näiteks praegu on nad hakanud kasutama mootorrattaid. Nad liiguvad kiirelt mootorratastel ja proovivad positsioonidele tungida. See on väga liikuv, kuid täiesti kaitsetu sihtmärk, mille tõttu venelased kannavad suuri kaotusi. Kuid sellest hoolimata oli vaja Ukraina armeel sellega kohaneda.
Praegu muutub taktika pisut teistsuguseks piirkondades, kus ilmastikuolud on keerulised, eriti seal, kus esineb tihedat udu. Nad kasutavad 3–6-liikmelisi gruppe, kes tegutsevad uduvarjus, olles raskemini märgatavad. Udu ja halva ilma korral on droonid väheefektiivsed, tekitades probleeme. Nad üritavad seda olukorda ära kasutada ja liikuda territooriumil edasi, kuni 100–200 meetri sügavusele, kuni neid märgatakse. Kui nad avastatakse, nad hävitatakse, kuid neist jäävad järele langenud võitlejad ning nonde relvad ja laskemoon. Järgmine sarnane grupp saab seda kasutada, et liikuda kaugemale edasi.
See tinglikult kehadelt-kehadele-taktikaks nimetatav võte meenutab väga seda, mida kasutati juba 2023. aastal. Siis aktiveeriti kogu lahinguliinil palju mehhaniseeritud üksusi. Tehnika liikus edasi positsioonile, see hävitati seal, kuid vrakid jäid positsioonile alles ja muutusid venelastele omamoodi varjendiks. Sinna saadeti järgmine üksus, mis tegutses edasi. Üksus hävitati, kuid järgmine mehhaniseeritud kolonn saadeti kohe edasi järgmisele positsioonile ja rünnak jätkus. Kolonnid liikusid sedasi 200–500 meetrit eelmisest positsioonist kaugemale, luues uusi tugipunkte, kus nad kanda kinnitasid ja positsiooni hoidsid. Selline taktika on Vene armee tegevuse olemus. Ma ei saa öelda, et see taktika oleks põhimõtteliselt midagi uut. Nad jätkavad endiselt suure inimmassiga peale tungimist. Kontseptuaalselt on kõik endine – on lihtsalt rohkem inimesi ja tehnikat, mis saadetakse korraga peale, et tulemusi saavutada.
https://t.me/vdv_za_chestnost_a_spavedlivost/5879Ma mõistan, et kriitika ei ole alati kergesti vastuvõetav. Aga kui sul ei käivitu viimasel hetkel kümme paati, siis see on tõesti suur probleem.
See juhtub seetõttu, et igal etapil on kokku hoitud, midagi on varastatud või kasutatud on halva kvaliteediga materjale.
Tulemusena on paadid kokku pandud "sitast ja pulkadest". Jootmise ja kvaliteetsete klemmühenduste asemel hoiab kõik odav teip, mis esimese külmaga pragunes.
Ilmselt arvati, et paate kasutatakse ainult suvel. Aga kui algas tõeline kasutamine, muutus olukord halvemaks.
Me hakkasime kokku puutuma probleemidega kokkuhoiu tõttu, meile tehti miinimum, et paadid kuidagi töötaksid. Miks teha kvaliteetselt, kui see on riigihange, eriti veel rindele?
Alguses ma ei tahtnud neid paate bilanssi võtta, aga te ju teate, kuidas see protseduur käib, eriti kui ülevalt poolt käsi väänatakse.
Lõpuks tuli nõustuda, aga ma märkisin kõik probleemsed kohad aktis. Pärast seda kirjutasin kaks korda raporti, kuid staabis ei pööratud minu märkustele tähelepanu.
Lõpuks oli suurtükiväe ettevalmistus viiele, aga tormijooks kahele. Sest käsk on käsk ja pole vahet, et suurem osa grupist jäi kaldale.
Kui selline suhtumine jätkub, siis Mihhail Jurjevitš, kes nii väga armastab tsiteerida Margelovit, kordab Dnepri forsseerimisel ainult mineviku vigu, ilma reaalse eduta.