Eesti Ekspressi välja andev Hans H. Luik: „Elu 90ndatel oli võrreldes tänapäevaga kordades ohtlikum. Oleks saanud näiteks selle ära teha, et hakkame eestikeelset lasteaeda tegema. Oleks saanud eestikeelsed õpetajad venekeelsetele lastele ja praegu poleks neid, kes tulevad tänavatele “rossija” karjuma.“
https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed ... d=87438955
Eesti avatud ühiskonna instituudi juhataja ja sotsiolood Iris Pettai: „Suuremat tähelepanu hakati venekeelsetele naistele pöörama kümmekond aastat tagasi, kui statistikaameti spetsialistid arvutasid palgalõhesid, võttes arvesse kolm tunnust: sugu, rahvus ja eesti keele oskus. Selgus jahmatama panev pingerida, kus mitte-eesti naised on tööturu viimased palgasaajad ja seda isegi siis, kui nad on hea eesti keele oskusega. Eesti naised ja hea eesti keele oskusega venekeelsed naised teenisid kolmandiku võrra vähem ning kehva eesti keele oskusega poole vähem kui eestlastest mehed. Meeste palgad ületasid tunduvalt naiste omi. Ka kõige väiksema sissetulekuga meeste rühm (halvasti eesti keelt oskavad mehed) teenis ligikaudu 10 protsenti rohkem kui kõige suurema sissetulekuga naised. Pingereas pole väga suuri muudatusi senini toimunud. Venekeelsete naiste olukorda on oma doktoritöös analüüsinud sotsioloog Kadri Aavik 2015. aastal. Ta tegi intervjuusid venekeelsete naiste ja eesti meesjuhtidega, võrreldes nende karjääriteed. Kui meestel on karjäär enamasti olnud sujuv ja edukas liikumine ülespoole, siis venekeelsetel naistel on karjäär sageli olnud järkjärguline liikumine allapoole, kus edu ja ebaedu vahelduvad perioodiliselt või on paigalseis. Naised töötavad kohtadel, kus on ebakindel tulevik: sekretärid, müüjad, õpetajad (eriti maakoolides), tööstustöölised. Kõik see iseloomustab hästi ka venekeelseid naisi ja eriti neid, kes elavad Ida-Virumaal, kus peaaegu kogu Eesti taasiseseisvuse aja jooksul on tulnud üle elada paljusid pankrotte. Nii näiteks tuli Narva naistel üle elada 153 aastat tegutsenud legendaarse Kreenholmi manufaktuuri pankrotistumine 2010. aastal: kahe aastakümne jooksul kaotas töö 13 000 inimest, kellest valdav osa olid venekeelsed naised. Venekeelsetest naistest ja meestest pooldab enamik (ligikaudu 80 protsenti) kindlaid soorolle, mille järele peaks naine tegema naiste ja mees meeste töid, naise põhiroll on luua pere ja sünnitada, mehe roll teha karjääri ja teenida raha. Soorollid asetavad naised paratamatult ka materiaalsesse sõltuvusse meestest ning on üks olulisi põhjusi, miks venekeelsed naised on tööturul vähem aktiivsed ja ettevõtlikud. Soostereotüüpne on ka hoiak, mille järgi hea naine allub oma mehele ka siis, kui ta pole temaga nõus, ning sellega on nõus iga kolmas venekeelne naine ja kaks kolmandikku venekeelsetest meestest. Kuus protsenti venekeelsetest naistest ja 20 protsenti meestest peab naise kohuseks alistuda kaasale isegi väärkohtlemise puhul. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi eelmisel aastal tehtud uuring näitas, et venekeelsed naised ja mehed kogevad sageli ebavõrdset kohtlemist, ning seda eeskätt vähese eesti keele oskuse, rahvuse, vanuse ja ka soo pinnal. Kokkuvõtteks peab märkima, et venekeelsete naiste nõrka positsiooni tööturul ei saa põhjendada peamiselt vaid vähese eesti keele oskuse ja Eesti kodakondsuse puudumisega. Kindlasti on mõlemal teguril oluline mõju, kuid need pole kaugeltki ainumääravad. Praegune mõtlemisparadigma pärineb eelmise sajandi 90. aastatest, on lihtsustav ja ajale jalgu jäänud, sest ei võimalda lahti seletada ning ületada paljusid barjääre ja takistusi venekeelse tööjõu rakendamisel. On selleks siis ebavõrdne ja diskrimineeriv kohtlemine, tugev sooline ebavõrdsus, tööelu ebakvaliteetne korraldus vms. Eesti vajab uut mõtlemisparadigmat, mille järgi ei vaadelda venekeelset naist tööturul vaid eesti keele oskaja ja kodakondsuse omaja seisukohalt, vaid keda nähakse võrdväärse, huvitava ja mitmekülgse isiksusena, kelle anded vajavad toetamist, tunnustamist ja väljaarendamist. Venekeelsete naiste tööturu potentsiaal väärib avastamist ja rakendamist.“
Meie Eesti toimetaja Aimar Altosaar: „Kunagi surus rutiinne raske füüsiline töö inimesed maadligi juba 40. eluaasta ümber, pärast seda käis tervis kiiresti alla. Lapsed vaevu suureks kasvatanud, jäid 40–50-aastased «vanakesed» kodu juurde kergematele töödele ja lastelaste järele vaatama. Mehed said vahetevahel ikka ka kodunt välja kõrtsi või laadale, vanematele naistele jäid vaid pühapäeviti kirik ja ülejäänud ajal lõppematud jõukohased askeldused majapidamises. Neist aegadest on pärit traditsioonid ja hoiakud, mis peegelduvad senini väga selgelt vanemate naiste, eriti aga traditsioonides rohkem kinni olevate vene naiste elus. Vene naised, nii nooremad kui ka vanemad, teeksid oma elu lihtsamaks ja sidusamaks, kui õpiksid ära eesti keele. Jah, vanust, sugu ja kultuurilist tausta ei saa keegi muuta, kuid asukohamaa keele äraõppimine pole ju kellelegi võimatu.“
https://leht.postimees.ee/6780519/iris- ... u-viimased
https://leht.postimees.ee/6780407/aimar ... e-naistest
Vaba Lava Narva teatrikeskuses esietendub täna, 18. septembril Venemaalt pärit lavastaja Juri Kviatkovskij dokumentaallavastus “Lõhe/Разлом”. Teine esietendus toimub Narvas homme, 19. septembril muusika- ja linnakultuurifestivali Station Narva raames. „Lõhe“ eesmärgiks on uurida, kuidas piiri tekkimine 1990. aastate alguses peegeldus Narva ja Ivangorodi elanike saatustel. Teatritrupp, mille koosseisus on nii Venemaalt kui Eestist pärit näitlejad, võttis loomeprotsessi käigus intervjuud Narva ja samuti Ivangorodi elanikelt, kelle lood saavad dokumentaalse lavastuse osaks. Etendused toimuvad sel sügisel lisaks Vaba Lava Narva teatrikeskusele ka Eesti Rahva Muuseumis Tartus ja Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.
https://kultuur.postimees.ee/6780934/na ... -teatrisse
Maardu linnapea Vladimir Arhipov: „Ukrainlased ei tule massiliselt Maardusse. Ajakirjanikud panid mulle need sõnad suhu. Sellel aastal lisandus Maardu koolidesse ja lasteaeda 12 ukrainlast. Linna on registreerunud 20-30 uut elanikku Ukrainast. Viimase informatsiooni kohaselt saaks kokku ainult pool klassi. Hulk asunikke saabub hooajaliselt elama ja tööle, sellepärast osa registreerib oma perekonnaliikmeid ja osa mitte. Praegu on meil registreerimata lapsi kaheksa: kuus last õpivad koolis, üks gümnaasiumis ja üks lasteaias. Põhjus on selles, et vanemad ei tea seadusi või ajaliselt ei jõua. Novembrist oleme sunnitud neid koolidest eemaldama, kuna ei saa nende laste pealt raha, mis põhineb koolide registril. Seal registris on ainult need õpilased, kes elavad legaalselt Eestis. Nende õpetamine ja haigekassa muutub omavalitsusele lisakoormaks. See võib muutuda probleemiks. Mingis mõttes ma mõistan siseministrit, kes muretseb selle küsimuse pärast. Leian, et sellele tuleb leida lahendus esimesel võimalusel. Omavalitsuse raha eest saavad need lapsed õppida ja tervishoiuteenuseid, kuid tegelikult on see ebaseaduslik. Seaduses pole täpsustatud, mis saab siis, kui neid reegleid ei jälgita. Teada on ainult see, mis saab õpilaste ja vanematega - nad tõstetakse välja, siin ei saa me (omavalitsus - toim.) midagi teha. Minu arvates peaks riik sisserändajaid rohkem informeerima sellest, mis juhtub siis, kui ei järgita seadusi. (Ukrainlased) Tahavad saada püsivat elamisluba Eestis. Enamus neist kohe kindlalt! Mõistan Mart Helme muret keele ja rahvuse kaitsmisel. Kuid on tarvis ka mõista, et me elame multikultuurses ühiskonnas, majanduses on vaja võõrtööjõudu. Ettevõtjatel ei jätku töökäsi.“
https://www.postimees.ee/6781510/maardu ... erandajaid
).