Niisama...
Lapsel oli koolis/klassis mingi korontsiku leke. Kellelgi olid kodus vanemad haiged, aga laps saadeti kooli. Noh igatahes kas 10.02 või 11.02 oli levik. Mina ise pidin minema parematele vms maadele kodunt ää. Esmaspä hommik lapse kiirtest negatiivne - vuhh kooli. Mingi viie-kuue paiku õdak laps helistab ja räägib hädise häälega (oli hetkel veel üksi kodus), et näe mul küll oli test hommikul negatiivne, aga mul hakkas koolis hiljem paha jne. Ei jullenud/tahtnud õpetajale öelda ka. Sõbrapäev ja puha. No nii paha siis vist ka ei olnud, et oleks välja paistnud. Peavalu. Ma ootan parajasti juba pool tundi lennuka bussis lennuki restarti (mingi teema oli lennukil). Hakkame peale minema. Kuulan ää, julgustan, ja ütlen, et ei saa pikemalt rääkida. Tekst oli suht segane ka. . Helistan kiirelt lapse emale (pidi jälgima). Oli teadlik. Ütlesin, et kodus testid riiulil, tee test. Ok - lubab teha. 1,5 tundi hiljem telefon levis - sõnum - laps kiirtesti järgi positiivne. Helistasin - lapsel peavalu, tatti tilgub, kurk valus. Palaviku pole. Ok, mul pikk sõit veel ees. Egoistimölaks nagu olen - hakkan fantaseerima, et kui ma nüüd ikkagi sain nakkuse, kurat kui pean mingiks x päevaks kuhugi peeauku väljamaale isolatsiooni jääma. Oeh. Nooh - järgmine päev helistan koju - laps juba lõvikomme söönud - et natuke kurk on valus, muidu kõik hästi. Hääl on kummaliselt kõrge. Telefonis võib muidugi moonutada. Emme kinnitab, et midagi hullu pole. Et öösel väga magada ei saanud. Sõid midagi jne. Nii läeb, kuni jõuan öö vastu neljapäeva kodu. Pea lapsel enam ei valuta, kurk veidi, tiba tatti. Ahjaa, laps enne nakatumist 6 nädalat varem sai Pfizeri esimese doosi. Aga kuigi pidi teise saama 3 nädala pärast, siis see lükati 6 nädala peale. Nonii. Otsustan, et esmaspäevane varahommikune kontakt mind ilmselt omikroonseks ei teinud - kebin bossi nõusolekul tööle. Lapse emmel vaba päev - käib päeval last vaatamas. Teen lapsele neljapä õhta kiirtesti - see näitab negatiivset. Kütan kõvasti, hoian toas aknaid lahti ja olen õnnelik, et pole -15 väljas. Pole sundventi -vups. Reede hommik lapse emmel peavalud, kurk jna tatt. No nii üsna täpselt 72h lapse nakatumise piigist. Läheb PCR testi tegema. Lapse perekaga konsulteerides saab selgeks, et tegelikult on kuradi oluline saada lapse PCR test, sest muidu ei oska järgmise vakstsiinidoosi osas ööd ega mütsi otsustada. Panen lapsele aja laupäe (täna) hommik. No ei mänginud muidu välja. Lapse emme saab positiivse diagnoosi laupäe hommikuks. Kõva peavalu, kurk väga valus, nina kinni. Palaviku pole. Käime lapsega kuristamas - ei taha ninakat - ja nüüd hoian pöialt, et veel püüab PCR -iga positiivse kinni. Oleks kindlus. Kui küsin, et kas on kurk valus või nina tatine, siis ütleb, et on aga vähem, kui eile. See on nagu kopi viimased 3 päeva. Ilmselt viirus käis limaskestadest üle ja midagi seal nihkes, aga ta enam ilmselt nakkav pole.
Nüüd ootan, kas lööb tänase öö või homse päeva jooksul endal välja midagi. Kui ei, siis kukub tõenäosus väga kiirelt.
Levikust - minul praeguse hetkega ei ole isiklikus turusringkonnas enam mitte ühetegi inimest, keda nakatada. Kõik on läbi põdenud. Oma ema veel läbipõdemata. Massiivne enamus Omikroniga. 2 inimest 2020 suvi, aga oma laps neid paari nädala eest kodus nakatada ei suutnud.
Tööl justkui ca 1/2 läbipõdenud, aga arvan, et tegelikuses rohkem. Seal ei saa 100% ausust eeldada.
Varssavi lennujaamas ümberistumisel, terminali sisenedes tädi skänneriga ees, küsin, kas koroonapass - jahjah - näitan enda oma. Üks kaasreisiline näitas hoopis pardakaardi koodi - lasti ikka läbi. No maitea - jäi mulje nagu pakazuhhast.
Budas keegi midagi ei kontrollinud maandumisel. Edasi Ungari- Rumeenia vahel piir eksole. Shengenlasele täiesti ootamatu saba. No nii 40 min kell 23:00 paiku. Eelnevalt täitsime Eestis mingid jõhkrad koroonapaberid, mida justkui pidi tarvis olema. Kus oled viimase 14 päeva jooksul käinud, kuhu lähed, rendiautonumbrid jne jne. Piiril piisas täiesti passist ja ühe mehe lõhkine ID kaart käras ka. Et kuhu lähete, ja milleks - ok - kebige edasi. Hotellis kellelgi maske pole. Küsin - kas maske vaja - jah parem oleks. Ise ei kanna. Pakazuhha. Kontoris kõik kannavad meiega samas ruumis. Ja siis jälle sööme koos ilma maskidesta - mõtetu. Tagasi Budasse sama moodi. Keegi su nägu isegi ei taha pildiga võrrelda.
Novot.
Lapse ema rääkis, et kui laps nägi kiirtestil kahte kriipsu, siis tuli lapsel pisar silma - et nüüd on ikka pee majas. No vot - ei ole omast arust küll mingit paanikat lõõtsunud ja rida tuttavaid inimesi ennem suht leebelt läbi põdenud. Ainult vanaema kohta olen öelnud, et ohtlik. Aga näe lapse hinge ei näe ikka. Kui nädalate kaup ootad negatiivset, ja siis korraga on positiivne, siis ehmatab ää. Nagu ütlesin - päev hiljem oli juba lõvi. Lapse emme sõbrants sai ka see nädal positiivseks. Tal mingi 6 aastane tütar oli küsinud, et emme, kas sa nüüd sured ära? Täitsa piiks. Neil läheb 39 palavikega. Ei tea võib-olla erinev tüvi. Võib-olla vaktsiin ikkagi aitab

Eedit: et olgu öeldud mastaabi mõttes koolipiltidelt nägin - see nädal oli lapse klassi 23-24 lapsest vaid 9 -10 koolis. Vot nii. Koolisolijatest tean osad varem läbi põdenud. Et läks kellelgi eelmine nädal arvestustega suht sitasti.