Vaidlus äärmuste vahel kamin loll - kamin tark läheb igal juhul fleimiks kui mõlemad arvajad oma idealistlikel ja tegelikkusele mittevastavatel positsioonidel on. Tegelik pilt on tunduvalt värvilisem, selles on palju paratamatut arenguloogikat.
Oletan, et tõele lähedasem pilt võiks olla selline. Mõnes kohas panen teadlikult umbes, et targemad parandaksid:
1) 1991-92 Vahetult pärast taasiseseisvumist olime paljad kui püksinööbid ja väge täis. Vene väed olid veel sees aga üksikute tulirelvadega varustatud kaitse-entusiastid tundsid end tõsiste sõjameestena;
2) 1992-93/4 Kui vene väed lahkusid oli küll kergem tunne aga Eestist kadus ka viimanegi tükk reaalset sõjatehnikat ja struktuure. Selleks ajaks oli Eesti riik suutnud luua formaalse kaitsestruktuuri, mis sellest, et see oli armetult nõrk. Need, kes tahtsid alustada kaitseväelase karjääri, said seda teha ja need kes tegid asja lihtsalt entusiasmist lõid kehvas majanduslikus olukorras käega või suunasid oma energia kaitseliitu.
3) 1993-1997 Järgnes pikk periood kui justkui formaalselt oli meil kamin ja kaitsevägi olemas aga reaalset heidutust see ei taganud arengut selle suurendamise osas ka ei olnud. Kaitsevägi oli suure osa elanikkonna hulgas ebapopulaarne eelkõige nõukogude armee negatiivsete kogemuste taustal. Raha oli hädapäraselt vaja kõigeks muuks kui kaitseväele, mistõttu ka parima tahtmise juures ei saanud eriti midagi teha. Siin näide taasiseseisva Eesti Vabariigi sõjaliste kulutuste mahust miljonites kroonides.
1992 47 (teine poolaasta)
1993 124 kogutulud 4 151 (sama suur kui üle-eelmise aasta kaitse-eelarve)
1994 265 kogutulud 7 074 (3,7%)
1995 417 kogutulud 9 045 (4,6%)
1996 533 jne
1997 736
1998 824
1999 949
2000 1165
Nagu oleme siin arutanud siis mõistlik pakett kaitseTEHNIKAT oleks suurusjärgus 25-30 miljardit lähema 10-15 aasta jooksul. Ajateenistus ja tehnika hooldus on praegu ca 2 miljardit ja kasvab viieteistkümnendaks aastaks tasemeni 5-7 miljardit.
Militaaria populaarsust tõmbasid omakorda alla ka juhtumused Kaitseliidu liikmetega ning Pullapää kriis. Just sel perioodil kujunesid välja tingimused, kus kaitsestruktuuridesse leidsid tee ka isikud, kelles oli küll ambitsioone täita kõrgeid ameteid, kuid kelle sisulised teadmised ja/või adekvaatne arusaam Eesti kaitsepoliitilistest võimalustest ja vajadustest ei olnud/ole siinse rahva arvates adekvaatsed.
4) 1998 - 2003 Kui majanduslik olukord paranes, siis sai oma osa kaitsepoliitika aga sugugi mitte määral, mis oleks olnud vajalik tänasest seisukohast vaadates. Venemaa oli armetult nõrk olgugi, et Putini edukad Tšetšeenia sõjad näitasid ka tegelikke ambitsioone ja suutlikkust. Lääne silmis paipoiss ja edu võrdkuju olemine andis enesekindlust. Heaolu suurenemine tähendas, et noorte silmis olid tähtsad muud väärtused (isetegemine, välismaal rändamine ja õppimine) kui sõjaväes teenimine. Tugevnesid liitumiseelsed ametlikud suhted NATO sõjaliste struktuuridega ja toimus aktiivne välispoliitiline tegevus NATO-ga liitumiseks.
Samal perioodil said eelmisel perioodil sõjalistesse struktuuridesse sattunud või sinna jäänud tegelased otsustamise juurde kujundades nii üsna mõneks ajaks strateegilise mõtlemise ja otsustamise mentaliteedi, mille üle siin kõige rohkem kurdetakse. Võib oletada, et samal perioodil leidsid kaitsestruktuurides koha ja rolli ka otse või kaude, ühe ebasõbraliku riigi mõju all olevad isikud, kelle roll oli viivitada ja hägustada kaitsepoliitilisi otsuseid (liiga kallis, liiga kallis pidada, pole standard, vanarauda ei osta, enne tuleb veel see osta). Kusjuures paljudel juhtudel oli raske eristada, kas tegemis oli a) otsustaja informeerimatuse (rumaluse) b) objektiivsete põhjuste või c) varjatud vaenuliku tegevusega.
NATO ja EL-iga liitumise eelõhtul, väga heas majanduslikus olukorras oli tähelepanu igal pool mujal kui sisulisel kaitsepoliitikal. Tolle ajastu kõige parema iseloomustuse saab ühest oli vist Kuku raadio hiljutisest saatest kus vestlusringis olid admiral Kõuts ja Öövel. Väga omapärane vestlus oli.
5) 2004-2006/7 Natopohmell ja reality check. 2002-3 toimunud majanduskasv jätkus pärast EL-iga liitumist kõrgendatud tempos. Suurenev SKP ning NATO-ga liitumine poetas raha ka kaitsestruktuuridele. Otsustajad olid need kes eelmises etapis pumba juurde said. Värske liitumine NATO-ga andis suurema kindlustunde kui see ilmselt väärt on. Keegi ei esitanud küsimust, et kas nad tegelikult ka...
Rahateenimise ja ülikoolis käimise argument oli kaitseväeteenistusest kõrvalehoidmises endiselt tugev argument, kuid nii KL-i oluliselt parem distsipliin kui ka esimesi tulemusi näitavad investeeringud ajateenistujate infrasse ning kaitseväe varustusse hakkasid vaikselt looma positiivset fooni ajateenistuse suhtes.
Suhtlus NATO struktuuridega ametlikustus. Lääne-Euroopa, toetudes Venemaa nõrkuse doktriinile kavandas märkimisväärseid sõjajõudude vähendamisi. Loodi pinnas palgaarmeestumisele. Samades ringkondades liikusid ka Eesti kaitsetegelased ja poliitikud vaimustudes liialt meie oludesse mittesobivast palga-armee mudelist. Jätkuvalt võimu juures olevale Reformierakonnale oli see nii isikuvabaduste kui majandusliku liberalismi ning kasvule orienteerituse seisukohast sobiv mudel. Tegeliku ohu reaalsus ja maht ei olnud kellelegi täpselt selge. Poliitiline suundumus oli selgelt väikesearvulise kaitsesuutmatu palgasõjaväe loomisele.
6) 2007-2009 Kaitseteadlikkuse tõusu etapp, mis algas Pronksiööga. Politsei armetu autoriteet tõusis seninägematutesse kõrgustesse ja selle taustal sai paljudele selgeks ka suurema tähelepanu vajadus kaitsevõime arendamisele. Samal ajal toimus paljudes Lääne-Euroopa riikides varasemal perioodil planeeritud kaitsejõudude vähendamine, tehnika müümine ning üleminek palgasõjaväele või selle ülemineku otsustamine. Poliitik-ajaloolaste tegevuse ning pronksiööde tulemusena teadvustus oluline osa Eesti militaartraditsioonist - saksa poolel teeninud eestlaste tegevus.
Kamin tegi sihikindlat tööde ajateenistuse populaarsuse tõusuks, välismissioonide esiletoomine jms. Venemaa jõudis majanduslikule järjele, kus järjest selgemaks sai, et sõjalised ambitsioonid ei piirdu ainult siseriiklike konfliktide lahendamisega. Viimastel kahtlejatel lõi pildi selgeks Gruusia konflikt, Areneb välja natoskeptikute seltskond ja kujuneb alternatiivse kaitsepoliitika community (KL, ROK, militaar.net), kelle ainukeseks avalikuks eestkõnelejaks saab erru läinud Leo Kunnas. Samas, kaitseväe juhiks saab Ants Laaneots.
* * *
Vat selline lugu sai. Ja kirja panin sellepärast, et minu luulude asemel korralikult kontrollitud faktilise materjali põhjal võiks kellelegi see olla väga hea doktori- või magistritöö materjal.
Eelkõige aga sellepärast, et siin teineteisel nina verisks lööma kippuvad kamraadid mõistaks, et maailm ei ole must-valge.
Väike hakatus lingikogule ka
Eesti koht ja valikud Euroopa ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas
http://www.riigikantselei.ee/failid/uurimus_8.pdf
Juhan Kivirähk: Riigikaitse poliitiline debatt ja avalik arvamus Eestis
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=10871
Kaitseministeeriumi uuringud 2001-2009 "Avalik arvamus ja riigikaitse"
http://www.mod.gov.ee/?op=body&id=416
