Kust nüüd pihta hakata…
Ruts. Rubla kurss ongi praegu umbes 130 rubla ühe dollari eest. Kui siin üks ksf küsis, et kas finantz.ru on hangunud või kinni, siis ei ole. Lihtsalt rublaga kauplemine käib vist 09.00 kuni 19.00 tööpäevadel. Seega nadala vahetusel kurssi ei muudeta. Igaüks võib sealt lehelt ka vaadata, kuidas päeva lõikes rutsiga on kaubeldud, näha on selged jooned ülesse ja siis alla. See tähendabki seda, et ülesse on olnud ostusoov ja alla on keegi müünud mingi koguse valuutat. Kõikumised on ikka korralikud, eriti oli see näha paar nädalat tagasi, kuidas jooned sähvisid ülesse ja alla. Arvan, et esmaspäeval üritatakse pressida seda natuke alla, et tõus pikemas perspektiivis ei oleks nii järsk.
Sanktsioonid. On ju tegelikult selge, et santsioonid ei saa kohe ja praegu mõjuda. Nad vajavad aega. Tahaks küll näha kohe, et Venemaa igast “otsast käriseb”, kuid reaalsus on, et santsioonid mõjuvad aeglaselt ja nende mõju võib olla kohati suurem, kui osati näha, kui santsioone kehtestati. Siia alla kuulub ka embargo Venemaa naftale ja nafta toodetele. Jah, Usa võib endale seda lubada, et ta loobub Vene naftast ja naftatoodetest, ka UK. Usa puhul tuleb siis umbes 600 000 barrelit naftat ja naftasaadusi päevas.
Panen siia ka saate.
https://www.youtube.com/watch?v=guAeIjVHzKgMihhail Krjutihin. Kes tahab, saab teda jälgida ka FB, tark ja muhe vana. Korralik vene keel ja muidu intelligentse jutuga. Paneb FB sse muidugi ka oma intekaid, mida siis lihtne otsida.
Kõigepealt arvab ekspert, et Euroopa on muutunud, merkantiilne vaatekoht on muutunud selliseks, et Euroopa on nõus loobuma Vene gaasist ja naftast, õigemini vähendama. Merkantiilsuse all ta toob näite 1968 aastast, mil sõlmiti NL kokkuleppe gaasi tarnimiseks Euroopasse. Igaüks teab, mis toimus 1968 aasta kevadel, kuid see ei takistanud koostööks NL ga.
Ja kuna ta tõesti on kursis asjadega, siis tema väide, et kohe alguses ütles Euroopa, et mingit embargot Euroopa poolt ei tule, sellega jääb üle ainult nõustuda. Minu poolt- seega mingid sodised üleskutsed embargole, ka siin foorumis, Euroopa poolt on olnud ainult tühipaljas populism ja mõtetu mulin. Seda ei ole lihtsalt võimalik teha, vähendada küll, aga mingit laus embargot, seda lihtsalt ei saa olema.
Nüüd siis arvud. Vene eksportis päevas umbes, enne lahingutegevusi Ukrainas, 6 miljonit barrelit. (USA osa siis seega oli kogu tema ekspordist umbes 10 prossa). Euroopa osa koos UK ja USAa 3,5 miljonit barrelit. Ülejäänud riikidesse seega 2,5 miljonit barrelit. (Kogu maailma päevane toodang on umbes 100 miljonit barrelit) Praegu on langenud see kogu eksport 3 miljonini. Miks? Lihtsalt boikott. Tankerid on Mustal merel ja ka Läänemerel täis naftat ja keegi ei taha seda osta… Kokku pidi tankerites olema 22 miljonit barrelit. Kuid täpsustus. Nafta, mis tankerites, ei ole enam Vene nfta firmade oma, see on juba kauplejate oma, kes on need Vene naftafirmast ostnud, mis hinnaga, see on nende ärisaladus. Kauplejad on need, kes müüvad seda naftat turuhinnaga. Ja kauplejad on üle Euroopa, erinevad firmad. Vitol jne. Kuid keegi ei taha osta. Korraldati lausa oksjon, keegi ei tulnud. Nüüd üritatakse seda naftat kauplejate poolt müüa allahindlusega, 28 dollarit barreli kohta… Shell tunnistas, et ostis ühe partii seda naftat, ise pikalt vabandades, et ta pidi mingid oma lepingulised kohustused täitma, mida ei saanud edasi lükata. Miks siis ei osteta? Kõige tähtsam on ikkagi finants santsioonid, ostjad kardavad sattuda finants sanktsioonide alla. Ehk siis pangad, kes tavaliselt sellised operatsioone finantseerivad. Ja alles siis boikott, emotsionaalne pool, näiteks sadamatöölised keelduvad laeva tühjaks lastimiseks sadamasse võtta. Juhtum Inglismaal.
Seega, mis võib toimuda edasi. Kuna laevad on täis, mahutid täis, siis tuleb piirata tootmist. Väiksema tootlusega puuraugud on juba OPEC+ lepingu raames suletud, tuleb hakata sulgema suuremaid. Kuid nende avamine hiljem on seotud suurte riskidega, ehk siis tuleb puurida uus auk. Väga kulukas ettevõtmine. Lisaks mõjutab see siis kogu naftatootmise potentsiaali ja nii võibki juhtuda, et Venemaa tootis 1919 aastal oma maksimumi ja peale seda on langus, enam seda maksimumi nad saavutada ei suuda, näiteks ei suutnud ta täita OPEC+ poolt lubatud naftatootmise normi, lihtsalt ei suutnud nii kiiresti tootmist tõsta.
Vene riigi raha. Loetakse, et 27 kuni 28 prossa eelarvest tuleb 3 maksust: maks maavarade kaevandamisest, ekspordi maks ja aktsiis, mis saadakse kütuse müügist tanklakettidest. Kuid need ei ole ju ainukesed rahad või tulud, mida Vene riik saab nafta müügist. Lisaks neile on ju veel maksud, mida maksavad naftafirmad, dividendid naftafirmadest, üksikisiku tulumaks nendest naftafirmadest jne. Seega lisaks otsestele tuludele on veel kaudsed. Kokkuvõtvalt on umbes 60 prossa eelarve tuludest seotud energeetikaga. Ja vähenevad seega nii otsesed kui ka kaudsed, seotud tulud, mida Vene eelarve saab.
Miks praegu hind alla läks? Sest AÜE teatas, et ta võib tõsta oma tootmist. Hind pidurdus, kui AÜE teatas, et ta tõstab seda ainult kuni OPEC+ lubatud piirini. Miks Saudid ei tõsta? USA lihtsalt üritab istuda “kahel toolil”: pidada läbirääkimisi Saudidega ja samal ajal Iraaniga. Aga need kaks ju vanad poliitilised rivaalid.
Lisaks on probleem selles, et mõningad OPEC+ liikmed ei suuda tõsta oma naftatootmist piirini, mis on OPEC poolt lubatud ja milles nad kokku leppinud, üks on Venemaa. Nad ju vähendasid pandeemia ajal tootmist, et hinda kergitada, kuid nüüd ei suuda oma tootmist kasvatada.
Usa peab läbirääkimisi Venetsueelaga, et see oma tootmist tõstaks, aga johtuvalt Venetsueela nafta eripäradest see keeruline ja pikaajaline. Selle mõju alles aastate pärast.
Hiina ja vene koostöö energeetika vallas. Kõigepealt see, et lääne firmade lahkumine, Exxon Mobil, BP, Shell jne. Ühesõnaga, need firmad on juba oma kasumi kätte saanud, neil on lihtne lahkuda. Edasised nende projektid Venega oleks neile juba kahjulikud, finants sanktsioonide pärast, seadmete keelustamise jne. Lisaks muidugi maine riskid, mis neile väga tähtsad. Ka hiinlased peavad kõikide nende probleemidega arvestama. Seega mingit erilist tulevikku Vene-Hiina koostööle praegustes tingimustes ei ole. Näiteks nad juba keelduvad saatmast seadmeid ja varuosi energeetika sektorile.
Huvitav märkus, et tänavu aastal on Vene arvestuslik kogutoodang maailma kogutoodangust 0,8 protsenti…
Lisaks, kõik see Vene hõiskamine ekspordi kuhugi mujale suunamisest, siis Hiinasse ei suuda nad kohe midagi suunata, lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik, ei ole mille kaudu. Sama kehtib gaasi kohta, lihtsalt on torud, millel on konkreetne läbilase ja kõik. Naftat müüb Vene Hiinasse aastal 80 miljonit tonni ja rohkem pole võimalik. Tuleks ehitada uued lisatorud, kui kaua see kõik aega võtab. Näide ka gaasi kohta, Euroopasse müüdi eelmine aasta 203 miljardit kuupi gaasi, Hiinasse loodetakse 2024 aastaks müüa 38 miljardit kuupi. Ja see on maksimum, mida praeguste torude juures võimalik. Uute ehitus? Aastaid, sellest võiks iga rumal aru saada.
Ja muidugi Hiina puhul see, et energia sektoris tõid Lääne firmad seadmed, teadmised ja raha. HIina suudaks küll võibolla raha asendada, kuid teadmisi ja seadmeid, vaevalt. Lihtsalt ei ole sellist kompetentsi.
Selline on seis praegu.
